Üsna instinktitu “püha lehm”

Juba neljapäevast olen ka mina nende pühade lehmade, keda kutsutakse “nooreks emaks” kommuunis sees ja juba esimestest minutest alates olen ma mõelnud, et ma ikka ei ole vist “õige ema”.

Esiteks, see jutt, et kogu sünnitusvalu ununeb, kui laps sulle rinnale pannakse. Heh, ununeb ta jee! Mul on praeguseks laps 73636637 korda rinnal olnud ja ikka veel mäletan seda, kuidas ma vappekülma ja värinatega klammerdusin enda naerugaasi otsiku külge ja sinna sisse RÖÖKISIN, sest ma ei suutnud hingata, nagu ämmakas mind seda teha palus. Ma mäletan täitsa hästi, et ma ainult mõtlesin, et sellest hullemat olukorda ei saa maailmas olemas olla ja kui ta lõpuks kuidagi välja sai ja mulle peale pandi, siis ma lamasin seal, silmad punnis ja mõtlesin, et esiteks, vähemalt ma olen elus ja teiseks, et tahaks koju. Kolmandaks, et APPI, KUIDAS MA VEEL ELUS OLEN? ja alles neljandaks seda, et tahaks lapse nägu ka näha. Ta oli mul nõnda süles, et ma nägin ainult juuksetutti ja ma päriselt ei mäleta, et ma oleks tundnud mingit ülevoolavat armastust või õnne. Ma olin ainult tänulik, et ma elus olen ja et see nüüd tehtud sai ja et ma enam mitte iialgi ei pea sellist õudust üle elama.

Mingi hetk ütles ämmakas, et ta nüüd natukene nõelub ka mind. Ma vedelesin seal läbimärjana ja küsisin apaatselt, et kas on väga hull olukorda. Ta vastas, et sugugi mitte, aga teeks mõned ilupisted. “Ära siis tee, jumal, ma ei taha siin ruumis enam olla,” hälisesin ma talle vastu.

Ega see teda ei heidutanud, kukkus ikka õmblema ja õde ütles, et las isa paneb siis lapse mulle voodisse, et siis on mul ehk parem olla. “Eii, ma ei suuda, ma ei suuuuuda keskenduda!” ütlesin ma ja pöörasin pea ära ja panin silmad kinni. Ma lihtsalt suutsin ainult mõelda sellele, et saaks ma siit toast välja, peretuppa. Minna pessu, võtta Mari kaissu ja minna ise Kardo kaissu. Ma EI TAHTNUD seal vedeleda, ise ribadeks, paljas ja poolsurnud. Mismoodi oleks see lapse mulle nina alla surumine seda olukorda paremaks teinud? Aga kui ma selle välja ütlesin, siis tundsin ennast küll natuke hingetu emana või nii.

Mitte, et ma sinna peretuppa siis saanud oleks, eksole. Kardo saadeti koju ja mind heideti 3 teise naisega ühispalatisse. Ühel neist põles tuli ja sellise õrna valguse käes ma Mari vahtima jäin. Ise nii poolsurnud, aga ma põlvitasin voodis ta kõrvale ja ainult vaatasin seda ilmaime.

Ja mul tahtis pisar silma tulla. Ta oli NII ilus!

Ja siis ma tahtsin ennast näkku lüüa, et ma nii eit olen ja nüüd pisaraid valan imikut vahtides. Aga oiiiii jumal, kuidas ma ei saanud ennast takistada! Ta näpud olid nii tillukesed (mitte, et nad enam ei oleks, onju) ja kui ma talle oma sõrme andsin, siis ta klammerdus oma jaheda käega mu külge ja…Ja kuidas ta piiksatas vahepeal ja natukene jalaga vehkis. Ja läbi nina nohises. (Ausalt, mul on raske seda edasi kirjutada, sest ma tahaks läppari maha visata ja hoopis Mari sülle haarata, aga no las laps magab ka teinekord eksole).

ÜHESÕNAGA!

Mulle tundub, et ma olen ikka veel mina. Ma ei viitsi iga asja üle paanitseda, ega põdeda. Ma eeldan, et asjad on alati pigem hästi, kui perses. Seega vist veel selline mures kanamamma ei ole. Ma tahaks ikka mõned inimesed sügavale persse saata ja mõnikord lollusi teha ja jaburdada.

