Monthly Archives: juuli 2012

inimesed on täisdebiilikud

Läksin täna poodi ja hetkeks arvasin, et hullud päevad on alanud, sest tänaval oli megasuur rahvamass. Siis sain aru, et väike poiss oli auto alla jäänud ja inimesed nagu mingid faking debiilikud seisid seal ringis ümber ja mingi piff tegi moblaga järjest pilte ja oli ülielevil, et nad saavad näha absoluutselt liikumatut last maas vedelemas. Täiesti perses, mul läks lihtsalt süda pahaks.

Muidugi kui ma poest tulin, siis oli rahvamass umbes 8 kordseks suurenenud ja kõik olid megaametlikkude nägudega ja endaga väga rahul.

Tahtsin nad kõik ükshaaval perse saata, aga tulin hoopis koju.

Side lõpp

Forever alone

Mõnikord, nagu näiteks praegu, lõbustan ma ennast toredate naistesaitidega. Ilmselgelt peaksin ma selle mannetu tegevuse ära lõpetama, sest kõiksugused artiklid mulle ainult ette ennustavad, et mina suren VÄHEMALT üksinda ja kassid mu näo maha närivad.

Leidsin sellise toreda artikli, kus on kirjas viis naisetüüpi, keda mehed väldivad.

Otse loomulikult käivad 1,4 ja 5 minu kohta. Ei teagi, kas peaks nüüd hakkama ennast muutma ja hakkama vaikseks halliks hiirekeseks, kes heal juhul vanaema juubelil ühe klaasi veini joob ja metsikuks peoks loeb sõbrannaga pärast joogat ühe siidri poolitamist.

Võiiii siis pohh..

Lõpetuseks teile pilt sellest, kuidas üks vend ei suuda ÜHT ülesannet täita, mis talle antud on:

 

Kaitstud: See pilk

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Assakuraaat, kus on Tallinnas alles sitad teed

Ma olen tihti sõitnud inimestega, kes roolis meganärvi lähevad ja 90% sõiduajast ainult virisevad ja eidetsevad, kui sitad on Tallinna teed. Mitte, et see midagi aitaks eksole. See vingumine. Tavaliselt istun ma kõrvalistmel ja mõtlen omaette, et küll inimesed viitsivad igasuguse tühja-tähja peale närvi minna.

Ja nüüd ma ise ka pean vinguma, SEST APPI, MIS TEED TALLINNAS ON! Kas te mõistate, et ma rikun nõnda oma kontsad ära, kui ma konstantselt mingisugustesse aukudesse ja asjadesse takerdun ja kinni jään.

Ja muidugi on ka päris ebastabiilne kõndida, kui tee koosneb umbes seitsmesajast 87 meetristest aukuderägastikust.  Vähemalt siin minu maja kõrval on selline teelapp. Ehk siis, kui ma tahan ikka terve nahaga bussipeatusesse jõuda, pean ma üle tee minema ja minema hoopis kaugemalt bussikasse.

Ok, kui ma seda kirja panen, siis ma näen, et on juhtumas sama asi, mis autojuhtidel: ving ja hala! Aga las me siis kõik koos vingume millegi üle ja tunneme seda metsikut ühtehoidmistunnet eksole.

Ükspäev ma trippisin bensukasse ja mul jäi konts asfaldi sisse lihtsalt kinni. Ja siis ma seal natukene koperdasin ja kukkusin. Lamasin seal, käed-jalad laiali (ok tegelt mitte, aga üsnda dramaatiline oleks olnud kui see nii läinud oleks) ja ütlesin lihtsalt “ok”.*

Sest MEGA NÄRVI AJAS.

*Sõna “ok” on võrratu. See võib tähendada kõike, alates “okeist” kuni “ma ei jõua su juttu enam kuulata”. Samuti võib see kohati tähendada “mine perse” ja “hakkame minema”. Veel võib okki kasutada näiteks siis, kui enam mitte midagi muud pole öelda. Lihtsalt ok.

Kaitstud: minu relationshit kah siis

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Hetked elust (vahelduseks ilusaid):

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

“suuga teeb suure linna, käega teeb ise”

Umbes sellise smsi saatsin ma Dakile kolmapäeva öösel. Muidugi sai Daki sellest aru alles neljapäeva pärastlõunal, sest ega temagi alati kõige kirkam kriit olla saa.

Tegelikult on lugu selline, et olen ikka in my happy mode. Välja arvatud üks pisiasi, aga see ei ole õnneks väga suur probleem, mille üle pead vaevata. 

Eile tegin megatoreda neiuga uhke inteka ja varsti kirjutan siia, mis ta mulle kinkis ka. See oli cool.

Üldse meeldis mulle Tartu sel nädalal rohkem, kui ta iial varem meeldinud on. Kõik need mõnusad pargid ja ilus ilm ja Daki ja meie pisarsilmne taaskohtumine olid enam kui meeldivad. 

Ka tänasel kaunil päeval ootab mind ees vaid töö-töö-töö, mistõttu peangi hakkama nüüd usinaks ja paar kõnet tegema.