lehvitage ometi!

Väga palju olen täheldanud seda, et inimesed, kes saavad teada, et ootan last, eeldavad minult koheselt suurenenud huvi väikelaste vastu. Üllataval kombel ka inimesed, kes teavad mind juba ammu ja on kursis sellega, et ma ei ole just selline ninnu-nännu tüüpi inimene. Mis siis ikka teha?

Enne, kui ma rase veel ei olnud (mis tundub praegu nagu terve igavik tagasi) ei olnud ma samuti üks nendest, kes lapsevankrit nähes põlvist nõrgaks läheb ja väikest last nähes teda kohe sülle haarata tahab ja Karlssoni kombel pluti-pluti teha sooviks. Ma ei õhanud rasedate naiste suuri kõhtusid nähes, et: „Oh kallis, millal küll see aeg saab olema, millal meie endale sellise armsa titakese saame?“.  Ja kui keegi kuskil külas mulle lapse sülle andis, tekitas see minus pigem mingil määral ebamugavust, sest ma arvasin alati, et ma võin nad kogemata maha pillata ja kus oleks siis selle häbi ots, kui ma kogemata kellegi teise tuttuue lapse põrandale kukutan. Ja isegi, kui oht kukkuda oli väike, näiteks istusin kuskil diivanil, siis tundsin ennast kohmetult. Mida ma selle lapsega tegema oleks pidanud? Tere öelda tunduks viisakas, ennast tutvustada ehk? Rääkida ühistest hobidest? Ahjaa, sa oled 7-kuune ja su viimane suurim saavutus on enda jala täis oksendamine? Selge… Ühesõnaga olid minu suhted väikeste lastega umbes nagu raskete matemaatiliste tehetega – ma teadsin, et nad on olemas, täiesti käsitletavad ja mõndade jaoks imetoredad, kuid mina pigem vältisin neid, kui võimalus oli. Ja see võimalus oli alati.

„Oi-oi, paari aasta pärast hakkad sina ka titat tahtma!“ olid inimesed surmkindlad. „Ma tean, et kohe, kui sina rasedaks jääd, muutub su suhtumine 100%“, kinnitasid nad mulle pühalikult. Mina ainult noogutasin tuimalt ja mõtlesin, mida ma õhtuks süüa teha võiksin, või mis filmi kinno vaatama minna. Sest kindel oli, et ma ju PEAN muutuma, sest iga rase naine, PEAB armastama lapsi!

Nad ei pannud väga mööda, pean ma nentima. Ma tõesti usun, et mu suhtumine muutus mingil määral. Mu vaated lastesse muutusid küll, kuid pigem ikka sellest „minu lapse“ vaatevinklist. Näiteks, et oh kui tore vanker, sellist tahaks ma hea meelega endale ka. Või nägin ma linnas juhuslikult mõnda eriti kasvatamatut ja röökivat jõnglast ja vandusin endale, käsi südamel, et minu laps selliseks ei saa. Aga endiselt ei hakanud mu käed hellusest värisema, kui trollis imikut nägin. Ma pean netima, võib-olla tõesti naeratasin endamisi ja mõtlesin midagi kaunist ja toredat, aga taaskord ei ole see kuidagi seotud just SELLE konkreetse lapsega trollist, sest temast oli mul siiski üks koma kõik.

Ja nüüd on lood sellised, et inimesed eeldavad minult seda, et ma kilgates iga lapse endale sülle haaran, uurin emalt tema rasedusaegade kohta, vahetan temaga numbreid ja saadan talle kuni enda lapse 18da eluaastani iga kuu fotosid enda „tibu arengust“.

„Mariann, vaata, mida tita teeb!“ hõigatakse mulle külas, kui seltskonnas on sugulane oma väikse lapsega. Laps istub maas, läliseb, ajab suust tatti välja ja vehib kätega. Mida ma vaatama pean? „Mariann, kas sa teda sülle ei taha võtta?“ küsitakse mult ja juba topitakse laps mulle sülle. No olgu, ma võin ta sülle võtta, aga miks, oo miks, te mulle seda peale pressite? Mida ma teile küll halba teinud olen? Ja siis ma istun seal, laps süles, ette manatud naeratus, mis peaks näitama kõikidele ruumisolijatele, et „vaadake mind, ma olen päris ausalt valmis emaks saama, sest selle lapse süles hoidmine on mu elu suurim rõõm!“ ja mõtlen samal ajal, mida ma õhtuks süüa teha võiksin, või mis filmi kinno vaatama minna.

Hiljaaegu juhtus mul arsti juures selline seik, et ultrahelis ütles arst mulle äkitselt: „Vaadake, tita lehvitab teile! Vaadake ometi! Lehvitab! Lehvitage ometi vastu!“.

Ma vaatasin ekraanile ja seal oli päris lapse moodi asi. Tal oli pea ja käed ja jalad ja ta tõepoolest siputas seal ringi ja see tõepoolest oli kõige armsam asi, mida minu silmad iial veel näinud olid, kuid ma ei hakanud ju seda kõike ometi enda ämmaemandaga jagama, eks? Ma naeratasin talle ja ootasin, et ta oma jutuga edasi läheks, kui ta ärritus: „No LEHVITAGE ometi!“.  Kas ta päriselt arvas, et ma hakkan lehvitama ekraanile, samal ajal, kui tema vaginaalselt ultraheli mu sees hoiab ja puhken südantlõhestavalt nutma ja kallistan arsti päikseloojanguni ja siis ta tuleb mulle külla, kus me jagame mu rasedusaegseid muresid ja hirme?

Kui paljud naised teevad nii, et ta seda minult lausa nagu ootas. Mulle tundus, et ta pilk küsis: „Naine, kus kurat on su pisarad, ole heldinud!“. Ja ma tundsin ennast natukene ebamugavalt ja natukene süüdi, sest ma ei tahtnud teha seda filmilikku lehvitust ja lõuavärinat ja muud seda. Ma tahan oma hellushoogusid jagada enda väga lähedaste inimestega, kas seda on tõesti palju palutud?

Kas see on mingi fakt, et ma pean olema nüüd hoopis teine inimene, sest minu sees on teine inimene? Tundub, et mõndade arust küll, sest muidu ei ole ma kohe kindlasti veel emaduseks valmis, ega ju?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: