KUI ma kunagi sünnitaks, võtaks Kardo ka kaasa

Kirjutasin Delfile beebiblogi teemal “mehed sünnitusel kaasas”. Ega kuna seal on kõik juba kirjas, siis pikka pidu polegi. Lihtsalt ei saa aru nendest meestest, kes kaasa tulla ei taha, sest õudne on, sest ega ju naisel JUMALA EEST õudne pole. Meie jaoks on see kui piknik liblikatega täietud pargis, kus on pehmed pandakarud su jalataldu kõdistamas.

Ja ma ei saa aru naistest, kes häbenevad mingit osa sünnituse juures. OMA mehe ees. Seesama mees, kelle te ise endale valinud olete, pere loonud olete ja lapse saate. Ma saan aru, et naabrimehe ees jah ei tahaks hästi sünnitada, pigem saaks üksi hakkama. Aga me räägime ju ikka oma kallist mehehakatisest. Kardo on mulle öelnud, et kui ma peaks ennast kogemata täis sittuma, siis lapse saamine on suht üks nendest ainukestest kordadest, kus see aktsepeeritav on :D

Ja ausalt, mina ka veel natuke aega tagasi muretsesin selle pisiasja üle. Noh, et mis loomahääli ma teen, või kas ma lasen ennast täis. Aga nüüd…Nüüd on minu peamine eesmärk jääda ellu ja loota, et see läheb kõik kiiresti. Isegi kui ei lähe kiiresti – JÄÄ ELLU!

Ja ma kardan. I’m scared shitless! Siiski ma usun, et ma kardaks 63 korda rohkem, kui ma teaksin, et ma pean seda üksi tegema, nii et jah. Vähemalt on mu süda selle koha pealt rahul.

Asi, mille koha pealt mu süda EI OLE rahul on fakt, et ma MITTE KUNAGI EI SÜNNITA! Ma miskipärast arvan, et Mari tuleb kindlasti öösel ja seetõttu lähen ma iga öö magama teatud ärevusega, mis hommikul asendub pettumusega. IKKA ei ole ma sünnitanud.

Login Facebooki, oktoobrikate grupist on igaks hommikuks sünnitanud vähemalt kuussada naist, mitte ükski neist ei ole mina. Vähemalt viis sõpra on öelnud midagi säärast nagu: “Kell nii palju ja sa pole ikka online, sa vist kindlalt sünnitad?!”. Kolm on uurinud: “Noh, sünnitad juba vä?”. Paar peavad vajalikuks mainida: “Vaata, et sa siis täna sünnitad!”.

Kurat võtku! MA JU PROOVIN! Mida ma tegema peaks? Pressima hakkama või? Hüppama üles-alla? Trepist alla kukkuma?

Patsutasin täna oma kõhtu ja rääkisin Marile, et need korrad, kus ma talle öelnud olen, et ära veel välja tule, need võib kõik ära unustada. “Ole inimene, tule välja, ma ei jõua sind enam ringi tassida. Ma ei ole känguru!” kinnitasin ma talle. Justkui märgiks, et ta mõistab mu trööstitut olukorda, sirutas ta oma jala pikalt välja, nii et mu kõht nägi välja, nagu mul oleks paremal küljel kasvaja. “Ei. Siit poolt sa paraku välja ei saa. Ma ei hakka ütlema KUST sa välja saad, sest sa oled imik ja ma hirmutaks su üsna ära…”.

Kui Mari oleks osanud ohata, siis ta oleks ohanud.

Mina ohkan.

Tagged: , , ,

43 thoughts on “KUI ma kunagi sünnitaks, võtaks Kardo ka kaasa

  1. Gerli Pommer 9. Oct 2013, 11:30 e.l. Reply

    Täna on mu pakutud kuupäev, et oleks siis sünnitatud :D

  2. Sille 9. Oct 2013, 11:31 e.l. Reply

    Hahahahaaa, hoia oma huumorimeelt, sünnitusel seda vaja! :) Räägib inimene, kes sünnitas üldse keisriga, sealjuures opilaual oli meeletu surmahirm . Huumorist polnud juttugi :D

  3. Annika All.. 9. Oct 2013, 11:33 e.l. Reply

    Mul on tuttav kes on kaks last sünnitanud ja on sünnitusel üksi olnud, sest MEES ei tohi teda selliseda näha.. ERROR!

    Olen siis küsinud, et mis see põhjus on, et mees kõrval ei tohi olla, et tegemise ajal sa ju ka üksi ei olnud, või kuidas?

    Sellepeale saan minu jaoks KÕIGE JABURAMAD vastused üldse.

    “Kui mees seda kõike näeb siis mees ei taha mind enam”
    “Mees ei tohi näha oma naist sellises olukorras, muidu see jääks teda kummitama”
    “See sünnitus on loodud ainult naiste jaoks, sellepärast ka naised last kannavad”

    JA NII EDASI!

    See ajab lihtsalt marru mind, nagu WTF.

    Aga see naine kannatabki üksinda ja siis treenib tu**i ilusasti kähku peale sünnitust korda, et mees ei PEAKS mingit lõtva viffi taluma.

    Mis maailmas me elame?

    • Merily 9. Oct 2013, 11:51 e.l. Reply

      Haahaa, üks korralik kõhutäis naeru. Aga sain minagi selliseid põhjendusi, miks ma ei peaks oma meest kaasa võtma. Esiti ta ei tahtnudki tulla, aga lõpus mõtles ringi. Ei saanud ta mingit traumat. Rääkis hoopis, kui eriline kogemus see oli ja kui tugevad naised ikka on.

  4. Epp 9. Oct 2013, 11:33 e.l. Reply

    Minu arust ongi kõige hullem see, et sa pead seal praegu ootusärevuses ringi patseerima, teadmisega, et IGA HETK see võib juhtuda :D Ma ei salli üldse sellist ootamist ja teadmatust, närviliseks ajab.. võin ainult ette kujutada, mis sina siis tunned veel :D

  5. Mac 9. Oct 2013, 11:33 e.l. Reply

    Mina mõtlen ka, kui pool päeva postitust ei ole, siis..et äkki sellepärast ei ole, et…

    Aga kui postitus tuleb, siis ei ole see küll pettumustvalmistav, et polnudki täna… vaid pigem: ohh, jess, nüüd on mida lugeda :D
    Kuigi ega vastu poleks ka midagi.. lihtsalt, noh.. ma pakkusin oraaklipostituses 12ndat, nii et varem ei saa ju :P

  6. Britt 9. Oct 2013, 11:36 e.l. Reply

    Oeh, nii tuttav tunne.
    Näe, ma omal ajal kirjeldasin seda nii : https://brittkolismetsa.wordpress.com/2013/04/27/igavesti-rase/

    Aga su lohutuseks võin öelda, et ei ole meist keegi igavesti rase õnneks :D

  7. L 9. Oct 2013, 11:36 e.l. Reply

    Ma ka aru ei saa nendest.Mida sa häbened??Laps tehti ka toas pimedas ja teki alla v? Et mees ikka jumala eest ei näeks paljast OMA naist :D Väga imelik mõtlemine :D Aga goo Mallu,küll tuleb ka varsti ….:D

  8. Ellukas 9. Oct 2013, 11:39 e.l. Reply

    Mul oli ka lõpus täpselt sama tunne. Mina sünnitasin 42+0 mõlemad poisid ja iga päev, mis oli möödas sünnitustähtajast olin ma valmis sünnitama minema… Aga ei midagi! Ju nad tahtsid siis ühtekad olla (sama rasedus pikkus, sama nädalapäev, sama pikk sünnitus, sama tähtkuju, sama veregrupp… ainult, et kolme aastase vahega)

  9. Nele 9. Oct 2013, 11:46 e.l. Reply

    Ma alustasin seda väljatulemise vestlust oma lapsega kohe, kui 37.nädal täis tiksus. Olin samasugune rase nagu sina- see mitte eriti “roosa ja särav” eksemplar (loodan, et seda ei võeta solvanguna :p) Siis kui juba 5 päeva üle tähtaja oli, sattusin haiglasse peavaludega. Olin kindel, et nüüd küll kutsutakse kohe sünnitus esile, aga ei…iga kord, kui taheti tablett anda näitas KTG sünnitustegevuse algust, mis muidugi vaibus. Ja nii VIIIIIIS päeva järjest. :D

  10. SV 9. Oct 2013, 11:48 e.l. Reply

    Ma mõtlesin, et peaks täna äkki Hulludele Päevadele minema, see džungel peaks küll beebsi välja hirmutama :D Lööd kampa!? :D

  11. Sigrid Roosimägi 9. Oct 2013, 11:51 e.l. Reply

    Mina ei kujutaks ette, et oleksin pidanud üksi selle sünnituse läbi tegema. Kuigi ma ei tahtnud, et mees mind puuduks siis ta oli kohaloluga juba toeks, jooksis ämmakat kutsuma kui ma tahtsin ja tassis mulle koguaeg vett ja andis naerugaasi ja.. Ta kartis vist rohkem sünnitust kui mina ses mõttes. Kartis, et kas peab vastu, et raske näha naist kannatamas. Aga üle me selle elasime ja tulevikus plaanis kogu see jant kõik uuesti läbi teha, sest see lihtsalt on seda väärt! Ja ma mõtlen seda juba praegu, kui sünnitusest möödas vaid 17 päeva. :)

  12. Margi 9. Oct 2013, 11:54 e.l. Reply

    Ma olen kõik seitse last ilma meheta sünnitanud…Mees lihtsalt ei soovinud kaasa tulla, või polnud veel valmis kaasa tulema. Vägisi ju kedagi ei sunni tegema asju, mida ta ei taha.
    Ellu jäin :D Sünnitus oli käkitegu, võrreldes sellega, mis kõik veel ees ootab ;)

  13. elex86 9. Oct 2013, 11:58 e.l. Reply

    … häbememokkade plaksudes keegi sünnitusmajast välja ei astu …
    No, sa lihtsalt oskad head huumorit teha.. ikka veel naeran :D

    Aga, ma olen mõlemad lapsed üksi sünnitanud ja seda ka ainult seepärast, et lihtsalt juhtus nii.. Mõlemal korral ootasin meest haiglasse ;)
    Ja ausalt, ma ei mõelnud kordagi sellele, et ma ei taha, et mees näeks, mis seal toimub.. pla-pla-plaa.. Imelikult nõmedad need vabandused!

    Aga, minu ennustuse järgi võid sa ennast homme täis lasta seal haiglas ;)

  14. Kelli Soomann 9. Oct 2013, 12:03 p.l. Reply

    Minul oli mees sünnitusel kaasas. Muidu poleks seda üle elanud.
    Mina keelasin mehel minna ja vaadata põlvedest alla poole, sest tundsin ka,kuidas midagi väljus koos lapsega, ja mul oleks endalgi paha hakanud kui oleks näinud mis, seal “allpool” toimub.
    Minu Siim istus mu kõrval ja kui tal paha hakkas,vaatas aknast välja, aga kõige tähtsam on ikka see, et ta oli mulle toeks.
    Kurat, nagu sa ütlesid Delfis, et mis mees see on, kes pärast ilupisteid läbinud vagiina nägemist ei taha seksida, on nõrk eit, siis sellega ma ühinen sinuga. Kui koos ollakse laps valmis tehtud siis tuleb näha ka igasuguseid rõvedaimaid asju.

    Väga tubli oled Mallukas, my Respect!

  15. Mari 9. Oct 2013, 12:17 p.l. Reply

    Ma ei oleks ette kujutanudki, et mees kaasa EI tule. Koos sai valmis tehtud, koos tuleb sünnitada ja üles ka kasvatada. 56 tundi magamata, 37 tundi sünnitustoas – üksi ma oleks konkreetselt kõngend sinna. Pressimise ajal oli mul juba nii savi kes mida näeb või teeb. Mees pole veel asju pakkinud ja ära kolinud, seksi saab ka – ehk siis ikka väga suur hingeline trauma ei olnud.

  16. Kati 9. Oct 2013, 12:23 p.l. Reply

    Mina olen kaks korda sünnitanud, mõlemad korrad kartsin seda nö. täissittumist, aga õige sünnitus pihta hakkabki siis ongi tunne nagu oleks suuuur sitahäda! Esimene kord olin nii paanikas, ise vaevatud ja juba valmis keisrit paluma ja manguma, aga ma nüüd pean kakale minema, nii suur häda on (ja hirm et sünnitades situn ehk ämmaka täis, eriti kui veel lööb kõhust ka lahti ja kuskil laual kus ta nägupidi Sul jalgevahel on… oh… oh issand, seda paska siis, igalpool). Loomulikult sain vetsupoti asemel kiirelt sünnitustuppa hoopis ja paar pressi ja olemas, titt küll. Sitta ei kuskil? Ja tead, kui isegi see tuleks, siis Sulle ega teistele seda ei näidata ega eksponeerita, see kaob sama kähku kui tuleb. Nii et kui mees parasjagu ämmakaga võidu ei trügi parema vaatekoha eest, ei näe seda temagi! See on loomulik asi kui nii läheb, tita surub siiski kõik ju kokku oma tulekuga.
    Aga ma siiani võin öelda, et mõlemad korrad ma pidin muhelema, et sünnitus on parem kui orgasm, vähemalt see osa kui laps käes just, seda tunnet ei anna kirjeldada… valu ja kõik kaob kohe kui pea teekonna läbinud, parim tunne ;)

    • Liisu 9. Oct 2013, 12:33 p.l. Reply

      5+ selle kirjelduse eest :D :D
      Oh, kuidas ma praegu naeran :D

    • Kati 9. Oct 2013, 12:41 p.l. Reply

      Siinkohal ma ei hakka üldse rääkima sellest miks ma üldse ei mõelnudki vettesünnitamisele!
      Sellised hirmud tuleks iseendale kirja alati panna, mõniaeg hiljem, kui oled kõik läbi teinud, on oma hirme ikka uskumatult naljakas ja samal ajal ka tobe lugeda :D

  17. kerz 9. Oct 2013, 12:29 p.l. Reply

    Küll ta tuleb, kui õige aeg :D Mul endal oli ka kõvasti üle 40 nädala ja arvasin, et jäängi rasedaks aga siis kui keset ööd valud pihta hakkasid unustasin ära, et rase olen. Käisin vähemalt 3 korda vetsus kuna arvasin, et vist miskit paha söönud, kuna kõht valutas kummaliselt teistmoodi aga iga kord kui teekonna lõppu ehk vetsu jõudsin läks üle. Umbes peale kolmandat korda kui tagasi voodisse jõudsin “sähvatas” et oi ma vist lõpuks hakkan sünnitama hoopis :D

  18. Helen 9. Oct 2013, 12:31 p.l. Reply

    Mina pärast esimest koju saatmist ütlesin mehele, et ma vabandan ette ära oma jubeduste eest, mis tulla võivad. Mille peale ta vastas: “Ma tean, mis sünnitusega kaasas käib, selle pärast ei ole vaja vabandada. See on loomulik!” Istus kogu selle aja minu kõrval ja pärast sünnitust pidi juhuse tahtel mööduma ka minust just sealt poolt, kus mind õmmeldi ning isegi sinna julges vaadata. Ütles, et on kõva mees, et on kõik ära näinud. :)
    Muide mina olen kuskilt kuulnud, et lastele meeldib nädalavahetustel tulla, sest siis pidid vanemad olema rohkem lõõgastunud. :)

  19. Kati Orgmets 9. Oct 2013, 12:42 p.l. Reply

    Mina oleks tahtnud meest kaasa. Tema oleks ka tahtnud olla ja kahetseb väga, et ei saanud. Paraku oli meri vahel :(.
    Mul oli abiks ema. Kah palju kasu ja tekitas minu, tema ja lapse vahel meeletult hea sideme…
    Ehk kunagi, kui meel peaks muutuma, saab mees ka kohal olla. :)

    • Kati Orgmets 9. Oct 2013, 12:45 p.l. Reply

      Ahjaa, ja mu plika ei tahnud välja tulla ka peale tähtaega! Kujuta ette-42 nädalat ootamist! Jumal tänatud, et siis juba esile kutsutakse :D! Lapse poolest, istuks me siiani ühte keha jagades :D

  20. Oksana 9. Oct 2013, 12:49 p.l. Reply

    Väga õige mees on Kardo! Oleks selliseid mehi rohkem! Enne, kui meil sünnitamiseks läks, siis pakkusin mehele variandi, et kui juba konkreetselt sünnitan, siis ta võib toast välja astuda. Arstid-ämmakad niikuinii seal. Aga vot kui palatis juba olime ja ta terve öö oli mind masseerinud ja üritanud abiks olla ja lõpuks hakkasingi sünnitama, siis jäi ta ikka minuga, andis vett juua ja hoidis kätt võiduka lõpuni. Pärast veel ütles, et kuidas ma oleksin su maha jätnud sellisena ning et ta oleks pärast terve elu kahetsenud, kui poleks lapse sünnist osa võtnud. Jalad võttis see küll nõrgaks tal ja nabanööri läbi ei lõiganud, seevastu ikka veel aeg-ajalt meenutab, kuidas lapsel oli üllatunud nägu peas, enne kui kisama hakkas :)
    Veed tulid mul ära õhtul, kesköö paiku läksime haiglasse ja hommikul 10.25 sündis tütreke.

  21. Oksana 9. Oct 2013, 12:56 p.l. Reply

    Ja plika tuli ka 5 päeva hiljem, kui tähtaeg oli, iga õhtu oli samamoodi hirm nahas, et kas hakkab pihta ja hommikul pooleldi kergendus, pooleldi pettumus, et ta ikka kõhus on.
    Ja pärast sünnitust ei olnud mingit probleemi, et mees ei taha seksida. Tema pigem käis just pinda, et millal juba võib, mina olin see, kellel hirm naha vahel oli :D

  22. B 9. Oct 2013, 12:59 p.l. Reply

    No meie leppisime mehega kokku, et kuna tema mind sõna otseses mõttes sellisesse olukorda pani siis on ka sünnituse juures. Ehk et kui koos lapse tehtud saime siis miks mina peaks 9 kuu pärast üksi kannatama? :) Läks hoopis nii, et tehti erakorraline keiser ja sinna meest ei lubatud. Alguses muidu leppisime kokku ka, et kui sünnitan siis ta sinna alla poole passima ei lähe, vaid hoiab kätt ja on moraalseks toeks. Eks 7 a pärast kui teise lapse saame ja ma ehk ise sünnitan siis vaatame, kas saab hingelise trauma või ei :))

  23. Simone 9. Oct 2013, 1:03 p.l. Reply

    Mina vist pakkusin 10. kuupäeva ja mul on endiselt selline tunne, et täna öösel sa lähed ka, Mallu :) Niiet, mine sheivi oma tu** ja jalad ära ja pane kott kokku :D

    • Mallukas 9. Oct 2013, 1:04 p.l. Reply

      Ma ei ulatu selle tutini :(

      • Simone 9. Oct 2013, 1:06 p.l.

        :D seda ma arvasin. Äkki usaldad Kardot, kuigi mina vist oma meest küll sinna žiletiga vehkima ei usaldaks, kui arvestada et ta iga kord habet ajades endale sisse lõikab :D

      • Mallukas 9. Oct 2013, 1:11 p.l.

        Kui ma ennast täis situn, siis ma võin nats võsastunud ka olla, ma usun :D

      • Simone 9. Oct 2013, 1:13 p.l.

        :D ma arvan, et jah…on tähtsamaid asju, mille pärast sünnitusel muretseda kui karvane tutt.

      • Kati 9. Oct 2013, 7:28 p.l.

        Tead, nad tõmbavad seal siis ise ümbruse puhtaks :D Aga no korralikku tööd ära oota, ainult niipalju kui vaja tehakse seda. Aga see on tõsi, kui sa juba sünnitamas oled, siis on sul kõigest muust täiesti ükskõik!

  24. Kerstin 9. Oct 2013, 1:22 p.l. Reply

    Kusjuures mina pakkusin ka 10ndat kuupäeva ja eilset videopostitust vaadates oli mul tunne nagu sul oleks kõht juba alla vajunud, ehk siis pikka pidu enam pole :) (räägib muidugi see, kes ise seda teekonda läbinud pole aga siiski pöidlad pihku ja kiiret sünnitust! :))

  25. Riina 9. Oct 2013, 2:11 p.l. Reply

    Mul oli mees kaasas mõlemal korral. Tema oli see, kes mulle pärast rääkis, mis juhtus ja mis ma tegin seal. Ma ei kujuta ettegi, et ma oleks seal pidanud üksi olema!
    Ja teine laps – tütar – läks tähtajast 10 päeva üle, nii et – ma tean, mida te tunnete! :-)

    Aga ega ta sinna sisse ikka ei jää :-)

  26. Katrin Pavlov 9. Oct 2013, 2:19 p.l. Reply

    esimest last oodates ma lootsin et lähen niimoodi öösel sünnitama,et hull äktsion läheb käima…noh jah sain pettumuse osaliseks…esilekutsumine 39+3,oma 20a juubelil läksin haiglasse :D poja sündis 3 päeva pärast :) noo mõtlesin et teise lapsega on ju veel see võimalus…hahaha julm tüng :D jälle esilekutsumisele…5 päeva haiglas ja lõpuks see pätu sündis :) esimesel korral läks nii kuna lapse tervis oli ohus(liiga väikseks peeti ja vett ka vähe) ja teisel korral olin mina lihtsalt juba nii sant (üks neer hakkas otsi andma) et ostutati piiga välja kutsuda…ja kui rääkida siinkohal sellest kui targad on meie arstid siis nende arvates oli Teele juba 38 nädalat vana(eks nemad tea paremini kuna me ta meisterdasime :D ) siis peale sündmist saadi aru et oi oi see laps on vaevalt 37 nädalat :( noh ja selle pärast oli tal ka jube madal veresuhkur millest tekkisid krambi ohud ja pidime ka tartu lastehaiglas natuke kosuma .aga nagu ikka lõpp hea kõik hea….rohkem lapsi ma ei taha :D

  27. Keiu 9. Oct 2013, 2:55 p.l. Reply

    Ma ei tea mitmes nädal sul on (umbes eelviimane vist), aga vettesünnituse loengus rääkis ämmakas, et kui 37. nädalast alates iga päev vannis käia (soe vann, ca tund), siis pistab järeltulija pea üsast välja enne 40. nädalat või täpselt 40ndal — aga üle pole kellelgi läinud, kes ta soovitust on järginud. Ei oska kinnitada ega ümber lükata, aga ise proovin raudpolt.

  28. Helena 9. Oct 2013, 4:31 p.l. Reply

    Saan oma kogemusest vastu vaielda Keiule :) Olin jube maakera kolmandaga, käisin viimane kuu iga päev vannis, min ligunesin seal 2h jutti, sest see oli ainuke koht kus oli kerge olla. Laps sünds 41+5 ehk üks päev enne, kui oli saatekiri esilekutsumiseks. Aga võimalik, et teistel töötab :)
    Aga vanni sünnitamisest. Pole seal miskit hullu, mina käisin enne vetsus korduvalt, siis vanni ja pressi ajal üks jupike ka veepinnale sulpsas, see koristati ämmaka poolt spets võrguga nii kähku ära, et see kedagi ei häirinud. Aga kolmest sünnitusest vaid teisel tahtsin vanni minna, esimese ja viimasega ei tahtnud vanni nähagi, viimasega tõsi polnud lihtsalt aega sinna minna.
    Ja mees, kellega 17 aastat koos oleme olnud on kõik sünnitused kaasas olnud, valutamise ajal tukub niisama, kuna igaugust masseerimist ja mudimist jms “toetamist” ei talu ma sel hetkel silmaotsaski, presside ajal aga mind igati toetanud.Oluline on, et ta on minuga ühes ruumis ja seal on oma inimene. Oluliselt suurema turvatunde tekitab see kui kasvõi 10 arsti.

  29. Gätlin 9. Oct 2013, 5:12 p.l. Reply

    Mulle ei meeldinud rase olla ja sünnitamisest pole mul õrna aimugi, siiski on mul kaks last – poiss ja tüdruk, komplekt koos, rohkem pole vaja. Aga öösel mõtlesin õudusega, et ma tean, et mul raudselt on veel üks poiss kunagi tulevikus tulemas…oeh jah…Aga minu igapäevaelust saab ikka linveebis lugeda ;)

  30. meow 9. Oct 2013, 5:56 p.l. Reply

    Hetkel, mitterasedana ja ka mittesünnitanuna, mõtlen mina küll, et ei taha, et mees seal juures passiks. Mitte et ma midagi häbeneks või kardaks, et mis siis kui ta mind sellises olukorras näeb. Seda ma ei mõtle üldse. Lihtsalt. Varem ei lastudki kedagi teist sünnituse juurde, peale ämmaka ja arsti.

  31. kätu 9. Oct 2013, 6:29 p.l. Reply

    Mina sain hakkama oma neiukesega. Valutasin 36h, sellest enamuse veetsin mehega haiglas ning kui siiski lõpuks keisriga hakkama sain, mis sellest, et pool mu kehast oli täiesti tuim ja laps lõpuks mu kõrvale pandi, olime mõlemad nagu õnnejunnid. Ja lõpuks magama saada, see oli puhas õnnistus :)

  32. Johanna Maria 9. Oct 2013, 10:35 p.l. Reply

    Ma muidugi liialdan, kui räägin, et meest ei taha sünnitusele, sest ma tahaks, et ta minuga pärast ka seksiks või et ma olen sünnitusel nii rõve, et pärast seda ta mind kohe maha jätaks. Ilmselgelt oleks mehel tglt suva, mida ma seal teen, lisaks sünnitusele muidugi:) eriti kuna me oleme pikka aeg koos olnud, aga… Mingil põhjusel olen ma endale pähe võtnud, et meest sünnitusel pole. Juba siis kui mul meestki polnud ja ma lapsi ei tahtnud. Lihtsalt olin otsustanud. Ja ma olen kangekaelne.
    Kui mees siiski tahab kaasas olla, siis rga ma teda haiglast just välja visata ei lase. Ja ma ei saa ju välistada, et ma valude jms käigus ümber mõtlen. Esialgse plaani järgi jääb ta aga ukse taha ja kuulab, kuidas ta naine karjub nagu loom:D

    • Pipi (endine) 9. Oct 2013, 11:26 p.l. Reply

      Selle kohta vist öeldakse “tibimured” ;)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: