Monthly Archives: märts 2012

Ma ei võtaks endale iial meest, kes minu looma ei armastaks

Lugesin Delfi Naistekast seda artiklit ja olen taaskord maailmas pettunud. Kuidas üldse saab nii olla, et keegi on nõus elama mehega, kes ta koerale süüa-juuagi ei anna, rääkimata õues käimisest. See on minu jaoks ajulage, sest minu jaoks on see iseenesestmõistetav, et kui mul on MINU loom, siis on ta ikka eeldatavasti mulle kallis ja tähtis.

Ma ei tea, kas mina olen õige inimene seda üldse kommenteerima, kuna nagu kõik mu lähedasemad inimesed teavad, olen ma ikka üsna kassinaine. Aga õnneks on minu peika ka kassinaine.. aga mees. Noh, kassimees vist ei öelda? Ma ei tea.

Mulle meeldib, et S. tassib kasse mööda korterit ringi ja näitab neile kohti kõrgemal, mida nad muidu ei näeks. Mulle meeldib, kuidas S. proovib iga magava kassi peale teki panna ja eriti mulle meeldib see, kuidas ta neile onne ehitab ja tema üüratu pettumus, kui kassid nende sees olla ei taha.

Ma ei kujutaks ette elu mehega, kes mu kassi tuima näoga diivanilt maha lükkaks. Ma pakiks koheselt kokku kõik mehe asjad, kui ma kuuleks, et ta mu kõõškad nälga on jätnud ja ma annaks mehele nuga, kui ta mu kiisusid lööma peaks.

Minu jaoks on see võrdne sellega, et kujutle, et sul on laps. Okei, mõned ei pea kujutlema, mõndadel juba on laps eksole. Ja kujutage ette, et te saate endale uue mehe, kes last kui nartsu kohtleks. See ei oleks ju normaalne eks? Te ju ei aktsepteeriks seda, eks? Siis jumala eest, miks peaks keegi endale üldse sellist tuima ja südametut meest tahtma. Kui loom on sinu elus, siis sa ei viska teda ju sellepärast tänavale, et uuele kutile loom ei meeldi. Seega peaks antud artikli autor tänavale viskama hoopis mehe, sest nagu kogemus näitab, on maailmas ka palju loomaarmastajaid!

Homsest hakkan ilusaks

Ehk siis hakkan veidikene jaurama ka igast erinevatest ilutoodetest, sest Biopood arvas minust lausa nii hästi, et leidis, et võiksin natukene ka nende tooteid testida ja siis hiljem teilegi teada anda, mida üks või teine kreem või uhke losjoon teeb.

Mis mul selle vastu ikka olla saab, nagu igale naisele kombeks, huvitavad ka mind igasugused iluasjad. Ja kui neid mulle lahkelt testimiseks pakutakse, siis mis saaks olla veel toredam!

Nii et kui teid huvitab, mismoodi mõjub TEO sisaldusega huulebalsam, või kas maoseerumiga kreem tõesti eemaldab kortse(neid mul endal küll veel ei ole, aga seevastu on mul üks äärmiselt mõnus ema, kes kindlasti tahaks endale ussimahla näkku määrida) või, mida teeb täpselt cayanne pipar, siis stay tuned ja ma varsti ütlen, kas on mõtet loomamahlasid endale näkku määrida või jaa.

Peale näkku määritava kauba on neil ka huvitavaid teesid jalaga segada ja kuna tee on mu lemmikjook, siis tõotab see küll igati huvitav olla!

Miks kurat on vaja Foursquare’i?

Sama kummaline, kuid palju levinum jubedus kui “It’s complicated”, on Facebookis Foursquare. Alati kui ma näen inimesi, kes iga viie minuti tagant kuskile ennast sisse tškeivad, tulevad mulle õudusjudinad peale. Miks, ooo miks, peavad kõik inimesed konstanselt teadma, kus sa oled?

Kas see on mingi jumalakompleks, et kurja, ma olen niiii lahe, et kõik tahavad 100% teada, kust ma iga sekundi oma elust veedan.

A’la “Kalle tšekkis ennast Prismasse sisse”. Nüüd on Kalle juba omadega Statolis, oo! Ja kae nalja, hiljem läheb kalle ka pissile, sõbra sünnale, vanaema juurde, Nõmme turule ja hullumajja.

Ja seda kõike nii suure uhkusega. Vaadake! Ma KÄIN kohtades!

Võib-olla olen mina lihtsalt kibestunud, sest minu Foursquare oleks üsna hädine. Kodu-töö-Mustika Prisma. Teinekord eksin ka mujalegi, aga see on pigem erand.

Tehke mulle ükskord selgeks, mis selle point on? Et fännid teaksid, kuhu sulle lilli tuua?

Millal hakkasid 13-aastased 25 välja nägema?

Ehk olen mina halb näide, sest ma ei olnud lihtsalt pubekana nii lahe vend, aga mina olin 13-aastasena traksipükse kandev plika, kellel olid peas kaks punupatsi ja poisid olid küll viimane asi, millest ma mõtlesin. Okei, valetan, ma MÕTLESIN küll, aga need olid pigem sellised: “Ihhiiii, ta on niii nunnu poiss”. Aga see ei tähendanud, et ma oleks mõelnud, et tõmban minikleidi selga ja sheivin oma jalad ära ja hakkan ennast täiega meikima. Sest noh, selline asi ei oleks pähegi tulnud.

TÄNAPÄEVAL(jah, ma olen 22 ja juba saan ma öelda TÄNAPÄEVAL) näevad 14-aastased vanemad välja kui mina praegu. Mitte, et see eriti keeruline oleks, sest mind võib väga vabalt kohata näiteks Mustika keskuses kottid dresside ja kammimata juustega. Sest mul on jumala suva, kuidas ma ajutiselt välja näen. Elu on juba õpetanud, et vajadusel tuleb sõber meik nagunii avasüli vastu ja digimuudab mind hurmavaks kaunitariks. Aga ometi ei viitsi ma iga minut oma elust ka sellele mõelda.

Ükspäev nägin trollipeatuses tüdrukuid, kes olid ilmselgelt koolilapsed, sest nad rääkisid midagi kontrolltöödest jne, aga välimuse järgi oleks eeldanud, et nad lähevad ennast kohe Viru tänavale müüma, või on 25-aastased Ljudmillad, kes ennast maailma jaoks üles lõid ja nüüd poodi enda lapsele piima ostma lähevad.

Ma ju tean väga hästi, et väiksena oli ainuke soov kiiiiiresti suureks kasvada. Ja ma pole praegu veel suurigi, aga juba tundub, et võiks veel veits aeglasemalt võtta ja tasa ja targu vanandeda. Sest kui asi praeguses tempos jätkub, olen ma varsti 52-aastane ja ikka loll kui lauajalg.

Kellel on siin ilmas aega hobide jaoks?

Mingi hetk vaatasime peikaga filmi ja lambist küsisin ma küsimuse, et kes see viitsib neid filmide subtiitreid enda vabast ajast valmis vorpima hakata. Ta leidis, et ju siis need viitsivad, kelle hobiks see kujunenud on. Siis ma hakkasingi mõtlema, et hobi on selline asi, mida sulle meeldib teha, milles sa hea oled, aga sa teed seda oma päevakohustuste kõrvalt.

Ma pean kurbusega nentima, et mingisugust hobi mul küll ei ole. Millal ma selle aja peaksin votma, et hakata millegagi pihta. Nädala sees käin ju ometi tööl, pärast tööd tahaks ainult süüa ja lebotada ja vb isegi sõpradega natukene aega veeta. Ei kujuta ettegi, millal ma peaks umbes origami kurgesid aja peale voltima, või vanu marke koguma vms.

Ka nädalavahetused on pigem sellised olnud, et reedel ainult laman ja laman. Laupäeval ajab korteri väljanägemine usually nutma ja siis me peikaga kraamime. (Tema teeb tolmuimejaga ja peseb nõud, sest ma lihtsalt nii nii vihkan neid tegevusi. Vastutasuks koristan mina kassiliiiva, mis on JUBE).

See ei tähenda, et mul iial hobisid olnud ei oleks. Muretu lapsepõlveaeg oli mul aega jalaga segada. Siis ma korjasin näiteks kunagi tädi eeskujul salvrätikuid, siis udupabereid, siis tasosid, siis kleepse. Marke oli mul ka. Ma ei teagi, kas see väike album kuulus mu vanaisale või vanaemale, aga paar nädalat vahtisin ja paigutasin ma neid albumis ümber kindlasti.

Ja saaksin ju ka öelda, et mu hobi on kirjutamine? Kuigi ma teen seda ikkagi raha eest, aga samas ikkagi see on ka asi, mis mulle ju meeldib. Veel meeldib mulle kasse paitada, aga vaevalt, et ka see hobi alla liigitub.

Peika hobideks on joonistamine ja kujundamine, ta on selles VÄGA hea. Kasside hobi on kaklemine, söömine ja asjade lõhkumine ja siis olen mina…Vaene hobitu mina.

Olen suhtes, aga see on hirmus keeruline!

Mitte küll väga tihti, aga teinekord ikka, saab Facebookis näha, et keegi paneb oma suhtestaatuse “It’s complicated”. Ma alati mõtlen siis, et miks seda on vaja teistele inimestele teada anda?

Kas tõesti tehakse seda ka siis, kui näiteks nägeled kodus peikaga selle üle, et kelle kord on nõusid pesta ja suure jauramise tulemusena logid Facebooki ja paned kõigile näitamiseks, et su suhe on nüüd “keerulises seisus”.

Kas on vaja seda selle jaoks, et inimesed hakkaksid küsima, et “omg tibu, räägi mis juhtus!”? Või on lihtsalt hiljem tore timeline’ist näha, et “ohhoo, 6. märts oli mul keeruline suhtes olla, väga tore mälestus!”?

Sellisel juhul peaksin ma oma tänaseks suhtestaatuseks panema “Eriti 100% mõnusas suhtes, sest peika teeb täna kotlette!”. (Vähemalt lubas teha, kui ei tee, siis hilisem suhteseis võiks olla: “suhe on jälle karidel, mu mees on valelik siga!”)

Miks ma hommikuti nii rõve olen?

Ega mul on teinekord hoopis lihtsameelsemaid küsimusi ka. Näiteks see, et kuidas saab olla võimalik see, et hommikul ärgates meenutavad mu juuksed varesepesa, mu silmad on nats paistes, justkui oleks keegi mind veidikene peksnud ja terve keha on kaetud tekist tulnud mustritega.

Mis värk sellega on, et GLAMUURSED naised ärkavad alati sellisena:

Mina aga kahjuks sellisena:

Päris mees ma ei ole, aga sama segaduses olen ma küll hommikuti päris pikalt. Ma olen lausa niiväga MITTE hommikuinimene, et isegi kell 10 võib ärkamine väga raske olla. Sest ärgates tahan ma veel tund aega vaikuses lebotada ja oodata, kuni mõni hea hing süüa serveeriks.

Kuna täna on peika kodust eemal, paistab, et pean enda tagumiku nüüd diivanilt üles ajama ja ISE tartraputru tegema. Pole seda kunagi enne teinud, aga alati on ju esimene kord?

(Tatar pidavat väga tervislik olema, üritan sellega korvata seda, et eile öösel 2 paiku peiksiga mõlemad 2 Hessi juustukat nahka panime. Nats on häbi ka)