Aga mul tuleb kogu aeg klomp kurku, kui ma Mari peale mõtlen. Sest ta on NII KURAMUSE ILUS NOH! Ja ma juba tunnen tegelt, kuidas ma teen tast 763 pilti päevas ja olen sunnitud ennast ahelatega radika külge ketti panema, et mitte neid kõiki kuidagi kogu maailmaga jagada. Aga õnneks hoian ennast tagasi ja piirdun ainult blogiga ja facebookiga ja instagramiga ja twitteriga ja kirjadega ja tigupostiga ja maalide ja videodega. That’s it :)

Ja lõpetuseks pilt ühest random lapsest. NALII. Ikka sellest kõige ilusamast:

20131012_180634Ja OII kurja, kui keegi tuleb nüüd ütlema, et “ise vihkad siin roosamannasust ja nüüd nõretad armastusest, nagu märg sokk pesuveest”, siis teate…korraks isegi mõtlen, et OMG, teil on õigus! Aga siis:

Tagged: , , , , ,

32 thoughts on “Üsna instinktitu “püha lehm”

  1. Raq 13. Oct 2013, 7:27 p.l. Reply

    Nutmise kohta- kui mina omal ajal miljon aastat tagasi ilmavalgust nägin, ja mind mu emale sülle anti, siis ta oli paaniliselt nutma hakanud. Ämmaemand küsis kõrvalolijatelt kas mu emale ei meeldi oma laps, ema lihtsalt nuttis, et ma pruunide silmade ja tumedate juustega olen.
    Ja tõesti on üks ilus ja nunnu Mari! Lapsed on tihti kortsus ja koledad peale sündi, aga Mari on küll sündinud modell! :D

    Jõudu ja jaksu teile :)

  2. Kaia Kersti 13. Oct 2013, 7:32 p.l. Reply

    Jälle tõestad, et sul siiski on süda sees, who knew?! :D
    Mari on tõesti supernunnu, armsam kui kõik teised beebid keda ma näinud olen vähemalt :)

  3. Leen 13. Oct 2013, 7:32 p.l. Reply

    Valu kohta- minu ema jällegi rääkis, et ei lähe see valu meelest ära midagi sellega, et laps rinnale pannakse. Teda õmmeldi peale minu sündi igast otsast kust vähegi sai, ta oli ka väga noor ema ja raske sünnitus oli, aga sellegi poolest on tal 4 last ja iga kord ikka mingi aja peale on see valu meelest ära läinud :) niiet Sul on aega veel, kindlasti ununeb Mari kasvamist nähes see raske vastik valu. Armas on ta küll, tõesti ilus laps. Ja Sina tundud ka emmeametiga väga hästi hakkama saavat :)

  4. Britt 13. Oct 2013, 7:33 p.l. Reply

    Minu esimene emotsioon oli ka pigem, et “jumal tänatud, et läbi sai”. See ülevoolav armastus tuli, aga mitte hetkega. Ja üldiselt on kõik üldse individuaalne. Aga Mari on armas :)

  5. Simone 13. Oct 2013, 7:37 p.l. Reply

    Lõpuks ometi üks sünnitanud naine räägib nii, nagu ma ette kujutan, kuidas asjad tegelikult on. Ma ei ole kunagi uskunud seda juttu, et valu kaob ära, kui lapse ükskord rinnale saad ja muu see roosamanna. Seega, SUUR TÄNU sulle, Mallu, for keeping it real :)

  6. Mia(Annika) 13. Oct 2013, 7:39 p.l. Reply

    Same here:D 36h valudes ja kui see läbi sai siis esimene asi oli”jeeeeee i’m f… free of pain” :D Sa ei ole sugugi roosamannakas, oma laps on hoopis midagi muud kui võõras laps. Ja lase aga minna, pildista, nunnuta, kaisuta, musita, seda aega ei ole nagunii nii kaua, et neist asju mitte teha. Ära kuula kedagi kes väidab et hellitad ära jne muu jura. Ta vajabki sind ja muidugi Kardot ka. :)

  7. Kati 13. Oct 2013, 7:47 p.l. Reply

    Peale oma pikka valutamist ja sünnitust ei tundnud mina ka kohe mingit armastuse voolu. Aga ma ei tunne, et ma selle pärast õige ema ei oleks :) Puhkasin välja ja see armastuse vool jõudis ka minuni siis :)
    Ning see, et valu ununeb.. Mul on tänasega sünnitusest möödas 1 kuu ja 14 päeva ja ma mäletan siiani seda valu, nagu sünnitus oleks eile olnud..
    Igaljuhul, tubli oled, et hakkama said ja Mari on väga armas :)

  8. kallikera 13. Oct 2013, 7:58 p.l. Reply

    Minul sünnitusest möödas täpselt 3 nädalat ja ütlen küll ausalt, et sünnituse ajal ma mõtlesin et olen idioot, et seda tegema olin nõus ja never enam. Aga kui poeg sülle pandi, siis OLI valu kadunud ja mõtlesin, et sellise tulemuse puhul olen võimeline seda läbi tegema veel küll ja küll. Kuigi sünnitus oli raske, kestis 11h, pressisin oma tunni ja sain korraliku lõike + õmblused. Inimesed on ikka väga erinevad ilmselgelt. Mulle saabus see ülevoolab armastus küll kohe kohale, sest ma aina vaatasin teda ja pisarad kippusid silma. :D

  9. Birgit 13. Oct 2013, 8:08 p.l. Reply

    Minul oli küll keiser, aaaga ka minul polnud esimene hetk kohe seda tohutut armastust. Kui ma opi saalist välja sain, olin ma siiralt üllatunud, et mulle šampust ei pakuta :)) Enda arvates olin maailma teoga hakkama saanud, ikkagi kaksikud ilmale toodud, eelnev 9 kuud ka üle elatud. Ja siis hakkas muidugi nii kiire, et armastuseks ei jäänud aegagi. Kuskil aasta hiljem tundsin, seda tunnet, mida olin oodasin.

    Ma millegi pärast arvan, et õige on see lause, et emaks ei saada vaid kasvatakse.

  10. Birgit 13. Oct 2013, 8:09 p.l. Reply

    Sry, mitte oodasin vaid oodanud

  11. annika 13. Oct 2013, 8:18 p.l. Reply

    Valu ei ununegi kohe. Mul on sünnitusest aasta ja natuke peale möödas ja TÄPSELT seda valu enam ei mäleta. Mäletan vaid, et hullult raske ja paras piin oli. Esimene emotsioon oli ka, et USKUMATU ma jäin ellu!! :) Vabandust, kui nüüd kedagi vihastan, aga kas enda läbielatu paneb Katre sünnitust ja roosamannadust teise pilguga vaatama?

  12. annika 13. Oct 2013, 8:20 p.l. Reply

    PS! Üliarmas pilt sinust ja Marist! :)

  13. Kati Orgmets 13. Oct 2013, 8:22 p.l. Reply

    Aah! Mul tuleb lausa uue isu peale kôike seda lugedes :)!
    Aga jah, valu ei unune lapse rinnale panekuga. Mäletan, et ma ise olin suht apaatne peale sündi ja küsisin lapselt, kuidas temasugune sai emme kôhu nii suureks teha :D. Ma ei osanud midagi tunda.. Aga peale pesu… Täpselt samad tunded :)!

  14. m 13. Oct 2013, 8:48 p.l. Reply

    No vot inimesed on erinevad- mul läks valu kohe meelest, ütlesin mingi 5 min pärast lapse sündi, et võin vabalt veel! AGA! Mul oli epikas :D

  15. Kätlin 13. Oct 2013, 8:50 p.l. Reply

    Võib-olla olen mina imelik või polnud mul valus, aga nii kui minul laps rinnale pandi ununes minu valu. Hoopis valusam oli minu jaoks õmblemine, kuigi mul oli ainult paar pindmist haava. Aga samas praegu mõeldes sünnitusele olin miskipärast hullemaks valmis ja kui peaksin uuesti sünnitama ei kardaks enam nii palju.

  16. Pipi (endine) 13. Oct 2013, 9:11 p.l. Reply

    Jah ja selle kõige pärast peavadki sünnitanud emad pärislugusid rääkima ja rasedale mitte jätma muljet, et nad peavad olema mingid supervagiinad kellel lapsed lups ja lups ilma vaevusteta välja libisevad. Miks siis mitte olla aus. Ongi selline valu, et surm ongi silma ees. Mina ei ole siiamaani seda õudust unustanud (esimene lausa 5+ aastat tagasi). Aga näädsa, ikkagi tahan kolmandat last. See on seda väärt (noh, kui ellu jääd).

  17. Liisa 13. Oct 2013, 9:11 p.l. Reply

    Aga mina olin ilusam laps ikkagi, kuigi Mari on ka ilus :D

  18. nell 13. Oct 2013, 9:12 p.l. Reply

    Kui mulle titt haiglas kõhu peale pandi siis ma olin täiesti emotsioonitu. Lihtsalt väsimus oli tappev ja mingit heldimust ei tulnud. Pärast palatis võttis küll pisara silma ja meest abi eest ei saanudki tänada kuna muudkui nutma ajas. Aga nüüd 2 kuud hiljem ikka pole kanastunud, kui valida kas majandada koduasju või titega siis ulatan tite mehele ja teen mõnuga asju, mille üle kontrolli oman. Nuttev titt teadupärast on üsna kontrollimatu faktor :-)

  19. tiina 13. Oct 2013, 9:38 p.l. Reply

    Mu mees küsis ,pärast sünnitust, kuidas on siis tunne?: mina vast,tutt lóómab, ma olin ónnelik, et sain emaks Aga ma olin nii uhke, et mina sain ise hakkama, see Oli vaga kibe valu.

  20. Liisu 13. Oct 2013, 9:53 p.l. Reply

    Sa oled tõesti awspme :)

    • Liisu 13. Oct 2013, 9:53 p.l. Reply

      awsome ikka :)

  21. Ruth Maria 13. Oct 2013, 10:31 p.l. Reply

    Kas Mari pepu all on vana hea Üllar?

    Imearmsa preili meisterdasite valmis küll!

  22. Ymarik 13. Oct 2013, 11:58 p.l. Reply

    Mina küll pillisin kohe, kui laps käte vahele pandi. Mis siis, et ta oli üleni mekooniumiga koos, meie jaoks oli ta niiiiiii ilus. Aga no ma ootasin ka sellist pikast vanniskäigust krimpsus tegelast (sündis 42+2 esilekutsumisega), tuli hoopis ilus roosa-kakane prink beebi :)
    Sünnitusvalu ununes kiiresti, vist juba presside ajal, aga palju hullem valu algas alles siis, kui mind õmblema hakati – kuna olin alt igati lõhki ja mind lapiti poolteist tundi, siis see oli ikka täielik piin vaatamata epiduraalile ja naerugaasile ja veel mingile kohalikule tuimestile. Täielik õudus. See valu ei ole mul küll siiamaani ununenud. Ja hiljem veel haavavalu ka.
    Aga teie olete küll vahva ja armas pere ja nii kadestamisväärselt julged ja rahulikud oma lapsega! :)

  23. Helena 14. Oct 2013, 12:30 e.l. Reply

    Eks igal ühel oma valulävi. Ei ole nii, et kõik kes ilustavad valetavad. On valus, kõvasti valus, kuid minul peale esimest oli nii palju energiat, et oleks ühe veel võinud sünnitada. Hoopis vastikum oli see mis järgnes ja millest oluliselt vähem räägitakse. Õmblused, valus ja võimatu istumine, pissimine, igatipidi lekkimine. Mari on aga väga armas väike tirts, usalda ennast, armasta Mari ja oledki maailma parim ema.

  24. Sandra 14. Oct 2013, 9:12 e.l. Reply

    See sünnitusvalu ununemine kohe kui laps rinnal on tõepoolest mingi müüt. Mina hakkasin umbes kuu aega hiljem vaikselt mõtlema selle peale, et vb ma siiski suudan veel kunagi sünnitada, aga samas vb on see siiski keiser, mis mind tulevikus läbi aitab vedada… Ok, ma praeguseks (4 kuud hiljem) kui mäleta seda valu, aga ma mäletan VÄGA KINDLALT seda tunnet, et üks inimene peaks olema ogar kui seda mitu korda teeks… Nüüd mõtlen, et võiks teise ja ka kolmanda lapse veel teha ainuüksi sellepärast, et need esimesed kuud on üsna rasked olnud ja kui ma rohkem lapsi ei saaks siis oleks see uus kogemus ju täitsa ilma asjata selgeks saadud… :P

    • Sandra 14. Oct 2013, 9:25 e.l. Reply

      Ei mäleta seda valu*

  25. Ellen 14. Oct 2013, 10:53 e.l. Reply

    Ma ei tea… Minu meelest oleneb ikka sünnitusest. Kui sa ikka vaevled seal ma ei tea kui kaua, siis vb küll valu on nr 1 millele mõtled. Minul läks jällegi sünnitus kergelt ja sain ilusti pühenduda sekundi pealt lapsele mitte valule :)

  26. Kristiina 14. Oct 2013, 12:59 p.l. Reply

    Oleneb sünnitusest muidugi. Mina mõtlesin kohe peale sünnitust, et misasja? nii lihtne see oligi? Vedas lihtsalt. Ja ma ütleks, et sünnitus on naljanumber kõige selle kõrval mis järgnema hakkab. Ja see, mis järgnema hakkab, ei saa mööda mitte mõne tunni või mõne päevaga vaid kestab su elu lõpuni.

  27. luize 14. Oct 2013, 1:05 p.l. Reply

    Õnnitlused!
    Mis emotsioonidesse puutub, siis mina ei tunne ühtegi ema, kes oleks kohe ülevoolavalt oma last armastanud esimesest pilgust. Aga ükski neist pole armastamata jätnud.
    Minu esimene mõte peale sünnitust oli, et kõht on tühi. Kuna sünnitada õnnestus mugavalt just enne söögiaja algust, siis toodi mulle kohe maailma parimat mannasuppi. Võrdselt sellega, milline oli sünnitamise-tunne, mäletan, kui hea söök see oli.

  28. Pirnipuu 14. Oct 2013, 2:58 p.l. Reply

    Tegelikult tõesti kaob ära see mälestus valudest.:P Jääb vaid see teadmine, et olen sünnitanud. Ma ka ikka saatsin esimesed kuu aega kõiki perse, sest ka räägiti, et see kõik ununeb. Peas käis : Blablabla..midaiganes. Aga tõesti ununeb..laps juba 7kuune ja ei mäleta seda valu. Jäänud on ainult mälestus, kuidas palatis olla oli..aga no..thank god, et neidi valusid ei mäleta.

    Varsti tuleb aeg kus kõik ajab nutma. Mul oli siis kui pliks oli 2-3nädalane. See oli jube aeg. Kõik jõudis kohale..APPI..keegi sõltub minust. Mitte, et ma ei teadnud seda enne..aga siis jõudis päriselt kohale, et issand..ma olen ema. :)) Aga siis olid toeks head vanemad ja pere.

    Ja lapsega harjusin siis, kui too oli 3kuune. Minu arvates hakkab suurem lähedus tekkima, kui laps hakkab asjatama. Enne ta lamab ja nagu Patrick ja põhiliselt magab…kuidas siis sellisega kontakti lood.:P Jutustamine ja paitamine jms aitavad jah kaasa..aga see ei ole päris see.:) Vähemalt minu jaoks mitte.:)

  29. Naabrinaine 14. Oct 2013, 9:25 p.l. Reply

    Mallu, my dear.
    Sul on väga äge titt, seda esiteks. Ja teiseks – elu on ju sulle ennegi näidanud, et läbipaistev aga sügav nõretus on päris okei. Noh, teistel emadel on ka, nendel ka, kes pealtnäha plaatinast naised.
    Aga Mari on ilus, tõsine superstaar. Kohe näha, et pegasuste tiivapahinas ilmale tulnud, onja.

    Regards,
    Naabrinaine

    • Mallukas 14. Oct 2013, 10:20 p.l. Reply

      Üks pegasus, sindrinahk, ronis koju ka kaasa ja nüüd lendab siin ringi ja käib pinda. Ei tea, kust sellise tõrje tellida saaks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: