Arhiiv kuude lõikes: märts 2013

6 asja, mida ma teeks, kui ma oleks rikas

Nägin kuskil sellist postitust ja hakkasin mõtlema, et mida mina teeksin, kui ma saaksin miljonäriks. Okei, teeme nii, et mitte otseselt miljonäriks, vaid määramata summa raha, mida on hää-äää-ääästi palju.

  1. Ma ostaksin suure maja maale, mille aeda ehitaksin ma maailma suurima looma..hoiu..platsi. Kuhu saab tuua kõik pulstunud kiisud ja vaesed peremeheta koerad ja äraantud sead ja piima mitte andvad lehmad ja inetu häälega kuked ja takku läinud lambad. Kui ma oleksin miljonär, siis ma palkaks ka inimesi nendega tegelema, nõnda, et minu ainsaks ülesandeks oleks neid a) mitte kõiki majja enda voodisse tassida b) neid õues kallistamas käia.
  2. Minu looma-hoiu-platsi kõrval võiks olla inim-hoiu-plats, või siis mitte plats, vaid maja. Kuhu saaksid tulla kõik inimesed, kellel pole raha mitte kuskile mujale minna. Ja nemad võiksid olla need, kes minu loomakesi hooldavad ja vastutasuks võivad nad rahumeeli elada minu külalistemajas ja nende ülesanded oleks a) loomi luwwida, b) mind mitte kirvega ära tappa, c) ka teisi külalistemaja elanikke mitte kirvega ära tappa.
  3. Ma kutsuksin kassisosistaja, või midagi sellelaadset, kes oskaks kassidega kommunikeeruda. Ma tahaksin Kurelt küsida, et miks ta mind suvalistel hetkedel kardab ja teisel kaissu ronib ja Joosepilt, et miks tal nii tülpinud nägu on ja miks ta mu veene läbi närida tahab.
  4. Ma ostaksin endale sellise eidevoodi:

See küll näeb üsna “talumehelik” välja, aga ma tahaks, et need kardinad oleksid tumedad. Siis saaks ma enda voodist KOOPA teha ja mulle on alati koopas magada meeldinud. Mmm, koopad.

5.  Reisiksin IGALE poole. Eralennukis. Lebades.

6.  Hangiksin endale monkey-butler’i, kes mulle lehte ja susse tooks.

Suurepärane pakkumine Salocentrilt!

1364669261613

Kuna ma pean mööda Narva maanteed peaaegu iga päev kõndima, siis üsna tihti pakub ettevõte Salocenter mulle ja mu kolleegidele nalja. Mingi hetk oli seal silt, mis teavitas rõõmsalt, et naistenahast kindad on allahinnatud. Sellest kahjuks pilti teha ei taibanud, niisama kihistasin ja läksin mööda. Meestenahast kindaid sinna müüki paisatud siiani ei ole. Või ehk on, aga sildiga ukse eest seda kuulutada veel vajalikuks pole peetud.

Aga ülalolev silt tekitab minus hulganiselt küsimusi. Esiteks: kui tihti vajavad inimesed kinnaste tühjendust? Ja millest kindaid tühjendatakse? Ma julgen arvata, et tegemist on siiski mingi vedelikuga, sest just nahast kindad peavad hästi vedelikku enda sees. Teiseks: miks on hind ALATES 9.90? Millest kinda tühjendamine on odavam ja millest kallim? Ma lausa kardan mõelda.

Ja kolmandaks, kus on soovoliniku silmad?! Miks saavad ainult naised oma kindaid kümpa eest teadmata vedelikust tühjendada? Või kas kehtib pakkumine ka meestele, kes oma naisi kindatühjendusega üllatada tahavad? Diskrimineerimine!

Pean kurbusega nentima, et seegi silt on nüüd eemaldatud ja uus pole sugugi nii naljakas. Aga ma tõesõna olin ükskord valmis sinna sisse astuma ja küsima, et kas teil tehakse meelega nende siltidega pulli või… on emake loodus pulli teinud kirjaoskamatute näol.

Elu saladused.

Kas sina lõikad juba oma mehe varbaküüsi?

Internetis on teadupärast sadu huvitavaid foorumeid, kus püstihullud ja natuke vähem hullud eided käivad oma probleemidest rääkimas. Enamasti on seal vist sellised tavalised arutelud, et mis te täna süüa teete ja millist nõudepesuvahendit te kasutate (kauaks seda jätkub ka muidugi). Mõnikord on seal ikka tõelisi pärle. Näiteks sain lingi, kus naine siiralt oma sookaaslastelt uuris, et kas nemad ka oma mehekese varbaküüsi lõikavad.

Üllataval kombel vastasid ainult pooled tavalise “issand sa oled selline idioot, värdjas, loll ja mõttetu eit, tapa ennast ära, muidugi ei lõika ma oma mehe varbaküüsi!”, aga tuli ka vastuseid, kus naised kinnitasid, et nemad tõesti “oskavad varbaküüsi paremini lõigata kui mehed”, seega tegid nad seda hea meelega.

Mind nüüd huvitab, et mille järgi saab paika panna seda taset, et kui hea varbaküünelõikaja keegi on? Ma saan aru, et kui mu mees tõesti iga jumala kord endal pool väikest varvast maha lõikab, siis küünekääridega ennast silma pussitab ja kogemata käärid mööda kõndivale väikelapsele ninna lükkab, siis ehk võtaks ka mina selle koorma enda kanda. Samas…kui halb saab üks mees varbaküünte lõikamises olla? Ja kas nad siis sõrmeküüntega saavad hakkama? Või ütleb naine iga kolmapäev: “Kallis, on küünelõikusaeg!” ja istuvad mugavalt elutoadiivanile, kus üks, õllepudel käes, telekat vaatab ja naisuke, keeleotsake suust väljas, andunult küüsi lõikab?

Ma ei teagi, kas ma tahan nüüd siin lõpus ohata, et “oeh, mehed” või “oeh, naised”…

“Oeh, inimesed!”

 

Hea tuju muusika

Mul on praegu selline asi, et ma vajan hea tuju muusikat. Need on sellised laulud, mida kuulates alati mõnus ja hea meeleolu tuleb, teate ju küll?

Mulle tuli peale kurbuselaine ja ma usun, et kui ma natuke ennast kuskile paremale lainele viin, siis hakkab ehk parem?

Seega palun tulge appi ja andke mulle kasvõi ühe loo link, mis teile alati hea tuju tekitab! Oleksin rohkem kui rõõmus, halleluuja!

 

Miks, väiksed lapsed… Miks?!

Sõitsin ükspäev trolliga. Jah, ma tean, tundub nagu ma muud midagi ei teeks, vaid sõidaks ööd-päevad läbi trolliga mööda linna ringi, nagu need pensionärid, kellel pole oma päevade sisustamiseks muud teha. Aga ma tõesti sõidan tihti trolliga ja nõnda ka sellel kaunil päeval, kus ma langesin pahaaimamatult lapshuligaanide ohvriks.

Trolli astusid kaks last, üks võis olla mingi 6-7, väiksem poiss umbes neljane. Ma tegelikult ei tea üldse, kas need pakkumised ka umbkaudu täppi lähevad, sest minu arust näevad lapsed välja umbes nii:

  • Imikud (0-1 aastat)
  • Väga väiksed lapsed (1-6)
  • Lapsed (7-12)

Ja edasi on juba need määramatud pubekad.

Aga tagasi teema juurde..Astusid nad trolli ja mängisid kastanitega. Väiksem poiss loopis suuremat ja suurem väiksemat ja siis nad seal kilkasid ja lustisid. Ühel hetkel veeres üks kastan minu istme alla. See väike poiss üritas seda küll välja koukida, aga ei ulatanud. Ulatasin siis mina, helde inimesena, oma abistava käe ja võtsin kastani istme alt ära. Täpsustus, võtsin selle asja, mida ma kastaniks PIDASIN, istme alt välja. See ei olnud kastan, see oli sitt… See oli harilik külmas kõvaks läinud SITATÜKK!!

Ma ei teagi, kas need teised objektid olid siiski kastanid, mille sekka oli sattunud üksik sitatükike, või veetsidki need lapsed aega teineteist sitaga loopides. Igatahes oli see üsna…wtf kogemus. Viskasin selle sita maha ja olin veits nõutu näoga. Poiss korjas sita üles ja järgmises peatuses väljudes tänasid nad mind mõlemad.

Thank you, kind lady, for picking up my shit.

paljad kevadekuulutajad

Eile trollis nägin esimest kevadekuulutajat – need ossid, kes esimese päiksega t-särgi ja õhukese pusaga, mille hõlmad julgelt eest lahti, hakkavad ringi silkama.

Eks ole see ka arusaadav – talved on Eestis pikad, pea pool aastat on ju lumi maas ja päiksest võib ainult und näha. Seega viskavad nad oma sulejoped esimese päiksega nurka, tõmbavad jalga shortsid ja hakkavad trolliga sõitma. Ma arvan, et see on ikka selle jaoks, et inimesed näeksid, kui kõvad vennad nad on. “Tsekkige MIND, õues on JUBA pluss kaks ja teie ikka jopedes??”

Tõesti, kõvad vennad, muud pole kosta.

Meenutab mulle neid aegu, kus algklassides sai kodus müts pähe pandud ja siis tänaval see kohe kotti topitud, sest muidu äkki teised näevad, et mul on müts ja arvavad, et ma olen NOHIK. See oleks jube olnud.

6877777_460s

sitahaisunägu

Ma olen seda fenomeni pannud elus nii mitu korda tähele, aga ma ei tea miks ma alles nüüd sellest kirjutamiseks aega leian. Igatahes, sitahaisunäoga on tavaliselt neiud. Üldiselt ilusad ja hästi ära tuunitud, teinekord ka mitte nii ilusad, kuid seda enam ära tuunitud. Ja neil on alati selline nägu, nagu hoiaks keegi neil sitta nina all. No mitte päris ALATI, aga näiteks sellistel puhkudel:

Kui nad näevad vanainimest.

Kui nad näevad väikseid lapsi.

Kui nad näevad kedagi, kellel halvem telefon/iPod/tahvelarvuti/käekott.

Kui keegi kannab dresse (muuseas nad ise kannavad ka teinekord dresse, küll aga roosast velvetist vms).

Kui keegi räägib neile midagi, mis neile “leim” tundub.

Minu jaoks on naljakas, et nad isegi naeratavad selle sitahaisunäoga. See on selline kummaline grimass ja ma ei saa aru, kuidas nad viitsivad seda lõusta endale ette manada. Selle point on vist see, et näidata kõikidele, et nendesugustele daamidele ei ole tuhanded asjad siin maailmas meelejärele. Ja see tekitab neile meelehärmi, umbes sama palju, kui keegi neil actually sitta näo ees hoiaks.

Kahju lausa.

ükskord istusin ma trollis

panicpetit

Kui nüüd päris ausalt öelda, siis sellest ajast saati, kui ma teada sain, et ma rase olen, ei olnud ma kordagi paanikasse läinud. True, ma kartsin ehk natukene teiste inimeste reaktsiooni, oma ema suhtumist ja muid selliseid üsna tühiseid asju, aga ma olin endas kindel ja väga-väga õnnelik.

Kuni ma ükskord ühel hommikul trollis istusin ja ma läksin lihtsalt paanikasse. Lausa nii paanikasse, et mul hakkas süda puperdama, käed värisema ja silmadest jooksis ohjeldamatult pisaraid.

Mis hakkab tulevikus juhtuma?! Kuidas ma selle ära händelin?! Püha jumal, ma ei oska ju mitte midagi!

Veel mõtlesin ma selliseid tühisemaid asju, et tuleb uus kevad ja kevaded, nagu te ehk mind teate, on minu jaoks sellised natukene maagilised ajad. Ajad, kus ma teinekord armun ja teinekord ei armu. Ja sellised ajad, kus ma tunnen ennast kõikvõimsana ja kaunina ja võrratuna. (Kuni need armumised muidugi mu seest tapavad ja siis ma tunnen ennast absoluutselt vastupidiselt, aga see selleks, enne tuleb “olen võrratu” aeg.) “Ja appi, kes mind enam ikka tahab ja ma lähen suureks ja paksuks nagu siga ja lõpuks jään surmani üksi, sest mu rasedus (ja ka tavaline “võrratu” iseloom) mind deemoniks muudavad ja lõpuks…lõpuks söövad kassid mu näo ära ja siis lapse näo ja siis teineteise näo!” ja muud sellised ratsionaalsed mõtted.

Aga seal trollis lõppes see nii, et ma pidin maha minema ja normaalne inimene olema,  mitte tänaval ulguma, seega ma mõistsin, et ma mõtlen vaid lollusi ja elasin oma elu edasi.

Peale seda on mul juhtunud selliseid asju siiski veel. Et noh: “MIDA VITTU MA MÕTLESIN?! KAS MA OLEN IDIOOT?! MA EI SAA ENDAGAGI HAKKAMA!!”.

Ja kõige haigem on see, et iga kord kui ma nii paanitsema hakkan (okei, see on umbes kolm korda juhtunud) siis hakkab mu kõht valutama. Ja lihtsalt valutab kuni ma endale käed kõhu peale panen ja ütlen: “NALIIII….”.

Omg, it knows!

Eks ma üritan edaspidi parem olla.

tule mulle jumal appi

Lambist jõudsin sellise videoni youtube’is ja no, ma olen üsna sõnatu.

Videot näete  SIIN, ma ei saa seda siia panna, pilt tuleb ikka liiga gross.

Ühesõnaga on see mingi 75-aastane naine, kes viiakse haiglasse, kuna ta kõht valutab ja siis avastatakse ta emakast mumifitseerunud loode. Ma arvasin esimese hooga, et issand, vaene naine oli enese teadmata rase ja jumal teab, mis veel, aga kaege nalja – naine oli täitsa teadlikult olnud rase. Mingi hetk tekkisid tal vaevused ja valud, ning ta otsustas haiglasse pöörduda, kus talle öeldi, et tuleb teha keisrilõige.

Kuna aga tema nägi seal sünnitusvaludes naist, siis tundus talle ratsionaalsem koju minna, seal päevi piinelda, tunda kuidas ta laps kõhus liigutab ja SUREB ja siis kui liigutamine lõppes, tundis ta rõõmu, et jess läbi sai, saabki rahulikult edasi elada.

Püha, faking, jeesus.

KUIDAS keegi saab tunda, et ta laps sureb ta sees ja MITTE minna haiglasse, sest sünnitamine tundus nats valulik?!

Igatahes, ma olen shokis ja tahtsin sheerida, vaatan nüüd edasi. (Vaatasin ainult 4:16 minutit ja tulin kohe halama)

EDIT: Sain nüüd teada, et see vaene naine arvas, et laps jäi magama ta sees ja arvas, et noh, las ta magab siis. Teglikult oli tegu olnud üldse emakavälise rasedusega, mis tavaliselt katkeb ise üsna raseduse alguses, aga temal ime läbi oli terve 40 nädalat seal arenenud organite ümber. Ehk siis, kui see naine oleks lihtsalt nõus olnud keisriga, siis tal oleks imelaps olnud.

Selle asemel sai 46-aastase imikumuumia.

Win?

lehvitage ometi!

Väga palju olen täheldanud seda, et inimesed, kes saavad teada, et ootan last, eeldavad minult koheselt suurenenud huvi väikelaste vastu. Üllataval kombel ka inimesed, kes teavad mind juba ammu ja on kursis sellega, et ma ei ole just selline ninnu-nännu tüüpi inimene. Mis siis ikka teha?

Enne, kui ma rase veel ei olnud (mis tundub praegu nagu terve igavik tagasi) ei olnud ma samuti üks nendest, kes lapsevankrit nähes põlvist nõrgaks läheb ja väikest last nähes teda kohe sülle haarata tahab ja Karlssoni kombel pluti-pluti teha sooviks. Ma ei õhanud rasedate naiste suuri kõhtusid nähes, et: „Oh kallis, millal küll see aeg saab olema, millal meie endale sellise armsa titakese saame?“.  Ja kui keegi kuskil külas mulle lapse sülle andis, tekitas see minus pigem mingil määral ebamugavust, sest ma arvasin alati, et ma võin nad kogemata maha pillata ja kus oleks siis selle häbi ots, kui ma kogemata kellegi teise tuttuue lapse põrandale kukutan. Ja isegi, kui oht kukkuda oli väike, näiteks istusin kuskil diivanil, siis tundsin ennast kohmetult. Mida ma selle lapsega tegema oleks pidanud? Tere öelda tunduks viisakas, ennast tutvustada ehk? Rääkida ühistest hobidest? Ahjaa, sa oled 7-kuune ja su viimane suurim saavutus on enda jala täis oksendamine? Selge… Ühesõnaga olid minu suhted väikeste lastega umbes nagu raskete matemaatiliste tehetega – ma teadsin, et nad on olemas, täiesti käsitletavad ja mõndade jaoks imetoredad, kuid mina pigem vältisin neid, kui võimalus oli. Ja see võimalus oli alati.

„Oi-oi, paari aasta pärast hakkad sina ka titat tahtma!“ olid inimesed surmkindlad. „Ma tean, et kohe, kui sina rasedaks jääd, muutub su suhtumine 100%“, kinnitasid nad mulle pühalikult. Mina ainult noogutasin tuimalt ja mõtlesin, mida ma õhtuks süüa teha võiksin, või mis filmi kinno vaatama minna. Sest kindel oli, et ma ju PEAN muutuma, sest iga rase naine, PEAB armastama lapsi!

Nad ei pannud väga mööda, pean ma nentima. Ma tõesti usun, et mu suhtumine muutus mingil määral. Mu vaated lastesse muutusid küll, kuid pigem ikka sellest „minu lapse“ vaatevinklist. Näiteks, et oh kui tore vanker, sellist tahaks ma hea meelega endale ka. Või nägin ma linnas juhuslikult mõnda eriti kasvatamatut ja röökivat jõnglast ja vandusin endale, käsi südamel, et minu laps selliseks ei saa. Aga endiselt ei hakanud mu käed hellusest värisema, kui trollis imikut nägin. Ma pean netima, võib-olla tõesti naeratasin endamisi ja mõtlesin midagi kaunist ja toredat, aga taaskord ei ole see kuidagi seotud just SELLE konkreetse lapsega trollist, sest temast oli mul siiski üks koma kõik.

Ja nüüd on lood sellised, et inimesed eeldavad minult seda, et ma kilgates iga lapse endale sülle haaran, uurin emalt tema rasedusaegade kohta, vahetan temaga numbreid ja saadan talle kuni enda lapse 18da eluaastani iga kuu fotosid enda „tibu arengust“.

„Mariann, vaata, mida tita teeb!“ hõigatakse mulle külas, kui seltskonnas on sugulane oma väikse lapsega. Laps istub maas, läliseb, ajab suust tatti välja ja vehib kätega. Mida ma vaatama pean? „Mariann, kas sa teda sülle ei taha võtta?“ küsitakse mult ja juba topitakse laps mulle sülle. No olgu, ma võin ta sülle võtta, aga miks, oo miks, te mulle seda peale pressite? Mida ma teile küll halba teinud olen? Ja siis ma istun seal, laps süles, ette manatud naeratus, mis peaks näitama kõikidele ruumisolijatele, et „vaadake mind, ma olen päris ausalt valmis emaks saama, sest selle lapse süles hoidmine on mu elu suurim rõõm!“ ja mõtlen samal ajal, mida ma õhtuks süüa teha võiksin, või mis filmi kinno vaatama minna.

Hiljaaegu juhtus mul arsti juures selline seik, et ultrahelis ütles arst mulle äkitselt: „Vaadake, tita lehvitab teile! Vaadake ometi! Lehvitab! Lehvitage ometi vastu!“.

Ma vaatasin ekraanile ja seal oli päris lapse moodi asi. Tal oli pea ja käed ja jalad ja ta tõepoolest siputas seal ringi ja see tõepoolest oli kõige armsam asi, mida minu silmad iial veel näinud olid, kuid ma ei hakanud ju seda kõike ometi enda ämmaemandaga jagama, eks? Ma naeratasin talle ja ootasin, et ta oma jutuga edasi läheks, kui ta ärritus: „No LEHVITAGE ometi!“.  Kas ta päriselt arvas, et ma hakkan lehvitama ekraanile, samal ajal, kui tema vaginaalselt ultraheli mu sees hoiab ja puhken südantlõhestavalt nutma ja kallistan arsti päikseloojanguni ja siis ta tuleb mulle külla, kus me jagame mu rasedusaegseid muresid ja hirme?

Kui paljud naised teevad nii, et ta seda minult lausa nagu ootas. Mulle tundus, et ta pilk küsis: „Naine, kus kurat on su pisarad, ole heldinud!“. Ja ma tundsin ennast natukene ebamugavalt ja natukene süüdi, sest ma ei tahtnud teha seda filmilikku lehvitust ja lõuavärinat ja muud seda. Ma tahan oma hellushoogusid jagada enda väga lähedaste inimestega, kas seda on tõesti palju palutud?

Kas see on mingi fakt, et ma pean olema nüüd hoopis teine inimene, sest minu sees on teine inimene? Tundub, et mõndade arust küll, sest muidu ei ole ma kohe kindlasti veel emaduseks valmis, ega ju?