oi

Tahaks oma blogist kõik negatiivse hala ära kustutada ja keskenduda pigem õnnelik olemisele. Selles tundub olevat midagi ääretult…võimatut? KES on tänapäeval veel õnnelik, ah?

Aga mina tahaks.

Esiteks, kuna eilse ja tänase peale olen ma kokku pissinud kolme pulga peale, mis kõik mulle teatasid, et mu sees on tulnukas. No tegelikult ei ilmunud testidele vilkuv kiri “you have an alien inside of you!”, aga no saate aru küll, eks. Ja teiseks.. No ma arvan, et tegelikult piisab esimesestki.

Ja ma tahaks olla megaõnnelik. Ma juba olen tegelikult, mingis mõttes, aga mulle tundub, et on ääretult vale olla õnnelik. Et samal ajal, kui ma võiks olukorrast leida 3744 asja, mis võiksid olla paremad, siis ma tahaksin olla rahul sellega, mis on. Aga ma ei tea, kas ma oskan.

Pluss ma tahaks IGA ASJA PEALE NUTTA. Ma oleksin võinud võtta seda vihjena, kui ma üks hommik pisara poetasin, et Kurg, keeleotsakene suust väljas, mul kaisus magas. Või siis, kui ma vaatasin umbes minutipikkust lõiku meeleheitel koduperenaistest, kus Lynette ja Tom ära leppisid ja reaalselt RÖÖKISIN nutta. Aga see selleks. Ma tahan olla õnnelik ja nutta.

Mingi osa minust tahaks, et see seik oleks ainult minu oma. Siis ma ei peaks tundma seda hirmsat süüd, mis minu rõõmu kuidagi tappa tahab. Mitte, et K. üldse kuidagi öelnud oleks, et ma peaksin ennast süüdi tundma, aga ma teadsin, et see ei olnud ju nii mõeldud. Ja see, et MINA nüüd ütlen, et tavai, mis minu sees, see minu oma, siis teen nagu mina selle valiku. Ja K, tahab ta siis või mitte, peab sellega kaasa tulema ja leppima.

Eks ta ju tegelikult ei PEA, aga kuna ta on selline, nagu ta on, siis ta teeb seda. Ja ma kardan, et ta leiab end umbes aasta pärast olukorrast, kus ta salamisi vihkab mind ja mu tulnukat, selle eest, et ta ei saa enam teha “neid haigeid ja lahedaid asju, kuhu lapsi kaasa võtta ei saa”. (Jah, see kõlab nagu jutt käiks 6 päevasest sado-maso festivalist).

Ja äkki mu laps on mega douchebag? Äkki on ta lihtsalt kole? Äkki tal POLE NÄGU, SEST MA EI SÖÖ JUBA EILSEST FOOLHAPET?! Äkki ma leian end ühel hetkel ihuüksinda? Äkki mu ema raiub mu jalad maha, kui ma talle olukorrast räägin (ok, ma tean, et seda ei juhtu, see oleks üsna imelik). Äkki ma lähen megapaksuks? Äkki ma olen siis surmani paks ja rõve ja no loomulikult üksik, kes sellist ikka tahaks (lisa sinna juurde veel, et lapsega ka). Äkki ma ei olegi rase ja kolm testi valetavad mulle näkku? Äkki ma ei kasva kunagi suureks? Äkki Joosep tapab mu lapse ära?   Äkki on K. juba praegu Kuubale põgenenud, sest ta ei võta mu kõnet vastu ja..

Ok, ma juba jälle tihun nutta. Ma jätan selle õnnelikuks olemise homseks.

Pildist nii palju, et ma otsisin sellist sobivat pilti ja vaatasin seda ja mõtlesin, et see vist ei ole rasedatele inimestele sobiv huumor. OH GOD, ma ei kasva kunagi suureks.

Niiet see pilt on siin ainult, et teile näidata, et ma ei valiks viisaka rasedana inimesena sellist pilti :)

EDIT: Nüüd, miljon aastat hiljem, või siis paar kuud, on üsna imelik näha, kui paanikas ma olin :D

Advertisements

3 thoughts on “oi

  1. Andra 24. sept. 2013, 12:40 p.l. Reply

    Su paanika tundub nii pisuke kuidagi minu omaga võrreldes. :D Ma leidsin selle kolme sekundi jooksul, mil see pagana kriipsuke sinna pulgale ilmus, umbes 3247298642764204 MIKS ma ei saaks/tohiks praegu rasedaks jääda. Ja siis nutsin.
    Ja siis võtsin oma väga väriseva südame rindu ja ütlesin Keiole. Kes muidugi ei saanud aru, miks ma nutan, sest see on ju superlahe!

    • Mallukas 24. sept. 2013, 12:47 p.l. Reply

      Eks ta oli ikka SITAKS suur, aga ma ikka rohkem olin nagu õnnelik kah :D

  2. P 25. sept. 2013, 10:44 e.l. Reply

    Oooh, kui mina teada sain, siis ulgusin wc-s 10 minti, siis saatsin elukaaslasele sõnumi ja siis ulgusin veel paar tundi, siis vahetasin riided, sõin ja ulgusin veel mitu tundi, siis tuli ema koju .. siis ma enam ei ulgunud ja siis kui mees koju tuli, siis lihtsalt istusime, et mis nüüd saab. (Ja me oleme juba ikka mitu aastat koos olnud, et see oli tegelikult asjade normaalne kulg) Ja siis me lihtsalt olimegi, läksin reedel oma ülikooli lõpetamisele, õhtul oli pidu, mul oli terve õhtu üks ja sama shampaklaas käes, noh nii pettuseks. Panin arstile aja ja vot kui seal ära käisin ja UH nägin, siis ulgusin veel oma pool tundi, aga siis juba õnnest! Ja siis mingil hetkel rääkisin lõpuks oma emale, kes pidi õnnest hulluks minema.. veidi probleeme oli papsiga, aga nüüd võin öelda, et ta on maailma parim vanaisa ever. Mu laps lihtsalt ongi nii tema laps, isegi täitsa beebina, kui tal oli kõht tühi, siis vanaisa kaisus jäi ikkagi magama. Ja nüüd olen ma nii ÕNNELIK, sest ei kujutaks elu ilma selle vahva tegelaseta ettegi.

    Ja nüüd mul mees ütles lapsele: “oleks ma varem teadnud, et sa nii lahe oled, ma oleks su juba varem valmis teinud” :D

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: