mida naised sünnitamise juures kardavad?

Juba esimaspäeval saab Mari 37 nädalat “vanaks”, mis tähendab seda, et sellest päevast alates loetakse teda õigeaegseks lapseks ja soovi korral võib ta iga hetk välja lupsata. Haiglakoti jaoks sain kõikidelt kommenteerijatelt palju häid ideid – tänud teile! See mure nüüd siis vähem, eksole.

Aga tegelikkus on see, et haiglakoti pakkimine on väikseim just sünnitama hakkava naise muredest. Mingid hirmud on kindlasti kõikidel – mõned on üsna ratsionaalsed, teised tunduvad mulle ikka täisdebiilsed. Siinkohal esitlen teile mõned hirmud, millest ma kuulnud olen, mida tundnud olen, või mida kuskilt lugema sattunud olen:

  • Valu – No see on vist kindel laks, et päris ilma valuta see laps sealt välja ei pääse, aga seda hirmu mul miskipärast isegi väga ei ole. Öeldakse, et see on selle pärast, et kuna ma sünnitanud ei ole, siis ma ei tea ka mida karta. No see tundub ainult võit mulle olevat. Ma ei tahagi karta.
  • Mida mees näeb – Öeldakse, et naine röögib seal nagu ürgloom, laseb valla oma kehavedelikud ja võib valimatult persse saata igaühe, kes lähedusse satub. Paljud kardavad, et nähes sellist ebaseksikat külge oma naises ei suuda mees enam naist samamoodi vaadata kui enne. Olgem ausad, tõepoolest tuleb vagiinast välja kellegi PEA. Ja siis KEHA. Minul jälle seda hirmu ei ole, sest ma olen kindel, et mu jalgevahele Kardo nagunii piiluma ei lähe. Mina ka ei läheks, ausalt öeldes. Ja see, et minu röökimine või kellegi persse saatmine teda hirmutaks…No seda vast ei juhtu, sest ma olen ennegi tema ees röökinud ja inimesi persse saatnud :D
    Aga noh, ega ma eriti sillas sellest ka pole, et ma ennast kogemata täis sittuda võin ta ees, aga see on siiski väikseim mu muredest praegusel hetkel :D
  • Et midagi võib minna/on valesti – Korduvalt olen kuulnud lugusid erakorralisest keisrist, sest lapse südamelöögid on näiteks ootamatult madalaks jäänud. Põhjuseid võib tegelikult palju olla, aga see hirm jääb ja ega ta enne üle lähe, kui sünnitus juba õnnelikult möödas on. Kuigi ma ei tea, kas ma kardaksin keisrit rohkem kui niisama loomulikku sünnitust. Keisrit ei tahaks eriti sellepärast, et taastumisaeg on pikem kui sünnitamisel.
    Veel võib olla hirm, et midagi juba ON valesti. Et see on juba valesti olnud näiteks 9 kuud ja keegi veel ei tea seda, mis siis, et teste tehakse lapsele ju ikka väga palju. Mul sellist hirmu ka enamasti ei ole, aga ma usun, et kui ma ükskord selle Mari, kes on terve kui purikas, sülle võtan, siis tunnen ma kindlasti ka kergendust. Sest oma silm on siiski kuningas.

Mõned hirmud ja “probleemid” on aga ikka täiesti naeruväärsed.

  • Mõtle, kui ma ennast enne korda teha ei jõua? Kui suur on tõenäosus, et lähed sünnitama, ämmaemand kiikab sulle jalgevahele ja teeb sitahaisunägu. “Eee…Kas te ennast raseerida ei mõista? Suht rõve on seda metsa siin vahtida. Äkki saate selle kuidagi korda ajada, sest NIIMOODI ma küll tööd teha ei saa…”. Või siis haarab sünnituse ajal su karvasest jalast, kiljatab ja laseb selle lahti “IUUU” öeldes.
    Ma küll pole ekspert(VEEL), aga ma usun, et kõikidel k.a sul endal, on sünnituse ajal täiesti suva, millised nad välja näevad. Mina vana loll lõikasin endale tuka ja sõbranna mainis, et mõtle kui rõve see tukk võib välja näha, kui ma higine ja rääbakil. Ausalt öeldes – I don’t give shit. Kohe üsna kindlasti ei kraba ma poole sünnituse pealt meigikotti välja ja kuku ennast kohendama.

Milliseid hirme teie tundsite/tunnete? Aburdseid või siis mitte nii absurdseid, sest sünnitus FREAKS PEOPLE OUT ja see on loomulik asi, ausalt kah.

Tagged: ,

41 thoughts on “mida naised sünnitamise juures kardavad?

  1. K. 20. Sep 2013, 11:01 e.l. Reply

    Hahaha!!! :D
    Nii sürr kui see ka poleks, siis sünnitusele minnes sain ma vanniga toa, mida ma lootsingi saada.
    Aga selle asemel, et selle vanni mõnusid kasutada, ligunesin ma dušši all ja kui see ämmaemand pakkus, et mine vanni, siis keeldusin “kuna mul pole nii palju raha kaasas, et veearve kinni maksta” :D
    Selleks hetkeks olin ma ilmselgelt liiga rumal, kes ikka äsja sünnitanud inimeselt veearve tasumist nõub, või üldse haiglas ravil olevale inimesel enne lahkumist veearve esitab :D

    Aga kui laps välja hakkas tulema, siis ma saatsin küll mehe välja. Minu arust on see ikka päris kole, kuidas laps välja tuleb ja kõike muud ka. Ja kui laps oli sündinud, siis kutsuti mees tuppa tagasi :)

    • Mallukas 20. Sep 2013, 11:02 e.l. Reply

      No aga mees ei pea ju välja tulemise ajal jalgevahel passima, hoidku naise kätt parem :D

      • K. 20. Sep 2013, 11:05 e.l.

        See oli ka mu algne ideaalne plaan. Aga kuna see ämmaemand käskis kükitada ja siis veel mingeid imelisi akrobaatika harjutusi teha, siis ikka saatsin välja..
        Pärast muidugi mees nägi ikka seda hargivahe värki, sest arst, kes kinni tikkis mind, palus abi niidi kinnihoidmisel :)
        Aga see oli juba savi

      • Mallukas 20. Sep 2013, 11:07 e.l.

        Perekoolis öeldi ka, et kükitamine olevat väga hea poos, aga no minu loogika ütleb, et siis saab ju mees selja tagant toetada?

      • Krissumissu 20. Sep 2013, 6:46 p.l.

        Mul sõbranna mees oli arsti vat et kõrvale lükanud ja nina hargivahele lükanud ja aina korrutanud, vau kui lahe, vauuuuuuuu vaata, vaata, mis see on jne jne … kriipi

  2. Andra 20. Sep 2013, 11:02 e.l. Reply

    Kuna sul on kõik siin nii ilusti välja toodud mu põhimuredest, siis ma enam ei teagi, mida karta. Ikka tundmatut, ikka tundmatut…

    Aga no panustan suuremas osas selle peale, et Keio ja mu ämmaemand saavad mu maharahustamisega ideaalselt hakkama ja tulen sünnitusmajast välja like a boss. Nagu me kõik, naised :)

    • Mallukas 20. Sep 2013, 11:03 e.l. Reply

      See on vist kindel, et sinna me ei jää :D

  3. Kristiina 20. Sep 2013, 11:09 e.l. Reply

    Ausalt karta pole aegagi. Oma sünnitusele tagantjärgi mõeldes oli päris tõsine hetk, kui ämmakas arsti kohale kutsus. Ja lõppkokkuvõttes kui põnn käes oli, siis võidurõõmsalt teatas: ” Näe, kõik on korras, nabanöör pole ümber kaela ega midagi!” Suures sünnitamistuhinas polnud ma õnneks (!) tähelegi pannud, et ämmakas kahtlustas, et mingi probleem võib olla. Ja hea ongi!

  4. nell 20. Sep 2013, 11:15 e.l. Reply

    Valud ei pruugi üldse olla mõistustvõtvaid vaid täitsa talutavad nagu mul. Lapse välja pressime ei olnud üldse valus, vaid surve oli ja jõud kippus lõppema. Lahklihalõikeks tehti tuimestus ja õmblemise ajaks ka, seega valu oli protsessi juures minimaalne. Mehe pärast kartsin küll, et kuidas vaatepilt talle mõjub. Ta istus küll mu kõrval mitte augu juures aga nägi siiski rohkem kui mina üle kõhu. Selgus, et mehed on ka tugevad, ta mõõtis tuhude vahesid ja valude pikkust ning raporteeris infot arstile ja ämmakale, kutsus ämmakat kui vaja, sünnitusel hoidis jalga, nägi nii verd, veidi väljaheiteid kui oma poega tead küll kust välja tulemas ja siiski on veel nõus minuga seksima ja veel ühe lapse saama (ja ta tahaks juba varsti).
    Mina kartsingi kõige rohkem, et äkki peale seda protsessi tekib mehel mingi tõrge aga ootasime hoopis koos millal haavad paranenud ja saab jälle tavapäraseid “voodiasju” ka teha lisaks vahepealsele kallistamisele ja tite käsitlemisele.

  5. IK 20. Sep 2013, 11:18 e.l. Reply

    No samad hirmud ikka.Ja nõustun sinuga, et ega mees jalgevahel vahi ju!minul istus mees lihtsalt kõrval silmad punnis, ega ma ligemale teda lasknudki,sest no valu oli meeletu ja ma tegelisin ainult padja näkku toppimisega :D aga ma kartsin ka et,et nüüd tulevad kõik kehamahlad ühekorraga,aga näe ei tulnudki seda number kahte.Ja isegi kui oleks tulnud, siis tol hetkel on sul nii savi mis asi kus august tuleb, sest põhiline on see pea välja saada lõppude lõpuks :DMa hoopis oksendasin nagu elajas seal vahetult enne sünnitust.Pidi ka olema üks organismi puhastus variantidest.

    • Mallukas 20. Sep 2013, 11:27 e.l. Reply

      Minu ema rääkis ka, et ta terve sünnituse aja(see tund aega, mis see tal aega võttis:D) oksendas ohjeldamatult. Ma kardan, et ma saan ka selle “lõbu” osaliseks, sest mul ka suht kerge okserefleks.

      • Krissumissu 20. Sep 2013, 6:51 p.l.

        Ma ka häda nr 2 ei teinud aga mingi hetk jooksis miskit sooja pressimise ajal ja siis hüüdsin rõõmsalt ämmakale ja mehele, et vaata lootevett tuleb veel. Siis ämmakas ütles lihtsalt, et ei, põiele surus. *OK ;) Ka nii võib. Aga nad on harjunu vere ja muude asjadega, see käib asja juurde. Päris puhtalt polegi võimalik seda asja kahjuks ajada. Aga tore oli vaadata kuidas koristajad vahepeal käisid põrandat ja ma ei tea mida pesemas, minu ümber oli tõeline laga ;DDD

  6. IK 20. Sep 2013, 11:23 e.l. Reply

    Ja minu arust teeb see ka veel lähedasemaks.Kuidas kindlasti kellegil,aga meie suhe oli kuidagi tugevam peale seda.(mitte ,et me nüüd enne lahkuminna oleks plaaninud:D ) Aga no kuidagi seletamatul moel see nii on :)

    • Mallukas 20. Sep 2013, 11:28 e.l. Reply

      Ma seda päriselt üldse ei karda, et suhe kuidagi halvem saaks olla pärast sellist kogemust, ikka tunduks loogiline, et lähendaks :)

  7. Renna 20. Sep 2013, 11:40 e.l. Reply

    Jalgevahe soovitan küll endal ise ära ajada igaksjuhuks. Meil joogatreener rääkis, et muidu hakkavad arsti seda ise tegema ja seda suhteliselt agressiivselt. Ja seda tehakse pigem hügieeni eesmärgil.
    Ja mina iseenesest juba ootan seda aega, mil sa oma sünnitusest siia kirjutad. :)

    • Krissumissu 20. Sep 2013, 6:53 p.l. Reply

      Mina lasin selle töö mehel ära teha, sest ma isegi ei näinud oma varbaid ;))

  8. lj 20. Sep 2013, 11:59 e.l. Reply

    kuule, sa polegi veel oma isudest meile rääkinuuud .tee üks post selle kohta kaa

    • Mallukas 20. Sep 2013, 12:04 p.l. Reply

      kõike söön, enamasti magusat :D

  9. Juulia 20. Sep 2013, 12:13 p.l. Reply

    Ei hakka keegi haiglas sünnitajal jalgevahet raseerima, minge ikka. Nõuka-ajal jah tehti nii, aga enam ammu mitte. Ei maksa kuulata mingeid joogatreener-rääkis-jutte. Küsi oma ämmaka käest üle, tema kindlasti oskab öelda.
    Mul kusjuures passis mees just lapse väljatuleku hetke, sest ta aitas mul jalga toetada ja sealt oli otsevaade just sinna. Ja mind see küll absoluutselt ei häirinud. Minu meelest mehi poputatakse tänapäeval niigi liiga palju, las näevad kasvõi seda, kuidas nende oma laps siia ilma tuleb. Sünnitajad võiks ikka rohkem iseenda ja sünnituse peale mõelda, mitte selle peale, kuidas sünnitus mehele mõjub:)

  10. M 20. Sep 2013, 12:14 p.l. Reply

    muide see raseerimise värk oli u 30a tagasi kohustuslik. Ema mul rääkis,et enne kui sünnitustuppa viidi aeti alt ikka puhtaks muidu sünnitama ei saanud :D

  11. siuhh 20. Sep 2013, 12:20 p.l. Reply

    Ja juba seepärast kenasti ära ajada, et JUHUL KUI on vaja keisrilõiget, tehakse seda nagunii. No mul endal oli harjumus nagunii see korras hoida ja kui tuli erakorraline keisrilõige, siis arst oli üllatunud, sai aega kokku hoida ja rutturuttu opile minna :D

  12. Ethel 20. Sep 2013, 12:31 p.l. Reply

    Yup, nõustun Siuhhga. Mul läks ka erakorraliseks. Niikui otsustati, et keiser valmis panna jalutas üks raseerijaga ligi, et noh keiser ju ja siis imestas, et “oi aga siin polegi ju midagi” sai kiiremini. Mina jõudsin “shaverit” nähes mõelda – “Issand ega nad siin lõikama ei hakka (no see minu tuba alles) ja ILMA tuimestuseta”. lihtsalt ähmiga see raseerija tundus mulle kirurgi noana :)

  13. Ethel 20. Sep 2013, 12:40 p.l. Reply

    Aga hirmudest – no mina konkreetselt kartsingi, et ma ei saa hakkama. Et on nii valus (ja ma värisen isegi vereproovi andes), et ma lihtsalt surun põlved kokku ja teatan, et mina lihtsalt ei sünnita. Või midagi sellist. Ei tahtnud isegi lapse asju kokku osta kuni ei olnud teada, et kas saan hakkama või ei saa.
    Ja keiser tuligi selle südametoonide pärast – kusjuures, mulle ei öeldud, et südametoonid kiita pole ja kohevarsti sünnitamiseks võib mina kui haiglasse jäeti. öeldi, et ei kuule hästi.,Käi ringi, me tahame õhtul veel kuulata äkki kostab paremini. No ma siis muudkui käisin, kohvikus käisin ja supermraketis käisin. õhtul oli kahtlaselt palju rahvast voodi ümber kuulata aitamas “et paremini kostaks” või midagi ja siis oli järsku, et teeme veed lahti ja veel tunnike hiljem et lõikama…. mul oli suht hämming, et mida värki – kõik oli ju nii hästi, lihtsalt “ei olevat kostnud hästi, kuna äkki laps teise küljega parasjagu”

  14. Britt 20. Sep 2013, 12:44 p.l. Reply

    Minul oli ainukene hirm see, et äkki on midagi viga. Umbes, et äkki ta ei kuule, äkki ta ei näe jnejne. Rasedamõistus paisutab kõik hirmud ikka mitmekordseks ausalt öeldes. No ja see hirm oli muidugi ka, et kuidas ma siis sellise väikese abitu tegelasega hakkama saan, kes põhimõtteliselt minust sõltuma hakkab.

  15. Liis 20. Sep 2013, 12:56 p.l. Reply

    Mina kartsin üksi jääda sünnitustuppa. Mehel lubasin ka ainult üle ukseläve hõigata ämmakat, sammugi koridori ei lubanud teha. Ja kui juba asjaks läks ja ämmakas nagu korraks ukse poole kõndis, siis ma karjusin, et ouuuu kuhu sa lähed?! tule tagasi, ära jäta mind valveta!!!! :D tegelt ämmakas tahtis käsi pesta :D

  16. lipsuke 20. Sep 2013, 12:56 p.l. Reply

    Mina olen ka sellele karvade teemale mõelnud… No ülejäänud asjad ei olene lihtsalt enamasti minust. Hirme võib ju tuhatkümme olla aga neid muuta sa kahjuks ei saa kuidagi.
    Tuleb lihtsalt sisendada endale, et kõik on korras ja uskuda.

  17. luize 20. Sep 2013, 1:11 p.l. Reply

    Sellest, millised kehamahlad jamisiganes väljuvad, on tõesti üsna ükskõik. Mina passisin haiglas õige pikalt, seetõttu olid nad sunnitud mulle enne süüa ka andma, aga ega see muidugi ei päästa väjutamisest tegelt. Aga kui põis täis, siis selle käsivad küll tühjendada :)
    Kuna sünnitamisega kaasnevad valud ja muud tunded on (minu arust vähemalt) täiesti ainlaadsed, siis on seda väga raske millegagi võrrelda. Mind üllataski näiteks esimene press, sest see oli nii teistmoodi tunne. Valus oli ikka ka, aga olin sel ajal noor ja tugev ning midagi meeletut küll ei meenu. Aga see muidugi ei tähenda midagi :)
    Mingi hetk läks söögi peale süda pahaks. Õde istus mul kõrval, oli tulnud sünnipäevalt ja rääkis, mis seal kõik söödi ja ükshetk ma käskisin tal vait jääda lihtsalt, sest tõesti iiveldama ajas.
    Mina olin sünnitustoas, kus rohkem inimesi läbi käis, ene mind sünnitas vähemalt neli inimest. Noh, aeg oli selline, et ei atud ära ka, et vara tulid. Vahi siis pealegi siin. Aga mind ajas jubedalt naerma, kuidas need teised sünnitajad üritasid endal elu mugavamaks teha ja veerlesid voodites või pallide peal. Kõndimist soovitati, ma ei tahtnud. Aga minu õde on rääkinud pikalt sellest, kuidas tema sünnitas oma teist poega, nii et jalutas aga koridoris ja siis ühel hetkel oli tunne, et nüüd kukub põrandale. Konkreetselt seisa jalad ristis. Ja ei valutand midagi. Küllap oled lugenud ka neid lugusid, kus sünnitus on olnud tõesti mingi ebamaine kogemus, nii et ilmselt on neid juhtumeid ka.
    Mul oli palju halvem pärast kõigi õmbluste pärast, väga õrnas kohas ja valusad, siis oli kõht kinni ja üldse igasugu piimapaisud ja jamad. Ja ei oska ka ju õieti midagi teha. Stress ja värk. Aga peale sünntiust oli mul momentaalselt kõht niiiiiiiiiiii tühi, et kui toodi mannasuppi (õnneks sünnitasin vahetult enne, kui õhtusööki toodi), siis oli see maailma parim asi. Keiser rikub selle ära puha, siis ei anta tuhkagi sulle tükk aega.

  18. B 20. Sep 2013, 1:43 p.l. Reply

    Mul oli erakorraline keiser, haavavalu kestis nädalakese. Selle aja jooksul oli raske istuma/pikali j apüsti tagasi saada, peale nädalat oli kõik nagu enne (ok, trenni ei saanud päris vihtuda veel) verejooks kestis ca poolteist nädalat. Samas sõbrannad, kes ise sünnitanud, räägvad, kuidas käisid kuu aega duši all pissil, sest niiiii valus oli, lisaks veel lahkliha rebendid jne. Nii, et see ikka individuaalne :)

  19. marca 20. Sep 2013, 2:23 p.l. Reply

    Mul olnud nii tavasünnitus kui erakorraline keiser ja tõesti, mul oli ka nii nagu B ütles, et taastumine keisrist oli kergem. Nii et individuaalne jah. Ma vist kartsin esimese sünnitusega seda pressimise osa aga ausalt öeldes oli see peale 18 tunnist valutamist kökimöki, sest vähemalt tähendas see seda, et asi hakkab lõpule jõudma. Minu jaoks olidki need valud uskumatult tugevad, olin ka ju raamatu ja pleieri kaasa vedanud, et tuhude vaheajal lõõgastuda – no selleks nüüd küll aega ei jäänud :) Samas tean inimest, kel pmst ei olnudki tuhude valusid. Iial ei tea ette. Mehe osas niipalju, et mina teda ka väga juurde ei tahtnud vahtima aga paar nädalat peale sünnitust hakkas ta rääkima, kuidas “siis kui pea juba paistis” – ehk siis ta oli ikka kõike kenasti näinud :) Igatahes mingit šokki ta sellest küll ei saanud.

  20. Malin 20. Sep 2013, 3:09 p.l. Reply

    Mallukas, mida selleks tegema peab, et salapostituste parooli saada :D

  21. sannuke 20. Sep 2013, 3:30 p.l. Reply

    Mina kartsin kõige rohkem rebendeid ja nende õmblemist. Ja nagu tavaliselt, et mida kardad see juhtub saingi mõned rebendid, kui hullud ja ulatuslikud need olid ma täpselt ei tea, aga mäletan, et kui öeldi, et nüüd hakkame õmblema, siis suutsin ainult mõelda, et Oh god! KÕIGE hullem osa ongi käes! Peale 24h sünnitust, siis selline hirm. Tegelikkuses polnud hullu midagi, tänu tuimestusele ei tundnud midagi, isegi ebamugavust vms mitte. Õnneks paranesid need kiirelt, ei olnud valu ega vaevuseid või hirmu WC’s käies. Lihtsalt teadsin, et pean ilusti puhtana kõike hoidma.

  22. Lugeja 20. Sep 2013, 4:12 p.l. Reply

    Mu laps sündis 37+5 ja no üks arst oli sügavalt veendunud, et ikka on enneaegne :D
    Kuna kõik tuli äkki, siis midagi väga karta ei osanud – läksime “korraks kontrolli” ja siis öeldi, et teie küll koju ei saa, 2cm on avatust – vot siis oli paanika, et ma ei saagi nüüd koju :) ma polnd jõudnud veel valmistuda selleks asjaks. Õnneks keha kuidagi teadis, sest mul polnd paar päeva üldse isu ja sama päeva hommikul oli kõht ka lahti, niiet kuskilt midagi tulla polnud.

    Käisin ka valusid haiglas duši all leevendamas – siis hoidsin lausa kätt ees, oli hirm, et äkki nüüd kukub välja ja keegi ei kuule mind seal :D

  23. elex86 20. Sep 2013, 5:56 p.l. Reply

    Mul sama küsimus, nagu Malin´il :)

  24. Krissumissu 20. Sep 2013, 6:42 p.l. Reply

    Ok irnun siin nagu segane. Mehe ees ennast täis sittuda, jaa see on jah suur probleem. Ma oksendasin oma mehe praktiliselt täis ja veel pool palatit. Natuke leebem.

    Aga kui veel natuke hirmutada, mul oli vaakumsünnitus, 2 h pressisin ja siis toodi see masin. siis ma panin silmad kinni ja 1 kord piilusin seda poole silmaga, vat see oli jube, aga kuna mul oli juba enamvähem pläkkkaut siis vatel polnud selle hetkel palju, kinni mis kinni oli laps. Tõmmati suure masinaga välja, laps ise hoidis kõrvast endal kinni ;S

    Aga mu tuttav kirjutas kunagi nii, et miks talle keegi varem ei öelnud, et see kurat nii valus on, et ta ei osanud ennast ette valmistada selleks. Lohutuseks valu kaob pärast sündi nagu võluväel. siis on vaid kurnaus, õmblushaavad ja joovastus.

  25. Li 20. Sep 2013, 6:51 p.l. Reply

    Esimene laps kutsuti esile. 9 Tundi kestis kokku, kuid õmblemine oli minu jaoks kõige jubedam, sest nad küll tuimestavad aga seda on tunda ja see tunne on vastik. Teise lapsega läks 14 tundi ja kõige jubedam oli hetk, kui pea oli peaaegu väljas aga ämmakas ei lubanud enam pressida siis oli ikka tunne, et nüüd ma lähen lõhki. Aga vanad õmmeldud kohad olid lihtsalt jälle katki. Valuvaigisteid ei küsinud kordagi, kuigi eriti ma valu ei kannata. Aga see valu on seda väärt, kui see pisike on väljas siis kogu see valu ja vaev ununeb :)

    Aga ära muretse kõik läheb hästi.

  26. keisrinna 20. Sep 2013, 6:52 p.l. Reply

    Aga mul oli plaaniline keiser ja olin raseeritud, aga sellest ei piisanud. Opilaual võeti külm vesi ja ülinüri zilett ning asuti nüsima, ikka täitsa tühi plats peab opiks olema. Järgmise keisriga olin juba targem :)

  27. Nupsu 20. Sep 2013, 8:32 p.l. Reply

    Ma kardan et lapsel on midagi ehk valesti vms. Kardan et mees näeb mis seal allpool toimub, sest ei taha neid kehavedelikke talle ‘näidata’. Kardan õmblusi, mitte õmblemist ise, aga seda valu mis pärast on.

  28. Helena 20. Sep 2013, 9:54 p.l. Reply

    Ei osanud midagi karta. Öeldakse, et sünnitused on emaga sarnased ja minu emal olid kerged sünnitused. Sünnitegevus hakkas öösel, esimese lapsega ei tahtnud ka kuhugi mujale kui oma voodisse, sinna läksingi. Tukkusin ja valutasin, kl 7 hommikul aga kui veed puhkesid, siis lesisin veel veidi ja läksin haiglasse, seal oli ka hea rahulik mehega kahekesi sünnitustoas olla, ämmakas käis vahetevahel kontrollimas. Kui pressid,algasid, siis muidugi ämmakas koguaeg olemas, lapsele aga ei sobinud eriti mingid asendid, ehk lõppeks olin laual külili kotttooli otsas jalg üle mehe kaela ja ei jäänud talle küll miskit nägemata. Vann, kuhu ma tahtsin “kindlasti” perekooli tarkusega minna, seisis kõrval, vett täis, sest kui sünnitus täies hoos ei tahtnud ma enam vanni poole vaadatagi :). Ainus, mis oli ootamatu ja ebameeldiv oli see, kui laps käes, siis lauale, jalad ülespidi, platsenta sünd ja õmblused ja kui ma seal siis sellises jalad taevapoole kõik kõigile nähtaval lamasin vooris inimesi sisse ja välja, arst, lastearst, sanitar tuli koristama, õde ja ämmakas kutsus konsultatsiooniks teise ämmaka, et kas õmmelda või mitte. Kõik ilusasti naeratasid soovisid õnne aga NO ANDKE ANDEKS, mina lebasin alatsi jalad taeva poole, voolasin verd. Vot see oli ebamugav osa sünnitusest :) Seal sünnitustoas oli see tobe, et kui olid laual pärast kontrollis olid jalad laiali ukse poole.

  29. Helen 20. Sep 2013, 10:17 p.l. Reply

    Huvitav, mis loogikaga jalad ülespidi asendis platsentat sünnitatakse? Lihtsalt arutlen…. Sünnitusloogika, sh platsenta sünnitamise loogika allub üldjuhul ikka gravitatsioonireeglitele. Kõige parem väljutusasend peaks ikkagi olema nii, et tupp on otse alla suunatud. Minul kästi esimene ka pikali sünnitada, sest neil oli nii mugavam, aga järgmistega olin juba targem, ja väljutasin mõlemad nii, et olin põlvili vannis, võimalikult sirge seljaga.

  30. Alice 20. Sep 2013, 10:47 p.l. Reply

    Soovitan soojalt minna veel kuhugi joogasse ja koduski õppida uuu ja aaa-tamist ja küsida pressimise kohta küsimusi, mina olen isend, kes ei osanud pressida, no ei tulnud välja ja laps sündiski vaakumi kaasabil. Epiduraali sain, mõjuma ei hakanud, oksendasin ka palju, ämmaemand ütles, et seepärast täisavatus tuligi nii ruttu, et oksendasin. Lahklihalõige oli valus, õmblemine oli valus. Lapse väljatulek oli väga vabastav kogemus nagu ka platsenta “sünnitamine”. Nüüd 1.5 aastat hiljem on valu meelest läinud, kuid hirm vaakumi ees ikka veel sisemuses.

  31. Kats 23. Sep 2013, 5:17 p.l. Reply

    Esimese sünnitusega ei osanud mamidagi karta. Aga peale seda juba kartsin et võin lapse vetsu potti sünnitada. Palju räägitakse igasugu valudest ja tavalistest sünnitustest aga minu meelest peaks ka rääkima ebatavalistest olukordadest. Näiteks minul isiklikult ei ole õrna aimugi millal sünnitus pihta hakkab. Lõpuks on ainult pressid ja siis on kiire kiire haiglasse. Nii et minu jaoks siis suurim hirm oli et äkki ma ei jõua õigeks ajaks kohale . :)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: