Kardo kirjutab sünnitusest

Loodus on ikka üks imeline asi. Ma arvan sellepärast nii, sest loodus suudab kõik ajastada ja paika panna nõnda, et teinekord me muutume julgemaks. Nii juhtus ka meil. Kõik algas neljapäeval, Mari sünnipäeval. Mallu midagi hommikul mokaotsast poetas, et tal mingi imelik olla vms ja iga hetk võib minna minekuks haigla poole.

Olin siis päev otsa tööl ja kui koju hakkasin tulema helistasin nagu ikka Mallule, et küsida mida poest vaja läheks. Sellepeale ütles Mallu, et ei ole tal midagi vaja ja et tulgu ma kiiresti parem koju ja lähme hoopis haiglasse. Ma olin natukene hirmunud ja natuke põnevil, et nüüd ongi see päev käes. Kui koju jõudsin lamas Malleero väga surnud näoga diivanil, näpus telefon, kuhu ta oma valude aegasid mingi äppiga salvestas. Korjasime veel viimased asjad kokku ja tellisime takso, et haiglasse sõita.

Mallu ütles, et tahab kindlasti mäkki saada, sest me mõlemad arvasime, et täiega kaua läheb seal haiglas ja süüa peab sellisel juhul ju inimesel olema. Kui mäkini olime jõudnud jätsime Mallu sinna ja mina sõitsin taksojuhiga edasi Pelgulinna sünnitusmajja, sest Mallu oli sealt kunagi põgenenud ja ta raseduskaart oli endiselt seal. Ilmselgelt me mõlemad olime sellised laiskvorstid olnud, et ei läinud sellele enne järgi, kui päris viimasel hetkel. Ma lippasin käppelt sinna, võtsin kaardi ja trippisime taksoga Mallule jägi. Kohale jõudes selgus, et mäkk oli kinni ja Mallu pidi valudes piineldes statist süüa ostma. Kähku pakkisime Malluka autosse ja trippisime edasi Ida Tallinna keskhaiglsse. Kui kohale jõudsime regasime Malluka ära, siis anti talle haiglariided. Selle peale Mallu kohe küsis, et kas nendes on keegi kunagi ära surnud. Arstid naersid ja ütlesid, et ei ole, et meil siin haiglas keegi ei sure ever ja viimane inimene suri mingi 10 aastat tagasi. See rahustas natuke Mallut ja ta võis minna kõrvaltuppa mingite aparaatide alla ja riideid vahetama. Mind pandi selleks ajaks telekat vaatama ja chillima. Eriti chill mul tegelikult polnud, sest telekas oli mute peal, endal oli parakas, et laps sünnib täna ja ajakiri Pere ja Kodu ei aidanud mind ka eriti. Lõpuks avanes uks ja sealt tuli välja Mallu topelt surnud näoga, sest ta valud olid selle ajaga hullemaks läinud.

Edasi viidi meid sünnituspalatisse. See oli suur palat, kus oli kõik värgidsärgid olemas sünnitamiseks ja sellest eelnevas olekus piinlemiseks. Ehk siis erinevad pingid ja kott-tool ja mingi ratastel raam, mille peal trippida saab ja mullivann. Meie Mallluga nagunii ühtegi nendest ei kasutanud, aga hea oli, et kõik need asjad ikkagi olemas olid. Olime rahulikult seal toas ja näksisime oma statist ostetud rõvedaid sööke ja ootasime ämmakat. Kui ämmakas tuli ütles ta kohe, et Mallu ei tohi süüa, sest äkki on vaja operatsioonile minna ja siis söömine pole hea. Eriti feil, sest Mallul oli kõht jumala tühjaks läinud ja ta oli endale igast asju kokku ostnud.

Ämmakas vaatas veel paari asja ja jättis meid jälle omapead, mina mõõtsin nüüdseks valude vahelist aega ja valude pikkust. Mõne aja möödudes olid valud juba nii tihedaks ja intensiivseks muutnud, et otsustasime veel sooja vee alla minna, mis pidi asju paremaks tegema. Mallu istus dušši all mingi tooli peal ja mina dušši kõrval, ning muudkui mõõtsin valusid. Mallu juttude järgi oligi seal sooja vee all veidi mõnusam olla, kuigi valu ajal oli ikkagi valus ja halb.

Pärast vees käiku käis veel ämmakas ja vaatas asja ja ütles, et varsti hakkame sünnitama. Selleks ajaks purskas Mallu juba silmadest leeke ja tegi suht karuhäält. Mallule toodi veel naerugaasi, et ta olemist paremaks muuta ja siis ta hingas veel seda. Kõrvalt vaadates nagu tundus, et Mallu natukene rohkem uimaseks muutus sellest gaasist, kuigi ta ise väitis, et temale see küll midagi ei teinud. Muidugi võis asi olla ka selles, et nende valude talumine tegi teda uimaseks, sest see ju ikkagi väga raske töö. Ja siis kaua ei läinudki kui Mallu käratas mulle, et ma võtaks ta telefoni ja kasiks heaga toast välja. Minu jaoks oli see pigem kergendus, sest ma ei suutnud vaadata teda niimoodi, et tal on rämedalt valus ja mina ei saa mitte kui midagi selle suhtes teha.

Kohe kui ma olin ukse sulgenud, purskus Mallu kogu selle vedeliku, mille sees Mari end nii õndsalt tundnud oli, ämmakale peale. Sellepeale kutsus ämmakas endale veel paar inimest appi. Ise istusin koridoris akna all tugitoolis ja helide järgi tundus nagu keegi oleks lükanud oma käe Mallu kõhtu ja haaranud kinni ühest roidest ja sikutas seda läbi ninaaugu välja. See karje oli lihtsat niiii intensiiiivne. Ja siis juba tuli mingi arst sealt palatist välja ja soovis mulle õnne ja kutsus palatisse tagasi.

Läksin sisse nägin üleni higist ja värisevat Mallut kelle rinnal oli lägane Mari Johanna, lõikasin nabanööri läbi ja sain ta endale sülle. Ja nii ma siis istusin seal imetlesin oma last. Mallu oli voodil jalad laiali, telefon näpus, et minust ja Marist pilti teha ja sai õmbluseid.

625556_458849904230474_2044480406_n

Natukene uimerdasime seal sünnituspalatis ja edasi viidi meid ühispalatisse ja seal sättisime ja olime ka natuke aega ja siis mind saadeti koju. Kõik läks väga tublisti ja hästi ja Mari Johanna on nii armas, et vahepeal on selline tunne, et varsti hakkab mul silmadest vikerkaari ja verd voolama, sest see armsus on lihtsalt nii intensiivne.

Malluga sünnitusel kaasas käia oli minu arvates väga hea ja huvitav kogemus. Kõik mehed seda läbi elada ei saa, niiet on mul hea meel, et ma kohal olin, sest nüüd oskan ma rohkem sõna sekka öelda ja selles teemal vestelda. 

 

Tagged: , , , , ,

23 thoughts on “Kardo kirjutab sünnitusest

  1. kärt 18. Oct 2013, 11:41 e.l. Reply

    Hahaaa. Kuiii aweeeesomeeeee!

  2. Merilin 18. Oct 2013, 11:44 e.l. Reply

    Oota miks te itk-s otsustasite sünnitada ?

  3. Britt 18. Oct 2013, 11:46 e.l. Reply

    Väga armas :) Lõpp on muidugi väga selline keskkoolikirjandi kokkuvõte :D

  4. Sille 18. Oct 2013, 11:47 e.l. Reply

    Julge, asjalik ja kompleksivaba mees, täpselt nagu mina oma! :) Tubli!

  5. Mannu 18. Oct 2013, 11:49 e.l. Reply

    Intensiivne on lemmik sõna mul ka :D Aga väga cool on lugeda mehe arvamust asjast :)

  6. Lillu 18. Oct 2013, 11:49 e.l. Reply

    Super Kardo :)

  7. Andra 18. Oct 2013, 11:50 e.l. Reply

    Best thing I’ve read! :D

  8. Triinu 18. Oct 2013, 11:50 e.l. Reply

    Päris lahe on ikka kuulata kui mees ka omaltpoolt sõna sekka ütleb :D

  9. Janey 18. Oct 2013, 11:59 e.l. Reply

    Müts maha meeste ees, kes sünnitusele kaasa lähevad! Aga miks Kardo ukse taga ootas see aeg, kui sa pressisid paras jagu? Mu mees oli palatis sees, minu õlgade kohal kogu aeg. Ära läks alles siis, kui ma palatisse magama läksin. Kas Eestis siis ei lastagi isal sünnituse aegus palatis olla? :O

    • elex86 18. Oct 2013, 12:04 p.l. Reply

      Mallukas ise saatis Kardo sealt minema. :)

      • Janey 18. Oct 2013, 1:18 p.l.

