Monthly Archives: mai 2012

kurejaht ja valed kassid

Eile sain kõne mingit armsalt vanatädilt, kes rääkis, et tema on kurelaadset kassi näinud ringi tsillimas kuskil garaažide ju koos mingi halli kassiga. Kargasin oma pesast välja kui tuulispask ja tormasin kohe sinna, lootes sellist filmilikku taasühinemist kurega, kus me käed laiali jookseme kaugustest teineteise poole. Kahjuks nii ei läinud. Läksin vedelesin seal garaaži ees maas ja kutsusin kassi, kui äkitselt HOPS hüppas mulle sülle võhivõõras all kassipreili ja kukkus kurruma.

Ma proovisin talle küll öelda, et mine sisse ja kutsu Kurg, aga see ei teind teist nägugi vaid ainult aeles mu otsas ja püherdas maas. Mul ei olnud südant teda sinna vedelema jätta, seega võtsin selle vale kassi koju ja lähen täna jälle kurejahile. Nüüd peaks ta küll megaõnnelikult koju tulema, sest tema pruta on juba meil! Ma loodan vähemalt, et ma ta mingit vihavaenlast koju ei tarinud, muidu on küll üsna piinlik lugu.

Aga eile sain kinnitust, et blondid pikad juuksed aitavad säästa aega ja raha transpordi näol, sest paari nädala jooksul pakkus juba teist korda mingi vend mind kuskile viia. Üllatunud olen ma küll, et ma siiani reipi ega nuga pole saanud, aga mis siin ikka.

Täna tulin tööle ja mida mu silmad meililt näevad. Ma vist olin sellele vennale maininud, kus ma töötan, mistõttu oli ta mulle kohe meili saatnud, et joujou ma olen hullult rikas tegija vend ja võiks täiega väla minna ja kui megahüpersupercool ma ikka olen. Oh seda elukest küll.

Advertisements

vanadus ei hüüa tulles

Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on, aga ma lihtsalt nonstop kogu aeg magaksin. Laman voodisse- magan. Ehitan pesa- magan. Istun diivanil- magan. Daki tahab juttu puhuda – magan. Mu papal oli küll kunagi narkolepsia, huvitav, kas see on ehk pärilik? Who knows.

Veel kurdaksin ma selle üle, et mul valutavad õlg ja kael ja pool keha, aga mis päev see ikka väikse vigastuse või kellaviieteeta mööduks?

Aga täna tuleb minna viisakalt õhtustama ja siis kinno ja siis vaatame, kas on aega veel kellaviieteedeks või muudeks lollusteks. Sest nende jaoks paistab mul aega maaaaaaaa ja ilm olevat. Mmm.

omadega mäel

Tegelikult olime me laupäeval mäel, kahjuks ei olnud mul ei läätsesid ega prille, aga jutud levisid, et igast luiged ja sääsed ja Maxid lendasid ringi. Eurovisiooni oluliselt ei jälginud, ju olid meil tuhandeid tähtsamaid jutuajamisi ja tegevusi käsil.

Järgmine päev tuli peale surm, aga ka seda andis edukalt üle elada. Mul ehk oluliselt kergemalt kui teistel. Eks see ole noore inimese asi, keha jõuab veel ära händelida kõike taaka, mis ma talle pääle panen.

Aga üldiselt on ikka läinud veel hästi. Olenemata, et mõned mulle nuttes helistavad ja mulle telefoni röögivad, et ma normaaalne oleks, kuigi omast arust olen maailmas üks normaalsemaid inimesi. Milles on küll probleem?

Tegelt on normaalsed ka need ajad, kus 90% möödub lebotades, sest nagu ütles ka My “pohhui see töö, lebotada on mõnnam.” Ja mul ei jää üle muud, kui nõustuda.

Kammoon and tantsi

Mul on selline tunne, et see nädal küll muud pole teinud kui aina Eurovisiooni vaadanud. Ehk siis kummitab mind pidevalt vene eurolaul ja need armsad mammikesed. Polegi never elus nii palju eurovisiooni vaadanud kui tänavu ja üllataval kombel IGA kord ilma homodeta. Aga see muutub homme, grandioosse finaali ajal ühendame me ikkagi kõik jõud. 

Kolmapäeval käisin kinos ja see oli lihtsalt kõi-ge hullem kinotripp ever. Muidugi oli räigelt kiire ja oli vaja jõuda kinno 20 minta varem ja vaadata 899 filmi treilerit. Diktaator ise oli naljakas, aint häbi oli nats rõkata üle saali nagu tard.

Muidu veetsin täna umbes 67 nädalat traumapunktis. Tegelt mingi poolteist tundi, aga see aeg oli lõputu. Lõpuks oli mu peale köhinud 34 haiget vana meest ja 8 haiget vana naist. Nüüd kahtlustan nats ebolat, aga mis siin ikka. Elu tahab ikka elamist ja eurovisioon vaatamist.

Täna tuli mulle peale ka maailmasuurim Kaspariigatsus, mis universumis üldse olla saab. Aga õnneks valutavad mu kõhulihased naermisest, niiet mulle tundub, et kõik sujub siiski hästi.

Over and out

what about math??

Viimasel ajal olen tegelenud vaid pullitegemisega. Eks ole olnud ka tagasilööke, aga sellega peaksin ma vist juba leppinud olema, et see eluke ilma draamata mööduda saagi.

Eile näiteks jõin daamilikult ära pool pudelit veini, või no vähemalt niipalju sellest, kui ma seda klaasis suutsin hoida. Oma osa sai ka näiteks mööbel. Ja siis tuli “what about math??”. Ei viitsi küll seletada, aga ma loodan, et kui ma seda 678 aasta pärast loen, siis vähemalt ise mäletan ja saan naeru kihistada. Mälu on ta mul ju nagu ikka  – kehvake.

Kurg on ikka kadunud. Ei teagi, kuidas sellesse suhtuda. Keeldun uskumast, et surnud. Eelistan mõelda, et läks trippima ja elab oma kassielu täiel rinnal…või on surnud. Blaah. Joosep seevastu otsustas hakata maailma sõbralikumaks kassiks, ilmsegelt on just tema Kure kadumise taga. Oh well.

Vähemalt ei ole kõik hukas, ja nii vast peabki mõtlema.

Kaitstud: kauaoodatud kaunike

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

kui enam hullemaks minna ei saa, siis ikka nats saab