Millal tuleb lahku minna?

Eks need suhted ole ühed naljakad asjad. Ühest küljest teavad kõik, et hea suhtle aluseks on ikka mõlemapoolne PINGUTAMINE (milline nõme sõna, head asjad võiks ka pingutuseta tulla,eks?). Samas võiks küsida, et millal tuleb see piir, kustmaalt enam pingutada vaja pole. Sest noh, enam ei ole mõtet. Millal see õige moment siis ära tabada?

Delfi Naistekast lugesin lugejakirja, kus naine kurdab, et mees tegi tutvumisportaali konto. No eks see oleneb ka inimesest, aga ma ei aktsepteeriks sellist asja mitte kunagi, ma arvan. Ok, ma kujutaks ette midagi sellist, kuidas koos pulli pärast ja inimeste narrimise eesmärgil seda tehtud oleks, aga  olgem ausad, kui mees juba kuskil teiste inimestega tutvumas käib, siis ei ole ju olukord enam normaalne i guess? Muidugi võib see mängu tulla, et mõni ongi ehk selline flirtivam vms ja see on ka okei, aga selle lahenduseks oleks ju leida endale mees/naine, kes sellist asja talub ja suvalt võtab. Sest enamik inimesi siiski ju seda normaalseks ei pea. Seega peab see tüüp sellest siis ise aru saama, miks tal on tarvis üldse minna kuskile iha.ee-sse inimestega tutvuma minna. Kas sellepärast, et nendega kohtuda. Või, et saaks salamahti kellegagi netis kudrutada. Minu loogika järgi võib netis kudrutada jumal teab kellega ja vähe pohhui on, aga panna oleks ikka viisakas aint oma naist :(

Veel olen hiljaaegu puutunud kokku olukorraga, kus minu tutvusringkonnast üks kaaslastest teisele valetab. No tõesti, selline väike asi, mida nagunii hiljem oleks ära rääkinud. Aga pigem selline hetkeemotsioonidel konflikti vältimiseks öeldud vale. Kuidas sellesse siis suhtuda? Ühest küljest on valetamine muidugi halb ja paha. Kuid siiski võiks ju mingitel asjadel lihtsalt….minna lasta. Kui suurt probleemi sellest tõusnud ei ole, siis miks on  vaja taielda pikalt täiesti mõttetust teemast?

Veel juhtus ühel minu tuttaval selline olukord, kus ta leidis mehe asjade hulgast tühja kondoomipaki. Kas oleks üldse parem leida tühi või täis pakk? No ma ei tea, mina oskaks sellises olukorras vaid ühtmoodi reageerida. Saadaksin lihtsalt pikalt.

Aga naised on sellised õrnakesed. Kui mehed ise vabandusi ei leia, siis mõtleme meie need kenasti nende eest valmis ja korrutama endale, et TEGELIKULT on kõik okei. Sest lahkuminekud on NÕMEDAD. Ükskõik, kas koos on oldud viis kuud või viis aastat. Hiljem on muidugi raske hakata oma tavaari jagama ja awkward momendid ühiste sõpradega ja uuesti üksi olla ja kõike seda sitta lihtsalt kabuhirmus karta. Sest ühel hetkel leiad sa ikka kellegi uue ja anna jumal abi, et sedasama enam uuesti tegema ei peaks, eksole. See hirm vist panebki kõik mahajätmised “ootele”.

Mõni mõtleb, et tavai, laps läheb lasteaeda, siis lähen lahku. Tavai, ma enne saan parema töö, siis lähen lahku. Või siis klassikaline: ehk ta muutub? Ehk ma muutun? Tegelikult ei muutu mitte keegi. Või muutuvad? Igatahes peab kellelgi olema mingi soov muutuda. Aga kui ei ole, siis ongi pekkis ju. Ja siis ei ole mõtet venitada ka seda. Nagu plaaster, mis tuleb ruttu ära võtta.

Või peaks ikka proovima ja proovima ja proovima? Ah, mida mina ka tean eksole? Olenemata, et öelda on palju, siis tegelikult ei oska ka ise öelda, millal on õige aeg millegi tegemises. Blaah.

3 thoughts on “Millal tuleb lahku minna?

  1. Anonüümne 8. apr. 2012, 12:14 p.l. Reply

    On tõesti raske tabada ära piir, kust maal on kõik ja enam pole mõtet. Me kipume iseendale valetama ja just hirm teadmatuse ja üksinduse ees sunnib meid seda tegema. Ka minu tuttav on rääkinud, et noh, laps on veel väike. Ootan, kui ta kooli läheb, siis lähen lahku. Aga enda aeg? Kui väärtuslik see on? Kolm aastat oodata, kui laps läheb kooli? Kas lapsed vajavad selliseid ohverdusi või lihtsalt sisendame endale, et vajavad. Nüri värk :S

    • Mallukas 8. apr. 2012, 1:16 p.l. Reply

      No aga tegelikult on teadmatus ju täitsa hea? Ja see hirm üksinduse ees, see on küll mõttetu, arvan ma. Sest nagunii leidub keegi, kes leiab, et sa oled veel ilusam, huvitavam, lahedam, kuumem jne jne, kui eelmine idioot :D

      • Anonüümne 8. apr. 2012, 1:50 p.l.

        Seni kuni kõiki mehi idiootideks pidada, ei leita endale ühtegi mitteidioodist meest ;) Aga selles olen Sinuga nõus, et üksindust ei maksa karta. Sellega kasvab eneseteadlikkus ja iseseisvus, mis moodustavad koos vabaduse. Ja lõpuks – igaühe jaoks on kuskil keegi! Ee… loodetavasti :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: