Arhiiv kuude lõikes: märts 2012

Millal hakkasid 13-aastased 25 välja nägema?

Ehk olen mina halb näide, sest ma ei olnud lihtsalt pubekana nii lahe vend, aga mina olin 13-aastasena traksipükse kandev plika, kellel olid peas kaks punupatsi ja poisid olid küll viimane asi, millest ma mõtlesin. Okei, valetan, ma MÕTLESIN küll, aga need olid pigem sellised: “Ihhiiii, ta on niii nunnu poiss”. Aga see ei tähendanud, et ma oleks mõelnud, et tõmban minikleidi selga ja sheivin oma jalad ära ja hakkan ennast täiega meikima. Sest noh, selline asi ei oleks pähegi tulnud.

TÄNAPÄEVAL(jah, ma olen 22 ja juba saan ma öelda TÄNAPÄEVAL) näevad 14-aastased vanemad välja kui mina praegu. Mitte, et see eriti keeruline oleks, sest mind võib väga vabalt kohata näiteks Mustika keskuses kottid dresside ja kammimata juustega. Sest mul on jumala suva, kuidas ma ajutiselt välja näen. Elu on juba õpetanud, et vajadusel tuleb sõber meik nagunii avasüli vastu ja digimuudab mind hurmavaks kaunitariks. Aga ometi ei viitsi ma iga minut oma elust ka sellele mõelda.

Ükspäev nägin trollipeatuses tüdrukuid, kes olid ilmselgelt koolilapsed, sest nad rääkisid midagi kontrolltöödest jne, aga välimuse järgi oleks eeldanud, et nad lähevad ennast kohe Viru tänavale müüma, või on 25-aastased Ljudmillad, kes ennast maailma jaoks üles lõid ja nüüd poodi enda lapsele piima ostma lähevad.

Ma ju tean väga hästi, et väiksena oli ainuke soov kiiiiiresti suureks kasvada. Ja ma pole praegu veel suurigi, aga juba tundub, et võiks veel veits aeglasemalt võtta ja tasa ja targu vanandeda. Sest kui asi praeguses tempos jätkub, olen ma varsti 52-aastane ja ikka loll kui lauajalg.

Kellel on siin ilmas aega hobide jaoks?

Mingi hetk vaatasime peikaga filmi ja lambist küsisin ma küsimuse, et kes see viitsib neid filmide subtiitreid enda vabast ajast valmis vorpima hakata. Ta leidis, et ju siis need viitsivad, kelle hobiks see kujunenud on. Siis ma hakkasingi mõtlema, et hobi on selline asi, mida sulle meeldib teha, milles sa hea oled, aga sa teed seda oma päevakohustuste kõrvalt.

Ma pean kurbusega nentima, et mingisugust hobi mul küll ei ole. Millal ma selle aja peaksin votma, et hakata millegagi pihta. Nädala sees käin ju ometi tööl, pärast tööd tahaks ainult süüa ja lebotada ja vb isegi sõpradega natukene aega veeta. Ei kujuta ettegi, millal ma peaks umbes origami kurgesid aja peale voltima, või vanu marke koguma vms.

Ka nädalavahetused on pigem sellised olnud, et reedel ainult laman ja laman. Laupäeval ajab korteri väljanägemine usually nutma ja siis me peikaga kraamime. (Tema teeb tolmuimejaga ja peseb nõud, sest ma lihtsalt nii nii vihkan neid tegevusi. Vastutasuks koristan mina kassiliiiva, mis on JUBE).

See ei tähenda, et mul iial hobisid olnud ei oleks. Muretu lapsepõlveaeg oli mul aega jalaga segada. Siis ma korjasin näiteks kunagi tädi eeskujul salvrätikuid, siis udupabereid, siis tasosid, siis kleepse. Marke oli mul ka. Ma ei teagi, kas see väike album kuulus mu vanaisale või vanaemale, aga paar nädalat vahtisin ja paigutasin ma neid albumis ümber kindlasti.

Ja saaksin ju ka öelda, et mu hobi on kirjutamine? Kuigi ma teen seda ikkagi raha eest, aga samas ikkagi see on ka asi, mis mulle ju meeldib. Veel meeldib mulle kasse paitada, aga vaevalt, et ka see hobi alla liigitub.

Peika hobideks on joonistamine ja kujundamine, ta on selles VÄGA hea. Kasside hobi on kaklemine, söömine ja asjade lõhkumine ja siis olen mina…Vaene hobitu mina.

Olen suhtes, aga see on hirmus keeruline!

Mitte küll väga tihti, aga teinekord ikka, saab Facebookis näha, et keegi paneb oma suhtestaatuse “It’s complicated”. Ma alati mõtlen siis, et miks seda on vaja teistele inimestele teada anda?

Kas tõesti tehakse seda ka siis, kui näiteks nägeled kodus peikaga selle üle, et kelle kord on nõusid pesta ja suure jauramise tulemusena logid Facebooki ja paned kõigile näitamiseks, et su suhe on nüüd “keerulises seisus”.

Kas on vaja seda selle jaoks, et inimesed hakkaksid küsima, et “omg tibu, räägi mis juhtus!”? Või on lihtsalt hiljem tore timeline’ist näha, et “ohhoo, 6. märts oli mul keeruline suhtes olla, väga tore mälestus!”?

Sellisel juhul peaksin ma oma tänaseks suhtestaatuseks panema “Eriti 100% mõnusas suhtes, sest peika teeb täna kotlette!”. (Vähemalt lubas teha, kui ei tee, siis hilisem suhteseis võiks olla: “suhe on jälle karidel, mu mees on valelik siga!”)

Miks ma hommikuti nii rõve olen?

Ega mul on teinekord hoopis lihtsameelsemaid küsimusi ka. Näiteks see, et kuidas saab olla võimalik see, et hommikul ärgates meenutavad mu juuksed varesepesa, mu silmad on nats paistes, justkui oleks keegi mind veidikene peksnud ja terve keha on kaetud tekist tulnud mustritega.

Mis värk sellega on, et GLAMUURSED naised ärkavad alati sellisena:

Mina aga kahjuks sellisena:

Päris mees ma ei ole, aga sama segaduses olen ma küll hommikuti päris pikalt. Ma olen lausa niiväga MITTE hommikuinimene, et isegi kell 10 võib ärkamine väga raske olla. Sest ärgates tahan ma veel tund aega vaikuses lebotada ja oodata, kuni mõni hea hing süüa serveeriks.

Kuna täna on peika kodust eemal, paistab, et pean enda tagumiku nüüd diivanilt üles ajama ja ISE tartraputru tegema. Pole seda kunagi enne teinud, aga alati on ju esimene kord?

(Tatar pidavat väga tervislik olema, üritan sellega korvata seda, et eile öösel 2 paiku peiksiga mõlemad 2 Hessi juustukat nahka panime. Nats on häbi ka)

Mida teha mõrtsukatega?

Nagu kõik Eesti inimesed arvatavasti teavad, leiti täna väike 9-aastane Narva tüdruk paljalt, vägivallamärkidega ja surnult üles. Selle peale tahaks küll küsida, et mis kuradi maailmas me elame! Selliseid inimesi on meie ümber igal pool, vaikselt ja salakavalalt, kuni ründavad.

Aga veel olulisem küsimus on, et mida selliste inimestega teha? Kommentaariumid on täis pettunud inimesi, kes ei ole rahul, et sellise kohutava kuriteo  korda saatnud inimesed on vangis näiteks vaid 10 aastat. Kõik need aastad sellise jubeda inimese ülalpidamist maksavad muidugi maksumaksjad, ka näiteks mõrvatud tüdruku vanemad… Kus on selle juures õiglus?

Kas riik arvab tõesti, et peale kümmet aastat astub see inimene vanglast välja ja elab edaspidi täiesti normaalset ja kuritegudevaba elu? Kas tõesti on nii naiivseid inimesi veel olemas? Suurema tõenäosusega läheb ta vaimuhaigus(mis muu saab ajendada inimest LAST tapma, ma keeldun uskumast, et keegi teeks seda puhtast kurjusest) vanglas veedetud ajaga vaid hullemaks. Seega ta astub vanglast välja ja notib veel paar last maha. Ehk jääb vahele, ehk ei jää. Kas see on siis õige?

Samuti ei ole ma üldse surmkindlal seisukohal, et tuleks kehtestada surmanuhtlus, sest nagu sõber H. viitas, ei ole ju kõik kuriteod 100% tõestatud. Ehk siis üsna feil oleks valele inimesele mürgisüsti teha.

Veel leidis Hardo, et hoopis kasulikum oleks sellised retsivistid Venemaale maha parseldada. Kopin siin paar lauset temalt:

See oleks kasumlik diil, kui meie siin näiteks maksame eluaegse vangi ülalhoidmise eest 100 000eur, siis nemad seal maksavad 100 000 rubla ( ja ilmselt mitte sedagi, sest vang suure tõenäosusega sureb 1-2 aasta jooksul ja nad maksavad ta ülalpidamise eest 10 000 rubla) Me võiksime nad vabalt müüa umbes 20 000 euroga…Samas siis võiks juba sama hästi ka surmanuhtlus olla lubatud.
Aga mis nendega siis tegema peaks?

Tasuta ühistransport on ju ikkagi veidi pirtsakuse taga ka kinni?

Jaa jaa jaa, ma olen lugenud miljonit artiklit ja kuulnud sadat loogilist väidet, miks ühistransport tasuta olema ei peaks. Kõige enam mõjutas mind vast septembris noore arhitekti preemia saanud Villem Tomiste jutt, mis ta mulle meie hiljaaegses vestluses ütles: “Ühistransport peab eelkõige olema efektiivne, puhas ja täpne. Kui sellest raha jääks veel üle siis võiks selle tasuta jah teha. Aga me ei täida ju praegugi neid nõudeid!“ Ta lisas veel, et miks inimesed peaksid tohtima loodust reostada täitsa jumalamuidu, sest eks ole iga kasutus ju saaste.

Täitsa õige jutt eks? Ometi häirivad mind väga need, kelle põhiargumendiks tasuta ühistranspordi vastu on see, et “ou mai gaad, siis hakkavad ju kõik parmud 24/7 bussis istuma.”

No ma ei tea, minu meelest sõidavad kodutud inimesed ka praegu bussiga. Mis neile ikka teha saab, raha neil trahvide maksmiseks nagunii ei ole ja ju siis on ka neil teinekord punktist A punkti B jõuda.

Ega ma ka just joovastuses õhku sisse ei ahmi, kui mõni veidikene tugevamate “aroomidega” inimene mu lähedale istub, kuid jumala eest, ma suudan selle ära kannatada näiteks eemale kõndides.

Mul on neist inimesest eelkõige kahju, ega nemad ju kõik ka selles kodutuks olemises ise süüdi ei ole. Mõned kindlasti, aga see on juba muu teema. Eriti kurb on minu meelest see, kui keegi kriiskama hakkab, et “jessake küll, visake see haisev olevus välja!”

Niiet jah, ma ei ole küll selle poolt, aga siiski kaugematel põhjustel kui see, et “prükkarid nüüd koheselt meelega meie trolle haisutama kukuvad”. Sest iga kord kui ma neid näen, siis ma alati mõtlen, et kas nad on kellegi vanaemad, vanaisad? Kas neil on lapsi? Kus nad ööbivad? Kas nad täna söönud on?

Ja noh siis kohe üldine küsimus takkaotsa, et kas inimestel enam südant sees ei olegi?

Taimetoitlane, aga mäkiburksi ikka vitsutaks!

Mul on üks sõbranna. Ütleme, et tema nimi on näiteks G. Iga kord, kui tema küllatulles on mu peika kuldsete käte all valminud taaskord mingisugune lihahõrgutis, keeldub G. seda proovimast. Põhjenduseks siis see, et talle ei meeldivat liha tekstuur. No okei, taimetoitlasi on maailmas jalaga segada, see ei ole just eriline ilmaime. Põhjus, miks meil iga kord aga suur tüli tekib on see, et igasugust “jamaliha” sööb G. suurima heameelega.

Mäkiburks, viinerid, hotdogid – kõlbavad söögis küll. Põhjendusega, et liha maitset ei ole tunda ja tekstuur on teine. Ka sellest põhjendusest saan ma veidi aru – tõepoolest ei ole need asjad ju lihamaitselised. Kisma tekib tavaliselt selle üle, et sõbranje, kullakallis, keeldub normaalset liha isegi proovimast. Väidab,et hakkab kohe taltsutamatult oksendama.

Kas asi on vaid minu twisted mõtttemaailmas, aga olukord meenutab mulle kahtlaselt sama vestlust, mida olen toidulaua taga näinud korduvalt oma ema ja 8-aastase väikevenna vahel:

Ema: Palun proovi natukene salatit/liha/tomatit/kastet jne ka.

Vend(väga vingus moega): Eiiii, mulle EII MAIITSE SEE!

Ema: Kust sa tead, et see sulle ei maitse, kui sa seda isegi proovinud ei ole?

Vend: EII MAIIITSEEE!

Suurema sundimise korral paneb vend küll toidu suhu, kuid jookseb demonstratiivselt WC-sse, et “oksendada”.

Ma ei teagi, kas asi on selles, et vennale lihtsalt üldse ei meeldi uusi asju proovida ja ta on kõige teistsuguse suhtes väga umbuslilik, või milles on asi. Sest üldiselt ära hellitatud mu vend ei ole, aga see toidu teema on küll päris igapäevane. ÜhtEgi ratsionaalset põhjendust laps ei anna ka. Muidugi kui antud toiduaine, mis talle ühel päeval “ei maitse” toidu sisse ära peita, siis sööb ta seda suure isuga.

G.le ma midagi toidu sisse ära peita proovinud pole. Aga ometi meenutab tema suhtumine väga-väga mu venna toitumistaktikat. Ja pean ära mainima, et isegi mu vend keeldub mäkiburksi endale suhu panevat, sest sellel olevat “lapi maitse”.

Siit ka mu segadus. Kas tõesti olen ma üks igavene sindrinahk, kes leiab, et tegelikult võiks ju pirtsutamata kõike süüa. Või olen ma räige tõbras, kes diskrimineerib oma sõprade soove.

PS! Pragan tihti ka sõbranna P.ga, kes väidab, et teda ajab oksele sibul, küüslauk, porgand, paprika ja tuhanded teised asjad veel.

KUIDAS SAAB KEEGI ÖELDA, ET TALLE MIDAGI EI MAITSE, KUI TA SEDA IIAL PROOVINUDKI POLE?