Monthly Archives: aprill 2012

Kaitstud: Miks ei saa inimesed maailmaasjadest lihtsalt aru?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Millal tuleb lahku minna?

Eks need suhted ole ühed naljakad asjad. Ühest küljest teavad kõik, et hea suhtle aluseks on ikka mõlemapoolne PINGUTAMINE (milline nõme sõna, head asjad võiks ka pingutuseta tulla,eks?). Samas võiks küsida, et millal tuleb see piir, kustmaalt enam pingutada vaja pole. Sest noh, enam ei ole mõtet. Millal see õige moment siis ära tabada?

Delfi Naistekast lugesin lugejakirja, kus naine kurdab, et mees tegi tutvumisportaali konto. No eks see oleneb ka inimesest, aga ma ei aktsepteeriks sellist asja mitte kunagi, ma arvan. Ok, ma kujutaks ette midagi sellist, kuidas koos pulli pärast ja inimeste narrimise eesmärgil seda tehtud oleks, aga  olgem ausad, kui mees juba kuskil teiste inimestega tutvumas käib, siis ei ole ju olukord enam normaalne i guess? Muidugi võib see mängu tulla, et mõni ongi ehk selline flirtivam vms ja see on ka okei, aga selle lahenduseks oleks ju leida endale mees/naine, kes sellist asja talub ja suvalt võtab. Sest enamik inimesi siiski ju seda normaalseks ei pea. Seega peab see tüüp sellest siis ise aru saama, miks tal on tarvis üldse minna kuskile iha.ee-sse inimestega tutvuma minna. Kas sellepärast, et nendega kohtuda. Või, et saaks salamahti kellegagi netis kudrutada. Minu loogika järgi võib netis kudrutada jumal teab kellega ja vähe pohhui on, aga panna oleks ikka viisakas aint oma naist :(

Veel olen hiljaaegu puutunud kokku olukorraga, kus minu tutvusringkonnast üks kaaslastest teisele valetab. No tõesti, selline väike asi, mida nagunii hiljem oleks ära rääkinud. Aga pigem selline hetkeemotsioonidel konflikti vältimiseks öeldud vale. Kuidas sellesse siis suhtuda? Ühest küljest on valetamine muidugi halb ja paha. Kuid siiski võiks ju mingitel asjadel lihtsalt….minna lasta. Kui suurt probleemi sellest tõusnud ei ole, siis miks on  vaja taielda pikalt täiesti mõttetust teemast?

Veel juhtus ühel minu tuttaval selline olukord, kus ta leidis mehe asjade hulgast tühja kondoomipaki. Kas oleks üldse parem leida tühi või täis pakk? No ma ei tea, mina oskaks sellises olukorras vaid ühtmoodi reageerida. Saadaksin lihtsalt pikalt.

Aga naised on sellised õrnakesed. Kui mehed ise vabandusi ei leia, siis mõtleme meie need kenasti nende eest valmis ja korrutama endale, et TEGELIKULT on kõik okei. Sest lahkuminekud on NÕMEDAD. Ükskõik, kas koos on oldud viis kuud või viis aastat. Hiljem on muidugi raske hakata oma tavaari jagama ja awkward momendid ühiste sõpradega ja uuesti üksi olla ja kõike seda sitta lihtsalt kabuhirmus karta. Sest ühel hetkel leiad sa ikka kellegi uue ja anna jumal abi, et sedasama enam uuesti tegema ei peaks, eksole. See hirm vist panebki kõik mahajätmised “ootele”.

Mõni mõtleb, et tavai, laps läheb lasteaeda, siis lähen lahku. Tavai, ma enne saan parema töö, siis lähen lahku. Või siis klassikaline: ehk ta muutub? Ehk ma muutun? Tegelikult ei muutu mitte keegi. Või muutuvad? Igatahes peab kellelgi olema mingi soov muutuda. Aga kui ei ole, siis ongi pekkis ju. Ja siis ei ole mõtet venitada ka seda. Nagu plaaster, mis tuleb ruttu ära võtta.

Või peaks ikka proovima ja proovima ja proovima? Ah, mida mina ka tean eksole? Olenemata, et öelda on palju, siis tegelikult ei oska ka ise öelda, millal on õige aeg millegi tegemises. Blaah.

Kaisa tore lugu Naistelehte

«Mind on isegi maha jäetud, sest olin liiga paks …»

Kaisa Aadna teab, kui valus on kõrvale sõna «paks». Kuid tänaseks teab ta ka seda, kuidas kaotada 14 kilo vaid viie kuuga!

«Lapsena ei olnud ma tüse, pigem ikka peenike, kuid puberteedieas võtsin kõvasti juurde,» meenutab Kaisa (20). «Ilmselt oli see tingitud hormoonidest seoses naiseks saamisega. Meie peres on kõigil naistel probleemiks see, et kui natuke rohkem süüa, tõuseb kaal kohe mühinal. Nii kõikus minugi kaal pidevalt.»

Muidugi ei ole suur kehakaal ainus raske osa tüsedamaks olemise juures, inimesed oskavad ju sõnadegagi haiget teha. «Otseselt narritud mind ei ole, kuid on ikka öeldud, et olen paks … Seda sõna on juba küllalt valus kuulda. Mind on isegi maha jäetud seetõttu, et olin noormehe meelest liiga paks,» meenutab noor neiu.

Ka riiete leidmine oli väga raske. Mitte seepärast, et Kaisa suurustele rõivaid poes ei leidunud, vaid seepärast, et ükski ese ei tundunud neiu enda meelest tema seljas piisavalt ilus. «Seetõttu pidingi alati poodidest üles otsima A-lõikega või lihtsalt laia lõikega riided, mis mu probleemsed kohad ära peidaks. Samuti oli mul probleeme enesekindlusega – ma ei tundnud end ilusana ning elasin pigem teiste varjus.»

Õnnelikuma pöörde võttis elu kaks ja pool aastat tagasi, kui Kaisa kohtus Tarvoga. Noormees ei teinud tema kehakaalust mingit probleemi. «Kõige rohkem kaalusingi just siis, kui kolisin oma noormehega kokku, see oli 2010. aasta suvel,» meenutab neiu. «Kaal näitas siis 61 kilo. Kuna olen väga lühikest kasvu, 161,3 sentimeetrit, oli see ikka kõvasti üle normaalkaalu.»

Kaisa meenutab siiani tänutundega, kui toetav oli elukaaslane tema kaalumure ajal. «Ta ütles, et see, kui ma pole modellimõõtu, ei muuda tema tundeid minu vastu ja et seesmine ilu on peamine,» meenutab Kaisa. «Teda aga hämmastas hullupööra, et ma nii palju alla võtsin,» naerab ta.

Tõepoolest, ehk just kallima tingimusteta toetus oligi see võti, mille abil Kaisa leidis endas tahtejõudu hakata kaalu kaotama. Vaid viie kuuga kahanes tema kaal lausa 14 kilo võrra! «Hetkel kaalun 49 kilo ja olen sellega väga rahul!»

Kuigi peigmehe arust oli Kaisa kaunis ka tüsedamana, oli neiul endal palju põhjuseid, miks ta siiski kergema elu järele igatses. «Peamiselt ajendas mind kaalust alla võtma suur-suur tahtmine kanda klubides ilusaid liibuvaid minikleite ning tegelda tantsimisega. Minu arvates peavad tantsijate kehad olema ilusad ja vormis ning tüsedaid tüdrukuid on laval kole vaadata,» märgib noor naine.

Saladus peitub … tatras!

Kaisa kaalukaotus mõjub seda suurema kangelasteona, et ta sai sellega hakkama täiesti omal käel. Kui tihti teevad temavanused selle vea, et püüavad lisakilosid maha visata sulaselge nälgimisega, siis Kaisa oli arukam. Ta vaid välistas oma menüüst ebatervislikud toidud ja tegi aeg-ajalt tatradieeti. «Kaalu langetamisel ei pidanud ma pea millestki loobuma. Kui ikka tuli isu šokolaadi järele, siis seda ma ka sõin. Igal kuul ohverdasin ühe nädala ja olin tatradieedil. See on imelihtne,» kinnitab Kaisa ja soovitab seda teistelegi. «Sõin terve nädala ainult tatart ning kõrvale mõne puuvilja, kord päevas jõin ka klaasi väherasvast jogurtit ja päeva jooksul rohelist teed,» kirjeldab ta. Kaisa täpsustab, et tegelikult eeldab tatradieet keefiri joomist, aga temale see lihtsalt ei maitse, nii asendaski ta selle jogurtiga. «Tatrast sain kätte kõik päevaks vajalikud ained ega pidanud mitte kordagi nõrkuse- või näljatunnet tundma.»

