Monthly Archives: juuni 2012

kohtingutreenerid, timid ja muu selline

Üleeile, pärast Joosepi võidukat kojutoomist (mis polnud üldse nii lihtne, sest mõned ei usu, et on olemas tänavanimed ja muu selline kraam) jõudis siia maile ka Tim.

Nendele, kes ei tea mitte midagi, siis Tim on couchsurfer, kes on siin mind visiteerimas käinud lausa aastaid.

Mõtlesime, et oleme coolid ja teeme väiksed õlled jalkat vaadates, aga selle asemel istusime M. pool ja ei vaadanud üldse jalkat. St. tore võõrustaja vahepeal nii muuseas läks asjaliku näoga teise tuppa ja ikkagi vaatas, aga noh, mis seal ikka. Lustisime ja rääkisime juttu ja vaatasime juutuubi videosid ja lühifilmi ja olime toredad nagu alati.

Kahjuks jäi seda uneaega maru napiks ja seetõttu oli neljapäev nii kiire nii kiire nii kiire. Oh juudas. Tsillisin isegi Daki mehe ja järeltulijaga mõnda aega.

Tööpäevajärgne piknik sai ka korraldatud, koos mõndade õllede ja snäkkidega. Tiik on ikka kaunis koht, kui see D. ainult enda kärbsed ja tuvid sealt kokku korjaks.

Mina olin, nagu juba enne mainitud, surmväsinud. Aga M. rääkis, et linnas on ühe sõbra baari avamine ja megacool ja siis Tim muidugi kohe tahtis minna. Mis mul, sital, siis muud üle jäi kui samuti minna.

Ühesõnaga oli nii, et jooki voolas ojadena ja mina sain enamuse ajast tsättida kuuma koomikuga. Mmm.

Mitte, et siis ka selle õhtu lõppenuks oleks saanud lugeda, sest siis mõtlesime me minna D. poole. Vahepeal olin ma loomulikult Timi ära kaotanud, aga nagu nalja tuli ta Tacost just õigeaegselt välja kui me taksot ootasime.

Ja siis sain näha iguaani ja armast koera. Mmm. Kindlasti käisid meil igast coolid jutud, aga ei mäleta neid kahjuks.

Ega me taksot jumala eest ei saanud ja kõik oli dramaatiline ja lõpuks ärkasin surevana ja läksin tööle…

…et saada seal kokku kohtingutreeneriga, kes õpetab naisi mehi impressima.

Kus on inimesed, kes õpetavad mehi naisi impressima?

Advertisements

ah kle ära paratse

Elu õpetab, et asjad lähevad alati just nii nagu ma tahan. Seega ei ole ime, et ma alati tahan oma kasse tagasi saada, kui nemad tahavad ära joosta. Joosep on proovinud oma elu jooksul sõita ära erinevate ühistransportidega, kolida uutesse kodudesse, ära joosta ja nüüd ka nimevahetuse. Aaaaaga kurjam, ma ta jälle üles leidisin ja koju toon.

FOREVER MINE!

Norman või asi…Minu väike jooooosumooosu!! MMMM!

Kaitstud: nõnda sünnivad bitchid

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

parem oleks, et mu disko sind köidaks

Armastan seda pilti. Mmm.

Tegelikult tahtsin rääkida oma igavesest telefonijamast. No kogu aeg on mingi kamm sellega: heliseb, ei helise, laseb helistada, ei lase helistada, töötab, ei tööta.

Olen pragada saanud juba tuttavatelt ja sõpradelt ja ülemustelt ja kolleegidelt ja emadelt ja isadelt ja vendadelt jne. Kuid nüüd on see hetk käes – ma pean ostma uue telefoni.

Kas ma peaks moega kaasa minema ja ostma iPhone’i? Oeh, alles ma heiskasin, et mul megapohh, milline telefon mul on. Aga noh, tahaks, et ta ikka töötaks või nii.

Oh neid elu valikuid…

PS: kodutuks olemise päev 16 (tundub nagu 116).

sääsed

Ei oska muud kosta, kui et igal pool mu ümber on sääsed.

Jaanihommik algas kell kuus, kui ma ärkasin selle peale, et telk triiki vett täis oli. Passisime siis üleval tunde ja ootasime, et saaks majja ja näiteks pesta tundus ka hea mõte.

Siis läksime motovärgile, kus A. ja O. sõitsid mingisuguste vahenditega, mille nimi meenutab guaavi. Päris hardcore värk. Kõik kohad olid täis mehi, kelle peas vaid mootoritega sõidukid. Megauhkelt putitasid kõik seal midagi, ise jumala ametis näoga. Kõik kohad ainult mootorimürinat täis.

Ja siis olen seal mina. Oma minikleidi. Ja oma põlvikutega. Ma muidugi ju olin rumalalt positiivne (nagu alati) ja lootsin, et Saaremaa jaanipäev saab mööda saadetud kleidikeses mööda aasta joostes ja päikest nautides.

Mistõttu ka kaasa võetud teksaste arv:1, kleite: 5. Üks seelik ka muidugi.

Nüüd trippisin siia tagasi, teised kõik mototavad, daki magab, ülejäänud teadmata kadunud. Ja mina istun sääskede sees oma vallatute mõtetega.  Mmm… sääsed.

Kaitstud: kell kuus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Väikeste inimeste rõõmud

Täna on päev 11 kodutuna, mida tähistan Petraga. Ostsime meie kogunemise auks ka maasikaid ja mureleid. Istume siis rõdul ja puhume juttu, kui äkki peavad mu silmad midagi kummalist nägema. Väike Petrake sõi isegi murelit nagu õuna. Näkitses seda ümbertringi nagu orav.

Ja kui kõik inimesed saavad olla kellelegi normaalmõõdus, siis kellele Petra normaalmõõdus on? Oravatele?