rasedus on üks hirmus asi

Ma juba sellest võrratust hommikusest südamepahast, mis teinekord hilja õhtuni kestab, juba rääkisin, aga see ei ole veel kõik! Ma ei tea, kui palju huvi pakub selline ving ja hala inimestele, kes ise parasjagu sama sündroomi(rasedus) all ei kannata. Aga noh, neile, kes on raseduspriid – lugege ikka, siis teate, mis “õnn ja rõõm” on laste saamine. Ja need, kes on rasedad, aga mitte millegi üle ei kaeble ja tunnevad ennast sama särtsaka ja energilisena kui noor neid külapeol, siis teate…you lucky freaking basters!

Et siis:

  • Süda on pidevalt paha, aga ei ole aru saada, kas actually hakkad oksele või mitte. Mõnikord lihtsalt öögin 20 minta järjest ja suren, mõnikord ribastan glamuurselt. Iga kord kui emb-kumb neist juhtub, siis ma tahaks karjuda: “NOOOOOOO!”, sest ma vihkan seda! Ma olen terve elu oksendamist vihanud. Kunagi väiksena oli mul toidumürgitus ja iga kord kui ma liigutasin, siis ma ka oksendasin. Lõpuks lebasin üle 5 tunni liikumatult lihtsalt sellepärast, et seda vältida. Võin öelda, et lõpmatuseni ma seda edasi lükata ei saanud, aga ma olin valmis kannatama pikalt, enne kui ma sellisel õudusel endaga juhtuda oleks lasknud.  Ühesõnaga – nüüd juhtub seda pea iga päev and I hate it! Halb on see ka selle pärast, et see teeb söömise väga raskeks tegevuseks, sest tundes toidulõhnu, siis ei suuda ma teinekord ära otsustada, kas see ajab mind oksele või ma tahan seda täiega süüa. Mõned lõhnad tekitavad mõlema soovi korraga, siis on keeruline. 
  • Tissid. Nad on mul armetust B-korvist juba C-ni jõudnud, aga sellega kaasneb ka tissivalu. Väga random! Kuna ma elan viiendal, siis ma olen harjunud trepist alla jooksma. Nüüd ma saan teha vaid siis, kui ma kahe käega oma tissidest kinni hoian. Muidu ei anna joosta, rapub liiga kõvasti.
  • Väsimuse level võrdub mul vist küll mingi keskmise 70-aastasega. Juba kaheksa paiku õhtul tuleb teinekord juba surmauni peale. Ei ole harvad need korrad, kus ma keset lõunat korraks “silma puhkan” ja siis 4h hiljem üles ehmunult üles ärkan: “KUS MA OLEN?” Võiks siis eeldada, et ka hommikuti põõnan täiega, aga ei, loomulikult ärkan ma umbes 8-9 paiku absoluutselt iga jumala päev üles.
  • Ärritatuvuse level võrdub mul keskmise kirvemõrtsuka omaga, see on kindel. Ma võin ühel hetkel olla jumala rõõmus ja teisel vedeleda keset köögipõrandat ja raevust nutta: “SEST MA VIHKAN KÕIKI INIMESI MAAILMAS JA KÕIK ON NII LOLLID!”. Sellised kaunid ja tavalised mõtted uitavad mu kaunis peakeses.
  • Ma lähen kindlalt megapaksuks. Kuigi esimesel kuul võtsin ma oma lõpututest söömahullustest hoopis alla, siis seekord kiitis arst mind, et ma kuu ajaga 700 grammi juurde võtsin. Järgmine kuu on see juba 2700 grammi ja üsna pea 23542354263700 grammi. Asi selles, et kui mul paha ei ole, siis ma olen selle üle nii õnnelik, et ma söön kõike, mis tundub hea ja mis mulle silma alla satub. Eriti teemas on kõik magusad asjad, teisel kohal kõik värsked asjad ja kolmandal kõik, mis süüa sünnib. (Praegu enda ette lauale vaadates näen ma kolme väikest limonaadipudelit, ühte scone’si, poolikut banaani, ühte ploomi, poolikut näkileiba ja üht õuna (ja nüüd ma võtsin kirjutamisest pausi, sõin banaani ja näkileiva ära ja valmistun õunasööminguks).( Ok, pidin enne õuna lõpuni sööma, kui jätkata sain.)
  • Ma unustan absoluutselt kõik ära. Tööl juba kõik heidavad mu üle nalja, et ma istun seal vaikselt ja omaette, kui äkki röögatan: “Oot, misasja ma tegema pean??”. Või kui peatoimetaja minu käest küsis: “Mariann, mida sa praegu teed?”, sest tahtis uurida, kas mul on aega üks kõne teha, siis ma jäin talle klaasistunud pilguga otsa vaatama: “Tõepoolest, mul pole õrna aimugi, mida ma praegu teen…”.
  • Ma tunnen ennast nagu loll. Ma ei tea ju mitte midagi sellest raseduse ja lapsesaamise teemast. Ehk siis iga infokild shokeerib mind. “Mis mõttes ei olegi laps üleni platsenta sees, nagu kotis? Kas see ei käigi nii??”. “Mis tähendab, et platsenta on tagaseinas? Aga eesseinas?”. Samuti painavad mind küsimused, et mis ma endale koju ostma peaks ja kas pistikutesse tuleb panna katted, et väikelaps ennast koheselt ära ei tapaks elektriga ja kui palju riideid ma ostma pean ja kas tõesti lutid on nii kahjulikud ja halvad, kui naised saunas räägivad? MILJONID küsimused mu peas. Ja see on…pingeline.

Ühesõnaga, ma lõpetan selle halamise ja jätkan söömisega. “Kahe käega süüa on ikka parem kui ühe käega” – raseda vanasõna.

Advertisements

18 thoughts on “rasedus on üks hirmus asi

  1. Britt 4. apr. 2013, 8:53 e.l. Reply

    Ma imestan, et sul nii vara kõik sellised sümptomid on. Mul väsimus ja asjade unustamine tuli alles kaks kuud tagasi :D
    A muidu hoia positiivset joont ja naudi oma lapsega lähedaseks kasvamist ( ma tean, et seda on hea öelda kui mul endal on sünnituseni paar nädalat jäänud ainult :D )

    • Mallukas 4. apr. 2013, 9:01 e.l. Reply

      Mulle tundub, et ees on ootamas võrratud kuus kuud:D

  2. Pzh, 4. apr. 2013, 8:57 e.l. Reply

    ma ütleksin et see postitus on lihtsalt lapsik , mida sa teed lapsi kui ei talu seda ,ning kõige nõmedam on seda jama ültse postitada , käitud nagu viimane laps ,kui sa juba nende hommikuste iivelduste jms vingud ,siis ma usun et sünnitust sa üle ei ela,

    • Mallukas 4. apr. 2013, 8:58 e.l. Reply

      ..ok, võhivõõras :(

    • l2biminusilmade 4. apr. 2013, 9:02 e.l. Reply

      @Pzh Mis loed, kui ei meeldi? Tard.

    • Mallukas 4. apr. 2013, 9:05 e.l. Reply

      Kallis Pzh, ma küsiks hoopis seda, et millest ma siis iseenda blogis kirjutada tohiksin? Vinguda ei või? Kas see on mingi reegli järgi keelatud? Jälle mingi stamp, et millised rasedad naised olema peaksid? Säravad, õnnelikud ja lauluviisi ümisemas?

    • Britt 4. apr. 2013, 10:53 e.l. Reply

      Ma ütleksin, et lauset alustatakse suure tähega ja lõpetatakse punktiga. Ja üldiselt mõeldakse läbi ka mis kirja pannakse aga pole viga kallis kaaskodanik :) Vähemalt saime me teada, et su näol on tegu massohistiga, kes oleks hommikuste iivelduste üle rõõmus :D

  3. Rents 4. apr. 2013, 9:30 e.l. Reply

    No vot, viimane aeg Perekooli lugeda. Mina näiteks tean, et tite esimene väljaheide peaks süsimust olema – ja veel palju muid selliseid asju, mida ma tegelikult teada ei tahaks.

    • Mallukas 4. apr. 2013, 9:38 e.l. Reply

      Ma ei julge sinna astuda…

    • Hundi ulg 4. apr. 2013, 6:52 p.l. Reply

      Tänud, Rents! Ainult tänu Sinule siin ja aegajalt Su blogis, tean, mis peavoolumeedias oluline teema on.

      Mallu, ole tubli! Lapseisa, ole kannatlik!

      • Rents 4. apr. 2013, 6:55 p.l.

        Lapseisa pidi olema peen huumor Perekooli teemadel, sest see on seal stampväljend.

  4. kaur 4. apr. 2013, 9:50 e.l. Reply

    Kui ise perekooli lugeda ei viitsi, saada mees, las saab targaks.
    (on sul mees?)
    Pzh-ile las annab peksa ka tema.
    See esimene väljaheide (mekoonium) seletatakse sulle sünnitusmajas ära.
    Ette osta pole vaja peaaegu midagi. Turvahäll (kui sul on auto), aga no saab ka selleta. Paar sipukat, ehkki need võiks sugulastelt välja norida, et toogu paar kuupmeetrit vanu titeriideid. Kõigil on neid niikuinii üle.
    Kõige muuga on aega.
    Platsenta – milleks sul seda vaja teada on?
    Lutid on OK. Parem, kui neid on mitu. “LUTT ON KADUNUD JA MUL ON SEDA KOHE!!! NÜÜÜDDDD!!! VAJA!!!!!” on imiku juures kõige sagedasem paanikaolukord üldse. Nii et osta heaga kaks, või pool tosinat.
    Elektrikontaktid – võib küll kinni katta, see on eeskätt vanavanemate südamerahu pärast. Aga see on teemaks, kui laps saab umbes pooleaastakseks ja hakkab ise liikuma.

    • Mallukas 4. apr. 2013, 9:54 e.l. Reply

      Ütle mulle, kallis Kaur, mis mees seal Perekoolis ellu jääks? Kindlasti mitte minu lapse isa (kes on täitsa olemas, ei ole ma neitsi Maarja, kes issanda abil rasestus). Platsentaküsimus tekkis, kuna mulle ultrahelis öeldi, et mul see tagaseinas. Mitte, et see vast tõesti oluline oleks.

      Aga tänud info ees!

  5. tibinas 4. apr. 2013, 11:51 e.l. Reply

    Platsenta tagaseinas tähendab harilikult seda, et sa hakkad näiteks lapse liigutusi tundma varem kui see, kel platsenta eesseinas.
    Ma selle hala kohta ütleks, et lase tulla, läheb veel hullemaks :) Näiteks siis kui laps on kuskil 1.5 aastane ja siis kui ta on kahe ja kolme vahel. No ja neljaselt hakkab enesekehtestamine…. :D
    Kui su mälu sulle kallis on, siis rohkem rasedusi ei soovita, see kadumisprotsess jätkub. Samuti on oluline mainida, et mälu kadumine on tõestatult nakkav rasedusega otseselt seotud teisele osapoolele ehk lapse isale :D .
    Väsimuse vastu ei aita muud kui kevad ja ilusad ilmad, aga tegelikult ka need mitte eriti. Ehk siis löö südamerahus jalad seinale ja puhka. Edaspidi selleks niikuinii enam aega pole. Vähemalt mitte enne kui saabuv tegelane oskab ise hädal käia, tagumikku pühkida ja vajadusel end ka toita. Siis juba hakkab looma.

    p.s. kui eriti vihane ja hale tuju tuleb, siis mõtle positiivselt: sa pole vähemalt üks neist, kes terve raseduse peavad haiglas lamama ;)

  6. Kellukas 4. apr. 2013, 12:57 p.l. Reply

    Minule sinu blogi meeldib, totally my cup of tea! :)

    Perekool on kohutav koht ja hoolimata sellest, et sa seal ei käi, lööd laineid küll.
    http://www.perekool.ee/index.php?id=55691&class=forum_schnell&action=view_post&post=9680712

    Ja sellistest Pzh tüüpi tegelastest on mul kahju, peab ikka õnnetu ja raske elu inimesel olema, kui huumorimeel nii piiratud ning kõik siin ilmas muudkui häirib.

    Edu sulle, kallis blogipidaja. Loodetavasti läheb sul olemine kergemaks. I’m the lucky bastard you know. ;)

  7. Petra S. 4. apr. 2013, 1:02 p.l. Reply

    Inimesed kes enda tundeid välja elavad on lõppkokkuvõttes vähem stressis, neil ei teki depressiooni… kui need kes neid enda sees hoiavad. Erinevus introverdi ja ekstraverdi vahel- lihtne käitumispsühholoogia. Pzh- sellepärast sa siuke tige tikker oledki.

  8. tafkav 4. apr. 2013, 1:55 p.l. Reply

    Ma ise olen vist õnnelikumas seisus – iiveldus on küll, aga suht kerge, öökima pole ma kordagi pidanud. Sõbrants, kes äsja kaksikud sünnitas ütles, et temal aitas iivelduse vastu sidrun. Lõikas pooleks ja nuusutas ja oli parem saanud. Kandis igal pool käekotis sidrunit kaasas ka igaks juhuks. :-)

    Udu olen ma ka – kolleegid viskasid nalja, et ühendatud anumate teooria ja sellevõrra pool IQ maha kantud, ja see tunne peab üsna paika. Kõige hullem, et mul on tööl praegu rämedalt kiire. Mina aga olen “kõva tegija” kui päeva peale üks mõtestatud meil saadetud saab. :-S

    Raamatutest ja eneseharimisest hoidsin ma esimese trimestri meelega kõrvale, sest kartsin, et kui miskit nässu läheb, siis murran kordades rohkem südant. Nüüd siis on esimene nädal, kus ma miskit loen. Õnneks üks sõbrants tõi miski välismaa raamatu, mis tundub päris asjalik olevat. Ja kui vähegi õnnestub, püüan end miskisele koolitusele sudida – ehk seal osatakse natuke rääkida.

    Kola ma ei osta, küll jõuab selle kiire asjaga. Näiteks suve lõpus või nii (ma oletan, et kui mu arvutused klapivad, siis Sul on kah sihiks oktoobri esimene pool)? Ja pealegi hakkavad kardetavasti sugulased ja sõbrad igast nänni tooma, siis on see duubeldamise risk ka väiksem. Turvahäll ja lapsevoodi tunduvad kaks vähest asja, mis esialgu vaja võiks minna.

  9. Krissumissu 8. apr. 2013, 3:48 p.l. Reply

    ahhahahaaaa jumala tuttavad tunded. Olin täpselt samasugune hull. Aga mul oli veel see õnn, et läks aina hullemaks ja vaevast sain alles lahti 42 nädalal ! Vaakumsünnitus… julm.

    aga jõudu titeblogimisel…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: