Arhiiv kuude lõikes: juuli 2012

Kaitstud: metsaannid ja day in bed

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: minu salajased salaplaanid

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Ja edasi vaata juba ise

Kuigi kell on alles kolm, on täna olnud suurepärane päev.

Kuigi mul on null häält ja kõlan nagu vanem daam, kes töötab pornoliinis, on täna olnud suurepärane päev.

Ja nüüd ma vist peaks rääkima kõikidest asjadest, mis selle päeva suurepäraseks tegid, aga ma ei hakka, sest hoian omale. Lihtsalt on olnud äärmiselt tsill.

Nii pea kui natukene korterit kraamin, siis peaks jooksma minema ja rääkima oma seelikust. See on üks mõnus seelik:

Kaitstud: oh meid viisakaid

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Päeva mõttetera: “Kes kaua elab, see kaua kannatab!”

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

hella hingega hingetu

Alles paar nädalat tagasi ütlesin ma KVga midagi jutustades sellise lause, et: “Ah mul oli siis veits paha tuju tegelikult” Või midagi säärast. Üritasin seletada, miks ma kuidagi kummaliselt olin öelnud, või ma ei mäleta mis teema see oli, aga ühesõnaga uuris KV elu. Ja minu suvalise mokaotsast öeldud lause peale läks KV asjalikuks: “Jah, jah!” oli ta megainnukas. “Sa nägid jah välja nagu sul  oleks väga suur mure peal,” noogutas ta, ise megarahul, et sai sellise uhke tähelepaneku mulle välja rääkida.

Ma olin üsna üllatunud, sest see kord, millest me enne arutasime, olin ma veel eriti lustakas ja lõbusas meeleolus. Ma nimelt kolisin siis too päev ja üsna tsill oli tegelt. Lihtsalt selline.. kolimisdeprekas, sest asjad kõik kadunud ja midagi üles ei leia. Selline tavakas, mitte mingi hinge murdev südamevalu. Aga ometi tundusin ma võhivõõrale nii kurb? Miks?

Seega on veelgi kummalisem, kui viimasel ajal susib üks tuttav tihti, et: “Kuule räägi mulle oma muret.” Et ta nägevat, et mul on midagi hingel. Ma ei oska kunagi midagi rääkida. Mida rääkida suvalisele tuttavale üldse? Mis on sobilik? Või oota.. mis just juhtus.

Igatahes jah, kuhu ma jõuda tahtsin, siis POINT oli see, et ma leian, et see üsna naljakas. Noh, et on inimesi, kes arvavad, et ma nii lõbus, nii lõbus kogu aeg olen. Et umbes minu tavaline kolmapäevaõhtu möödub näiteks omaette laulu jorisedes ja aasal nohisedes pärga punudes, samal ajal suu kõrvuni peas.

Mitte, et seda juhtunud ei oleks. Muuseas, alles jaanipäeval juhtus nõnda. Aga see on ikka pigem harvem juhus. Ei ole siin Eesti kliimas seda lilledega põldu igal aastajal võtta kah.  Aga noh, saate ju poindile pihta?

Et ühed näevad ühte ja teised teist. Kui ma praegu seda T.ga arutaks, siis me jõuaks kindlasti kahepeale megadiibile järeldusele, et sa näed inimesed seda, mida sa tahad näha. Või milline sa ise oled? Okei. Ma lähen juba liiga diibiks.

Palavik kickib in? (Ilmselgelt, sest ma hakkasin tõmbama ühte sarja ja mõtlesin, et nii kaua blogin, kui sari tõmbab. Ma kirjutasin seda asja siin 1345532 minutit, mulle tundub. Ja mida ma näen, ma unustasin sarja tõmbamagi panna ja kirjutasin selle asemel hunniku mula. Tegelikult tulin ma siia kirjutama, et OMG kui hea on süüa. Ma olen eilsest saati ainult söönud. Kõike! Kõike mida näen! MMM võikud.)

 

eilse päeva tarkuseterad

“Noor olla on ülihea, sest siis ei pea vana olema!” Sellise smsi saatsin ma eile Dakile, sest ma ei tahtnud seda geniaalset lauset ära unustada. Vastu sain umbes sama geniaalse lause: “Elus olla on ülihea, sest siis ei pea surnud olema,”. Eks igal ühel omad tõed ja tarkused eksole.

ja nii on

Ok tänud abi eest jah. Eile sain nii paljusid oma toredaid sõpse näha, kes ikka aitasid mind nõu ja jõuga.

Ma: “Sul veab, sul on kõik nii lihtne.”

L: “Kuule.. jaaaa. On küll jah! (Hetkeline kaugustesse vaatamine ja leebe naeratus) Tõepoolest on, tänks! Nüüd ma hakkasin sellele mõtlema ja tõesti, niii hea on!”

Parimad sõbrad on need, kes tulevad sulle kurbushetkel rääkima kui megaõnnelikud nad on :D Mitte, et mul kade meel oleks. Oh ei. Mina tunnen vaid siirast rõõmu.

Ja muidugi oli cool ka comedyl käia, nagu alati. Tundsin ennast lausa kasulikuna, sest aitasin Louisel ühte asja tõlkida ja nüüd on mul tunne, et ma TÄIEGA aitasin showle kaasa. Eksoleee. Isegi vihm ei bringinud daun, aga ega ka tervist suuremalt paremaks teinud.

Ja hiljem natukene kummalisemad vestlused kolmanda isikuga, millest ma nüüd enam suuremat midagi arvata ei oska, kui et AWKWARD.

Ja loomulikult ka kana kokkamine ja nii. Kõik oli great. Nii et tänks sõpsid teile mu päästmisest, sellest kohutavast ja igavesti kestnud kassist päästmisel. (Ok, üks päev, aga sama hea!)

kiisu kiisu kiisu

Lihtsalt igati nõme on. Tundub nagu ma teeksin kõike valesti, isegi kui ma üritan mitte teha. Tundub, et isegi kui ma mitte midagi ei tee, siis on ikka valesti. Ja küllap ka see emo möödub, aga ei saa parata kui seest õõnsaks läheb ja kurrrrbus peale tuleb.

Ja isegi ei tea, mida ma nüüd tegema peaks. Sest ma olen nii üdini õnnetu. Miks kõik halvad asjad ühte jooksevad alati? Kas see on mingi thing?

Aga positiivsema noodi pealt peaksid asjad ikka paremaks ka minema. Alati lähevad  ju ometigi. Tuleb aint veits oodata. Aga ma ei tea kaua ma jõuan olla nagu.. tähelepanu, valmis olla.. oota!

Nagu öeldakse: tark ei torma, tark teeb peale.

Ja mulle ei meeldi olla selline üldse. Sest ma vist olen liiga palju ajast õnnelik ja rõõmus ja mis kõike veel. Ja KOHE kui ei ole, siis kõik arvavad, et kohe tuleb enekalaks ja megaeit olen. Ma ei taha mingisugune loll eit olla. Aga hälisemist lõpetada ei suuda. Oeh, aidake mind keegi :(

tähelepanu, valmis olla…oota!

Pean kuidagi ennast sellest jätkuvast “blank” mode’ist pushima trough ja ikkagi midagi kirja panema. Kuigi ei tea miks ega milleks, aga pean.

Viimased päevad on kreisid olnud. Mitte heas ega halvas mõttes, vaid lihtsalt locod.   Mistõttu olen ma nüüd haige. Või no vabisen siin kordamööda külma ja kuuma käes ja tahaks juua, aga alla ei jõua minna, sest süda on ka paha ja üldse.

Ma suren siia korterisse üksinda ja mind leitakse umbes siis, kui Joosep on pool mu nägu maha närinud. VÄHEMALT nii see läheb.

Üldse olen ma ka peale haigeks olemise keskmisel tasemel frustreeritud, sest nõnda palju on siin ilmas asju, mille jaoks oleks vaja meesterahvaste abi, aga kust seda nii iga kell varnast ikka oleks. Näiteks poes käimine. Tulen oma megaraskete kottidega ja taarud seal tänaval NAGU MINGI LOLL, sest kott on nii raske ja mina nii väike. Ja prügi välja viimine tundub ka üsna mehelik tegu. Ja ok, eile ma mõtlesin neid kasulikke asju rohkem välja ja nüüd on blank peal, aga saate aru küll. Mehi on tarvis keerukate füüsiliste toimingute tarbeks.

Aga muidu eile jäi Mika minu jaoks ära, selle asemel kokkasin ma pork bellyt ja oma nõmme turult soetatud rohelisehunnikust salatit ja kutsusin Louise seda endaga sheerima. Ma ei oska never ainult iseendale süüa teha, seega oli kena, et ta nõnda mulle abistava käe ulatas.

Ajasime lolli juttu nagu alati, tulime ideele teha kah “kohtingutreeneri” firma, kus paneme kliendid ausate faktide ette. Kui mees tahab naist, siis on obv: “Hit on her best friend, that’ll do the trick!” Kui naine meest tahab, siis on ka lihtne: “Just go to Shooters after 1 a.m. If you can’t get a man there, leprosy is what you have!”. Usun, et meie firmat saadab edu.

Muus osas öelda on nii palju, aga ei ütle. Sest ei oska.