Monthly Archives: märts 2013

6 asja, mida ma teeks, kui ma oleks rikas

Nägin kuskil sellist postitust ja hakkasin mõtlema, et mida mina teeksin, kui ma saaksin miljonäriks. Okei, teeme nii, et mitte otseselt miljonäriks, vaid määramata summa raha, mida on hää-äää-ääästi palju.

  1. Ma ostaksin suure maja maale, mille aeda ehitaksin ma maailma suurima looma..hoiu..platsi. Kuhu saab tuua kõik pulstunud kiisud ja vaesed peremeheta koerad ja äraantud sead ja piima mitte andvad lehmad ja inetu häälega kuked ja takku läinud lambad. Kui ma oleksin miljonär, siis ma palkaks ka inimesi nendega tegelema, nõnda, et minu ainsaks ülesandeks oleks neid a) mitte kõiki majja enda voodisse tassida b) neid õues kallistamas käia.
  2. Minu looma-hoiu-platsi kõrval võiks olla inim-hoiu-plats, või siis mitte plats, vaid maja. Kuhu saaksid tulla kõik inimesed, kellel pole raha mitte kuskile mujale minna. Ja nemad võiksid olla need, kes minu loomakesi hooldavad ja vastutasuks võivad nad rahumeeli elada minu külalistemajas ja nende ülesanded oleks a) loomi luwwida, b) mind mitte kirvega ära tappa, c) ka teisi külalistemaja elanikke mitte kirvega ära tappa.
  3. Ma kutsuksin kassisosistaja, või midagi sellelaadset, kes oskaks kassidega kommunikeeruda. Ma tahaksin Kurelt küsida, et miks ta mind suvalistel hetkedel kardab ja teisel kaissu ronib ja Joosepilt, et miks tal nii tülpinud nägu on ja miks ta mu veene läbi närida tahab.
  4. Ma ostaksin endale sellise eidevoodi:

See küll näeb üsna “talumehelik” välja, aga ma tahaks, et need kardinad oleksid tumedad. Siis saaks ma enda voodist KOOPA teha ja mulle on alati koopas magada meeldinud. Mmm, koopad.

5.  Reisiksin IGALE poole. Eralennukis. Lebades.

6.  Hangiksin endale monkey-butler’i, kes mulle lehte ja susse tooks.

Suurepärane pakkumine Salocentrilt!

1364669261613

Kuna ma pean mööda Narva maanteed peaaegu iga päev kõndima, siis üsna tihti pakub ettevõte Salocenter mulle ja mu kolleegidele nalja. Mingi hetk oli seal silt, mis teavitas rõõmsalt, et naistenahast kindad on allahinnatud. Sellest kahjuks pilti teha ei taibanud, niisama kihistasin ja läksin mööda. Meestenahast kindaid sinna müüki paisatud siiani ei ole. Või ehk on, aga sildiga ukse eest seda kuulutada veel vajalikuks pole peetud.

Aga ülalolev silt tekitab minus hulganiselt küsimusi. Esiteks: kui tihti vajavad inimesed kinnaste tühjendust? Ja millest kindaid tühjendatakse? Ma julgen arvata, et tegemist on siiski mingi vedelikuga, sest just nahast kindad peavad hästi vedelikku enda sees. Teiseks: miks on hind ALATES 9.90? Millest kinda tühjendamine on odavam ja millest kallim? Ma lausa kardan mõelda.

Ja kolmandaks, kus on soovoliniku silmad?! Miks saavad ainult naised oma kindaid kümpa eest teadmata vedelikust tühjendada? Või kas kehtib pakkumine ka meestele, kes oma naisi kindatühjendusega üllatada tahavad? Diskrimineerimine!

Pean kurbusega nentima, et seegi silt on nüüd eemaldatud ja uus pole sugugi nii naljakas. Aga ma tõesõna olin ükskord valmis sinna sisse astuma ja küsima, et kas teil tehakse meelega nende siltidega pulli või… on emake loodus pulli teinud kirjaoskamatute näol.

Elu saladused.

Kas sina lõikad juba oma mehe varbaküüsi?

Internetis on teadupärast sadu huvitavaid foorumeid, kus püstihullud ja natuke vähem hullud eided käivad oma probleemidest rääkimas. Enamasti on seal vist sellised tavalised arutelud, et mis te täna süüa teete ja millist nõudepesuvahendit te kasutate (kauaks seda jätkub ka muidugi). Mõnikord on seal ikka tõelisi pärle. Näiteks sain lingi, kus naine siiralt oma sookaaslastelt uuris, et kas nemad ka oma mehekese varbaküüsi lõikavad.

Üllataval kombel vastasid ainult pooled tavalise “issand sa oled selline idioot, värdjas, loll ja mõttetu eit, tapa ennast ära, muidugi ei lõika ma oma mehe varbaküüsi!”, aga tuli ka vastuseid, kus naised kinnitasid, et nemad tõesti “oskavad varbaküüsi paremini lõigata kui mehed”, seega tegid nad seda hea meelega.

Mind nüüd huvitab, et mille järgi saab paika panna seda taset, et kui hea varbaküünelõikaja keegi on? Ma saan aru, et kui mu mees tõesti iga jumala kord endal pool väikest varvast maha lõikab, siis küünekääridega ennast silma pussitab ja kogemata käärid mööda kõndivale väikelapsele ninna lükkab, siis ehk võtaks ka mina selle koorma enda kanda. Samas…kui halb saab üks mees varbaküünte lõikamises olla? Ja kas nad siis sõrmeküüntega saavad hakkama? Või ütleb naine iga kolmapäev: “Kallis, on küünelõikusaeg!” ja istuvad mugavalt elutoadiivanile, kus üks, õllepudel käes, telekat vaatab ja naisuke, keeleotsake suust väljas, andunult küüsi lõikab?

Ma ei teagi, kas ma tahan nüüd siin lõpus ohata, et “oeh, mehed” või “oeh, naised”…

“Oeh, inimesed!”

 

Hea tuju muusika

Mul on praegu selline asi, et ma vajan hea tuju muusikat. Need on sellised laulud, mida kuulates alati mõnus ja hea meeleolu tuleb, teate ju küll?

Mulle tuli peale kurbuselaine ja ma usun, et kui ma natuke ennast kuskile paremale lainele viin, siis hakkab ehk parem?

Seega palun tulge appi ja andke mulle kasvõi ühe loo link, mis teile alati hea tuju tekitab! Oleksin rohkem kui rõõmus, halleluuja!

 

Miks, väiksed lapsed… Miks?!

Sõitsin ükspäev trolliga. Jah, ma tean, tundub nagu ma muud midagi ei teeks, vaid sõidaks ööd-päevad läbi trolliga mööda linna ringi, nagu need pensionärid, kellel pole oma päevade sisustamiseks muud teha. Aga ma tõesti sõidan tihti trolliga ja nõnda ka sellel kaunil päeval, kus ma langesin pahaaimamatult lapshuligaanide ohvriks.

Trolli astusid kaks last, üks võis olla mingi 6-7, väiksem poiss umbes neljane. Ma tegelikult ei tea üldse, kas need pakkumised ka umbkaudu täppi lähevad, sest minu arust näevad lapsed välja umbes nii:

  • Imikud (0-1 aastat)
  • Väga väiksed lapsed (1-6)
  • Lapsed (7-12)

Ja edasi on juba need määramatud pubekad.

Aga tagasi teema juurde..Astusid nad trolli ja mängisid kastanitega. Väiksem poiss loopis suuremat ja suurem väiksemat ja siis nad seal kilkasid ja lustisid. Ühel hetkel veeres üks kastan minu istme alla. See väike poiss üritas seda küll välja koukida, aga ei ulatanud. Ulatasin siis mina, helde inimesena, oma abistava käe ja võtsin kastani istme alt ära. Täpsustus, võtsin selle asja, mida ma kastaniks PIDASIN, istme alt välja. See ei olnud kastan, see oli sitt… See oli harilik külmas kõvaks läinud SITATÜKK!!

Ma ei teagi, kas need teised objektid olid siiski kastanid, mille sekka oli sattunud üksik sitatükike, või veetsidki need lapsed aega teineteist sitaga loopides. Igatahes oli see üsna…wtf kogemus. Viskasin selle sita maha ja olin veits nõutu näoga. Poiss korjas sita üles ja järgmises peatuses väljudes tänasid nad mind mõlemad.

Thank you, kind lady, for picking up my shit.

paljad kevadekuulutajad

Eile trollis nägin esimest kevadekuulutajat – need ossid, kes esimese päiksega t-särgi ja õhukese pusaga, mille hõlmad julgelt eest lahti, hakkavad ringi silkama.

Eks ole see ka arusaadav – talved on Eestis pikad, pea pool aastat on ju lumi maas ja päiksest võib ainult und näha. Seega viskavad nad oma sulejoped esimese päiksega nurka, tõmbavad jalga shortsid ja hakkavad trolliga sõitma. Ma arvan, et see on ikka selle jaoks, et inimesed näeksid, kui kõvad vennad nad on. “Tsekkige MIND, õues on JUBA pluss kaks ja teie ikka jopedes??”

Tõesti, kõvad vennad, muud pole kosta.

Meenutab mulle neid aegu, kus algklassides sai kodus müts pähe pandud ja siis tänaval see kohe kotti topitud, sest muidu äkki teised näevad, et mul on müts ja arvavad, et ma olen NOHIK. See oleks jube olnud.

6877777_460s

sitahaisunägu

Ma olen seda fenomeni pannud elus nii mitu korda tähele, aga ma ei tea miks ma alles nüüd sellest kirjutamiseks aega leian. Igatahes, sitahaisunäoga on tavaliselt neiud. Üldiselt ilusad ja hästi ära tuunitud, teinekord ka mitte nii ilusad, kuid seda enam ära tuunitud. Ja neil on alati selline nägu, nagu hoiaks keegi neil sitta nina all. No mitte päris ALATI, aga näiteks sellistel puhkudel:

Kui nad näevad vanainimest.

Kui nad näevad väikseid lapsi.

Kui nad näevad kedagi, kellel halvem telefon/iPod/tahvelarvuti/käekott.

Kui keegi kannab dresse (muuseas nad ise kannavad ka teinekord dresse, küll aga roosast velvetist vms).

Kui keegi räägib neile midagi, mis neile “leim” tundub.

Minu jaoks on naljakas, et nad isegi naeratavad selle sitahaisunäoga. See on selline kummaline grimass ja ma ei saa aru, kuidas nad viitsivad seda lõusta endale ette manada. Selle point on vist see, et näidata kõikidele, et nendesugustele daamidele ei ole tuhanded asjad siin maailmas meelejärele. Ja see tekitab neile meelehärmi, umbes sama palju, kui keegi neil actually sitta näo ees hoiaks.

Kahju lausa.