Arhiiv kuude lõikes: november 2012

(vot see on sexy) Pedro

Ma pole teile sellest riukalikust linnust veel kirjutanudki, aga nüüd teen seda kohemaid.

Nimelt tsillisime me ükskord Sannuga oma Tenerife terrassil ja nautisime peikest, kui rõdule lendas lind. Meid ta eriti kartvat ei paistnud, seega läksime MEGAelevile ja hakkasime talle insta saia ja muud söödavat pakkuma.

Nime panime muidugi ka – Pedro. No ja siis ta tsillsis seal meiega, võttis käest süüa ja Sannu sai talle isegi pai teha! Mina vana linnusosistaja tõin talle tuhatoosi sees vett ka ja siis ta jõi sealt graatsiliselt.

Me juba kutsusime meid kolme kolmeks musketäriks ja olime megarahul, et oleme suutnud ära taltsutada välismaise linnu, mõelge vaid!

Muidugi rääkisime sellest ka Bämbsile ja Edgarile, kes ei kostnud meie elevil kilgete peale eriti midagi. Nii, ja teate mis tuli välja? Edgari rõdult on KA PEDROST PILTE TEHTUD! Saate aru, see saatanlik lind käis igal pool sõpsi panemas!

Siiski loodame hinges, et esmakordselt sattus Pedo Edgari ja nende juurde, sest ta jälitas meid, oma tõelisi sõpru. Ja noh iga kord kui meid kodus polnud, siis ehk käis seal meid otsimas?

Kes seda teab…

 

screw you

 

Mõnikord lähevad asjad täpselt nii nagu sa tahad. See on see võrratu tunne, kui sa tead, et kõik asjad on õigeaegselt valmis ja lemmiksarjast tuli uus osa välja ja kassid on armsad, mitte ei küünista sind silmamunast ja vb teeb peika just siis pannkooke. Ja siis saad lamada kaisus ja süüa kahe käega pannkooke ja armastada elu.

Teinekord lähevad aga asjad lihtsalt persse.

Mul on kurb, kui arvatakse, et ma teen asju puht õelusest või eee.. kiusust. Ma väga vähe asju halva pärast teen, kui üldse. Aga teinekord kukub nii välja lihtsalt. Kas siis enda lolluse pärast või enda võimetuse pärast kedagi kuulata või enda uudishimu pärast. Aga nagu nalja – kohe kõik pekkis.

edukas sünnipäev

Vähemalt mulle sobivad sinised silmad.

Kaitstud: tõepoolest tahan teada

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

nii lihtsalt on

Et teinekord tuleb lihtsalt nentida, et asjad, mis sul on, on mega head. Ma ei tea, kust ma saaksin oma silmaga kaeda veel tublimat ja abivalmimat ja naljakaimat ja kuumemat ja mõnnamat peikat, kui mul on.

Õnneks ei ole mina ainuke, kes arvab, et üks meist mõnna on. Ükskord seletas K. mulle pikalt, kuidas ma olen sama mõnna, kui pärast pikka päeva megatööd ja jamamist saad lõpuks voodisse teki alla minna ja seal mõnuleda :P

Ja mina arvan, et ta on vähemalt nii hea, et he makes me want to be a better person ja kuigi ta vahepeal nii hullu juttu ajab, siis tuleks ju tunnistada, et mina ka. Seetõttu ta nii pöörfi ongi- ajame mõlemad oma soga ja leiame, et see on üsna naljakas.

Ja siis kudrutame, mmmm!

jah

Mulle meeldib öelda pigem jah kui ei. Sest ei öelda on nõme. Siis keegi alati pettub, halvemal juhul isegi solvub või hakkab edasi pushima teemat, mida sa üldse ajada ei viitsi.

Nõme on see ka, et kui mind pushida, siis ma teinekord ikka olen lõpuks läbi ussim*nni nõus ja siis juhtub üks kahest:

a) ma teen selle asja jorisedes ja elu vihates ära

b) ei tee kunagi seda ära ja inimesed on ikka upset

Raske on see elu noh

puudulik pealkiri

Imelik on see, et kui mõnda aega ei blogi, siis on nii raske uuesti järje peale saada. Aga, et mu miljoneid fänne endiselt kursis hoida oma eluga, siis nüüd on kodu välja valitud ja mina muudkui mõtlen, et mis värvi köögimööblit ma tahaks ja mis seinas koridoris võiks olla tahvelvärv. Aga seni, kuni võtmed kätte saab, läheb lausa kaks nädalat veel. Ehk siis võrratute remondipostitustega läheb veel omajagu aega.

 

Oma tätoveeringuid pidin ka näitama. Siin nad on. Rohkem midagi lisada ei oska. Vastuseks küsimusele, et mida nad tähendavad: mitte sittagi. Ja nii ongi.

Ja üldse tahaks ma siia kirjutada veel kaks salakirja, millest üks mulle endale ja üks kuskile teise kaugesse dimensiooni, mida üldse enam ei eksisteeri.

Kuresaaga lõpp, ehk aitäh mupo!

 

Ma tean, et mul on sada asja, millest ma kirjutama pean, aga kuna Kureteema kohta kõik uurivad, siis ma räägin selle ka ära.

Nagu ma siis mainisin, pöördusin ma politsei ja mupo poole, kes mõlemad mind üsna viisakalt pekki saatsid, kuid õnneks joppas mul sellega, et üks mupo töötaja nimega Tanya Tõnisson luges mu kirja ja näed, inimesel hakkas minust kahju ja helistas mulle.

Ma olin küll megarõõmus, et ta mind aidata tahab, aga nagu selgus jonnisid kassiabi töötajad temaga sama usinalt, kui minuga. Õnneks ei olnud Tanya valmis alla andma ja taidles nendega ikka edasi, selgitades neile korduvalt, et nende tegevus on seadusevastane.

Olin mina siis astunud läbi just Lutoni passikontrollist kui saingi kõne Tanyalt, kes helistas, et mulle rõõmusõnumit teatada, nimelt olevat kassiabi alla andnud, sest kohtusse nad siiski minna ei soovinud.  Nad küll ise mulle ei helistanud, aga peale meili saatmist vastasid, et nad tõepoolest mu hingerõõmu mulle tagasi annavad. Siinkohal väike lõik nende kirjast:
Kassiabi mittetulundusühinguna ei saa endale kahjuks lubada tänavakasside päästmiseks annetatud raha kasutamist kohtuvaidluses. Kui olete huvitatud kassi tagasi saamisest, siis andke meile teada. Meie omaltpoolt palume sel juhul Teil hüvitada meile Shoti hoidmise, veterinaaritasude ja kiibistamisega tekkinud kulud.

Kohemaid kandsin neile raha üle ja tundsin ennnast nagu kassihülgur, et näed, saaks kassi tagasi, aga mina, vana sitt, puhkan. Aga noh, puhkama peab eks. Seega puhkasin ma oma puhkused ilusti ära ja mulle öeldi, et 15.dal võin kassiabisse SHOTILE(nagu nad teda järjepidevalt ikka kutsuvad) järele minna.

Võtsime kampa Gerda, Sannu ja Meinu ja läksimegi siis kohale. Gerdat ja Meinut sisse ei lastud, öeldi, et ega siin nad ekskursioone korraldama ei hakka. Selge, kui ei hakka, siis ei hakka.

Kurg istuski õnnetult puuris ja karjus nõnda, et see kõlas nagu “bro” või “nouuuu”. Mulle öeldi eriti üleolevalt, et vaata ise, kuidas sa ta oma transportkasti saad, siiski “sinu kass ju”. Oh kui kena neist seda lõpuks tunnistada on, eksju.

Mmmm, mõnus kurg, mu hinge rõõm ja kullatükike! Tõin ta siis siia, kus ta natuke ringi kõndis röökides, siis maha heitis ja pai tahtis. Oi, kuidas see kass alles sai pai!