        Aa okei :)

  10. elex86 18. Oct 2013, 12:04 p.l. Reply

    Malleero :D
    Tõesti, hea on lugeda ka mehe silmade läbi jutustatud sünnituse päeva (Y).

  11. Marrja 18. Oct 2013, 12:12 p.l. Reply

    Ratastega asi,millega ringi trippida:D
    armas kirjeldus. hea issi:)

  12. Gertu 18. Oct 2013, 12:27 p.l. Reply

    Minu sünnituse aeg oli see koomiline, et ämmakas ütles elukaaslasele “Tule vaata pea paistab” ja kui Dima sinna jõudis lupsas pea välja, dima ja ämmakas koos karjusid “Pressi” ja oligi lupsti väljas :D Tema nägi seda kõike pealt kuidas pisike ilma ime minust välja tuli :) Pärast veel küsisin, et miks sa kurat ei filminud, ma oleks tahtnud ka näha :D. Tema ütles, et ei julgenud telefoni kätte võtta kuna arvas, et ma hakkan sõimama:D
    Aga tublid olete kõik kolm :)

  13. Maiki 18. Oct 2013, 12:39 p.l. Reply

    Respekt Kardole ! Minu mees oli ka juures kui mul esimese lapse sünnitegevus kestis 14,5 tundi ja kui mind lõpuks keisrisse viidi siis ei läinud ta ka kohe ära vaid jäi last ootama. Aga hämmastav et Mallule nii kaua naerugaasi anti, mulle ei antud pooltki nii kaua :D . Kui ämmakas tuli minu juurde ja ütles et enam ei tohi naerugaasi võtta ja tahtis ära viia siis ma praktiliselt jooksin sellele järele, et jumala eest seda ära ei viidaks. Mul tegi küll valud natukenegi õrnemaks. Selline tunne oli nagu oleks pool pudelit viina ära joonud :D .Ja mul mees ütles et tema esimene reaktsioon oli see et luges näpud ja varbad üle :D .

    • Mallukas 18. Oct 2013, 1:05 p.l. Reply

      Mulle ei antud seda tegelikult kuigi kaua. Võib-olla 15 min? Mul see JUBE lõpp kestiski mingi …30 min ehk?

  14. Kati 18. Oct 2013, 12:40 p.l. Reply

    Tõeline mees! Päris issi! Mitte mingi lödi vennike :) väga vahvalt kirja pandud kogemus. Nautige pisikest Mari, ta on imeline!

  15. T 18. Oct 2013, 12:44 p.l. Reply

    Kas trussikumiisu on ka oma eks parimat meest õnnitlenud ja imestanud kuidas Sina Mariann nii ilusa lapse said ? :P

    • Mallukas 18. Oct 2013, 1:04 p.l. Reply

      Miskil imelikul kombel mitte :D

  16. Liisa 18. Oct 2013, 1:06 p.l. Reply

    Väga hea lugu :) Kohe kindlasti varsti päris voolabki silmadest vikerkaari kuna see armastus ja armsus aina intensiivsemaks läheb.

  17. Kerli 18. Oct 2013, 1:09 p.l. Reply

    Mina võtsin kah mehe kaasa, kuid kui “päris” sünnitamiseks läks, kamandasin mehe miskipärast uksetaha :P see tunne tekkis kuidagi ise enesest ja lampi, et ma ei taha teda selleks hetkeks sinna palatisse :D

  18. Margit 18. Oct 2013, 2:37 p.l. Reply

    Koridoris istumine küll ei ole midagi erilist,pidevalt kõrval olles näeb paremini,et midagi ilusat seal ei ole.Mul küll oli hea valutades oma meest pigistada…

  19. Kea 18. Oct 2013, 3:06 p.l. Reply

    Kardol tuleb kirjutamine sama hästi välja kui sul. Need illustratsioonid “silmasedst verd ja vikerkaari” on head :D

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: