Arhiiv kuude lõikes: juuni 2013

Kaitstud: hommikud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

rasedahala: väsimus

Tegelikult on mõndadel päevadel selline tunne, et ei jõua enam mitte midagi. Jooksin täna kahe inteka vahet, siis kirjutasin ja jahmerdasin veel tööga. Ei tundu kuigi palju, aga ma olen põhimõtteliselt surnud ja mul on tunne, et mu keha ei jõua seda enam taluda.

Kõndsin just koju, üles viiendale. Selle aja jooksul jäin ma kaks korda seisma ja ühe korra istusin maha. Silmad lihtsalt jooksevad vett, uni on peal ja selline tunne on, nagu süda lööks hästi kõvasti, aga aeglaselt. Ma ei tea, kui loogiline see on, aga nii see tundub.

Käed värisevad, jalad on nõrgad. Nägu tundub tulikuum, aga palavikku ei ole. NII palav on!

Siinkohal meenub mulle kohe, kuidas ämmakas mind noomis, et ma maha rahuneks ja AEGLASEMALT KÕNNIKS. Oeh.

Sain nüüd halatud.

 

Rasedahala: rabelemised

Ma olen otsustanud, et sellele lapsele peab saama nimeks Samara. No need, kes The Ringi näinud on ehk mäletavad, et seal on “the girl who never sleeps”. Minu sees on ka üks selline ja kuigi see on üsna tore, et ma saan konstanset kinnitust, et keegi ikka elab mu sees, hakkab see ühel hetkel juba natuke üle piiri minema. Näiteks, kui üritad arvutiga midagi teha ja see üles-alla hüpleb kõhul. Või paned võiku kõhule ja see teine hetk maas on…

Kuramuse Samara:

Ärkan hommikul – rabeleb, söön shokolaadi – rabeleb rahulolevalt, ei söö midagi – rabeleb vihaselt, hõõrun oma kõhtu – rabeleb mõnuledes nagu kass, jooksen bussile – rabeleb murelikult, et ei tea, kas ikka jõudsime? istun pikalt kontoris – rabeleb töömeeleolus, joon kohvi – rabeleb natuke energilisemalt, vaatan masterchefi – rabeleb põnevusest, justkui nagu tedagi huvitaks juba see, kuidas teha perfektseid makroone, räägin kellelgagi juttu – rabeleb, nagu tahaks ka sõna sekka öelda, seisan poejärjekorras – rabeleb, sest ei viitsi siin palavas järjekorras nagu loll oodata.

Aga kui keegi tahab mu kõhtu katsuda, siis teeb ta pulli ja tardub. TÄPSELT selle hetkeni, kuni käsi eemaldatakse, siis tuleb rabeleda, justkui öeldes: “Haha, I can play dead!”.

Aga ok, tuleb lipata kahele intekale.

Rabelemiseni!

 

Lugu sellest, kuidas ma kummitusi kardan

5973156_460s

Ma olen seda juba ennist maininud, et ma kardan kummitusi kui põrgutuld. Minu vanas vannitoas on üks kahest lambist lõpetanud oma elu, st enamiku ajast ta ei tööta. Mõnikord hakkab see katkine lamp suva ajal vilkuma ja IGA KORD olen ma kindel, et see on kummitus.

Kui ma üksinda kodus olen ja näiteks hambaid pesen ja see kuramuse lamp jälle väreleb seal, kutsun ma alati kassid ka endaga vannituppa, sest ma olen surmkindel, et kassid näevad kummitusi ja kui nad seal on, siis peaksid kassid seda ilmaimet vaatama. Niikaua kuni nad, õud silmis, kuskile lakke ei vahi, olen ma üsna rahul.

Eile, pesin siis hambaid ja jälle hakkas see tuli vilkuma. Hüüdsin Kardole, et kuule jälle see kummitus on siin. Ta ei uskunud. Leppisin sellega ja ronisin vanni. Minut peale seda kukkus KRAAN LIHTSALT VANNI. Ma nii ehmatasin, et kutsusin abitult Kardot ja ütlesin, et nüüd on see ju kindlasti kummitus. Ta ikka ei uskunud.

Okei, kui ei usu, siis ei usu. Ütlesin, et kui kolmas kord midagi juhtub, et siis ta peab mind uskuma, eksole. Ta nõustus. Rahunesin maha ja pesin ennast rahumeeli edasi, kui lamp jälle vilkuma hakkas. Vilkus ja väreles, kui äkki kustusid MÕLEMAD TULED ÄRA. Jumal, kuidas ma kargasin hüsteerias vannitoast alasti välja, Kardole kaela, kes ukse taga seisis.

“SA EI TOHI MIND EHMATADA, INIMENE, MA OLEN RASE!” röökisin ma talle kõrva ja surusin talle küüned kaela kinni. Esimesed sekundid arvasin ma, et see ongi see kolmas kord ja kummitus on laivis. Siis arvasin ma, et Kardo tahtis pulli teha ja kustutas meelega mu tule ära. Tegelikult selgus, et ta tahtis lihtsalt vetsu minna ja ei mäletanud, kumb on vannitoa ja kumb WC tuli.

Hea, et ma atakki ei saanud!

Üllatus mu postkastis

fcf15262ddbd11e282a322000a1f9709_7Ükskord nägin, et Mac meisterdab ilusaid kõrvarõngaid. Ütlesin, et tahan-tahan-tahan mõndasid neist ja muudkui läks seda aega mööda ja täna, kui koju jõudes postkasti kiikasin, ootas mind seal üllatus.

Kes teab, ehk ootas ta mind seal juba ammu, aga ma ei vaata eriti tihti postkasti :( Igatahes oli imetore Mac pannud pakki veel BONUS TRACKI, ehk siis VEEL KÕRVARÕNGAID, JEEE!

Riputasin nad kõik kenasti oma teiste kõrvarõngaste juurde – neid on muidugi veel, aga ma ei ole eriline korraamastaja, seega ma ei tea lihtsalt, kus nad on.

Minu pika päeva väsimus on nüüd kadunud ja ma võin rahumeeli Kardoga sööma minna. Aga mida ma kõrva riputan? Valikuid nagu on.

Vajan abi ussituvastusel

Nagu ma ikka teinekord olen usin, siis nõnda ka täna – hakkasin jälle rohima. No mina ei saa aru, kuidas see umbrohi nii kiiresti kasvab, aga näed, seda ta teeb. Nüüd said kõik sõstrapõõsad jälle umbrohuvabaks, seega my job here is done!

Küll aga kurtis Kardo emme mulle oma muret ja ütles, et ei oska kuskilt lahendust leida. No kuna mina olen enamik oma lahendusi probleemidele saanud siit blogist, siis ehk aitavad kallid lugejad, kes aiasõbrad on, seekord teda?

Nimelt on vallutanud tema aia mingisugused imelikud ussid, mis tahavad süüa ainult ühte konkreetset taime. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli selle nimi kuutõverohi. Ussid on väiksed, valged, musta peaga ja vitsutavad seda kuutõverohtu ikka mõnuga. Mõnest taimest on ainult roots järgi. Kas keegi teab, mida nende usside suhtes ette saaks võtta?

967345_10151660994234911_1336454407_n 1057331_10151660994604911_1946469506_nSellised tegelased siis.

Igasugune abi on oodatud, sest need sindrinahad söövad üsna kiiresti.

Pretty please?

Internet on üks kõikvõimas koht ja taaskord leidsin ma sealt midagi, mis mulle meeldib. Selline online poeke NAGUUUS lihtsalt võlus mu ära. Esiteks selle pärast, et mina olen tuline second hand asjade pooldaja. Eriti selliste asjade, nagu titekraam, millest kasvatakse kiiresti välja jne. Just titekraam seal ongi, nii et teisel, keda need asjad ei huvita, vist klikkida ei maksa.

Kunagi aastaid tagasi ma nägin unes, et mul oli imetillukene tita, keda ma hoidsin enda köögis moosesekorvis, sest mul ei olnud talle suuremat voodit ostetud. Ok, ma seda unenägu nii täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, kuidas ma panin tita sinna korvi ja vaatasin teda ja mõtlesin, et…nii ilus. Nii ilus korvike, noh :D Arvatavasti oli tita ka ilus, aga selle peale ma siis nii väga ei mõelnud.

Ei teagi, kus ma enne sellist korvi näinud oli, et ta mul nõnda alateadvuses välja hüppas, aga nüüd kus ma päriselt rase olin, siis esimese asjana mõtlesin ma, et MUL ON VAJA SEDA KORVI! Teadjad tulid rääkima, et mis sa ikka raha raiskad. Laps saab ju selle sees olla ainult mõned üksikud kuud jne jne jne. Aga ma armastan seda korvi, ja ma vajan seda korvi ja ma tahaks ise hea meelega magada sellises korvis. Kuna minusuguse hiiglase mõõdus neid ei tehta, siis saab minu kallis väikelaps endale sellise kohe kindlasti. Söögu mind või susi!

No vaadake seda nunnudust. 59 euri eest puhast rõõmu.

Või hoopis selline satsiline korvike 65 euro eest?

Muidugi, kui kellelgi mu lugejatest vedeleb selline moosese korvike kodus jalus, siis ma hea meelega olen valmis teid sellest raskest taagast vabastama ja sinna sisse oktoobrikuus oma lapse panema. (Eeeh, hakkasin siin pea aegu nime juba kirjutama, aga sellega ikka ootame uue nädalani, kui mulle tuleb kohale üks pakike. Siis saate teie ka teada. Vihjeks ütlen, et heal lapsel ikka mitu nime!)

Naguuus on ka Facebookis olemas, kuhu nad lisavad uue kauba korral ka pilte kohe oma wallile. Oeh, minu meelest nii armas kohake. Teised, kellel sedasorti kraami vaja, kaege ka!

Muidugi võite mulle anda linke, kust selliseid korve veel leiab, aga minu uurimiste kohaselt olid need Naguuus lehel kõige odavamad. Kes kopikat ei korja, see rubla ei saa. Või midagi säärast.

nu pogodi!

Sellenädalases Delfi Beebiblogis juurdlen ma selle üle, miks naised idiootidega laps saavad. Olgem ausad, ega tegelikult ju suurt minu asi pole, kellega võõrad naised järglasi teevad, aga kuidagi olen viimasel ajal kuulnud aina rohkem jutte, kuidas kellelgi (lisa siia tuttava-tuttava nimi) on ikka väga halb mees, aga lahku ei saa minna, sest koos on tehtud laps. Mõnes loos on siia sisse segatud ka vägivald, mõnes mitte.

Peksa saada on muidugi halb – just see hoiab mõndasid naisi lahkumineku ees. See hirm molli saada, I guess. Mõndasid hoiab see peks just suhtes – kes lööb see armastab! Ja põhilause: “Me ei saa lahku minna, sest muidu ma ei saa majanduslikult hakkama!”. Pullisitt, ütlen ma. Pullisitt!

Oeh, ma ei viitsi tervet seda artiklit siia nüüd ümber ka jutustada, aga kuhu ma peale seda pikka sissejuhatust jõuda tahan, on naljakas Delfi kommentaatorite fenomen: ükskõik millest mina (või tegelikult ka keegi teine Delfis ei kirjutaks) tuleb varsti keegi ja ütleb, et NO OOTA SA! VARSTI NÄEME, KAS SUL LÄHEB ENDAL KA SAMA PERSE! HÕ-HÕ-HÕ!

See ei ole mitte ainult selle teema all, kus kõik saavad mulle nina alla hõõruda, et mul Kardoga alles aasta saab ja seetõttu ma ei saa ju tegelikult üldse kindel olla, et mina aasta pärast tite ja sinise silmaga kodus ei isu, eks. Kes teab!?

Lohutuseks ütlen ma muretsejatele, et tegelikult ma ju TEAN Kardokest ikka tunduvalt kauem. Käisime ju lausa kolm pikka aastat koos keskkoolis ja ma ei märganud, et ta kedagi aktiivselt peksnud oleks. Isegi see mõte sellest, et K. võiks kuidagigi vägivaldne olla ajab mind naerma, sest täna hommikul ärkasin ma selle peale, et kullakallis peikake toppis mind veel teise teki sisse, et mul jumala eest külm ei oleks ja tegi mulle nina otsa head aega mususid.

Aga noh, kes viimasena naerab, naerab väljapekstud hammastega?

Mitte ainult peksu teemadel ei ole Delfilased mind hoiatanud. Kui ma kunagi kirjutasin, et tunnen ennast nii hästi ja nii ilusana, sain vastuseks, et no OOTA SA! Saad lapse kätte, istud kodus üleni rääbakil ja lapseoksene, siis näeme, kas sa ennast ikka ilusana tunned, IDIOOT!

Või kui ma kirjutasin, et mõned on mures, kuhu ma oma kassikesed panen, siis sain ka kohe kuulda: NO SA VANA, PAKS, KÄRNANE IDIOOT! Eks me siis näeme, kes viimasena naerab, kui su kassid on su lapse näo ära söönud! Sa oota vaid! MUAHAHAHAHA!

Kaitstud: ving ja hala – heas mõttes ikka

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

wannabe ilublogi, ehk “icc, mida mina iga päev kasutan”

Kogu aeg loen ilublogisid ja vihkan neid. Lihtsalt istun ja vihkan ja nüüd ma olen aru saanud miks – need on inimesed, kes viitsivad teha ilusaid pilte, endale imeilusat meiki, valida endale alati õhtuti järgmise päeva outfiti välja ja tunnevat survet olla imeilus ja hoolitsetud ja kaunis. Ja mina olen lihtsalt KADE!

Mina seevastu tunnen ennast suure monstrumina. Ok ok, kui meiki näkku saab, siis ajan asja ära küll, aga ma ei tea, ma ei viitsiks elu sees oma igapäevasest meigirutiinist mega postitust teha. Ehk jälle selle pärast, et ma olen laisk ja ei viitsiks ennast kogu aeg pildistada. Või ehk selle pärast, et ma ei oska pildistada. Või selle pärast, et mul pole olulist meigirutiini ja teen kõike suvalt? Või selle pärast, et ma ei oska meikida.

Mida iganes.

Ometi on asju, mida ka mina pühalikult kasutan. Oleks vist natukene inetu seda au enda peale võtta, sest tegelikult on minu vitamiinidega “väetamise” töö enamasti Kardo õlul. Sest ma lihtsalt unustaks ära. Selle pärast käibki Kardoke mulle iga päev pinda: “Kas sa söönud oled?”, “Kas sa vitamiine võtsid?”, “Aga päriselt?”.

967691_10151656543184911_2055652081_n

JOO SISSE

Alustame siis vasakult. Kõige esimene on Coral-Mine. Selle tõi mulle mu emme, aga ostnud oli selle omakorda mu kasuisa, sest juttude kohaselt pidavat olema see imetabane pohmelliravim. Ma ise selle kohta ei oska kaasa rääkida, aga samuti pidi see olema niisama tervislik – muudab vee aluseliseks.

Ma olen selle aluselise vee kasulikkusest juba ennegi kuulnud. Isegi tellinud endale joodirikast vett ja puha i-vesi.ee kodulehelt. See oli küll üsna raseduse alguses, ehk siis hea mitu-mitu kuud tagasi, kui ma seda tegin, aga ma unustasin neid kiita! Tegin mina internetis selle tellimuse ära ja uskuge või mitte, POOLE TUNNIGA olid veepudelid mul kodus, viiendale tassitud ja puha. Ma polnud jõudnud arvetki ära maksta :D Aga vesi maitses nagu vesi ikka, ma ei oska öelda, kas ta päriselt mõjus ka, aga vett tuleb juua, nõnda ma siis usinalt jõin.

Aga tulles nüüd selle Coral-Mine teema juurde tagasi, siis seal sees on sellised väiksed… kotikesed, mis näevad natukene välja nagu mokatubakas. Seda nad siiski ei ole ja üks selline tuleb asetada 1.5 liitrise pudeli sisse, raputada ja ära juua. Kotikest proovi siiski mitte ära juua, vaid jäta see ikka alles.

MAGNEESIUM ROXIB

Hall Magnexi karp ja see valge Magnesium sprei on loogiliselt üsna sama asi – magneesium. Kuna mul oli siin selline ajutine probleem, nagu jalakrambid, siis ma ostsin endale need tabletid. Hea sõber Biopood tõi mulle ka selle sprei, et ma seda ka katsetaksin.

Tabletid igatahes tunduvad aitavat, sest jalakrampe pole mul enam olnud. Aga tekkinud on hoopis selline asi, et kui liiga kiiresti kõnnin, või trepist üles tulen, või teinekord niisama ärgates, läheb kõht KIVIKÕVAKS. Siinkohal ongi appi tulnud mulle see magneesiumi sprei. Ma lasen seda otse kõhu peale ja see on mind täitsa hästi aidanud. Ainukene soovitus minu poolt on see, et ei maksa seda peale määrida ja puhaste linade vahele pugeda, sest seal sprei sees on palju eeterlikke õlisid, mis on üsna tugeva lõhnaga. Mulle täitsa meeldib see eukalüptine lõhn, aga voodiriided teeb see küll kokku.

Neelatavatest produktidest on siis mu sortimendis veel harilikud kalamaksaõli kapslid ja kaltsiumitabletid. Muide, ma VIHKAN tablettide võtmist. Ma ei oskagi seletada miks see nii on. Sellepärast peabki Kardo mind aina sundima neid võtma, sest see on mulle nii kohutavalt ebameeldiv. Näiteks need kaltsiumitabletid on nii suured, et K. peab need mulle tükkideks murdma :D

PIHUSTA TERVISEKS

Et mitte aina tablette neelata, sain Biopoest veel ühe huvitava asja, mida ma tahtsin ka pildile panna, aga minusugune tuulepea ei suutnud seda muidugi üles leida. Minu meelest ma just nägin seda siin kapi peal? Igatahes sain ma endale sellise sprei ka, mis on rasedatele mõeldud PIHUSTATAV VITAMIIN!

See maitseb täitsa hästi, üsna selline magus ja kommimaitseline. Ja noh, nagu ma mainisin, minu jaoks on suur pluss see, et ma ei pea tablette neelama. See on vist kasulik ja kõikidele, kes on raseduse alguses, sest seal on ka sees foolhapet.

ÄRA VENI!

Kreemidest siis nii palju, et see ülemisel pildil olev kreem on mul igapäevaselt kasutuses, kuigi ma sain neid väga palju erinevaid heldelt kingituseks. Kuuest tootest, mis ma sain, lõhnavad osad minu jaoks paremini, kui teised. Kindlasti on paljud kuulnud, et Palmersi kreemid on sellise lõhnaga, et nad kas meeldivad täiega, või ei meeldi üldse. Kuulsin Palmersi esindajatelt, et lõhna olevat hiljaaegu muudetud, aga noh, eks peab igal inimesel siin ilmas oma eelistus olema.

Okei, muuseas, ma nüüd hõõrusin mõlemat endale käe peale ja ma ei tea, kas ma olen MÕLEMA lõhnaga ära harjunud või mis, aga enam ei tundu mulle kumbki nendest ebameeldib :D Enne vist parempoolne tundus ja vasakpoolne losjoon oli lemmik. Nüüd ma loen, et see parempoolne on lausa orgaaniline ja puha. Oeh, ma ei oska isegi soovitada, kumb parem on. Nagu ma ütlesin, siis kasutanud olen ma mõlemat ja venitusarmidest ei ole mul igatahes hetkel veel jälgegi. Jeee! Vahepeal olen ennast hõõrunud ennast ka selle Palmersi õliga, aga kuna see ei imendu nii kiiresti kui kreemid ja ma olen üks hirmus rahutu hing, siis see mul nii palju kasutust ei leia.

Viimane toode on selline, et sellest lugeda maksab ainult nendel, kes ise päriselt ka vajavad sellist toodet nagu NIBUKREEM. Ma poleks veel aasta tagasi uskunud, et sellest mu parim sõber saada võiks, aga näed, nii ta on.

Kuna mu tissid kasvavad umbes korv päevas, siis avastasin ma ühel hetkel, et mu nibud on MEGA VALUSAD ja ajavad isegi natukene nahka vms. Ma ütlen, kui te polge rasedad, ärge lugege, sest ma ei taha teile edaspidi tülgastav olla :( Kui te olete rasedad, siis lugege, sest siit saab mure korral abi.

Mul olid nibud nii valusad, et õues kartsin iga tuuleiili kui põrgutuld, sest kohe kui jahe hakkas juhtus nibudega nii, nagu nendega ikka jahedas juhtub ja see oli NII VALUS. Nõnda hakkasingi ma neid iga päev kenasti kreemitama. See kreem on selline väga… vaseliinine (kuigi see EI sisalda vaseliini, mis on muuseas mürgine ja seda ei tohikski kasutada!) ja täiega mõnusalt niisutav. Ma pole iial nii palju sõna nibu kasutanud…

Oeh, siin ma olen ja jahun nibukreemidest. What have i become?!

Ühesõnaga. Kreeme ja losjoone on mul nüüd kamaluga, aga ma tahaks veel proovida seda kehavõid, tundub kuidagi VEEL niisutavamad, kui need losjoonid, kuigi need teevad ka oma töö ilusti ära, aga mõelda vaid, mida see või veel teha võiks?

Ja kui juba rääkides asjadest, mida ma proovida tahan, siis natukene tahaks neid isepruunistajaid ka proovida. Solli ma ju minna ei saa, päevitamiseks ei ole siin mail peaaegu iial normaalselt päikest ja ega mul ka kannatust pole. Samuti tahaks, et isepruunistaja ei oleks mingisuguste hirmsate kemikaalidega. Näiteks see järk-järgult isepruunistaja on kemikaalivaba! Kui keegi on neid proovinud, siis andke muidugi teada.