Siis tõime Jossi ka koju ja ühendasime need kassivennad omavahel. Tulemuseks oli siiski suuremat sorti kassivõitlus, mis õnneks enam ei kesta. Eile korraks Joss isegi lakkus Kurge, aga ega nad miskipärast eriti kontakti ei otsi ka. Kurg istub ema riidekapis ja Joss magab kusiganes mina parasjagu olen.

Aga õnneks nad ei taidle enam ja mu kassipere on jälle koos!

Uute kassiseiklusteni,

Mallu, Kurg ja Joss!

 

nii on, kuidas elu käib

Kuus päeva oleme me juba Tenerifel olnud. Kõik ööd on kuidagi mingisse kategooriasse langenud. Esimene öö oli kassisitasaaga, teine öö kartsime Sannuga kummitust, kes meie voodi all hambaid krigistas, kolmas öö virelesin haigevoodis, neljas öö nautisime kohalikku kraami ja vaatasime filme, viies öö oli skandaale täis ja tänane öö ei ole veel käes, aga küllap temagi tuleb.

Esimesel ööl kõndisime purupurjus sannuga mööda tätoveerimissalongist, kui Sander röögatas: “Malluuu, teeme tätoveeringud!”. Mina ütlesin, et jaja, muidugi teeme ja kõndsime edasi. Mõned päevad hiljem nägime jälle ühte, seekord oli päine päev ja seekord kaine Sannu läks jälle elevile: “Mallu lähme sisse ja teeeme!”. Ma olin skeptiline, aga mõtlesin, et noh lähme kaeme asja. Väljusime sealt teadmisega, et tunni pärast lähme me tagasi ja saame endale coolid tätuuuud.

Sander muidugi mõtles esimese viie mintaga ümber, aga mina jäin endale kindlaks. Saagu siis olema see uhke Tenerife mälestus, kui nii peab. Läksime Sannuga sööma ja hakkasime juurdlema, et mis pildi tegema peaks. Kõrvale sõin ma hukatuslikku tuunikalasalatit, mis mind veel sama õhtu surema pani. Aga sellest hiljem.

Igatahes tehti minu 1 pilt valmis ja selle ajaga oli Sannu jälle ümber mõelnud ja kui minu omad valmis said, sai ka tema endale uhke tätoveeringu. Küll me olime rahul.
Siiani oleme. Kreemitame neid hoolikalt, joome veel hoolikamalt ja päikest võtame ka hoolikalt. Senimaani on need aina usinalt paranenud. Lisaks pildi ka, aga vat nääääed, ei saa, sest nett on siin ikka MEGAaeglane. Mis siis ikka.

Ahja ja siis ma ära suringi. Õhtul enne magamaminekut tundsin, et kõht nagu nats valutab, aga ma ei pööranud sellele oluliselt tähelepanu. Kuni hetkeni, kus ma ärkasin kell 12 selle peale üles, et taltsutamatult oksendada. See kena ja ääretult meeldiv rituaal kordus iga tunni aja tagant ja kestis hommikuni, mil ma suutsin vaid nutta ja väriseda ja surra. Terve päeva lamasin ja magasin ja.. ee surin. Õnneks järgmiseks hommikuks oli klaar. Kuradi tuunikala…

Ma kirjutaks veel, näiteks sellest, kuidas eile naftasheigi pojaga vaadet nautimas käisime ja ma talle “hobu hobu hobu” tegin. A ei viitsi.

 

tenerife ja kassisaagade jätkumine ja lõpp

Welcome to paradise

Nagu paljud juba võib-olla teavad, siis tulid eelmisel nädalal minu juurde B. ja S. kes suure hüppamise saatel teatasid mulle, et nüüd on Tenerifele minek ja minu vastu vaidlemine ei ole aktsepteeritav. Ja nii ta siis läkski. Kiiresti tegime passi ja nagu nalja oligi käes Halloweeni õhtu ja meie oma kamba, pluss armsa vanaemaga olime leidnud tee Lutonisse.

Kuigi esimeses hotellis meile kohta ei olnud, trippisime teise, mis oli veelgi mõnnam. Tegime kiired veinid, nautisime kolmekesti seltskonda ja olime lõbusad.

Hommikul tegime S’iga kell 5 silmad lahti ja meie päev Tenerifele trippimiseks võis alata. Lennukis meenus mulle veelkord, miks ma nõnda väga lendamist vihkan. Lennukis on vastik kuiv õhk ja kuradima kitsas. Aga elasime üle ja maabusime kohas, mida meile meeldis paradiisiks kutsuda. Kuigi päike ei siranud, oli siiski megapalav ja PALMID! Mmmm!

Sättisime ennast oma hotelli sisse ja mida meie silmakesed nägema pidid- rõdu all oli PARV kasse. Neid oli oraantse ja triibulisi ja musti ja üldse..palju. S. naeris, et ma olengi enda paradiisi sattunud ja  mina nõustusin. Siis ma ei teadnud veel, mis SITAKEERAJAD need kassid sõna otseses mõttes on. Aga sellest hiljem..

Läksime alla restosse sööma, tegime väiksed mohhiitod ja nautisime elu. Muidugi olime enne poest varunud ka paar pudelit imeodavat veini ja õhtu võis alata.

Kuna meil oli tuju sees, otsustasime trippida teiste hotelli juurde, mis oli palju raskem kui arvata võis. Tund aega veinipudeliga trippimist ja inimeste käest teeküsimist möödus kui linnulennul. Lõpuks andsime alla ja võtsime takso.

Seltskond koos ostsime veel jooke, tegime väikse vahepeatuse E. venna hotellitoas ja läksime “sööki otsima”. Tegelikkuses lõpetasime kuskil baaris, kus 6 euri eest näkku saime me lauda hunniku kokse, shotte ja shampat. Ahja, naerugaasi ka. Kõik see suurepärane kombo kulmineerus sellega, et meie S’iga joostes oma hotelli basseini umbes kell 3 öösel sisse hüppasime ja ise endaga väga rahul olime. Kuni hommikuni…

Mul on hägune mälestus, kuidas S. astub meie tuppa ja ütleb: “Mallu, ma just ärkasin miskipärast diivanil, MIKS?”. Ma mõtlesin, et mida see purjus S. ikka soiub, olime mõlemad magamistuppa ju ära passinud, aga little did I know, et tema lahkumisel oli olnud mõjuv põhjus. Kuid milline, selles ei saa me siiani 100% kindlad olla.

FAKT: Elutoa põrand oli kaunistatud kahe suure sitahunnikuga ja terve elamine haises nagu laut.

Versioon1: Enne linnapeale minekut hoidsime rõduust lahti, seeg võis siis meile tuppa tulla mingi kass ja ennast ära peita. Miks, ma ei tea? Aga igatahes, ju siis kuulis S. peale meie magamavajumist teisest toast mingt müra, leidis siia sisse lukustatud kassi ja ajas ta ära. Kindel olla ei saa, sest sellest ei ole kellelgi mälestusi. Aga see tunduks loogiline, miks S. suuretoa diivanilt ärkas kahe sitahunniku kõrvalt.

Versioon1: me sittusime ise põranda täis?

Me oleme siiski üsna kindlad, et tegemist oli kassidega..aga me ei tea. Tuleb loota parimat. Sitta me igatahes koristama ei pidanud ja hotell andis meile uhkema toa kõrgemal, kus kassid loodetavasti sisse ei pääse. Aga kui homme jälle sitta leiame, siis tuleb üle mõtlema hakata oma joomisharjumusi.

Ühesõnaga on elu siin ilus. Ilm on soe ja TENERIIFE sirab meile vastu iga kord, kui oma rõdul elu imetlemas käime.

Side lõpp.

 

AHJA. KURG ANTAKSE TAGAS! JEEEEEE