Kaisa teab, et kaalualandamine on suuresti kättevõtmise asi, ja tunnistab, et isegi tema ise ei uskunud, et nii head tulemused saavutab. «Tegelikult arvasin, et ei suuda kaalus alla võtta. Ja seda arvas ka minu noormees. Kuid tuleb olla järjepidev!» arutleb neiu.

Kui nüüd mõni eakaaslane sai Kaisa kogemusest innustust, siis paneb 14 kilo õlult visanud noor naine südamele – nälgida ei tasu! «Soovitan proovida tatradieeti, sest see on ainus dieet, mida mina kunagi teinud olen, ning sellega ei pea tühja kõhtu kannatama,» kiidab ta veelkord. «Samuti võiks leida oma päevaplaanis iga päev kindla aja, mil teha sporti – ning sellest siis ka kinni pidada. Kui sööd mõni päev rohkem, siis tee ka trenni selle võrra rohkem – nii hoiad asjad tasakaalus.»

Enda peal ära proovitud nipp on Kaisal ka magusasõpradele: «Kui tahad magusaga patustada, siis alati hommikuti! Siis jõuab keha saadud süsivesikud päeva peale ära kulutada.»

Laisaks muutuda ei tohi!

Kuigi oma ideaalkaalu jõudis Kaisa juba möödud suvel, pole tema elurütm vanadesse, suurema kaalu aegsetesse rööbastesse tagasi langenud. «Spordiga tegelen ikka hoogsalt edasi. Sügisest hakkasin käima aeroobikas, 3–4 korda nädalas,» kirjeldab neiu. Kodus keerutab ta veel hoogsalt hularõngast ja kinnitab, et 20 minutit päevas rõngaga hullamist aitab keskkoha kahanemisele kõvasti kaasa.

Kaisa on seda usku, et koos on lihtsam kui üksi – ning seega soovitab teistelgi leida endale üks hoolas trennikaaslane. «Minu suurimateks toetajateks selles asjas olid mu peigmees ja parim sõbranna. Kuna sõbrannagi tahtis rannahooajaks keha rohkem vormi saada, siis «piitsutas» ta mindki. Koos oli alati lihtsam trennis käia: kui juhtus, et ma mõnikord ei viitsinud, siis sõbranna sundis tagant,» naerab Kaisa.

Sõbranna jagas ka Kaisa tatrausku, seegi aitas. «Ja peigmees on praegugi mulle suureks toeks – ei tule kunagi minu juurde näiteks krõpsupaki või suure jäätisega. Samuti austab ta seda, et ma pärast kella kuut enam ei söö, ning üritab õhtuti toiduga minu nina alla mitte tulla,» naerab neiu.

Mariann Kaasik

Kaalukaotus Kaisa moodi

Mullu veebruaris hakkas Kaisa hularõngast keerutama ja kõhulihaste harjutusi tegema (iga päev 20 minutit rõngast + lihased). Juba kahe kuu pärast oli piht märgatavalt saledam. Kui ilmad soojemaks läksid, hakkas neiu ka jooksmas käima. Iga päev umbes 7 km.

Samal ajal hakkas ta ka kord kuus nädala kaupa tatradieeti pidama ning üritas õhtuti (pärast kuut-seitset) mitte väga palju süüa või üldse mitte süüa. Lisaks katsus ta järgida lihtsat toitumisreeglit: hommikuti sõi alati putru (et saada süsivesikuid, mis aitaksid kõhtu kaua täis hoida ja annaks jõudu päevasteks toimetusteks), päeval võttis korralikku sooja toitu ning õhtuti üritas vältida süsivesikuid ning süüa rohkem valku – seega loobus õhtuti kartuli, riisi ja pasta söömisest, samuti magusast. Sõi näiteks kana või liha toorsalati või kodujuustuga.

Sel moel kaotas Kaisa viie kuuga 14 kilo. Ideaalkaalu hoidmiseks toitub ta siiani samade põhimõtete järgi ning teeb ka trenni edasi.