Arhiiv kuude lõikes: august 2013

Mallu märatseb: ahelkirjad!

Ma tean, et ma võin paljusid üllatada informatsiooniga, et leidub veel inimesi, kes reaalselt AHELKIRJU jagavad. Vanasti saatsid inimesed neid teineteisele meilitsi, eksole. Ma pead ei anna, et kas mina ka 13-aastasena mõne edasi saatsin, vast ikka. Aga leidub ka 20+ inimesi, kes seda teevad. AUSALT! Kas te suudate seda uskuda? Nad jagavad neid oma Facebooki lehel – et kõik nende sõbrad näeksid, et nad on kerge vaimse puudega. Ja häbi neil ka ei ole. Samas arusaadav, kes see ikka kümmet aastat õnnetust taluda tahaks :(

Eile hüppas mu wallile selline kurjakuulutav tekst:

Tüdruk: Kas ma olen ilus?
Poiss: EI
Tüdruk: Kas sa tahad minuga igavesti olla?
Poiss: EI
Tüdruk: Kas ma üldse meeldin sulle?
Poiss: EI
Tüdruk: Kas sa nutaksid kui ma minema kõnniksin?
Poiss: EI

Tüdruk kuulis seda kõike ning tal oli valus…ta kõndis pisarad silmas minema…

Poiss haaras tema käe
Poiss: Sa ei ole ilus…Sa oled kaunis!
Poiss: Ma mitte ei taha olla sinuga igavesti…Ma vajan sind igavesti enda kõrvale!
Poiss: Sa mitte ei meeldi mulle…Ma armastan sind!
Poiss: Ma mitte ei nuta kui sa lahkuksid…Ma sureks, kui sa lahkuksid!

Poiss sosistab: Palun ole minu…
Tüdruk sosistab: Ma olen…

• Täna keskööl Sinu tõeline armastus saab aru, et ta armastab sind
• Midagi head juhtub sinuga öösel kellas 1-4-ni!!
• Homme see võib-olla igalpool!
• Olge valmis šokkiks oma elus!
• Kui sa ei postita seda enda seinale…On sul halb õnn suhetes järgmised 10 aastat!

Ma lugesin selle ila läbi ja noh loomulikult ei olnud ma ainus, kes sellele eidele, kes sellist solki oma seinale paneb, puid alla pani. Vaene tüdruk oli segaduses: “Ma ei saa midagi teha, et olen ebausklik!”.

Esiteks tahaks ma teada, et kas siis kui kell lõi kesköötundi, kargas voodist püsti Mait Pärnust, kes polnud antud neidu iial käinud, kuid mõistis – tegu on tema eluarmastusega. Kuna tal selle infoga muud teha polnud, siis arvatavasti tegi ta seda, mida mehed ikka öösiti teevad, kui nad on üksi kodus ja und ei tule (ok, ok naised ka, ma ei hakka kedagi diskrimineerima) ja heitis rahunenult magama.

Seega palju õnne, kallis neiu facebooki sõbralistist! Eile pani keegi sinu peale onni. Südaööl! Kas pole mitte romantiline :))

Samuti väidab ahelkiri, et midagi head juhtus temaga postitamise öösel. Ma ei tea, olen skeptiline. Isegi kui ma selle oma seinale oleks pannud, siis ma ju magan 1-4ni. Kuidas saab keegi tõestada, et midagi head on juhtunud? Aga noh, ei maksa ju ka seda riski võtta, et midagi hea EI juhtu.

Siinkohal teen ettekuulutuse – kõik, kes mu blogi loevad, saavad oma tänases REM-unefaasis teada midagi, mida nad on ammu teada tahtnud! Prove me wrong, bitches!

 Homme see võib-olla igalpool! – Misasi? Misasi on igal pool? Appi?! Mina igatahes kardan…

Olge valmis šokkiks oma elus! – Isegi ahelkiri ise tunnistab, et olenemata sellest, kas oled seda oma wallil jaganud või mitte, tuleb šokkiks oma elus siiski valmis olla. Aga samas, kas see mitte ei kehti iga päeva kohta siin ilmas? 

Ja viimane ähvardus paneb põntsu. 10 aastat halba õnne suhetes, kui seda jura ei jaga. Ehk siis sa saad 10ks aastaks mehe, kes sind iga päev vaasiga pähe peksab ja sina kannatad. “Kuidas ma ära minna saan? Ise ma vana loll ju seda ahelkirja oma seinale ei pannud…” nuuksud sa iga öö patja.

Kavalamad said kindlasti aru, et tegelikult hakkasin ma ka ise kartma ja kuna ma Facebooki wallile seda panna ei tihanud, siis loodan ma lihtsalt, et ahelkirjajumalad aktsepteerivad ka blogipostitusi.

Annaks jumal, et mu elu armastus ka minu peale keskkööl kätte paneks… Annaks ahelkirjajumal!

nobody-cares-quote-text-favim-com-522381

masendust külvates

Et aina lähevad need sissekanded siin depressiivsemaks, siis sellisel lainel tahangi ma jätkata. Kõik, kes on Mallukese suured feissbuuki sõbrad, nägid juba eile videot nimega Masekass.

Nimelt sõitsin ma eile linnast koju (käisin restoranis koerhaid söömas, vot SELLISED uhked käigud, kui mees ula peal) ja mõtlesin, et kui ma uue kaamera ostan, et huvitav, kas ma viitsiks videoblogisid ka teha. Või kas ma oskaks neid niimoodi kokku panna, nagu ma tahaks? Mina ise ausalt peaaegu never ei viitsi kellegi vlogisid(on selline sõna eks?) vaadata. Aga noh, mõtisklesin seal trollis selle üle, kui mulle meenus, et ma TEGELIKULT ju olen video kokku pannud.

BEHOLD – MASEKASS!

Tahaks veel filmi teha, kes oskab? Kes minuga teha viitsib?

Miinusteks on see, et pissin iga 3 minuti tagant ja kõndida saan korraga poolteist meetrit, aga I’m up for it!

mu suurim hirm hakkab täituma

Mu naba hakkabki välja tulema! Tahaks nutta ja oksendada korraga, sest minu meelest on naba sisemuse katsumine niiii rõve ja kuidas ma nüüd enda kõhtu hõõrun :(

Hetkel hängib ta ainult paremalt poolt välja, aga mis edasi?

Varsti on see nabasisemus mul põlveõndlas tolgendamas, pange tähele!

1290017_10151805713544911_1041064803_n

Kaitstud: Kuidas mitte olla

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Eilne päevake

Minu esimese dikreedipäeva* auks sõitis Kardo Rootsi kruiisile. Einoh, kena küll, eksole.

Mina siis lugesin sõnad peale: “Vaata, et sa võõraste naistega ei seksi!”.

– “Ma ei saagi, mul pole kondoomegi kaasas,” tõdes ta kurvalt.

Nojah, sellisel juhul jääb saamata meil Rootsi suguhaigus, aga mis saamata ei jää on üüratu Toblerone shoks, millele ma koheselt tellimuse esitasin. Mmm.. Toblerone.

Aga jah, minu esimene lebopäev möödus seega uhkes üksinduses. Tulin esiteks õikale ja lamasin telekat vaadates. Kardo juures ei ole ju telekat, seega tundus koogiboss lausa jumalik asi mida vaadata. Ühtlasi oli eile sünnipäev mu emal, kes tahtis selle auks õhtul välja minna. Nõnda ka sai.

Tuiasime mööda terrasse ja katuseid ja kontserte, kuni ma lõpuks kodus kenasti kooma sain vajuda. St. ma TAHTSIN vajuda ja olin juba peaaegu unne suikunud, kui kuulsin mürinat. “Sõda!!” läksin ma kohe paanikasse ja panin kõik tuled põlema.

Ei olnud sõda. Äiksetorm oli. Just siis, kui mina ÜKSI pidin olema! On Kardo alles vana siga. Hülgab oma naise ja lapse sellisel dramaatilisel momendil :( Kavatsen kindlasti homme, tema naasedes, selle üle veidikene joriseda. Ma loodan, et ma ainult ära ei unusta!

797cf522113d11e393ab22000a9f1919_7 2351051c113d11e3b65722000a9e00be_7Leidke nüüd viis sarnasust ükskõik, milliste pereliikmete vahel!

*Mulle lihtsalt hakkas istuma sõna DIKREET, leppigem sellega.

Issand, ärge röövige mu lapse nime!!!

Raseda eidena puutun ma kokku ka teiste rasedate naistega, see pole üllatav eks. Mis on minu jaoks aga naljakas, on see, kui tihti ma kohtan sellist suhtumist:

Mina: “Kas sa oled lapsele nime ka juba mõelnud?”

Suvakas eit: “Muidugi olen!”

Mina: “Ja selleks on…?”

Suvakas eit: “Ei, me enne lapse sündi ei ütle seda inimestele:))”

Sest…? Sa kardad, et sa oled oma lapsele nii awesome nime mõelnud, et ma röövin selle? Ja isegi kui ma seda teeksin, siis MIS SIIS SAAKS?!

Mulle rääkis kunagi keegi, et kui eestlane valib lapsele nime ja talle öeldakse, et: “Oh, nii vahva! Täna on siin haiglas veel viis last sündinud, kellele pandi ka Ülo nimeks!”, siis läheb eestlane paanikasse ja kiiremas korras mõtleb välja uue nime.

Kui venelasele öeldakse, et: “Palju õnne, täna on sündinud veel viis Igorit!” siis on venelane rahul, et nõnda hea nime valinud on ja ostab tähistamiseks pudeli viina.

Ma olen siin blogis sada korda maininud (vist), et lapse nimeks saab Mari Johanna. Ainuke asi, mis on veel lahtine on see, et kas sinna tuleb sidekriips kah. Muidu on tal nimi täitsa olemas. Sündis see nimi suht naljaga, aga lõpuks ma mõistsin, et see on IDEAALNE nimi!

MARI JOHANNA- Mini me!

Ühtlasi on nii minu kui ka Kardo vanaemad Johannad ja tundub selline armas kokkusattumus.

Aga ma ei ole kordagi mõelnud, et juudas, juudas, ma ei saa mitte kellelegi nime öelda, sest ta võib ju selle ENDA LAPSELE KA PANNA! Jumala eest, mis kuradi salament ma olema peaks, et ma sellist asja nii kiivalt varjaks. Mis see minu elu kuidagi muudaks, kui keegi teine ka oma lapsele Mari Johanna nimeks paneks?

Või on see see teema, et on vaja mega salapärane olla ja külvata naiselikku müstilisust? Ma olen üsna kindel, et enamik inimesi küsivad seda nagunii ainult viisakusest. Noh, mida sa raseda naisega ikka muud juttu ajad, kui see, et kas sünnitust ka kardad (NO SHIT?), kuidas sa sünnitada kavatsed? (nuttes ja röökides) ja kas lapsel nimi ka olemas on.

Palun, lõpetagem teesklemine, et meie teada on riigisaladus. Sa ei ole lahedam, kui sa “müstiline” oled. Ausalt kah.

MINA, MINA, MINA!

Tihti heidetakse mulle ette, et minu kirjastiilist kumab läbi pubekalik “MINA, MINA, MINA” maailmapilt. Aga see selleks, praegu tahaksin ma rääkida endast :))

Kuna ma täna tegin endale Ask FM’i, täitsa niisama. Üks kommentaator pakkus välja ja mina mõtlesin, et why the hell not. Enekat ma vast ei tee, seega andke küsimustega tuld, kui mõni väga painama jäänud on. Küsimused saate teele panna SIIT!

Veel olen ma lahe hobifotograaf ja teen Instagrammiga ka pilte. Enamasti on need kassipildid, ei hakka valetama. Kes tahab kassipilte näha, vaadake SIIA!

Ja noh, kui mõni hull veel ei tea, siis on mu blogil muidugi Facebooki leht ka, millega tasub liituda, sest esiteks saate te siis KOHESELT kursis olla mu uute postitustega, sest imselgelt ei tasu mu geniaalsuse lugemisega aega raisata. Samuti täitub mul varsti (ok, võib-olla mitte NII varsti, aga kunagi ikka) lausa TUHAT FÄNNI! Selle auks korraldan ma grandioosse loosimise kõikide vahel, kes selle lehega liitunud on. Auhinnad lausa mitmesaja euro väärtuses! Kütan siin pingeid, aga oodake umbes reedeni, siis räägin sellest täpselmalt :))

MALLUKA FACEBOOKI LEHT ASUB SIIN!

Lõpetuseks pilt minust:

IMG_1558

Viimnepäev

Kõndisin täna kontorisse ja klomp tuli aina kurku. Kuidas saab olla, et on minu viimane päev Naistelehes? Kuidas saab see ajakiri ilma minuta ilmuda? Mida teevad mu kolleegid ilma mu vapustava huumorita? Kes ennast nüüd igapäevaselt tööl alandama hakkab? Kelle laud kõige räpasem on? Kelle lood nüüd kõige rohkem toimetamist vajavad? Oeh, hoidsin pisaraid tagasi ja tulin tööle. “Ole tugev!” ütlesin ma endale ja astusin kontorisse sisse.

Ei, ma ei olnud tugev. Ma nutsin nagu pensionär, kes avastab ootamatult turul kartulahinna 30 senti kõrgenenud olevat. Südamest tihkusin lausa.

Kuidas ma sain ka mitte nutta, kui kõik mulle muudkui lilli ja kingitusi andsid ja mind kallistama kukkusid. Ma ei oska emotsionaalsetes olukordades olla. Eriti rasedana olen ma nõrk! Ja pehmo! Nüüd on meik laiali ja söön oma torti. Ja kringlit. Ja plaadipirukat. Ja õunu. Ja joon kohvi.

 

See hernekaunake on tegelikult pross. Aga tal on mitu tähendust. Esiteks on tal kolm hernekest, nagu meid hakkab olema kolm. Öelge nüüd kõik kooris: “AWWW!”. Ja teine tähendus on see, et ta näeb välja nagu vagiina ja kõik toimetuses ju teadsid, et ma tahtsin endale sellist torti, kus beebi vagiinast pea välja lükkab. Vähemalt sain selle puuduoleva vagiina.

1278249_10151800872559911_1244612635_n

                 Sellise kulina Marile sain ka. Seda saab nöörist tõmmata ja siis ta laulab ja muu uhke värk.

f2cfaa5a0fbc11e39dc322000a1f9c8f_7

Juhiks tähelepanu veel sellele imekaunile tordile. Kõik, kes seda mekkinud on, on taevani kiitnud. Sees on tal mangokreem ja peal on martsipanikate. Kuidagi banaanine on see olukord ka. Tordi sain ma Torditoast ja hingehinda ma selle kolmekilose juraka eest maksma ei pidanud. Vaadake kindlalt sinna lehele, Hele teeb nii ilusaid kooke. Ja muidugi suured tänud talle kiire reageerimise eest! Soovitan teda nüüd kõikidele. Kui katsikud tulevad, siis tahan ikka oma vagiinakooki, mis arvad, Hele?

a4bb0aae0fca11e3839b22000aa801fc_7

 

Lilli sain kah. Oh seda viimast päeva. Kallis Naisteleht, ma jään sind igatsema :(

 

hoidku jumal meid haigete, hädiste meeste eest

Eelmisel nädalal andis kolleeg mulle edasi enda võrevoodi ja lamamistooli. Rõhutas veel, et ma ikka Kardo ka kaasa võtaks, sest tema enda mees olevat siruli maas ja ei saa aidata tassida. Arutasime siis natukene, kuidas palavikus mehed on MAAILMA ABITUIMAD OLENDID.

Ta nentis ka seda, et seda olevat isegi ta laste pealt näha. Kui on ropsitõbi majas, siis tüdrukud jõuavad ikka ise vetsu oma öökimised ära tegema, poeglaps võib aga nuttu tihkudes 10 korda jutti voodisse oksendada. Sest ta on nõrk ja väeti ja suremas ja haige.

Ega ei pidanud ka mina kaua ootama, kuni “hädine mees” ka mulle osaks saab. Vaid paar üksikut päeva, sest juba eile kurtis Kardo mulle töölt, et enesetunne on kuidagi kehv ja ei teagi, kas suudab tööpäeva lõpuni olla. Suutis ikka, aga pärast tööd pidi poest ka läbi käima ja sellel hetkel oli ta juba telefonis puht surija toonil. “Ma ei jõua poolt kilo ka kanda,” kähises ta armetult telefoni.

Mis siis muud, kui vana hea rase naine tõttas appi ja läksin siis vaesele mehele poodi vastu. Et võtta enda kanda siis see taak, mis üle poole kilo oli :)) Ega me tegelikult palju asju ostnudki – mul läheb kogu sisemus krampi, kui ma pikemalt käekottigi kandma pean, seega pidime olema leidlikud. Ostsime vaid võikumaterjali ja puuvilju, samal ajal kui Kardo mööda poodi konkreetselt suri.

Kõndis paar sammu, tegi: “äöäõäähhh..ma suren!” ja kõndis veel paar sammu. “AAAAH, siin on nii küllllm… ma ju suren!” oigas ta, kui me juustuletist mööda kõndisime. Jumal tänatud, et me sealt ükskord minema saime :D

Kõik 7 minutit koju jalutamist olid sisustatud mörinaga ja ohetega, kuidas kohe-kohe tuleb surm kallale. Tõesti, nägu oli tal üsna kuum ja töö juures oli ta veel oksendanud ka, nii et ma tõesti arvasin, et noh VÄHEMALT 39 palavik peab tal küll olema.

Kodus selgus traagiline tõde – palavikku oli tal 37.4 :)) See ei takistanud teda voodisse kukkumast ja edasi piiksumast: “Oh appi, millega ma olen küll säärase saatuse ära teeninud. Aaah, ma proovin ikka vastu pidada, ma proovin meie lapse nimel vastu pidada!” seletas ta sangarlikult.

“Jah, tõepoolest proovi kuidagi see 37.4 palavik üle elada, anna endast parim. Aga surm võib tõepoolest selliste traagiliste arvude juures ukse taga olla,” hirmutasin ma teda natukene ja tõin talle teed.

Ülejäänud õhtu viskles Kardo voodis ja rääkis kahest asjast: peatsest surmast ja aeg-ajalt palus juua ka.

Ja uskuge või mitte, täna ärkas Kardo üles ja oli täiesti elus! Hämmastav, kui tugev mees mul on! “Sa päästsid mu!” oli ta veel tänulik kah :))

Raseduse rõõmud: uriiniseigad

Ükspäev kõndisime Kardoga õismäel poest koju tagasi, kui äkki tabas mind NII SUUR pissihäda, et kartsin ennast iga sekund täis pissida. Õnneks sain seda vältida nõnda, et kõndisin ülejäänud teekonna sirgete jalgadega, nagu mul oleks sitt püksis.

Loo õppetund oli selline, et nüüd käin ma enne iga käiku vetsus, olgu mul häda või mitte. Kui ise ei taipa minna, siis Kardo ikka suunab, et kallike, mine vaata, ehk saab miskit pissitud. Arusaadav – ega tema ka taha kusise eidega mööda linna jalutada.

Täna aga oli mul ämmakaaeg. Sinna tuleb teatavasti iga kord kaasa võtta uriinianalüüs. Hommikul olin veel endaga rahulolev, et ei unustanud seda kaasa võtta. Oma suure totsiku lasin kenasti täis, mässisin kilekotti, selle veel omakorda kilekotti ja lippasin bussile.

Istusin kõige tagumistele istmetele ja minu õnneks ja rõõmuks istus mu kõrvale rõve, verine ja haisev prükkar. Oh jumal, kuidas ma litsusin siis ennast vastu klaasi ja üritasin hingata võimalikult normaalset õhku, mida natukene akna vahelt tuli. Ise kirtsutasin nina.

Üsna pea sain aru, et see prükkar oli sinna armulise issand-jumal-jeesuse poolt saadetud, sest muidu oleks terve buss MIND vahtinud, et kallis inimene, miks sa siin kuse järgi haised. Sest loomulikult oli mu uriinitopsikene kotti ümber läinud. Kui ma seal seda päästa üritasin (no ma pidin MIDAGI arstile ka viima ju!), valgus kõik aina enam ja enam mulle kotti laiali.

“EIIIIIIIIIIIII!!!”, tahtsin ma röökida ja põlvili bussipõrandale langeda.

Seda ma ei teinud.

Haisesin rahumeeli edasi, ise võideldes sooviga ennast täis oksendada. Kott pissi täis, seda lekkis ka kilekoti minema viskamisel mu paremale küljele, seega ei saanud ma enam vastu akent ennast pressida, et hoida eemale vasakul pool olevast verisest, haisvast ja joobes prükkarist.

Enam ma nina ei kirtsutanud. Olen ma siis ise parem, kott pesuehtsat kust täis?

Mõnus. Sellega olid kaetud mu telefon, mu läpakas, mu apelsin, mu õun ja mu virsik. Isegi mu Rennied!

Läksin siis arsti juurde ja ulatasin talle kaks tilka uriini, mille tulemusena selgus, et ma olen suremas, väeti ja võiks rahumeeli dekreeti jääda. Sain isegi sellekohase paberi ja nii. Mari olevat aga elu ja tervise juures, kõik on korras, aga mina tema ümber niisama suren ja lagunen :))

Võtsin siis selle dekreedilehe ja istusin bussi. Haisvana muidugi. Läksin kontorisse, asetasin kusise dekreedilehe raamatupidaja lauale (teda polnud seal, nii et ma loodan, et ta ei loe mu blogi!), kuulasin, kuidas kõik mu üle naeravad ja tulin koju.

Bussiga muidugi. Uriini järgi lehates.

Õnneks sõitsin Männikule, nii et taaskord sain teiste reisijatega ühte sulanduda.

Nüüd panin koti pessu, käisin ise pesus ja olen dead inside.

WHY ME?!