pettumus

Mul oli eile imetabane tuju. Absoluutselt suurepärane, võiks lausa öelda. Täpselt nii kaua see hea tuju mul oli, kuni ma tundsin ennast jälle 15-aastane olevat, kes on mingi eideintriigi sattunud.

Ma ei hakka seda olukorda siin lahkama, aga point on selline, et ma tunnen ennast hirmus…reedetuna? Pettununa? Solvununa?

Ma pean ennast üsna ratsionaalseks inimeseks. Selles suhtes, et ma olen täitsa kursis, et inimesed räägivad omavahel absoluutselt kõigest, mis neile silmi/hambusse jääb. Mu ema on mulle ammu korrutanud, et usaldada ei maksa kedagi, noh nende asjadega, mida sa ei taha, et teiste inimeste kõrvu jõuaks. See mind oluliselt ei heidutagi. Olen harjunud ja ei ole üllatunud.

Palju rohkem närvi ajab olukord, kus inimesed, keda sa pead oma sõpradeks, kujutavad sulle mingi ilgema probleemi külge, arutavad seda omavahel, kuni suust vahtu tuleb ja siis jagavad seda ka suvalistele inimestele. Probleemi, pange tähele, ei eksisteerigi tegelikkuses. Ainult nende mõtetes.

Aga üli hea on see, et nemad pühalikult kinnitavad, et ainuke põhjus sellist intiigi korraldada, on mind AIDATA. Probleemida, mida a) ei eksisteeri b) nad ei ole isegi iial küsinud, et kas see eksisteerib.

Ausalt, sellistel hetkedel tahaks ma lihtsalt üli närvi minna.

Ja natuke nutta kah.

Advertisements

One thought on “pettumus

  1. Täps 5. juuni 2013, 1:29 p.l. Reply

    Nutta võid nii palju kui jaksad, aga ära mine närvi.
    Pea püsti, selg sirgu ja edasi!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: