Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2013

millal siis see puhkepäev tuleb? a tööpäev?

Kunagi Kätlin rääkis mulle, et lapsega tekib mingi hetk see moment, et sa mõtled, et oota, MILLAL see täpselt läbi saab nüüd. Ükspäev ma istusin siin, Mari üle õla visatud ja õõtsutasin ennast edasi-tagasi ja mõtlesin täpselt sama.

Noh, see tunne, et kui su elus on mingi kiire-raske periood, siis mingi hetk saab see ju ikka läbi. Aga kae nalja, lapsega ei saa. Üllatav, eksole :D

Ja jätkuvalt ma tean, et Mari on lihtsalt nii tubli laps. Ta ei nuta peaaegu mitte kunagi, jääb kenasti magama, on naljakas ja armas ja tore. Aga sellega on raske harjuda, et ma ei saa lihtsalt saapaid jalga lükata ja poodi minna. Ma pean mõtlema, kas ma hakkan mingit vankrimajandust korraldama või otsin selle kõhukoti üles ja kas Mari üldse magab parasjagu ja mis ma talle selga panen ja… Võeh.

Kui Mari magab, siis ma ju tsillin netis, vaatan telekat, koristan, pesen pesu, vahin niisama ringi. Ja mul on tunne, et ma olen nii kasutu ja ei tee mitte midagi. Ma igatsen töö tegemist –  TÄIEGA! Aga töölt arvavad kõik, et ma võiks rahulikult tsillida ja mitte mõelda töö tegemisele. Aga kuidas ma saan? Ma ei tee ju mitte kui midagi.

Isegi Mariga ei ole suurt midagi teha, et tal lõbus või tore oleks. Sest ta kas…magab või passib või mängib zombiet. Ma tahaks temaga asju meisterdada ja sopaloikudes hüpata ja raamatuid lugeda, aga tema oskab ainult puhiseda ja läbi une naeratada. Mis on ka tore, aga…I want more!

Praegu ongi nii, et kodu on segamini, aga ma ei suuda ennast motiveerida seda korda tegema. Pesu passib masinas ja ma ei taha seda tööle panna, sest siis ma peaks eelmise pesu kappidesse panema. Kuna ma korduvalt olen pesu lihtsalt kappi VISANUD, siis ma peaks veel kappi koristama. Ja ühtlasi tahaks ma täita Mari beebiraamatut ja proovida meisterdada uus savi, kuhu ta jalajälgi teha (eile proovisin ja feilisin) ja selle asemel ma vedelen Mari kõrval, vaatan mingit imelikku küünesaadet ja nüüd tulin blogisse halama.

Ma päriselt ei suuda vist seda “koduperenaise asja” adekvaatselt teha.

Tahan tööd teha! Päris tööd! Kodu koristamine ja lapse elus hoidmine ei ole piisav. Mitte, et ma ei armastaks väikest Mari ja ei tahaks temaga koos olla – tahan ikka. Aga ma tunnen, et mul on nii palju aega üle ja ma ei tee sellega midagi kasulikku.

Sest kapi koristamine ei ole kasulik. Ausalt kah.

IMG_5577

 

sain parakast üle+zombie video

Astus eile Kardo tuppa sisse ja ma olin valmis teda juba sõimulaviiniga üle valama, noh, et ta mu paksust varjanud on, aga ma ei saanud. Sest ta oli mulle lambist lilli toonud:

20131030_201111Ja siis me pidime pikalt naerma Mari üle, kes vist pärast seda raseduseaegset fotoshuuti arvabki nüüd, et ta on zombie. Natukene mängib rolli ka fakt, et tal on nohu ja ta luriseb ja lõriseb, aga see on lihtsalt nii naljakas, kuidas ta üritab haakuda suuga absoluutselt KÕIGE külge ja siis üritab vihaselt seda lutsutada :D

Kui kõik sellised armsad asjad kokku panna, siis on lõpuks suva, kas mul on pekine kõht või mitte. Peaasi, et mööda maad ei lohise :D

 

tere tulemast kehaparakas

Ema käis korraks külas. Puhusime niisama juttu, kui ema äkki küsis, et noh, kas ma hakkan kuskil trennis ka käima või mis plaanid on. Ütlesin, et ei tea, pole mõelnud ja tuli juba uus teema. Mõni aeg hiljem uuris ema, et kas mul mingit bandaaži vms ei ole. Mainisin, et on, aga seda on nii ebamugav kanda, sest see krõbiseb.

Jälle uus teema.

“Aga…kas sa mingeid kõhulihaste harjutusi kodus pole teinud…?”

-“Kas sa viitad sellele, et ma olen paks?”.

“No vaata, mis suur kõht sul ees on…”.

Ja tere tulemast kehaparakas. Mismõttes mul NII SUUR KÕHT ees on? Mulle tundub, et ta suht selline ehk nagu enne? Ega ta enne ka just maailma kõige lamedam polnud. Ja võrreldes EELNEVAGA, millega ma siin pool aastat ringi patseerisin, on see ju MEGA VÄIKE!

Ja mis mõttes Kardo mulle öelnud pole, et mul suur, rõve, tülgastav kõht on?! Kohe kui ta koju tuleb, siis saab ta sellist pragamist, mille sarnast tema kõrv enne kuulnud pole. Laseb mul paksuna ringi uitada ja ei ütle mulle. Kuidas ta julgeb?!

Ja nüüd probleemilahendusteni. Mis trennidesse ma saaksin lapsega minna? Kas mul on eratreenerit vaja, et taastada enda inimkuju? Kas keegi tahaks mul kodus minuga koos trenni teha lamedate youtube’i videode saatel? Ehk keegi teine, kes on ka just lapse saanud ja kardab teda voltide vahele ära kaotada, kui lapse kõhule paneb?

I can’t do it alone! I CAN’T!

Palju maksavad eratreenerid :D?

vana kerjus

Kas te teate, et väiksed kombekad, mille jaoks on kulutatud 30 cm riiet, maksavad 50 eurot! VIISKÜMMEND!! Ma lihtsalt ei raatsi seda osta, aga Mari kombekas on 62 suurus ja ta on nii pisike, et ta käed ei ulatu isegi sinna, kus varrukad pihta hakkavad :D

Seega küsin alandlikult – kas kellelgi on 50 või 56 suuruses kombekat üle? Laenaks hea meelega paariks kuuks. Ma tahaks Mariga kõhukotiga õue minna, aga kuidas ma lähen, kui lapse kombekas on nagu kartulikott. Samahästi võin ma ta reaalselt kartulikotiga õue viia :D

Kui tõesti kellelgi pole, siis kas ehk keegi teab, kust ma odavalt saaks?

AIDAKE VAEST PALJAST LAST!

EDIT: Mure lahendatud ja saan kombeka! Tänud!

naised on ikka ussid küll

Keegi Liis palus, et ma kirjutaksin sellest, kui sõbrannad ei kuula head nõu (muuseas olen kirjutanud, otsi!), aga mulle tuli hoopis mõte kirjutada enda kunagisest sõbrannast, kes osutus kõige suuremaks ussinärakaks, kes maailmas olemas oli.

Nimelt tutvusin ma ühe neiuga ühiste sõprade kaudu, hakkasime palju suhtlema ja saime väga headeks sõbrannadeks. Lausa nii headeks sõbrannadeks, et otsustasime kokku kolida. Tema elas Kadriorus 3 toalises korteris, mina töötasin siis sealsamas Delfis ja nõnda me siis tegimegi. Kuna käisin siis oma endise peikaga, siis oli ka tema loomulikult suurema osa seal meiega koos.

Sõbranna L. sai eksiga väga hästi läbi ja mul oli selle üle vaid hea meel, sest see oleks ju üsna halb lugu olnud, kui ma elaksin pmst nende mõlemaga ja nad teineteist vihkaks. Aga ei. Mina olin päevad läbi tööl, nemad kumbki tööl ei käinud, seega pidevalt kahekesti kodus.

Mingi hetk hakkas mulle midagi pinda käima. Ma ei tea, kas see, et L. absoluutselt IGA eksi nalja peale hüsteeriliselt naeris, alati eksiga nõustus või see hetk, kui ma üks hetk tuppa astudes nägin, kuidas L. oma varbaid eksile sülle surus ja nad seal ennastunustavalt itsitasid. Aga noh, ühel hetkel tekkis imelik tunne.

Näiteks mina ütlen, et mulle meeldib siider, eks ütleb, et talle meeldib rohkem õlu ja siis L kohe kinnitas, et talle ka ikka meeldib õlu ja siider meeldib ainult eitedele. Sest tema on ikka nii lahe ja one of the guys :D Ja teate, üli kaua ma korrutasin endale, et ma kujutan seda endale ette. Et olen lihtsalt armukade, nagu ikka naised teinekord on. KUNI ÜKSKORD…

…Pidime kõik sõpsidega välja minema, aga ma tundsin ennast kehvasti ja jäin koju. Vahtsin niisama telekat, kuni ärkasin selle peale, et mu kallis peika ja korterinaaber koju saabusid. Ma koperdasin kohe magamistuppa, nemad aga olid veits shvipsis ja läksid elutuppa veel tsillima. Ega mul sellest vahet polnud, jäin magamama.

Mingi hetk tegin silmad lahti ja vaatan, et tuba on pime, mina olen üksi voodis, korter on haudvaikne. See tundus kõik megakummaline, sest kui nad koju tulid, siis nad panid muusika mängima. Kui nad magama läksid, siis eee… kus mu peika on?

Tõusin püsti ja läksin elutuppa. Uks oli kinni. Tegin ukse lahti ja pimedas toas nad seal kahekesti õndsat und magasidki :D Diivani lahti teinud ja puha, mis enne kinni oli. Kallis sõbranna oli lausa enda toast neile tekikese ka peale viinud.

Mu reaktsioon:

Tegelikult ei olnud asi selles, et L mu eksi kõrval magas. Hell, alles paar nädalat enne seda seika oli üks mu teine sõbranna mu eksi kõrvale passinud out, kui meil suurem pidu oli olnud (mina oksendasin siis kamina ette ja jäin sinna magama) ja mul oli sellest jumala suva. Aga kõik need eelnevad kahtlused ja kihistamised ja see fakt, et nad kuradi tegid VOODI ÄRA sinna, selle asemel, et iga roju oma voodisse läheks, no.. Jah :D

Ja muidugi oli parim ka L’i reaktsioon, kui ma neilt dramaatiliselt teki pealt tõmbasin (nad olid riides). Tal oli eriti alandlik nägu ja ta roomas vaikselt oma tuppa ja keeras ukse lukku. Kui mina KOGEMATA jääks oma sõbranna peika kõrvale magama ja ma näeks, et ta on mega vihane selle peale, siis ma ütleksin, et kuule rilääääks, ole inimene :D Mitte ei roomaks minema nagu alandlik koer.

Ühesõnaga see oli siis mu kunagine PARIM sõbranna ja kunagine ELUARMASTUS :D Ja ei, te ei taha teada, mis röökimist pidid naabrid tol ööl minu poolt kuulma. EI TAHA TEADA :D

Armastus on muidugi pime. Ma uskusin tõsimeeli, et nad ei teinud mitte midagi. Kuni selle hetkeni, kui ma seda lugu mingi aeg Kardole rääkisin ja jõudsin selleni, et: “Aga jah, neil olid riided seljas seega nad ei teinud mitte mi…”

Et siis selline lugu teile sõbrannandusest ja peikadest ja elust. Kirjutage mulle, mis on kõige suurem huiamine, mida mõni teie “sõbranna” teile teha suutnud on? (Jajah, ma tean, minu näites oli suurem kaabakas siiski peika, aga noh ikkagi, ega see sõbrannast ka ilus polnud :D)

aasta ema tiitel kuulub mulle

Saime siis hommikul selle jublaka (pildi röövisin internetist, sest minu oma on juba tatine)

Jõin siis rahumeeli teed, kuni ühel hetkel Mari ärkas ja ma mõtlesin, et tavai, ma siis IMEN TA NINAST TATTI. Kui keegi mulle aasta tagasi oleks öelnud, et ma kelleltki vabatahtlikult ninast tatti imen, siis ma oleks ta üle naernud. Täna oleksin ma äärepealt nutma hakanud.

Tegin ühe ninapoole ära – see heli, see roheline veniv tatt, ÖÄKK! Mul tuli kohe rops kurku, aga ma hingasin sügavalt sisse-välja ja mõtlesin, et ära jumala eest oksenda. Teine pool tuleb ju ka teha! Ja siis ma tegin ka teise poole ära ja…oksendasin kogu oma hommikutee diivani ette.

Maril hakkas parem. Täna ei ole ta üldse viril olnud, vaid kenasti lurisedes maganud, söönud, lutti imenud ja ringi vahtinud. Ei teagi, kas on see küüslaauk ta olemist paremaks teinud või see ühekordne imemine :D Varsti tuleb Kardo ja teeb seda vajadusel veel, ta oli päriselt põnevil, et ta seda jubedust kasutada saab.

Aga taaskord ei ole ma täna üldse koristanud, süüa teinud ja ainult 2 lõiku raamatut kirjutanud, sest meil käis Kätlin külas, koos oma hiiglasJasperiga. Nõnda me siis siin istusime oma lastega, meenutasime aegu, kus me alles keskkoolis üheskoos poppi tegime ja tema vanematekodus köögis salaja suitsu kimusime ning mehi kirusime. Ja nüüd on meil lapsed… Mis juhtus :D?

nohune väike beebi

Juba täna arstil käes ma mõtlesin, et päris imelik on see, et ma pean oma vastsündinud titega käima läbi ooteruumi, kus haiged inimesed oma perearsti juurde saamist ootavad. Tulemus on käes – Maril on nohu.

Päev läbi tegi ta magades kahtlast vilisevat häält ja õhtu lõpuks oli ta juba hirmus viril ja aina nuttis ja puhises ja ägises. Ja kui ta ühel hetkel aevastas, siis ninast purskus lihtsalt tatti ja nõnda me aru saimegi, et tegemist on nohuga.

Googeldamine muidugi eriti lilleline ei ole, sest iga artikkel räägib, kui megaohtlik on vastsündinule nohu. Oeh. Läbi häda sain ta kuidagi magama, panime talle hälli väikse padjakese, et ta päris pikali ei peaks olema, purustatud küüslauku panime ka marli sisse.

Süda lihtsalt murdub, kui ma vaatan, kuidas ta mureliku moega seal voodis puhiseb ja viliseb :( Ja mul on küll Humerit, aga mul ei ole ninapumpa, seega peame ootama, kuni Kardo hommikul enne tööd selle apteegist toob.

Vähemalt NII hull tal asi polnud, sest enne sai ta süüa küll ja nüüd magada ka, aga ega see talle kerge pole ja ta on niigi tubli, et ta muudkui aina meile näkku ei röögi. Oh sa vaene, vaene lapsukene :(

Update: Mari magas kella kaheteistkümnest kaheksani ilma kordagi söömata. Käisin ja sügasin ja kiigutasin teda, et ta ärkaks – ei miskit. Üritasin 578464 korda süüa anda, ei tahtnud. Hommikuks olid rinnad külge plahvatamas, aga õnneks preili halastas ja otsustas ikka süüa.

Kuigi rinnapiima ei olevat soovitatav ninna panna (kleepub kokku ja teeb nina veel kinnisemaks), siis Mari otsustas ise ennast ravida ja oksendas piima läbi nina välja.

Kardo tõi hommikul apteegist Rhinomeri nohupumba vms ja kohe kui Mari kargu alla ajab, siis ma üritan Humeri ja selle abil ta olemist paremaks teha. Ma ei saa aru, see on väga kummaline nohu, mis tal on. Vahepeal nagu luriseb, aga kui näiteks sööb või lutti imeb, siis on vaikus ja saab rahus teha mõlemat. Noh, hea seegi, I guess.

Marikene

Nööbikene magab ja on imearmas

Kaitstud: Elan raevu välja

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

boring myself back to death

Tahaks blogida nagu enne. Noh, asjadest, mis ei ole seotud raseduse või titega või mähkmete või piima või oksega. Aga see on paraku võimatu, sest ma ei puutu enam muude asjadega kokku :D Nii et kui ma mõtlen, et millest blogida praegu on variandid:

*Sellest, kuidas me täna arstil käisime.

*Mis on apteekidest saadava pakikese sees.

*Kuidas Andra meid külastas.

Arstil muuseas selgus, et Mari on TÄIEGA juurde võtnud ja saab süüa mühinal. Arst soovitas mul isegi piimadoonoriks minna, sest ilmselgelt voolab seda minust välja nagu kraanist. Nagu ma juba piisavaltki Mari lüpsilehm ei oleks. Ma isegi muidu läheks, aga ITKH on nii kaugel mu kodust ja ma ei suuda uksestki välja minna.

Arstile MINNES avastasin ma, et ma EI SAA VÄLJA. Vanker on kolmandal korrusel. Et sellega välja saada oleksin ma pidanud lapse toas riietuma, ta oleks ärganud ja nutma hakanud.

Jätnud nutva lapse siia vedelema ja minema kolmandale, haakima seal vankrikookoni raami küljest lahti ja viima raami alla.

Siis tulema viiendale, võtma röökiva lapse, viima ta kolmandale, panema kookonisse ja viima kookoniga alla.

Seejärel üritama selle kookoni koos lapsega raami otsa saada. Ma ei saanud seda üksinda sinna tühjaltki külge :D Ühesõnaga tundus see võimatu missioon ja ma helistasin kasuisale ja halasin, et ma ei saa lapsega arstile minna. Hea inimene tuli mulle appi ja viis meid autoga ära :D

Ja pärast arsti tõin ma ikka selle apteegipaki ära (sain sealt d-vitamiini, mille me JUST ostsime ka) ja siis tuli Andra külla, kes kostitas mind pomelote ja alksivaba shampaga. Jumal, kui rase ta oli. Ma ei mäletanudki, et inimesed nii rasedad olla saavad.

Ja nüüd ma võiks koristada või süüa teha või…midagi teha. Aga ei. Ma istun ja blogin ja joon coca-colat. Mis ma ikka rabelen, varsti tuleb Kardo ja võib ise süüa teha ja koristada :D

Kallid lugejad, kes ei huvitu titendusest (kui mul veel on mõni säärane alles üldse), MILLEST ma kirjutada võiks? Ma muidugi tahaks kirjutada jälle Kristiina ilublogist, aga ma ei saa inimesele niimoodi hinge sittuda, sest see pole vist tema süü, et ta nõnda loll on :( Niiet muid pakkumisi? Sest see pole minu süü ka, et ma nii igav olen.

 

Kasvata nüüd seda last rahulikult omaette

Homsest lõppeb Kardo isapuhkus ja ta peab tööle tagasi minema. Ma tahaks dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIIII!”. Olenemata sellest, et ta iga õhtu kell kuus koju tagasi tuleb, siis tundub see mulle nii ebaaus ja kohutav, mis süsteemiga meil see maailm üles ehitatud on.

Inimene peab KAHEKSA ja pool tundi oma päevast veetma tööl, et saada raha, et kasvatada oma lapsi üles ja toetada oma perekonda. Aga mis aega ta peaks oma pere ja lastega veetma, kui ta kogu aeg tööl on? Jah, õhtul tuleb koju, aga terve pikk päev on ju ikkagi eemal veedetud. Tited arenevad nii paganama kiiresti, nad võivad varsti iga päev miskit uut õppida. Ja kus on isa? Eks ikka tööl. Sest raha on vaja teenida…

Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et ma ei oleks iial sellega nõus, et Kardo töötaks kuskil kaugemal. Vahet ei ole, kas teises linnas või isegi teises riigis. Esiteks ei olnud ma ka enne last just suurim kaugsuhete harrastaja. Mu esimene ja viimane “kaugsuhe” oli ühe noormehe Juhaniga umbes siis, kui me olime 14-aastased ja ta elas ühes Eesti väikelinnas :D Nägime ka igal nädalavahetusel ja olime mega-freaking-armunud! Aga see selleks.

Ma lihtsalt ei kujutaks sellist elukorraldust endale ette. Võib-olla olen ma nõrk, nõrk naine, aga ma lihtsalt KEELDUKSIN sellisest asjast. Ma tahan ikka iga päev kaissu minna ja iga päev rääkida juttu ja iga päev kudrutatud saada. Ja ERITI kui peres on laps.

Mu süda lihtsalt tahab armastusest põlema minna ja karjudes aknast alla hüpata, kui ma näen, kuidas Kardo Mariga tegeleb ja temaga juttu puhub. Ma ei kujuta ette, et ta ei saaks seda enam iga päev teha. Ma ei tea, aga kas väljamaal töötavad mehed tulevad igal nädalavahetusel koju? Vast mitte…Ja isegi 2 päeva nädalas oleks LIIGA VÄHE!

Minu õnneks arvab Kardo minuga samamoodi. Enne elaks 20 korda vaesemalt ja koos olles, kui rikkamalt ja eraldi. Kui ikka tõesti vaja oleks välismaale minna tööle (mõistan, et inimestel on näiteks suured laenud kaelas vms ja nad ei suudaks siin seda raha teenida) siis läheksime ikka terve perega. Sest kas mitte perekonna point ei olegi KOOS olla? Ma usun, et kes väga tahab, leiab ka siin võimaluse kuidagi seda raha teenida kui vaja. Kas ei?

Küsisin Kardolt ka, et mis tingimustel oleks ta nõus perekonnast eraldi välismaal elama. Ta vastas, et siis, kui ta välismaal vanglasse satuks :D No loodame, et ei satu siis. Pöidlad pihku!

Ometi on nii kohutavalt palju perekondasid, kus mees elab välismaal. Ma ei tee seda kindlasti maha, sest inimesed on erinevad. Ka minu enda kasuisa töötab Soomes ja ema on siin Tallinnas. Ema on maininud, et alguses oli imelik, aga inimene harjub ju kõigega.

Mõni ongi selline, et vajab nn “oma aega” ja neile sobib hästi, et mees koguaeg jalus ei tolkne. Mina aga sellist tüüpi ei ole. Minu jaoks on piisav oma aeg siis, kui me Kardoga istume kõrvuti ja ajame mõlemad omi asju :D Mina blogin ja tema… Teeb midagi muud. Mmm.. mõnus oma aeg. Ma ei kujuta ettegi, mitu korda peaks mind kiviga pähe lööma, et mõnus oma aeg oleks PÄEVI ÜKSI OLEMINE. NEVER!

Juba ajab natukene nutma, et ma homsest pean iga päev kuueni üksi olema. MIDA MA TEEN TERVE PÄEVA? Oh seda elukest.

Aga sellepärast mind nüüd huvitakski, et kuidas minu lugejatel need lood on. Ma tean, et lugejate seas on väga palju pereinimesi, kuidas teie pered elavad?

Ja nüüd nendele, kes elavad oma perekonnaga kõik koos, kas olen mina ainuke, kelle jaoks pikemaajaline lahusolek mõeldamatu on?