“to be or not to be a bee”

Selline tore lauseke Kaurilt siis, mille kavatsen maalida väikesele taburetikesele, mille peale ma mesilase joonistada kavatsen. Aga ega see mu ainus meisterdamine sel nädalavahetusel pole olnud.

Juba siis, kui selgus, et K. haiglasse läheb, siis rääkisin kohe Kauriga, et jeje, teeme talle üllatuse ja lähme värvime ta majakest. Mõeldud tehtud.

Aga ma pean selle loo jutustamist alustama reedest, sest see oli päev, kui ma K’d üle miljoni aasta (ok esmaspäevast saati) nägin. Oh juudas, kui ebameeldiv see kõik oli.

Esiteks kohtusime Kauri, Martini, tema pruta ja Madisega Sõpruse kohvikus, et juua pitsike viina, sest muidu mina sinna haiglasse surnud oleks. Nojah, pitsikesest viinast sai kaks ja veel väike sidragi otsa, et ikka julgem oleks.

Haiglasse jõudes hakkasid mul kohe jalad värisema ja kogu aeg tahtsin nutta. K. nägi isegi nuga saanuna nii handsome välja, aga nii nii… haiglas olija samas :D Ja kõik need lõhnad ja..öäkk.

Ühesõnaga ropsisin ma vetsu täis ja visiit jäi üürikeseks. Ahja, meid ähvardati ka turvameestega välja visata lambist. Aga noh, vähemalt ei saaks öelda, et ma seal ei käinud, eksole. Asi seegi.

Seejärel võtsime veel väiksed dringid ja tulime minukale. Blabla, ühesõnaga hakkasime laupäeval kõik pohmellis peaga värvima. Mina, Kaur ja Allan oma lastekompanjooniga, mida taltsutas hoopis K. emme.

Ja täna jätkasime Kauriga kahekesti. No apppikene. Mu käed on megaaavalusad ja ma tunnen ennast nagu Soome ehitaja. Ometi olen remondiga tegelenud kaks päeva, aga homme peame veel ühe kihi pruuni värvi sinna panema. Oh juudas.

Aga muidugi oli meil palju taidlemist teemadel, et kas me peaks kollase seina aknaaugud värvima pruuniks ja vastupidi. Sest noh, mida värvilisem seda lõbusam, onju. Kaur oli skeptiline, aga võite 12 korda arvata, kas ma siiski tegin seda :D

Lõpptulemust veel päris näha ei ole, aga ma olin nii nii nii rahul kui täna nägin seda. Tunnen ennast nagu keegi, kes vääriks rosetti selle eest, et olen supermaaler.

Olenemata sellest, et ma 3763 korda pruuni ja kollast värvi lakke ajasin. A need pisivead saime parandatud ja ikkagi oleme coolid.

Ma loodan, et K. on homme megaüllatunud ja rahul meie vaevaga. He better be..

Lõpetuseks pilt sellest ajast, kuis ma entusiastlikult värvimist alustasin:

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: