Mõnus

Eilne päev tõi endaga kaasa selle, et ma sain tsillida päikese käes aias, kasta lilli, süüa kõiki marju, päevitada, süüa jäätist, tsillida selle imepisikese mutukaga, keda hellitavalt lapseks kutsuti ja kudrutada ja käia looduskaunites kohtades, nagu tiigiäärne ja isegi Rummu karjäär.

Ma ei jõudnud ära ohkida, et kohtadel, kuhu K. mind viis oli alati kaks omadust:  megailusad ja coolid kohad ja kontsadega võimatud läbida. Just seetõttu olin haardkoor ja aina paljajalu seiklesin, mistõttu on mul nüüd jalad absoluutselt igalt poolt lõhki ja valutavad. A mul pohh, sest ma ikka jätkuvalt oma eluga piisavalt rahul, et mitte selle pisiasjaga enda pead vaevata.

Peale kogu seda õnne ja rõõmu sain kokku ühe negatiivse ja kibestunud Dakiga, kes mind terve aja õõnestas ja kõike dissis: küll oli hirmus mu õnnelik olek, leebe nägu ja isegi mu roosa roosike juustes oli tema meelest liig. Ühesõnaga oli sõbras! Aga nagu ta ise peale sõimu lisas: heas mõttes muidugi!

Ja kuna kõik ilusad asjad kunagi otsa lõppema peavad, siis lõppes ka see nv ära ja nüüd hakkab uuesti see töölust pihta, mis on ka okei, aga mitte võlumaadel seiklemine :(

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: