Monthly Archives: juuni 2013

Kaitstud: hommikud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

rasedahala: väsimus

Tegelikult on mõndadel päevadel selline tunne, et ei jõua enam mitte midagi. Jooksin täna kahe inteka vahet, siis kirjutasin ja jahmerdasin veel tööga. Ei tundu kuigi palju, aga ma olen põhimõtteliselt surnud ja mul on tunne, et mu keha ei jõua seda enam taluda.

Kõndsin just koju, üles viiendale. Selle aja jooksul jäin ma kaks korda seisma ja ühe korra istusin maha. Silmad lihtsalt jooksevad vett, uni on peal ja selline tunne on, nagu süda lööks hästi kõvasti, aga aeglaselt. Ma ei tea, kui loogiline see on, aga nii see tundub.

Käed värisevad, jalad on nõrgad. Nägu tundub tulikuum, aga palavikku ei ole. NII palav on!

Siinkohal meenub mulle kohe, kuidas ämmakas mind noomis, et ma maha rahuneks ja AEGLASEMALT KÕNNIKS. Oeh.

Sain nüüd halatud.

 

Rasedahala: rabelemised

Ma olen otsustanud, et sellele lapsele peab saama nimeks Samara. No need, kes The Ringi näinud on ehk mäletavad, et seal on “the girl who never sleeps”. Minu sees on ka üks selline ja kuigi see on üsna tore, et ma saan konstanset kinnitust, et keegi ikka elab mu sees, hakkab see ühel hetkel juba natuke üle piiri minema. Näiteks, kui üritad arvutiga midagi teha ja see üles-alla hüpleb kõhul. Või paned võiku kõhule ja see teine hetk maas on…

Kuramuse Samara:

Ärkan hommikul – rabeleb, söön shokolaadi – rabeleb rahulolevalt, ei söö midagi – rabeleb vihaselt, hõõrun oma kõhtu – rabeleb mõnuledes nagu kass, jooksen bussile – rabeleb murelikult, et ei tea, kas ikka jõudsime? istun pikalt kontoris – rabeleb töömeeleolus, joon kohvi – rabeleb natuke energilisemalt, vaatan masterchefi – rabeleb põnevusest, justkui nagu tedagi huvitaks juba see, kuidas teha perfektseid makroone, räägin kellelgagi juttu – rabeleb, nagu tahaks ka sõna sekka öelda, seisan poejärjekorras – rabeleb, sest ei viitsi siin palavas järjekorras nagu loll oodata.

Aga kui keegi tahab mu kõhtu katsuda, siis teeb ta pulli ja tardub. TÄPSELT selle hetkeni, kuni käsi eemaldatakse, siis tuleb rabeleda, justkui öeldes: “Haha, I can play dead!”.

Aga ok, tuleb lipata kahele intekale.

Rabelemiseni!

 

Lugu sellest, kuidas ma kummitusi kardan

5973156_460s

Ma olen seda juba ennist maininud, et ma kardan kummitusi kui põrgutuld. Minu vanas vannitoas on üks kahest lambist lõpetanud oma elu, st enamiku ajast ta ei tööta. Mõnikord hakkab see katkine lamp suva ajal vilkuma ja IGA KORD olen ma kindel, et see on kummitus.

Kui ma üksinda kodus olen ja näiteks hambaid pesen ja see kuramuse lamp jälle väreleb seal, kutsun ma alati kassid ka endaga vannituppa, sest ma olen surmkindel, et kassid näevad kummitusi ja kui nad seal on, siis peaksid kassid seda ilmaimet vaatama. Niikaua kuni nad, õud silmis, kuskile lakke ei vahi, olen ma üsna rahul.

Eile, pesin siis hambaid ja jälle hakkas see tuli vilkuma. Hüüdsin Kardole, et kuule jälle see kummitus on siin. Ta ei uskunud. Leppisin sellega ja ronisin vanni. Minut peale seda kukkus KRAAN LIHTSALT VANNI. Ma nii ehmatasin, et kutsusin abitult Kardot ja ütlesin, et nüüd on see ju kindlasti kummitus. Ta ikka ei uskunud.

Okei, kui ei usu, siis ei usu. Ütlesin, et kui kolmas kord midagi juhtub, et siis ta peab mind uskuma, eksole. Ta nõustus. Rahunesin maha ja pesin ennast rahumeeli edasi, kui lamp jälle vilkuma hakkas. Vilkus ja väreles, kui äkki kustusid MÕLEMAD TULED ÄRA. Jumal, kuidas ma kargasin hüsteerias vannitoast alasti välja, Kardole kaela, kes ukse taga seisis.

“SA EI TOHI MIND EHMATADA, INIMENE, MA OLEN RASE!” röökisin ma talle kõrva ja surusin talle küüned kaela kinni. Esimesed sekundid arvasin ma, et see ongi see kolmas kord ja kummitus on laivis. Siis arvasin ma, et Kardo tahtis pulli teha ja kustutas meelega mu tule ära. Tegelikult selgus, et ta tahtis lihtsalt vetsu minna ja ei mäletanud, kumb on vannitoa ja kumb WC tuli.

Hea, et ma atakki ei saanud!

Üllatus mu postkastis

fcf15262ddbd11e282a322000a1f9709_7Ükskord nägin, et Mac meisterdab ilusaid kõrvarõngaid. Ütlesin, et tahan-tahan-tahan mõndasid neist ja muudkui läks seda aega mööda ja täna, kui koju jõudes postkasti kiikasin, ootas mind seal üllatus.

Kes teab, ehk ootas ta mind seal juba ammu, aga ma ei vaata eriti tihti postkasti :( Igatahes oli imetore Mac pannud pakki veel BONUS TRACKI, ehk siis VEEL KÕRVARÕNGAID, JEEE!

Riputasin nad kõik kenasti oma teiste kõrvarõngaste juurde – neid on muidugi veel, aga ma ei ole eriline korraamastaja, seega ma ei tea lihtsalt, kus nad on.

Minu pika päeva väsimus on nüüd kadunud ja ma võin rahumeeli Kardoga sööma minna. Aga mida ma kõrva riputan? Valikuid nagu on.

Vajan abi ussituvastusel

Nagu ma ikka teinekord olen usin, siis nõnda ka täna – hakkasin jälle rohima. No mina ei saa aru, kuidas see umbrohi nii kiiresti kasvab, aga näed, seda ta teeb. Nüüd said kõik sõstrapõõsad jälle umbrohuvabaks, seega my job here is done!

Küll aga kurtis Kardo emme mulle oma muret ja ütles, et ei oska kuskilt lahendust leida. No kuna mina olen enamik oma lahendusi probleemidele saanud siit blogist, siis ehk aitavad kallid lugejad, kes aiasõbrad on, seekord teda?

Nimelt on vallutanud tema aia mingisugused imelikud ussid, mis tahavad süüa ainult ühte konkreetset taime. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli selle nimi kuutõverohi. Ussid on väiksed, valged, musta peaga ja vitsutavad seda kuutõverohtu ikka mõnuga. Mõnest taimest on ainult roots järgi. Kas keegi teab, mida nende usside suhtes ette saaks võtta?

967345_10151660994234911_1336454407_n 1057331_10151660994604911_1946469506_nSellised tegelased siis.

Igasugune abi on oodatud, sest need sindrinahad söövad üsna kiiresti.

Pretty please?

Internet on üks kõikvõimas koht ja taaskord leidsin ma sealt midagi, mis mulle meeldib. Selline online poeke NAGUUUS lihtsalt võlus mu ära. Esiteks selle pärast, et mina olen tuline second hand asjade pooldaja. Eriti selliste asjade, nagu titekraam, millest kasvatakse kiiresti välja jne. Just titekraam seal ongi, nii et teisel, keda need asjad ei huvita, vist klikkida ei maksa.

Kunagi aastaid tagasi ma nägin unes, et mul oli imetillukene tita, keda ma hoidsin enda köögis moosesekorvis, sest mul ei olnud talle suuremat voodit ostetud. Ok, ma seda unenägu nii täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, kuidas ma panin tita sinna korvi ja vaatasin teda ja mõtlesin, et…nii ilus. Nii ilus korvike, noh :D Arvatavasti oli tita ka ilus, aga selle peale ma siis nii väga ei mõelnud.

Ei teagi, kus ma enne sellist korvi näinud oli, et ta mul nõnda alateadvuses välja hüppas, aga nüüd kus ma päriselt rase olin, siis esimese asjana mõtlesin ma, et MUL ON VAJA SEDA KORVI! Teadjad tulid rääkima, et mis sa ikka raha raiskad. Laps saab ju selle sees olla ainult mõned üksikud kuud jne jne jne. Aga ma armastan seda korvi, ja ma vajan seda korvi ja ma tahaks ise hea meelega magada sellises korvis. Kuna minusuguse hiiglase mõõdus neid ei tehta, siis saab minu kallis väikelaps endale sellise kohe kindlasti. Söögu mind või susi!

No vaadake seda nunnudust. 59 euri eest puhast rõõmu.

Või hoopis selline satsiline korvike 65 euro eest?

Muidugi, kui kellelgi mu lugejatest vedeleb selline moosese korvike kodus jalus, siis ma hea meelega olen valmis teid sellest raskest taagast vabastama ja sinna sisse oktoobrikuus oma lapse panema. (Eeeh, hakkasin siin pea aegu nime juba kirjutama, aga sellega ikka ootame uue nädalani, kui mulle tuleb kohale üks pakike. Siis saate teie ka teada. Vihjeks ütlen, et heal lapsel ikka mitu nime!)

Naguuus on ka Facebookis olemas, kuhu nad lisavad uue kauba korral ka pilte kohe oma wallile. Oeh, minu meelest nii armas kohake. Teised, kellel sedasorti kraami vaja, kaege ka!

Muidugi võite mulle anda linke, kust selliseid korve veel leiab, aga minu uurimiste kohaselt olid need Naguuus lehel kõige odavamad. Kes kopikat ei korja, see rubla ei saa. Või midagi säärast.