nööbike

Ma olen Mari Johannakest viimasel ajal Nööbiks kutsunud. Ma ei teagi miks. Võib-olla selle pärast, et ta stepslitaoline nina meenutab mulle nööpi. Või ta on väike nagu nööp.

Ja sellepärast kirjutasin ma talle nööbimuinasjutu:

Väikesed armsad rääkivad nööbid


Ühes ilusas punases plastikkarbis elas kord perekond nööpe. Kunagi oli selles karbis olnud palju nööpe, kuid nagu ikka läheb, siis kadusid ka nööbid karbist. Näiteks ükskord kukkus karp põrandale. Nõnda kaotasid nad roosat värvi tädi Ülle, sest karbi sisu kokku korjaja ei näinud, kuhu Ülle lendas. Paar kuud hiljem jäid nad ka ilma vanaonu Kallest ja tema kaksikvennast, sest neid otsustati ära kasutada mängukarule silmade meisterdamiseks.

Nüüd oli neid alles neli tükki. Üllar, Aivo, Sirje ja Kati. Kõik erinevad, kõik nööbid.
Nööbivanaisa Üllar oli suur, tumepruun ja nahast kattega. Kunagi oli ta aidanud kinni hoida lambanahast mantlit, mida kandis üks metsavend. Üllar oli enda mineviku üle väga uhke ja heietas sellest iga jumala päev.

“Ükskord, kui me metsas lõkkematerjali otsisime, leidis…”.

“Leidis metsavend maast päris ehtsa püstoli ja pani selle kasuka taskusse. Ja kui kaks nädalat hiljem sina kogemata kasuka küljest lahti tulid ja sind ka sinna taskusse pandi, saite te väga headeks sõpradeks. Teame-teame. Sa ei pea IGA lugu sada korda rääkima, eksju,” nähvas väike kollane nööp vahele. “Sa oled seda ainult sada korda rääkinud!”.

“Aga kas ma seda ka rääkisin, et selle sama püstoliga saime…”.

“Saite te mitu korda metsloomi kätte ja nõnda ei surnudki sinu kullakallis metsavennakene võssa nälga ära. Väga tore, ausalt kah. Kas me võiks nüüd mõnel muul teemal rääkida? Ma ei jõua enam vanaisa jutte ta metsavennast kuulata,” jorises kollane nööp oma vanemate poole kõõritades.

“Kati! Kuidas sa räägid vanaisa kuuldes? Vanaisa jutte tohib ainult siis maha teha, kui vanaisa magab! Kombed sulle ikka külge ei hakka, tee või tina,” vangutas emanööp Sirje pead. “Kuuled, Aivo, kuidas laps räägib? Kiiremas korras tuleb selle pubekaga midagi ette võtta,” veeres Sirje nüüd oma mehe juurde, lootes, et see nende tütrele kiiremas korras kombeid õpetama hakkaks.

“No mis selle lapsega ikka teha?” ei osanud suur, must ovaalne nööp kohe midagi ette võtta. “Kati! Räägi vanaisast taga, siis kui vanaisa magab!” ütles ta ebalevalt ja vaatas kiirelt oma naise poole, et näha, kas ta ikka õiget asja öelnud oli.

“Aga vanaisa magabki ju,” nentis Kati vanaisale osutades. Tõepoolest. Pruun nööp oli külili vajunud ja norskas vaikselt.

“Vanaisa narkolepsia sind seekord päästis, aga sa ei saa loota, et see iga kord juhtub. Ikka tuleb viisakaks jääda!” manitses ema.

“Aga vanaisa jääbki ju IGA kord magama, kui temaga rääkida,” ei saanud Kati süda rahu. “Miks mina alati pean kõike tegema, nagu teie tahate, kuigi ma ju TEAN, et vanaisa jääb magama?! Mis vahet seal on?! Ah, ma vihkan teid kõiki!” räuskas Kati ja veeres solvunult karbinurka.

“Mina ei tea, mis Katiga teha. Tal on vist see teet peale tulnud, millest kõik räägivad…” tegi Sirje asjalikku nägu, nagu ta teaks, millest jutt on. Sirje oli vanasti õmmeldud ühe lilla juuksurikitli külge, kus ta kuulis omajagu naistejutte. Seda, et lastel ühel hetkel “teet” peale tuleb, oli ta ka kuulnud.

“Kõik sümptomid peavad paika: hakkab vastu, ei kuula sõna, unustab kombed. Kõik tunnused viitavad sellele, et Katil on teet peal!” väristas Sirje õudusest õlgu.

“Aga…Kaua see teet peal püsib?” küsis Aivo kahtlustavalt.

“Oii-ii. See teet võib mitu aastat peal olla. Ükskord kuulsin sellist lugu, et perepoeg tassis teedu ajal enda vanemate asjad kõik pandimajja, et alkoholi osta! Kas sa kujutad ette! Mõtle, kui Kati nii teeks!” väristas Sirje lõuga.

“Aga kallis, meil ei ole asju. Me elame nööbikarbis…” üritas Aivo naist rahustada.

“No aga mõtle kui OLEKS! Kriiskas Sirje juba nutta tihkudes. Meie Kati võiks meie asju pandimajja viia! Vot selline asi on see teet! Aah! Ma ei taha elada, kui meie lapsel on teet peal.”

“Kuidas selles teedust lahti saada? Äkki me peaksime talle vitsa andma?”

“Hull jutt suhu tagasi! Teedu ajal lapsele vitsa andma?! Sa ikka tahad, et ta kuskile posti otsa tantsima läheks või?”

Aivo kehitas õlgu ja ei osanud midagi kosta. Kui tema veel omal ajal ühe püksinööbina elu alustas, ei olnud ta mitte midagi mingisugusest teedust kuulnud. Samuti oli Aivo kindel, et tema peal küll mingit teetu ei käinud.

“Seda tänapäeva noorust,” ohkas Aivo ja mõtles, et hommikul küsib ta esimese asjana Üllari käest nõu. Äkki tema metsavennal oli teet peal käinud ja ehk oskaks Üllar teda selles olukorras aidata. Seda Aivo küll ei tahtnud, et Kati posti otsa tantsima läheks. Mida iganes see ka veel tähendama pidanud oleks.
***
Öeldakse küll, et laps räägib siis, kui kana pissib, aga selle kohta ei ole midagi öeldud, et millal laps kuuleb. Nähtavasti ikka kogu aeg, sest vaene Kati konutas oma karbinurgas ja värises.

“Kuidas küll mu vanemad mu eest seda varjata on suutnud, et mul Teet peal on,” tihkus ta. Kogu olukord tundus Katile sama segane kui see kord, kui ta kuulis, kuidas väikeseid nööpe tehakse. Ajulage! Aga kuna Kati ise väikseid nööpe teha ei tahtnud, ei tundnud ta sellest informatsioonist ennast nii puudutatuna, kui sellest, et tal Teet peale tulnud on.

Teetu teadis Kati hästi. Kunagi, kui Kati veel ühe teksaseeliku küljes taskut kinni hoidis, oli seal ka üks trukk nimega Teet. Kati ja Teet ei suhelnud kuigi palju ja Teetu polnud ta juba aastaid näinud. Kuidas Teet ta nüüd üles leidis?!

“Hommikul küsin esimese asjana vanaisa käest, et mismoodi nendest soovimatutest teetudest lahti saadakse. Tema teab kindlasti,” üritas Kati ennast rahustada ja heitis murelikult magama. Kohe ikka hästi nurka pugedes, et see vana pervert, Teet, talle keset ööd peale ronima ei hakkaks. Jumal neid poisse teab…
***
“Kati, ärka. Me peame rääkima.”

Ema rahutu hääl tegi Kati murelikuks. Kas Teet on öösel käinud?! Kati tõusis istukile ja jäi ema kuulama.

“Vanaisa…Ta…Ta on täna öösel…Vanaisa on tä…” suutis Sirje öelda ja puhkes nutma.

“Vanaisa on täna öösel mantli ette õmmeldud,” lõpetas Aivo lause. Karbi kaas oli paar tundi lahti ja me nägime oma silmaga, kuidas vanaisa 20 minutit mantli ette pusiti. Jumal tänatud, et sa magasid.” ohkas ta. Üllar oli röökinud nagu ratta peal. Samas, kes ei röögiks, kui teda nõelaga torgitakse. Siis oli aga karbi kaas kinni pandud ja mis Üllarist edasi sai ja kuhu mantel viidi, ei teadnud keegi.

Kati ei teadnud, mida kosta, kuid üks oli selge. Vanaisa tuli päästa! Muidu ei saagi ju Kati teada, et mida selle varitseva Teedu suhtes ette võtta. Isale või emale ei julenud Kati öelda, et ta Teetu kardab, sest vanemad ei saa ju kuu-naa-gii mitte millestki aru. Rääkimata säärasest suurest probleemist. Kuigi vanaisa jäi alati magama, siis vanaisale julgeks Kati rääkida küll. Eriti, kui vanaisa magab…

“Mantleid hoitakse ju esikus. Meie karp ongi ju põhimõtteliselt esikus. Ainult ümber nurga ja seal ongi juba nagid. Ma tean, ma ükskord veeresin sinna. Mäletate ju küll, siis kui tädi Ülle kadunuks jäi. Me peame vanaisa päästma, eksju?” pöördus Kati isa poole, sest ema vedeles silmili maas ja ei liigutanud dramaatiliselt. Nõnda tegi ta iga kord, kui tal stress oli.

“Vanaisa päästma?! Hulluks läinud!” kostis summutatud heli maast, kui ema näoli rääkida üritas. “Kuidas me teda päästame? Meil pole ju isegi mitte käsi,” ahastas Sirje.

“Meil tõepoolest ei ole, aga Piretil ju on…” jäi ka Aivo mõtlikuks. Vanaisa tuli tõepoolest igal juhul koju saada, sest selle teeduga ei osanud Aivo kohe kindlasti ise hakkama saada. Ja ega Sirjest ka suurt tolku pole, kui asjalood karmid. Siis tekib temal kohe stress ja kõrge vererõhk ja sada muud häda. Piret oli aga inimlaps. Ja pealegi veel alles 5-aastane. Ega ta enam kaua nööbikeelt kõnelda ei oska ja ega perekond temaga eriti rääkinud ei olnudki. Põhiliselt selle pärast, mis juhtus vanaema Liisiga.

Vanaema Liis oli lahke nööbike. Ümar, kirjude lilledega ja üks igavene lobamokk. Just seepärast nad vanaisa Üllariga hästi sobisidki, sest Liisile meeldis rääkida ja Üllarile meeldis rääkida. Ja kuna Üllar üsna tihti magama jäi, sai vanaema rahumeeli edasi lobiseda. Mis siis, et magavale vanaisale. Parem ikka, kui mitte midagi.

Ühel päeval oli karbikaas lahti kistud. See oli Piret, kes oli neljaaastasena karbi avastanud ja tahtis näha, mis seal sees on. Kuna vanaema Liis nägi välja nagu väike kommike, oli ta lipsti Pireti suus ja see oli viimane kord, kui perekond Liisi nägi. Nad leinasid kaks nädalat nagu kombed ette näevad ja elasid siis tunduvalt vaiksemat elu edasi. Ainult vanaisa muutus kuidagi tuhmimaks…

“Mina lähen räägin Piretiga!” otsustas Aivo. Parem laseb ta ennast ära süüa, kui peab mingisuse tundmatu teeduhaigusega maadlema hakkama, mis lapsed posti otsas tantsima paneb.

Sirje soigumise saatel, kuidas teda ootab elu üksikemana, hakkaski Aivo karbikaane kallal nokitsema, kuni saigi karbi lahti. Tee Pireti tuppa oli tal selge, sest veel püksinööp olles, käis ta Pireti isa jalas seal toas mitusada korda käinud.

“Olge siis tublid, ma tulen varsti tagasi,” kinnitas ta ja embas isalikult Katit, lootes, et see viimaseks korraks ei jää. Andis Sirjele matsuva musi ja hakkas veerema.

“Ole vapper!” sosistas Sirje ultradramaatiliselt.
***
Aivo veeres vaikselt mööda liistuääri, et mitte liigset tähelepanu äratada. Pereema oli seal majas väga korralik ja puhtusearmastaja. Sellist tüüpi naine, kes nööpi nähes selle kindlasti üles korjaks ja karpi tagasi paneks. Seega tuli jääda nähtamatuks.

Tasa ja targu oligi Aivo jõudnud Pireti tuppa, kus väike plika õndsat lõunaund magas. Nööbike veeres voodisse, istus mugavalt Pireti silmalau peale ja hakkas seda lahti kiskuma.

“Piret. Piretike!” hüüdis Aivo hellalt.

Piret ei teinud teist nägugi.

“PIRET, AJA KARK ALLA!” röögatas lõpuks Aivo.

Piret avas silmad ja jäi Aivot vaatama.

“Kulla Piret, ära söö mind ära! Mul on su abi vaja! Meie vanaisa on pussitatud, mu tütrel on mingisugune haigus, nimega teet ja me ei saa ilma sinuta mitte kuidagi hakkama,” vuristas Aivo talle kiirelt oma mured ette.

“Nööp? Sa oled rääkiv nööp!” kilkas Piret ja võttis Aivo hellalt pihku. “Minu väike, rääkiv nööbikene,” lalises Piret õnnelikult.

“Ei, sa inimlaps! Kuula mind! Lähme nüüd kööki ja võta sahtlist käärid,” üritas Aivo Piretit võimalikult veenvalt suunata.

“Kääre ei tohi puutuda!” teatas plika uhkelt. “Mul ei lubatagi kääre puutuda,” kordas ta veel, juhuks kui nööp temast aru ei saanud.

“Muidu tõesti ei või, aga see on üks lahe mäng, mida me kohe mängima hakkame. Tahad ju lahedat mängu mängida eks? Lähme kenasti kööki ja otsime käärid üles, eks?”.

“KÄÄRIPEITUS!” röögatas Piret ja jooksis Aivo kõvasti pihku surutuna kööki.

Suurema vaevata leidis Piret käärid üles ja võttis need ettevaatlikult pihku.

“Nüüd läheme koridori ja lõikame mantlil nööbi maha,” teatas Aivo mänguliselt, et see hirmus inimlaps ikka teeks, nagu vaja.

“Nööpe ei tohi maha lõigata,” kuulutas Piret jälle.

“Muidu tõesti ei või, aga see on üks lahe mäng, mida me kohe mängima hakkame. Kes esimesena saab mantlil nööbi maha lõigata on võitja!” kiitis Aivo takka. “Suur pruun nööp tuleb maha lõigata,” andis ta täpsemad korraldused. “See on meie vanaisa ja meie pere nööbikarbis igatseb teda väga,” anus ta.

“Ma ei tea…Emme ei luba mul nööpe maha lõigata. Teine rääkiv nööbike ei käsi mul kunagi teisi nööpe maha lõigata,” hakkas Piret jorisema.

“Milline teine rääkiv nööp?!” uuris Aivo nõudlikult. Kas tõesti oli Piret tema veeremise ajal kellegi teise perekonnast kinni nabinud?

“Minu lilleline nööbike. Ma kakasin ta ükskord välja,” kihistas Piret jumalavallatult.

“Vanaema? Sa kakasid vanaema välja? Kus ta on?” läks Aivo elevile.

“Kapi peal,” ütles Piret iseenesestmõistetavalt ja tatsus oma toa poole, käärid ühes ja Aivo teises käes.
Ta asetas Aivo kapiservale, kus tõepoolest istus vanaema elu ja tervise juures, ning seletas parasjagu ühele nööpnõelale, kuidas ta omal ajal turu pealt ainult kahe krooniga kilo õunu ostis.

“Liis! Sa oled elus!” juubeldas Aivo.

“Mis sa lootsid, et ma olen siis surnud või? Ega väike reis seedeelundkonnas oligi see, kus ma veel käinud ei olnud. Kas ma olen sulle rääkinud, kuidas me ükskord Egiptuses käisime ja seal…”.

Liisi juttu katkestas röögatus: “PIRET! Mida sa nende kääridega teed?! KOHEMAID pane need käest! Sa ju tead, et nendega ei tohi mängida! Ja miks sa need nööbid välja oled kiskunud?”.

Ema krabas Pireti käest käärid ja võttis nööbid, pani need tagasi karpi, ning karbisolijad kuulsid, kuidas Piretiga tõrelev ema köögi poole kaugenes.

“Püha jeesus, Aivo. Sa tulid vanaisa asemel tagasi vanaema kummitusega,” heitis Sirje jälle dramaatiliselt näoli maha.

“Miks kõik kogu aeg eeldavad, et ma surnud olen. Vanainimesele pole viisakas öelda, et ta surnud on,” porises vanaema. “Ma olen ju täiesti elus.”

***
Kati oli õnnelik, et vanaema tagasi oli. Esiteks selle pärast, et vanaema suutis talle selgeks teha, et Teet ei olegi tagasi tulnud. Aga vanaema ütles ka seda, et Teet tuleb, kui ta oma vanematele vastu vaidleb ja inimeste juttusid siis kritiseerib, kui need üleval on. Enam iialgi ei kavatsenud Kati midagi säärast teha.

Ka Aivo ning Sirje olid rahul, kui Liis neile ära seletas, et teet ei ole mingisugune vähivorm, vaid täiesti harilik nähtus, nimega puberteet. Ta oli sellest korduvalt kuulnud, sest ta oli viimased pool aastat teleka kõrval kapil veetnud. Iga päeva nägi ta saadet “Nanny 911” kus üks korpulentne daam sääraste tegelastega võitles, ning ta kinnitas vanematele, et posti otsas ei olnud neist ükski tantsima kukkunud.

Ainult vanaisast oli kahju. Karbi kaas oli kõvasti kinni ja enam ei suutnud Aivo seda lahti puksida. Isegi siis, kui nad kõik korraga proovisid, ei olnud karbi kaas isegi natukene liikunud.

Päevad möödusid, vanaema lobises. Kati ei tantsinud posti otsas.

Ühel päeval avanes karbikaas ja sisse kolksatas midagi nahkset ja pruuni. Esiti ehmatas vanaema, et keegi loobib teda jälle kakaga, aga siis said kõik aru, et see oli hoopis vanaisa! Elus ja terve vanaisa!

Piret piilus naeratades karbikaane vahelt sisse ja sosistas: “Minu armsad väiksed rääkivad nööbid,” ning pani kaane kinni.

“PIRET, MIDA KURADIT SA TEINUD OLED?!” kõlas esikust ema raevunud hääl, aga nööpe see ei huvitanud, sest nad said jälle kõik koos olla. Nad kallistasid, kuni vanaisa norisedes magama jäi ja kallistasid teda natukene veel.

4753b1a03a1711e3a1b122000a1f9702_8On ju väike nööp. Mis muud :D

Tagged: ,

19 thoughts on “nööbike

  1. Riine 21. Oct 2013, 6:21 p.l. Reply

    Väga armas :) Siis kui ma kolmandat last ootasin, ristis mees kõhuelaniku Nööbiks :) Ja nii me teda siiani kutsumegi :)

  2. K 21. Oct 2013, 6:38 p.l. Reply

    See oli nii kaasahaarav lugu, et tahtsin isegi teada, mis edasi saab ja muudkui lugesin. :D

  3. ülle 21. Oct 2013, 7:14 p.l. Reply

    see oli küll lõik meie pere nimedest :-) et siis ülle e. mina, kalle mu isa, sirje mu ämm :-D Äge lugu Marile alias Nööbile!

  4. Kätu 21. Oct 2013, 7:22 p.l. Reply

    Oled sina alles Tubli emme ! Usu, su Nööbike võib su üle kuhjaga uhkust tunda!

  5. S. 21. Oct 2013, 7:29 p.l. Reply

    Päris andekas oled sa tõesti. ;)

  6. Liisu 21. Oct 2013, 7:31 p.l. Reply

    Äge lugu tõesti :)

  7. berit1984 21. Oct 2013, 7:40 p.l. Reply

    Mallu lõpeta ära, mul juba kolm last ja oleks soov sellega nüüd piirduda, Sina aga ajad oma nii uhkete postitustega JÄLLE titeisu peale :P ehk aitab mulle ja jube hea ongi seepärast aegajalt lugeda neid poste kus sa okse ja muu säärasega koos oled ja no nagu eelmine postitus oli, siis kaob taas isu :D
    aga väga armas muinasjutt :)

  8. Maria 21. Oct 2013, 8:18 p.l. Reply

    Sul on seda kirjutamisannet ikka kamaluga antud :)

  9. Krissu 21. Oct 2013, 8:55 p.l. Reply

    Lugesin sinna maani, kuni hakkasid sõna “teet” kasutama. Tean küll, et sa selle all puberteeti mõtlesid, aga kammoon. Minu armsa kihlatu nimi on Teet ja ta on parim, mis minuga juhtunud on. Kuidagi häiris ja ei tahtnud edasi lugeda:D Aga kindlasti oli hea lugu, ma arvan:)

  10. triiiiiiiin 21. Oct 2013, 11:29 p.l. Reply

    Palun jäta juba see armsa Kardo mõnitamine ;) Valus,kui igas postitutes oled sina mariga..Kardo on SUPER isa…sina ise, aga kahjuks üritad muuta teda…ja maha teha..kurb..

    • Mallukas 22. Oct 2013, 12:07 e.l. Reply

      Mis osa sellest muinasjutust Kardo mõnitamisena tundus sulle? :D

    • t 22. Oct 2013, 12:21 e.l. Reply

      Minuarust just Mallukas näitab Kardot heas valguses. Vaevalt iga issi on uues rollis nii muhe ja naljakas. Lisaks me ei tea keegi nende omavahelisi suhteid peensusteni. Seega, see võib ka olla nende omavaheline nali ning kui nii väga häirib, ära loe. Mina kusagil Kardo maha tegemist küll ei märganud. :)

      NB: Terve blogi vältel on ju väga hästi aru saada, kuidas Mallukas armastab ja hoiab Kardot ning vastupidi. Mõnitamist küll välja ei loe. Alati ei tasu ette kujutada, mida tegelikult kirjas ju ei ole ;) .

  11. Triin 22. Oct 2013, 12:43 e.l. Reply

    Kuule…ma ei ole tükk aega midagi nii süvenenult lugenud! :D

  12. Morgie 22. Oct 2013, 12:55 e.l. Reply

    Haha, lahe lugu :D
    Lase kusagile trükki, vms.

  13. Mac 22. Oct 2013, 8:49 e.l. Reply

    Jeebus, kui keegi oleks mulle tund aega tagasi maininud, et tahad ma näitan Sull eühte hullult põnevat ja kaasahaaravat muinasjuttu Nööbist, siis ma oleks ta välja naernud :D… aga näe, lugesin suu lahti ja lootsin õnnelikku lõppu (mille ma ka sain) :D

  14. Lii Kl 22. Oct 2013, 10:24 e.l. Reply

    Oijah, oli vast mõnus lugemine! :) Sa peaksid kirjutama pisikesi mõnusaid lastejutte/raamatuid, neist on ju tegelikult suur puudus turul. Mis puutub triiiiiiiin-u kommentaari, et mõnitad Kardot………..mnjah, aru ma ei saa, kuid igaühel omad foobiad. Aga jutt Nööbikeste elust on mõnus…. Tänud, et oled nii andekas ja jagad seda meiega!
    Supermõnus oli see teedu lahendus: kui laps palju vanematele vastu vaidleb, siis teet võibki peale tulla…..jummalast hea! :D

  15. soodomakomorra 22. Oct 2013, 10:39 e.l. Reply

    Mina julgen oma nelja lapse nimel pea anda, et mitte ükski laps ei kuulaks seda juttu lõpuni.
    Sorry.
    Kõvasti ülepingutatud. Moodsalt “cuuuul”.
    Minu kogemus ütleb, et lapsed vajavad “igavat”. Ikka Lumivalgekest ja seitset päkapikku, mitte Päkapikku ja seitset Lumivalgukest.

    Jõudu!

    • Mallukas 22. Oct 2013, 1:38 p.l. Reply

      No minu oma kuulas ja ei virisenud :D

  16. Pille 23. Oct 2013, 10:56 e.l. Reply

    Varsti enam ei kuula,kui Teet külas:D

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: