Monthly Archives: september 2012

“to be or not to be a bee”

Selline tore lauseke Kaurilt siis, mille kavatsen maalida väikesele taburetikesele, mille peale ma mesilase joonistada kavatsen. Aga ega see mu ainus meisterdamine sel nädalavahetusel pole olnud.

Juba siis, kui selgus, et K. haiglasse läheb, siis rääkisin kohe Kauriga, et jeje, teeme talle üllatuse ja lähme värvime ta majakest. Mõeldud tehtud.

Aga ma pean selle loo jutustamist alustama reedest, sest see oli päev, kui ma K’d üle miljoni aasta (ok esmaspäevast saati) nägin. Oh juudas, kui ebameeldiv see kõik oli.

Esiteks kohtusime Kauri, Martini, tema pruta ja Madisega Sõpruse kohvikus, et juua pitsike viina, sest muidu mina sinna haiglasse surnud oleks. Nojah, pitsikesest viinast sai kaks ja veel väike sidragi otsa, et ikka julgem oleks.

Haiglasse jõudes hakkasid mul kohe jalad värisema ja kogu aeg tahtsin nutta. K. nägi isegi nuga saanuna nii handsome välja, aga nii nii… haiglas olija samas :D Ja kõik need lõhnad ja..öäkk.

Ühesõnaga ropsisin ma vetsu täis ja visiit jäi üürikeseks. Ahja, meid ähvardati ka turvameestega välja visata lambist. Aga noh, vähemalt ei saaks öelda, et ma seal ei käinud, eksole. Asi seegi.

Seejärel võtsime veel väiksed dringid ja tulime minukale. Blabla, ühesõnaga hakkasime laupäeval kõik pohmellis peaga värvima. Mina, Kaur ja Allan oma lastekompanjooniga, mida taltsutas hoopis K. emme.

Ja täna jätkasime Kauriga kahekesti. No apppikene. Mu käed on megaaavalusad ja ma tunnen ennast nagu Soome ehitaja. Ometi olen remondiga tegelenud kaks päeva, aga homme peame veel ühe kihi pruuni värvi sinna panema. Oh juudas.

Aga muidugi oli meil palju taidlemist teemadel, et kas me peaks kollase seina aknaaugud värvima pruuniks ja vastupidi. Sest noh, mida värvilisem seda lõbusam, onju. Kaur oli skeptiline, aga võite 12 korda arvata, kas ma siiski tegin seda :D

Lõpptulemust veel päris näha ei ole, aga ma olin nii nii nii rahul kui täna nägin seda. Tunnen ennast nagu keegi, kes vääriks rosetti selle eest, et olen supermaaler.

Olenemata sellest, et ma 3763 korda pruuni ja kollast värvi lakke ajasin. A need pisivead saime parandatud ja ikkagi oleme coolid.

Ma loodan, et K. on homme megaüllatunud ja rahul meie vaevaga. He better be..

Lõpetuseks pilt sellest ajast, kuis ma entusiastlikult värvimist alustasin:

sarjacrushid

Olen viimasel ajal The Office’it vaatama hakanud ja saan trummipõrina saatel öelda, et mul on uus sarjacrush ja selleks on Jim. Sest ta on awesome. Selline veits irooniline ja mõnna huumoriga. Mmm.. Jim.

Kahjuks peab ta troonilt lükkama McDreamy, kuna ta on juba nii vana ja räsitud moega, et ise ka ei usu. Samas ei ole uus hooaeg veel pihta hakanud – veel võib see ka tagasi tulla. Sellisel juhul olen sarjahoor. Ma ei olegi kindel, miks tema mulle tegelikult meeldib. Ta juuksed? Iseloomus ta küll midagi eriti hurmavat ei ole. A no peale selle, et ta tundub cuddely. Eit olen ikka. (Praegu pilti otsides olin küll, mmmmmmm mmmmm mmmm McDreamy :D)

Aa tegelikult meeldib mulle Modern Familyst Phil ka. Ta on nii siiralt aus ja naljakas ja goofy. Nii tore ja vahva lihtsalt. Pluss cute ka.

/Ilmselgelt on näha, et ma nii mehetu, nii mehetu, et pean hakkama unistama meestest, keda sarjades näen. Foreveralone :( Pluss teksti üle lugedes mõistsin, et kõlan nagu 16-aastane. Samas on mul lihtsalt nii nii nii igav, et pean aina sarju vaatama ja mida mul muud oma eluga teha on, ah? /

Lõpetuseks pilt to all you dreamers out there! Abiks seegi:

vaat, mis nüüd peale tuli

Esiteks tuli mulle kass peale. Füüsiliselt lamab mu peal hetkel kass.

Veel on mul peal igatsus enda teise dimensiooni teise poole järele ja K. järele ja korras korteri järele ja täis külmkapi järele ja Kure järele ja ja ja. Jaa nii edasi.

 

Kaitstud: kuradi emane

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: mida paganat

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

ei sisesta

Lood on niimoodi, et juba kaks nädalat olen pmst haige olnud ja ikka veel ei suuda vabaneda oma nohust-köhast. Ega vast see asja paremaks ei tee, et ma K. juba ammuilma nakatasin ja nüüd arvatavasti tema mind igapäevaselt vastu haigeks teeb. Aga ei heiduta, vähemalt olen elus.

Ja kuigi teha ei viitsi mitte midagi (peale hommikutraditsioonide ja kaisus vedelemise), siis ikkagi lähen emmega kinno kultuurne olema ja kella kuueks trenni surema.

Üldiselt on kõik ikka hästi. Olenemata sellest, et osad tõbrased (sõber pluss tõbras) ajavad teinekord närvi ja sellest, et teinekord olen ise tõber(?).

Kehaparakad

Nagu miljonitel naistel ja kindlasti ka meestel on kehaparakad, olen ma avastanud, et ka minu kallil Joosepil on sügav kehaga seotud kompleks. Nimelt iga kord, kui ta pead paitades käsi kogemata liiga keha poole sirutub, üritab kass veenid läbi närida.

Ju on tal siis nii häbi enda korpulentse keha pärast, et ei taha, et inimesed seda puudutavad.

Kahju…Lihtsalt kahju on, kui loomad liigselt Cosmot loevad ja ennast häbenema hakkavad.

Lõpeta Joosep, sa oled imekaunis!

Lõpetuseks pilt käsitööst, abiks seegi: