Monthly Archives: november 2012

(vot see on sexy) Pedro

Ma pole teile sellest riukalikust linnust veel kirjutanudki, aga nüüd teen seda kohemaid.

Nimelt tsillisime me ükskord Sannuga oma Tenerife terrassil ja nautisime peikest, kui rõdule lendas lind. Meid ta eriti kartvat ei paistnud, seega läksime MEGAelevile ja hakkasime talle insta saia ja muud söödavat pakkuma.

Nime panime muidugi ka – Pedro. No ja siis ta tsillsis seal meiega, võttis käest süüa ja Sannu sai talle isegi pai teha! Mina vana linnusosistaja tõin talle tuhatoosi sees vett ka ja siis ta jõi sealt graatsiliselt.

Me juba kutsusime meid kolme kolmeks musketäriks ja olime megarahul, et oleme suutnud ära taltsutada välismaise linnu, mõelge vaid!

Muidugi rääkisime sellest ka Bämbsile ja Edgarile, kes ei kostnud meie elevil kilgete peale eriti midagi. Nii, ja teate mis tuli välja? Edgari rõdult on KA PEDROST PILTE TEHTUD! Saate aru, see saatanlik lind käis igal pool sõpsi panemas!

Siiski loodame hinges, et esmakordselt sattus Pedo Edgari ja nende juurde, sest ta jälitas meid, oma tõelisi sõpru. Ja noh iga kord kui meid kodus polnud, siis ehk käis seal meid otsimas?

Kes seda teab…

 

Advertisements

screw you

 

Mõnikord lähevad asjad täpselt nii nagu sa tahad. See on see võrratu tunne, kui sa tead, et kõik asjad on õigeaegselt valmis ja lemmiksarjast tuli uus osa välja ja kassid on armsad, mitte ei küünista sind silmamunast ja vb teeb peika just siis pannkooke. Ja siis saad lamada kaisus ja süüa kahe käega pannkooke ja armastada elu.

Teinekord lähevad aga asjad lihtsalt persse.

Mul on kurb, kui arvatakse, et ma teen asju puht õelusest või eee.. kiusust. Ma väga vähe asju halva pärast teen, kui üldse. Aga teinekord kukub nii välja lihtsalt. Kas siis enda lolluse pärast või enda võimetuse pärast kedagi kuulata või enda uudishimu pärast. Aga nagu nalja – kohe kõik pekkis.

edukas sünnipäev

Vähemalt mulle sobivad sinised silmad.

Kaitstud: tõepoolest tahan teada

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

nii lihtsalt on

Et teinekord tuleb lihtsalt nentida, et asjad, mis sul on, on mega head. Ma ei tea, kust ma saaksin oma silmaga kaeda veel tublimat ja abivalmimat ja naljakaimat ja kuumemat ja mõnnamat peikat, kui mul on.

Õnneks ei ole mina ainuke, kes arvab, et üks meist mõnna on. Ükskord seletas K. mulle pikalt, kuidas ma olen sama mõnna, kui pärast pikka päeva megatööd ja jamamist saad lõpuks voodisse teki alla minna ja seal mõnuleda :P

Ja mina arvan, et ta on vähemalt nii hea, et he makes me want to be a better person ja kuigi ta vahepeal nii hullu juttu ajab, siis tuleks ju tunnistada, et mina ka. Seetõttu ta nii pöörfi ongi- ajame mõlemad oma soga ja leiame, et see on üsna naljakas.

Ja siis kudrutame, mmmm!

jah

Mulle meeldib öelda pigem jah kui ei. Sest ei öelda on nõme. Siis keegi alati pettub, halvemal juhul isegi solvub või hakkab edasi pushima teemat, mida sa üldse ajada ei viitsi.

Nõme on see ka, et kui mind pushida, siis ma teinekord ikka olen lõpuks läbi ussim*nni nõus ja siis juhtub üks kahest:

a) ma teen selle asja jorisedes ja elu vihates ära

b) ei tee kunagi seda ära ja inimesed on ikka upset

Raske on see elu noh

puudulik pealkiri

Imelik on see, et kui mõnda aega ei blogi, siis on nii raske uuesti järje peale saada. Aga, et mu miljoneid fänne endiselt kursis hoida oma eluga, siis nüüd on kodu välja valitud ja mina muudkui mõtlen, et mis värvi köögimööblit ma tahaks ja mis seinas koridoris võiks olla tahvelvärv. Aga seni, kuni võtmed kätte saab, läheb lausa kaks nädalat veel. Ehk siis võrratute remondipostitustega läheb veel omajagu aega.

 

Oma tätoveeringuid pidin ka näitama. Siin nad on. Rohkem midagi lisada ei oska. Vastuseks küsimusele, et mida nad tähendavad: mitte sittagi. Ja nii ongi.

Ja üldse tahaks ma siia kirjutada veel kaks salakirja, millest üks mulle endale ja üks kuskile teise kaugesse dimensiooni, mida üldse enam ei eksisteeri.