Kasvata nüüd seda last rahulikult omaette

Homsest lõppeb Kardo isapuhkus ja ta peab tööle tagasi minema. Ma tahaks dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIIII!”. Olenemata sellest, et ta iga õhtu kell kuus koju tagasi tuleb, siis tundub see mulle nii ebaaus ja kohutav, mis süsteemiga meil see maailm üles ehitatud on.

Inimene peab KAHEKSA ja pool tundi oma päevast veetma tööl, et saada raha, et kasvatada oma lapsi üles ja toetada oma perekonda. Aga mis aega ta peaks oma pere ja lastega veetma, kui ta kogu aeg tööl on? Jah, õhtul tuleb koju, aga terve pikk päev on ju ikkagi eemal veedetud. Tited arenevad nii paganama kiiresti, nad võivad varsti iga päev miskit uut õppida. Ja kus on isa? Eks ikka tööl. Sest raha on vaja teenida…

Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et ma ei oleks iial sellega nõus, et Kardo töötaks kuskil kaugemal. Vahet ei ole, kas teises linnas või isegi teises riigis. Esiteks ei olnud ma ka enne last just suurim kaugsuhete harrastaja. Mu esimene ja viimane “kaugsuhe” oli ühe noormehe Juhaniga umbes siis, kui me olime 14-aastased ja ta elas ühes Eesti väikelinnas :D Nägime ka igal nädalavahetusel ja olime mega-freaking-armunud! Aga see selleks.

Ma lihtsalt ei kujutaks sellist elukorraldust endale ette. Võib-olla olen ma nõrk, nõrk naine, aga ma lihtsalt KEELDUKSIN sellisest asjast. Ma tahan ikka iga päev kaissu minna ja iga päev rääkida juttu ja iga päev kudrutatud saada. Ja ERITI kui peres on laps.

Mu süda lihtsalt tahab armastusest põlema minna ja karjudes aknast alla hüpata, kui ma näen, kuidas Kardo Mariga tegeleb ja temaga juttu puhub. Ma ei kujuta ette, et ta ei saaks seda enam iga päev teha. Ma ei tea, aga kas väljamaal töötavad mehed tulevad igal nädalavahetusel koju? Vast mitte…Ja isegi 2 päeva nädalas oleks LIIGA VÄHE!

Minu õnneks arvab Kardo minuga samamoodi. Enne elaks 20 korda vaesemalt ja koos olles, kui rikkamalt ja eraldi. Kui ikka tõesti vaja oleks välismaale minna tööle (mõistan, et inimestel on näiteks suured laenud kaelas vms ja nad ei suudaks siin seda raha teenida) siis läheksime ikka terve perega. Sest kas mitte perekonna point ei olegi KOOS olla? Ma usun, et kes väga tahab, leiab ka siin võimaluse kuidagi seda raha teenida kui vaja. Kas ei?

Küsisin Kardolt ka, et mis tingimustel oleks ta nõus perekonnast eraldi välismaal elama. Ta vastas, et siis, kui ta välismaal vanglasse satuks :D No loodame, et ei satu siis. Pöidlad pihku!

Ometi on nii kohutavalt palju perekondasid, kus mees elab välismaal. Ma ei tee seda kindlasti maha, sest inimesed on erinevad. Ka minu enda kasuisa töötab Soomes ja ema on siin Tallinnas. Ema on maininud, et alguses oli imelik, aga inimene harjub ju kõigega.

Mõni ongi selline, et vajab nn “oma aega” ja neile sobib hästi, et mees koguaeg jalus ei tolkne. Mina aga sellist tüüpi ei ole. Minu jaoks on piisav oma aeg siis, kui me Kardoga istume kõrvuti ja ajame mõlemad omi asju :D Mina blogin ja tema… Teeb midagi muud. Mmm.. mõnus oma aeg. Ma ei kujuta ettegi, mitu korda peaks mind kiviga pähe lööma, et mõnus oma aeg oleks PÄEVI ÜKSI OLEMINE. NEVER!

Juba ajab natukene nutma, et ma homsest pean iga päev kuueni üksi olema. MIDA MA TEEN TERVE PÄEVA? Oh seda elukest.

Aga sellepärast mind nüüd huvitakski, et kuidas minu lugejatel need lood on. Ma tean, et lugejate seas on väga palju pereinimesi, kuidas teie pered elavad?

Ja nüüd nendele, kes elavad oma perekonnaga kõik koos, kas olen mina ainuke, kelle jaoks pikemaajaline lahusolek mõeldamatu on?

Tagged: ,

76 thoughts on “Kasvata nüüd seda last rahulikult omaette

  1. Lisann 27. Oct 2013, 1:37 p.l. Reply

    Mina lastega Eestis ja mees välismaal, näeme igapäev Skype vahendusel ja muidu 2x kuus.

    • Mallukas 27. Oct 2013, 1:40 p.l. Reply

      Aga kas üksik ei hakka nii olla :(?

      • Reet 28. Oct 2013, 9:49 e.l.

        Muidugi hakkab ju

  2. Reelika 27. Oct 2013, 1:41 p.l. Reply

    Mina elan 2 lapsega põhimõtteliselt metsas..üksi. Mees läib kord kuus kodus , kas 3 päeva või nädal. Olen juba harjunud :) ja meile sobib aga lastest on kahju.

  3. Jänx 27. Oct 2013, 1:44 p.l. Reply

    Ma poleks ka nõus, kui mees teise linna või riiki tööle läheks. Ma lihtsalt ei suudaks seda. Olen oma mehega mõelnud, et teise riiki tööle minna, rohkem raha jms, aga ainult siis, kui kaasa lähen. Eriti kui laps on. Mees jääb lapse kasvust ilma. :( Aga paljud pered on sunnitud niimoodi elama.
    Aga see, et Kardo tööle läheb tagasi. Heh, tuleb õhtul tagasi koju ja saab lapsega tegeleda. Lapsega tegelemiseks ei saa olla liiga väsinud.:) Seega pole hullu. Saad hakkama sel ajal.:) Varsti läheb Mari lasteaeda nii et sa ei saa arugi.:)

  4. :) 27. Oct 2013, 1:44 p.l. Reply

    Hääletasin, sellepoolt, et oleksin nõus, et mees töötab välismaal. AGA!!! sellel peab olema siiski ka mõjuv põhjus. Kahjuks esimeses variandis polnud seda, et mina elan Eestis ja mees välismaal.. :)

  5. Clara 27. Oct 2013, 1:45 p.l. Reply

    Su emal on õigus, inimene harjub kõigega ja mina kuulun nende inimeste hulka kes vajab ka üksiolemise aega rohkem vist, ma eluaeg rohkem omaette nokitseja olnud, aga mees eestis ja see ka ok :)

  6. Kätlin Kaasik 27. Oct 2013, 1:50 p.l. Reply

    MA just saadaks mehe minema suht hea meelega kui ta ise tahab. Õnneks või kahjuks pole seda ollust külje all hetkel.:P Ei kannata mitte ühegi inimesega ninapidi koos olla koguaeg olgu ta siis oma mees, sõber või kes iganes.

  7. Kersti 27. Oct 2013, 1:52 p.l. Reply

    Oeh, tean seda tunnet. Aga minul on see tunne veel kohutavam, isegi välismaaga võrreldes. Nimelt on mu abikaasa sõdur, kes käib iga 2 aasta tagant välisriigis sõdimas. Nüüd viimased 7 kuud on ta olnud Afganistanis. See on raske aga ma saan hakkama, pean saama hakkama. Õnneks pean ootama vähem kui kuu aega ja ta jääb koju tsirka 2 aastaks. Lapse kasvatamisega saan üksi väga hästi hakkama aga siiski toetusest ja abist jääb puudu ning mis kõige hullem, laps võõrastab oma isa. Kahju küll.

  8. S. 27. Oct 2013, 1:52 p.l. Reply

    Sa ei ole üksi! Sul on ju Mari ja mjäud! :)

  9. Kaiti 27. Oct 2013, 1:52 p.l. Reply

    Mina siin ja tema teiselpool Eesti piire. Jutt on alati, et läheb kaheks nädalaks, aga praktikas on ära 4-6 ja siis max 2 nädalat kodus. Mul 2 põnni. Pluss koeratüdruk.

  10. Pisi 27. Oct 2013, 1:53 p.l. Reply

    Meie pere võttis ka vastu otsuse, et lähme soome terve perega, mitte ainult mees üksi. Ka minu jaoks oli mõeldamatu, et mees ei saagi lastega koos olla ja pean õhtul voodis mehe kaissu. Minu jaoks oli niigi piinav see, et mees pidi eestis tööl käies olema tööl 7-20 ja lapsed magasid siis, kui mees tööle läks ja koju tulles ka lapsed juba magasid. Vabasid päevi oli nii vähe, et saigi võetud otsus vastu, et lõpetame selle elu ja otsime töö, mis meid elatab nii, et saaksime ka perega koos olla.

  11. B 27. Oct 2013, 1:54 p.l. Reply

    Meil nii, et mehel liikuv töö ning kui vähegi võimalik siis on Tallinnas (kus me ka elame) aga kui mõnikord talvel Tallinnas tööd vähe või ei olegi, siis on nädala sees teises linnas. Vahel on tegelikult ilma meheta olemine selline.. puhkus :D Aga ei kujutaks ette kui ta nädalate viisi kuskil Soomes oleks vms.

  12. Krissu 27. Oct 2013, 2:02 p.l. Reply

    Mis sa ikka halad, raha on elamiseks vaja :D Veel nõmedam oleks, kui ta tööle ei läheks, vaid looderdaks niisama kodus.
    Töölt tuleb, saate terve õhtu seal omavahel kudrutada. Siis hakkabki perega olemist veel rohkem väärtustama.

    • Mallukas 27. Oct 2013, 2:03 p.l. Reply

      Ei no, muidugi on. Aga haige süsteem ju :D Ja kurat, ta juba väärtustab piisavalt seda :D

      • Edith. 27. Oct 2013, 5:48 p.l.

        haige süsteem on jaa.. ilma rahata süsteemi on vaja

  13. Krissu 27. Oct 2013, 2:04 p.l. Reply

    Pigem hakkab kahju vb sellest, et päeval pole kedagi, kes sinu eest mähkmeid vahetaks :D

    • Mallukas 27. Oct 2013, 2:06 p.l. Reply

      No see on ka kurb muidugi :D Ja prügi välja viib :D

  14. Gertu Saareli 27. Oct 2013, 2:05 p.l. Reply

    Ma just naudin seda aega kui ma lapse ja kassidega ainult kodus olen. See päeva osa kui mees tööl on läheb nii kiiresti :) Kui sul Mari rohkem ringi askeldama hakkab siis läheb lõbusamaks. Ma mäletan kui mul laps siuke pisike oli, magab, sööb ja kakab. See oli igav aeg. Mehel oli küll kahju, kui ta töölt koju tuli ja ma talle teatasin nt, et meie preili keeras ennast ise kõhuli vms..Ta teebki neid kõige põnevamaid asju just siis kui issi kodus pole.

  15. jultsik 27. Oct 2013, 2:06 p.l. Reply

    Mul oli juba siis paanika, kui mees Eesti-sisese töökoha võttis, mis nõuab mööda Eestit rändamist (katusetöö). See tähendab seda, et ta on esmaspäevast reedeni ära ja all we have is weekend. Ja JUBA see on piin, mis siis välismaast rääkida…

  16. K 27. Oct 2013, 2:12 p.l. Reply

    Meil on hetkel nii, et mina Eestis ja mees välismaal ja peale sünnitust ( sünnitan umbes 7 nädalapärast) on ka paar esimest kuud ikka nii, et jään Eesti ja siis oleme koos kas seal välismaal või Eestis. Ega see mulle ei meeldi, et praegu nii peab olema, aga pole hetkel ka mingit muud võimalust ja tuleb see aeg lihtsalt üle elada.

  17. Kats 27. Oct 2013, 2:14 p.l. Reply

    Nii kui nüüd täiesti aus olla siis olen teisel ringil. Esimene abielu oli koos meremehega kes 6 kuud oli merel kaugel ja 1,5 kodus. Minu jaoks oli see liig. Ei meeldinud. Nüüd uue kaasaga elame koos eestis küll tiba väiksema rahaga aga olen 100 korda rohkem rahul :) Isa näeb ka kuidas pisike preili kasvab :)

  18. Anni 27. Oct 2013, 2:19 p.l. Reply

    Ma kogu aeg täpselt sama moodi mõelnud, et pigem tuleme elame mitu korda vaesemalt kui eraldi. Ma ei saa aru mis mõtte üldse on suhtes olla kui isegi koos ei ela ja mees kasvatuses ei osale. Pigem siis koliks ikka koos perega ära kui tõesti häda käes oleks :)

  19. Mannu 27. Oct 2013, 2:25 p.l. Reply

    No täpselt minu mõtted oled kirja pannud! :)

  20. ailialber 27. Oct 2013, 2:28 p.l. Reply

    Kui läbi sai minu üks ja ainus pikamaasuhe, siis lubasin endale, et ei korda seda enam kunagi… 5 aastat hiljem olen kaugsuhtes. Selle esimese suhte 100% feilimises oligi süüdi aga see põhjus, et kindlaks ei olnud pandud uued kindlad kohtumisajad ja edasine tulevikuplaan (tunnistan, 18aastaselt ma ei teadnud mida iseendagagi peale hakata, rääkimata siis suhtes olemisest).
    Nüüd aga on plaan selle pikamaasuhtega paigas, teame millal uuesti näeme ja mis peamine – teame millal see läbi saab! Paratamatult pidasime vajalikuks kumbki ülikool lõpetada ja mitte venitada asjaga. Mees otsis ka võimalust Eestisse enda hinded ja asjad üle tuua, kuid see ei osutunud lõpuks siiski paremaks variandiks. Seetõttu lähen ka mina kohe pärast enda ülikooli lõppu mehe juurde, et pere oleks ikka koos.

  21. Gätlin 27. Oct 2013, 2:29 p.l. Reply

    Kui mul esimene laps sündis, siis minu elukaaslane käis kolm nädalat Soomes tööl ja oli siis nädala kodus. Ja see oli KOHUTAV! Eriti kuna minu esimene laps on väga jonnakas laps. Esimestel kuudel ta ainult röökis. Koguaeg küsisti, et kuidas ma toime tulen, et mul vist kõige hullem laps üldse. Isegi minu ema polnud nõus last hoidma. No mul lihtsalt ei jäänud muud üle :( Neli kuud hiljem otsustasime siis, et lähme kõik koos Soome. Nojah ja mis vahe sellel siis oli. Suurt midagi. Sest siis olin esmaspäevast laupäevani 14 tundi igapäev üksinda. Ja pühapäeva veetsime vaieldes enamasti, sest kaaslane oli nädalast nii väsinud, et oma perega koos aega veeta ning läks sõprade juurde sauna lõõgastuma. Nojah näha on, mis sellest lõpuks välja tuli. Single Mom Here Now! Hiljem muidugi kui lahus olime otsustas ta Eestis töö otsida, väidetavalt käis seal tööl, sest minul oli seda raha vaja. Mida kuradit? Ma elan üksinda, elan palju vaesemalt ja olen palju õnnelikum…

  22. Diana 27. Oct 2013, 2:31 p.l. Reply

    Meie lastega eestis, mees omadega teisel pool maakera. Kui kokku saime, siis juba sain aru, et mu mees ei ole niisama kontoris istuja vaid hoopis väga aktiivne sõdalashing (9 aastat ta teeniski EKV-s) ja meie 2 lapse sünnid jäävad välismissioonide perioodi. Nüüd töötab ta välismaal, sest siin Eestis ta lihtsalt ei saa teha seda mida armastab sellise palga eest, mis 2 kasvava lapse vajadused rahuldaks (loe trennid jms ) ning meie majalaenu ka kataks. On raske, on, kuid kõigega harjub, Vahest kui ta jälle minemas on, tahaks ka karjuda, et MIKS…aga ma saan aru ja toetan teda. Ja eriti tahaks ma karjuda mehe ära olekul on sõprade tuttavate peale kes tulevad mulle halama, et nende mehed lähevad 2 PÄEVAKS minema või siis NÄDALAKS (mu oma on korraga ära 3 kuud), siis tahaks küll karjuda et LOLLAKAD. ausalt ma ei saa lihtsalt teisiti. Siiani olen oma suukese ilusti kinni hoidnud ja kaastundlikuilt naeratanud.

  23. Liis 27. Oct 2013, 2:34 p.l. Reply

    Mu mees on rekkajuht, hommikul kell 4-5 läheb kodust ära ja jõuab õhtul 6-8 ajal. Kui rase olin, tegi ta veel pikemaid päevi. Ära läks öösel kell 3 ja koju jõudis 23.00. Täiesti masendav, aga raha tuleb teenida :/

    • Gerly 27. Oct 2013, 7:21 p.l. Reply

      Jah, mu mees rabab ka kahel kohal ja koju jòuab kella 22.30 ajal..pyyab kyll pàevajooksul kodust làbi hypata, aga see pole igakord vòimalik. Laps on ka suvel syndimas..ytles kyll, et pyyab midagi parandada, aga ise septembrist tòòtuks jààdes tean, et kuidagi on vaja elada. Last ei kasvata ilma rahata. Eks kuidagi peame sellega harjuma, vàhemalt on mul abi suht làhedalt vòtta :) pàris yksi ka ei ole.

  24. Egle 27. Oct 2013, 2:43 p.l. Reply

    Mõlemil peab säilima niiöelda oma elu . oma töö, oma sõbrad-sõbrannad, oma toimetused, aga oma aega saab ka siis võtta, kui ühes riigis viibite. Väide, et:”Ma olen rahul, mul ongi palju oma aega vaja”, tundub mulle pigem enda või teiste pettena.
    Mina ei oleks sellega nõus, sest esiteks peavad lapse jaoks olema kättesaadavad mõlemad vanemad, teiseks ei tea iial, mis võib juhtuda – kasvõi murrad talvel jalaluu, siis on ikka hea, kui teine kasvõi hommikul ja õhtul sind aitab nii palju, et päeval lapsega hakkama saaksid, toob poest süüa või mis iganes. Enne ma töötan ise kolme koha peal, aga raha pärast pere lõhkuda ja meest teise riiki saata ei tule kõneallagi. Ma olen ise kasvanud põhimõtteliselt ilma isata, sest isa käis välismaal tööl ja nägime harva ning seega tean ma väga hästi, et lapse jaoks on see ääretult kurb elu.

  25. Kati 27. Oct 2013, 2:51 p.l. Reply

    Olen elus ära proovinud selle nalja, ja võin öelda et inimesed harjuvadki kõigega. Mina harjusin omaette olema.
    Kui algul oli nii kurb ja ikka kohe nutsid kui ära läks (2 kuud ära, 2ndl kodus) ja nii ootasid koju, siis lõpuks enam ei oodanud, sest ei osanud enam temaga kodus olla, käituda. Harjusin ära lapsega kahekesi, meil olid omad kombed, tegemised, harjumused, omad söögid, jne. Imelik rääkida, aga nii see oli. Muidugi kui koju tuldi siis oli ikka pikalt pidu ka meestel, eks siin tegi oma töö ka väike alkoholi armastus mehe poolt. Igatahes kasvasime lahku, suhe ei toiminud enam, seda ise ka avastas- jäi koju, kahjuks/õnneks see ei muutnud enam midagi. Pigem käisime närvidele üksteisele, tülid tülide otsa. Või ma ei teagi, või kasvasin vaid mina lahku, võimalik, mina igatahes loobusin proovimastki. Inimene oli mulle võõraks jäänud ja ma ei osanud temaga enam perena elada.
    Nüüd on mul uus elu juba pea 5 aastat, välismaal töölkäimine on minu jaoks välistatud, ütlesin kohe ära- ma tean mis siis juhtub! Kui siis- siis kõik koos minema siit, aga nii tilgutama ei ole mõtet hakata. Vahel ta tööga ikka satub Eesti siseselt komandeeringusse, et Epäeval läheb ja Reedel tuleb, isegi see on kurb ja väga ei meeldi mulle aga mis teha. Õnneks on veel siiani ikka kurb olla kui sellised objektid satuvad, ei ole veel omaette ära harjunud, jälle, ma usun et see ülipositiivne :D
    Kahjuks olen näinud liigpalju teisigi peresid, kes on purunenud just sellise elukorralduse pärast, üks kaugel ja teine lastega kodus.

  26. h 27. Oct 2013, 2:51 p.l. Reply

    Mina ei poolda eraldi riikides elamist, aga siin on 2 aga:
    1) mõne aasta pärast enne korteri ostmist ja järgmiste laste planeerimist läheb mu mees ca 6-12 kuuks Norra, et saada kokku sissemakseraha ja baas et lastega pikalt kodus olla. Eestis palgast seda ei kogu.
    2) Mina koos lapsega välisriiki kolima pole nõus. Armastan oma riiki, olen patrioot. Ehk siis minu jaoks PIGEM kaugsuhe, kui elu välismaal. PIGEM. Parem, kui ei peaks valima.

  27. Diana 27. Oct 2013, 2:51 p.l. Reply

    samas kas lapse jaoks see on parem elu, kui lapsevanemad end 3l töökohal rabades puruks tõmbavad? Või siis 100 x vaesamana elada, nagu siin 1 väide oli? Kas olete olnud olukorras lapsena, kui soovite nt 1 jäätist saada ja sa ei saa seda, sest muidu pole emmel-issil raha nt piima osta? Või kui kõik lähevad ekskursioonile koolis ja sa ei saa minna, sest ekskursiooni maksumus on terve su pere kuu eelarve? Aga vähemalt oleme nälgas koos? Või kas see on siis parem laste jaoks, kui ema ja isa on mõlemad eestis aga raha on nii vähe et vaevaga saab elu sees hoitud omal ja maksud makstud, kuid nii ema kui ka isa on koguaeg nii närvilised, sest ei saa oma lastele anda midagi mida nad tahaksid?

    • Laura 27. Oct 2013, 5:15 p.l. Reply

      Väga dramaatiline näide minu meelest. Et enamus, kellel ei käi kumbki osapool välismaal tööl siis ollakse vaesed nagu kirikurotid ? Enamjaolt on siiski nii, et kui ei oska elada Eestis ei oska elada ka Soomes. Tõmmatakse kõik rahad laiaks igakuiselt ja elatakse ikka peost suhu. Nii , et vahet ei ole. See õigustamine on mõttetu..

    • :) 27. Oct 2013, 6:28 p.l. Reply

      Ausalt, kui ma olin väike siis ma ei saanud alati jäätist kui ma tahtsin, ma ei saanud iga asja mis ma soovisin. Muidugi sain käia klassiga ekskursioonidel, see raha oli alati olemas. Vanasti ei tormatud raha pärast kuskile välisriiki, seega ma ei tea.. Nälga ma ei tundnud kunagi ja toit oli laual olemas.

  28. reet 27. Oct 2013, 3:14 p.l. Reply

    Minu mees on õpetaja. Eestis, Eesti õpetajapalgaga. Ärge küsige, millest me elame, mul on igasuguste sooduspakkumiste leidmises vist juba doktorikraadi jagu kogemusi; jäätise- ja kooliekskursioonisküsimused on jah keerulised. Aga – mees käib igapäevaselt puhtas ja soojas kohas tööl, saab juba kella kolmest-neljast töölt lahti ja on igal suvel peaaegu kaks kuud järjest pere päralt. Kui neid boonuseid ei oleks, siis me oleksime ilmselt juba ammu kuhugi jõukamasse ja soojemasse riiki kolinud.

    Selleks, et kogu aeg kõik koos olla, peaksite mingit oma ettevõtmist aretama hakkama, soovitatavalt midagi sellist, kus saab kodus koos midagi toota. Enamasti on tegu talupidamisega ja nii-öelda lihtsa eluga kusagil metsade keskel. Kahjuks on paar sellist kogupere-tööelu elavat peret oma blogid kinni pannud või enam ei lisa juurde, aga need, keda kunagi lugenud olen, kasvatasid kõik lambaid ja elasid Hiiumaal. Usun küll, et lambad ja Hiiumaa ei ole kohustuslikud, aga kes teab …

  29. Coraline 27. Oct 2013, 3:25 p.l. Reply

    Eelmine suhe oli kaugsuhe – mina lastega kodus, mees Soomes. Õhtuti Skype ja korra kuus 3 päeva kodus. Kannatasime, mis me kannatasime ja üritasime, mis me üritasime, loomulikult EI OLE selline suhe NORMAALNE peresuhe. Ja nagu arvata võis, varem või hiljem, juhtus see mis juhtuma pidi ja see suhe sai otsa. Koledalt ja täiesti otsa. Elu õnneks ei seiskunud. Tuli uus suhe, uus elu, uus ja normaalne peresuhe – mees tuleb igal õhtul koju ja on üldse 200% olemas oma perele. Enam kunagi ei oleks nõus olema kaugsuhtes. Ennekõike juba enda ja suhte pärast, teiseks ka laste pärast! Praegu on raske kui mõned korrad aastas tuleb paar nädalat ilma meheta hakkama saada (komandeeringud) – siis on raske aeg kogu perel. Absurd kuidas vanasti saime sellises raskuses ja pidevas ootamisestressis oma närve kulutada KOGU AEG! Jube!

  30. Haly 27. Oct 2013, 3:30 p.l. Reply

    Meil ka mees välismaal ja ise lastega Eestis :( Käib kahe nädala tagant..
    Oleme sellega harjunud aga mulle ei meeldi see..
    Pole enam lähedased, harjunud üksi olema ja tahaks ju ikka iga päev ja iga hetk koos olla, kõike jagada ja kõike koos teha :(

    • Haly 27. Oct 2013, 3:32 p.l. Reply

      Kahe nädala tagant ainult nädalavahetusteks.. Või isegi vaid korra kuus..

  31. Lizzu 27. Oct 2013, 3:51 p.l. Reply

    elan enda vanemate kodus veel, aga meil hoopis teistpidi: ema töötab välismaal ja käib peaaegu iga nädalavahetus kodus, nii juba 10 aastat järjest..

  32. Kai 27. Oct 2013, 4:24 p.l. Reply

    Minu mees töötab juba veidi üle aasta välismaal (1,5 -3 nädalat korraga) aga elab ikka kodus (eestis, 2päeva – nädal). Mulle selline elu ei sobi aga hetkel pole parata. Laps on 9-kuune. Asja hea pool on rahaline seis ning suhe püsib värske. Koos oleme olnud aga juba 8-aastat. Tõepooleselt harjub nö üksi olemisega. Tulevikus loodame ikka töökohta eestis.

  33. mammu 27. Oct 2013, 4:39 p.l. Reply

    Minu teine pool töötab kaitseväes. Elukoht Paldiskit on sadu kilomeetreid eemal ja tihti on see et näemel vaid nädalavahetustel. Kui on metsalaagrid siis yldse paar nädalat pole koju mõtet oodata.Kohutav! Kõige tipuks otsustas ta minna veel välismissioonile Afganistaani. Nutsin silmad peast kui tuli hetk kus pidime lennujaamas hüvasti jätma. Kolm kuuuud üksinda olla ja muretseda kas ikka ellu jääb seal sõjas olles on kohutav. Peale kuud eemalolekut sai ligi 10 päevaks koju ja siis JÄLLE need kolm kuud. Ei harju ma kunagi sellise eluga! Sõduri naine on raske olla. Positiivne on see et tsipa vähem kui kuu pärast on minu sõda võidetud ja enam ma teda kuskile ei lase!! Kui vaja lükkan trepist alla jalad kipsi tal. Aga ei. Ei see ei ole elu.

  34. Age 27. Oct 2013, 4:48 p.l. Reply

    Suur vahe on, kas mees rabab Eestis ninast veri väljas 24/7 tööd teha ja on kogu aeg väsinud või käib 3 nädalat välismaal tööl ja 2 nädalat puhkab kodus. See 2 nädalat on pere kvaliteetaeg ja raha jagub ka igasugusteks tegemisteks.
    Ma valin pigem selle välismaal tööl ja kodus hea tujuline puhanud mees, kui tööst oimetu mees.

    • Kaysa 28. Oct 2013, 6:14 p.l. Reply

      Seda küll jah. Mõnel rikub see ka suhet kui mees tuleb õhtuti töölt ja on väsinud ja hommikuks peab jälle puhanud olema ja laps muudkui röögib. See kui mees paar nädalat kodus ja kohustusi pole, on ta tervenisti pere päralt nii päeval kui öösel ja on parem variant.

  35. Kätu 27. Oct 2013, 5:00 p.l. Reply

    Minu käib mees juba mmh , 1,5 aastat kindlasti Soomes tööl.Esimesed 6 kuud oli väga julm, olin rase ja üliemotsionaale, ja lihtsalt nii raske oli ilma meheta olla.Kodus sai ta ka kuus ehk 4-5 päeva kodus olla minuga.
    Siis sündis laps, vana töökoht kadus.Mees oli paar kuud kodune,kuid kuna lapsekasvatuseks ja meie ühise korteriehituseks oli raha vaja, siis sai ta uue töö Soome.Otsisime teadlikult Soome tööd, sest teadagi, palgad suuremad seal.Kuid õnneks ongi nüüd mehel töö, et 2 nädalat kodus ja 2 nädalat Soomes. Seega oleme sellise elurütmiga harjunud.
    Elame veel minu vanemate juures ja seega mul väga üksik pole olla, kuna alati olen inimestest ümbritsetud.Mehel pole samuti väga aega igatsemiseks, kuna ta töötab öövahetuses, 12 h järjest,siis magab 8h ja siis suhtleme igapäev veidi fb’is ja helistame samuti igapäevaselt.
    Eks praegugi tuleb vahel nii suur igatsus peale , kui teda meiega pole, aga tean, et juba varsti varsti on ta jälle siin, Eestis.
    Ise me oleme valinud sellise tee, sest oleme oma korteri remonti nullist alustanud ja tahame teha seda meile ideaalseks.
    Mina lapsega Soome ei taha minna ning oleme kokkuleppinud, et meie oma kodu jääb siiski siia, Eestisse.

  36. Liis 27. Oct 2013, 5:04 p.l. Reply

    Meil sündis poja septembris ja mees on Soomes tööl olnud juulist. Ütleks ausalt et nii tahaks et ta siin oleks. Nüüd on endalgi plaan minna Soome tema juurde kevadel lapsega. Kuna seal on lapsel natukenegi parem ja tema kreemidki on seal odavamad mida ta igapäevaselt vajab.

  37. Laura 27. Oct 2013, 5:28 p.l. Reply

    Meie oleme omavahel selgeks teinud ühe asja, saagu, mis saab, aga meil sellist suhet , et üks Eestis , teine Soomes ei tule. See peaks juhtuma ainult mingisugusel täiesti VÕIMATUL olukorral, kus tõesti kummagil pole tööd ja mina mingil ULME põhjusel kaasa ei saa minna.

    Kahjuks on minu oma teinud otsuse minna oma karjääri huvides Afganistaani missioonile , see peaaegu 7 kuud on õnneks kohe läbi saamas (ok vahepeal oli ca. 10 päeva puhkust). Ütlen ausalt, see on olnud tõeliselt raske, lisaks sellele, et minu õlul on lisaks kogu koduadministratsioon : arved jne, iga nädalavahetuse suurpuhastus, ise tassin toidukotte, vaidlen korteriühistuga, raban tööd teha ja pole kellegile kaissu roomata õhtul, AGA mis kõige hullem koguaeg on kuskil ajusopis mõte : ma loodan, et ta tuleb elusa ja tervena tagasi.

    Seega on see otsus olnud ainukene mööndus, igal muul juhul on ta teadlik, et “kogu karavan” tuleb kaasa :D

    Tean liiga palju paare … ma usun, et see protsent on ca. 93% või üle selle, kes on juba lahku kasvanud ning läinud või siis elavad sellises koomaseisundis kord kuus koos…

  38. Helena 27. Oct 2013, 6:39 p.l. Reply

    18 aastat oleme koos olnud ja ainsad lahus olekud on mõned üksikud komandeeringud Eestis ja mehe kalaretked sõpradega mõned korrad aastas, kus ca 3 ööd kodust ära ollakse. Oleme mõlemad pärit väga katkistest peredest, mistõttu on meie jaoks pereelu ikka see, kus ollakse koos, hobid koos, lastega tegeletakse, võetakse igale poole kaasa jne. Seega ükskõik mis elu toob, ikka koos. Nüüd sai väga palju sõna koos :)

  39. elex86 27. Oct 2013, 6:58 p.l. Reply

    Mina olin oma laste isaga koos 7 aastat, sellest 5 aastat kaugsuhtes. Lapsi kasvatasin suure osa ajast üksinda. 3 nädalat oli Ta tööl ja nädal kodus. Nii me lahku kasvasimegi. Rääkisin alati, et mitte kunagi enam.. Kaugsuhtega ma ei lepi. Nüüd olen 3 aastat uues suhtes ja mees eestis tööl, kuid pisikese agaga.. Umbes 2-3 korda aastas saadetakse Teda soome komandeeringusse. Vahel nädalaks, vahel kaheks kuuks. Ja, ega mulle ka see ei meeldi, kuid tuleb leppida sellega.

  40. J 27. Oct 2013, 7:19 p.l. Reply

    Oeh jah see tööpäeva pikkus. No kurat. Mitte millegi jaoks ei jää pärast 40h nädalas jõudu. Parimal hetkel on pühapäeva õhtul energiat ennast kodust välja vedada, aga siis on kõik poed kinni juba.. Minu peres küll lapsi pole aga mees otsustas et läheb poole kohaga tööle, et oleks aega rohkem koos olla ja oma hobidega tegeleda. Saab vähem palka küll aga raha ei asenda aega oma kõige kallimatega.

  41. SV 27. Oct 2013, 7:58 p.l. Reply

    Veab sul, et niigi kaua saite koos kodus olla! Mu mees läks ülejärgmisel päeval peale haiglast koju saamist tööle ja nüüd nende 9 päeva jooksul on tal olnud ainult 1 vaba päev :( (paar päeva on poolikud tööpäevad olnud, kus läheb pärastlõunal tööle). Tööpäev tähendab, et ta läheb hommikul enne kl 9 ära ja jõuab õhtul kl 22:30-23:00 ajal. :(
    Vot see on küll raske ja eks ma vahel olen siin õhtul juba pillinud ka, kui tema lõpuks jõuab. Mida kõike ma ei annaks, kui ta mul kl 18 kodus oleks. Praegu see algus eriti raske, kuna ise ka ju pole veel päris paranenud jne.
    Nii et ma olen suga täiesti nõus, et jama süsteem, et mehed kohe tööle peavad kappama.

  42. kah ema 27. Oct 2013, 8:04 p.l. Reply

    mul on ära proovitud nii koos olemine, kui eraldi olemine. ja ausõna, ei kannata mitte eemal olla. muidu töötas mees läheduses koguaeg, kuid olude sunnil pidi töötama mõne kuu . mul oli juba 2 last, 4-ne ja 2-ne ja ootasin kolmandat. rääkisime iga päev skypes, lapsed said rääkida, ise sain rääkida, kuid see “miski” jäi puudu. esimene kuu oli ok. siis küsiti kuidas suudan. ja siis läks kõik metsa. suuremal lapsel tuli stress. nuttis palju, küsis miks issi peab kaugel tööl olema? ütlesin et peab raha teenima. laps ütles see peale, et tal on raha, tema notsu sees on sente, ta annab need siis ei pea kaugele minema. õnneks oli issi hakkaja ja kuu enne kolmanda sündi leidis siiasamma kodukoha juurde samaväärse töö mis soomes oli. aega läks aga asjad lükkusid oma kohale tagasi. mees oli esimese sünnituse juures, teise juures olla ei saanud, kuna ülemus käskis töölähetusele minna hoolimata varasemast kokkuleppest. kolmanda juures oli, ja ütles, et teisiti ei olegi see mõeldav. tema ei suuda olla eemale, tulla peale tööd koju, ja mitte kedagi pole vastas. siin tööl käies tuleb peale vahetust kodus, lapsed jooksevad vastu, küsivad kuidas läheb ja muljetavad päevast ja jutuvada oi oi kui palju.
    samas mõni elab eraldi ja pole ka hullu keskit. inimesi igasuguseid.
    meile sobib nii ja ei kujutaks enam teismoodi elu ette..

  43. Katariina 27. Oct 2013, 8:25 p.l. Reply

    Tjah, eks olen mina ka kaugsuhtes. Üks ühes Eesti otsas, teine teises otsas. Peret meil veel ei ole, kuid lahus oleme vaid selletõttu, et minul on oma kodulinnas kohustused, mida ma pean täitma. Kaaslane ronib karjääriredelil, et tulevikus head elu lubada. Eks ma ka kodulinnas ronin siin mööda redelit, kuid varsti väänan ilmselt neid kohustusi ja panen nad sobitama kooseluks. Ehk siis, mul on siin dementne vanainimene, kelle eest hoolitsen ja kes ei ole nõus oma kodust lahkuma mitte mingil tingimusel. Küll suudan ka kangekaelsuse maha suruda ja mingeid tingimusi luua, millepärast võiks pealinna minna. Asi oleks muidu lihtne, aga tänu temale olen ma elanud täisväärtuslikku elu ja tema päästis mind sõna otseses mõttes surmast. Aga tjah, kaua ma ikka end jagada suudan niimoodi, pigem teeks toreda pereelu, kus lapse asemel on hoopis vanaemake.

    Igaljuhul, oleme seda elu elanud 4 aastat ja tulevikus ei soovi me kumbki rohkem lahus olla. Seetõttu näeme karjäärialaliselt mõlemad vaeva. Ehitame suhtele alusbetooni, pärast võib töövilju ja kooselu täiel rinnal nautida ning rahulikult olla.

  44. Marilyn :) 27. Oct 2013, 8:36 p.l. Reply

    Meil oli nii, et kui tüdruk oli kuu ajane pidi mees minema siis sõjaväkke, kuna ta aga ei suutnud seal olla teades, et väike pisikene kodus minuga siis tegi ta nii, et veetis 2 nädalat jämejalas ning sõjavägi jäi pooleli aga olime õnnelikud ja issi sai ka pisikesega koos olla. Nüüd on elu näidanud seda, et mina olen esmaspäevast reedeni tööl ja hoopis issi on see kes laspega kodus aega veedab. Õhtuti kui issi tööl peab olema siis tavaliselt ootan ta ikka ära ennem lihtsalt magama ei suuda jääda. Vahel on hea ka sõbrannadega välja minna ja nö oma aega nautida kuid siiski ainult 1 öö ja siis hommikul tunnen juba, et tahaks koju oma kallikeste juurde :)

    Ja ka meil oli valida kui mees töös ilma jäi, kas töötab Eestis edasi väikse palga eest või läheb Soome – otsus oli ühine , et see oleks põhimõtteliselt kooselule lõpu tegemine !

  45. Viktoria 27. Oct 2013, 9:41 p.l. Reply

    See poleks ju enam elu, kui mees elaks ja töötaks eemal. Sama hästi võiksin siis ka ju üksi elada ja kui on laps siis teda ka üksi kasvatada. Mees peab ka juures ikka olema ja enda panuse andma ning nägema lapse arengut. Näiteks olime ka meie mehega vahepeal seisus, et mees peab kolima välismaale tööle ja mina jääma Eestisse. Aga virelesime pool aastat ära ning tulime koos ikka tulema, sest ka meie ei suudaks siiski pool aastat üksteisest eemal olla. Sest olgem ausad, iga inimene vajab hellust ja armastust ning ega siis petmised ka kaugele ei jää- eriti noorte seas.

  46. Kati O 27. Oct 2013, 10:41 p.l. Reply

    Me muidu elame kôik koos välismaal, aga sellest sügisest tulime lapsega Eesti, et siin asju teha ja lôpetada. On raske ja vastik ja iga päev tahaks nutta padja märjaks, aga tuleb see môningane aeg ära kannatada.

  47. Oimakas 27. Oct 2013, 11:28 p.l. Reply

    issand, ma loen seda postitust ja ma ei saa aru, kuidas üldse on võimalik, et üksikemad hakkama saavad :O mitte ainult rahalises mõttes, vaid üldse! Ja ma olen isegi mitterasedana üliemotsionaalne, kuidas ma siis veel üksi rase peaks olema ja üksi lapse saama ja üksi last kasvatama ja … huh. Müts maha kõigi ürgemade ees, Jääb mulje küll, et jõudu rohkem kui kiviajal vaja oli :D

  48. Leila J 27. Oct 2013, 11:59 p.l. Reply

    Oeh, story of my life.
    Kui 2010a alguses rasedaks jäin, elasin mehe juures Ameerikas, kuid see ei tundunud õige. Mehe perekonna ja minu vahel oli suur kiil ja tahtsin oma “õnnistatud” aega oma perekonnaga jagada, ehk siis 2010a aprillis tulime tagasi Eestisse. Poeg sündis oktoober 2010 ja olime esialgu eluga Eestis rahul. Aga mehe eesti keel oli väga kesine, töö sai ta tutvuste kaudu ja mingil ajahetkel ammendas see teda, ta sai Ameerikast hea tööpakkumise, millest ta ei saanud rahalises mõttes keelduda (ameerikas makstakse palka iganädalaselt ja umbes sama palju, mis meie siin kuus saame).
    Kui ma õigesti mäletan, siis 2012a mai-aprill (täpselt enam ei mäleta) läks ta tagasi Ameerikasse ja meie pojaga jäime siia. Esiteks sellepärast, et olin viisavabaprogrammi raames jäänud Ameerikasse kauemaks, kuna ei saanud pabereid õigel ajal korda ja ei saanud enam ilma green cardita riiki sisse ja teiseks sellepärast, et ma ei olnud toibunud sellest, mis seal elades toimus.
    Eestisse tuli ta tagasi poja 2a. sünnipäevaks ja jäi siia 2-3ks nädalaks ja teist korda käis sel kevadel-suvel ning oli siin 3 nädalat ja nüüd peaks tulema umbes jaanuaris. Muidu suhtleme igapäevaselt Facetime’i ja Skype’i teel.
    Algus oli väga raske ning kohati on siiani, just lapse kasvatamise suhtes. Kahju on pojast ja mehest ka, kuid ausalt öeldes olen ma juba harjunud.
    Pigem on harjumatu ja keerulisem siis, kui ta “koju” tuleb. Kohati on siiani üllatav, et ma olen hakkama saanud ja siiani saan, sest emotsionaalselt on see väga kurnav. Aga samas see side, mis minu ja poja vahel tänu sellele on, on uskumatu.
    Praegu on minu green cardi taotlemine lõppfaasis, kuid ma pole üldse kindel, et ma sinna lennukisse astun, kui see aeg käes on.

    • elex86 28. Oct 2013, 12:12 e.l. Reply

      Täna hommikul just saatsin oma mehe suure kurvastusega komandeeringusse.. ja mõtlesin, kui nõme see ikka on, et Ta minema peab. Kuid nüüd ei olegi see enam nii kurb. Sul on ikka julm story ja ma ei tohiks üldse kurvastada :O

  49. Ethel 28. Oct 2013, 12:09 e.l. Reply

    Meil on pereettevõtte – seega kõik kolm Ghanas. Aga mõtted on küll sinnapoole et miski hetk riiki vahetada sest kopp hakkab Lääne-Aafrikast ette tulema. Aga kui vahetamekohta siis ikka kolmi – sihikul Lõuna-Euroopa või Aafrika Ida pool. Minul on lisatööna veebi meisterdamine ja see õnneks asukoha suhtes piire ei sea :)

  50. Z 28. Oct 2013, 12:17 e.l. Reply

    Olen mehega koos olnud üle 5 aasta ja kogu see aeg on mees välismaal töötanud erinevate intervallidega. Varem oli ikka pikemalt ära, kuid pärast lapse sündi, aasta tagasi, on absoluutselt iga nädalavahetus kodus käinud ja lisaks on pea iga kuu ka nädala järjest kodus. Meie suhe igaljuhul toimib ideaalselt ja oleme nii harjunud. Iga kord ootan teda elevusega koju. Ei saaks öelda, et ta lapse kasvamisest ka väga palju kõrvale on jäänud. Skypes suhtleme ka igapäevaselt. Kuigi jah, enne oma mehega tuttavaks saamist olin ka mina seda meelt, et mingit kaugsuhet vms minul NEVER ei tule :D

  51. Merly 28. Oct 2013, 1:15 e.l. Reply

    Ausalt öeldes on mu sõbrannal ja tema üle lahe töötaval mehel kordades rohkem koos olemise aega kui mul oma kodumaise partneriga. Sõbranna mees käib küll kahe nädala tagant kodus kuid saab siis kolm neli päeva perega veeta. Mu mees läheb enamasti poole üheksaks tööle ja saabub koju umbes seitsme paiku. Mõnel päeval on “augud”, kus käib kodus söömas ja nägu näitamas. Sept okt lõppes päev alles kaheksast u pool üheksa üheksa kodus. Aastas (va suvel) on vaid mõned üksikud vabad nädalavahetused. Enamasti on võistlused. Pedagoog/treeneri elu. Uskumatu mõelda, et mõnes peres tuleb mees juba viiest/kuuest koju ja nädalavahetused on vabad :-)

  52. Tikker 28. Oct 2013, 1:44 e.l. Reply

    Hehe. Ma ka mõtlesin, et ma NEVER ei oleks kaugsuhtes. Ja toona, kui suhe oli värske ninnu-nännu ja laps(ed) väiksed, olekski see minu jaoks täielik piin olnud. Mõeldamatu.

    Kui nüüd tänu rahamuredele välismaa teema tekkis, siis oli iseenesestmõistetav, et läheme kaasa. Aga vaat seal tuli lõpuks koduigatsus. Ja pidime koos tagasi tulema, aga sujuvalt muutus nii, et tema veel praegu käib ja mina jäin lastega Eestisse. Kuna nüüdseks oleme nii kaua koos olnud, siis ei ole enam seda 24/7 ninapidi koos olemise vajadust. Muidugi oleks mõnusam, kui ta oleks kogu aeg kodus, aga elu on täis valikuid. Kodu vajab putitamist, Eesti palkadega seda ei tee. No praegu ei ole asi isegi remondis, vaid puhtas ära elamises :P

    Lastel on raske, mina võtan asja üllatavalt rahulikult. Või noh, eks ikka vahel viskab üle, kui lapsed vinguvad või kui on ilge seksiisu :D Aga meil on õnneks nii, et käib küll mitu kuud ära, aga on siis sama pikalt kodus ka – see teadmine annab kenasti jõudu edasi minna.

    Mulle on hetkel palju olulisem, et olen siin oma kodus, tuttavas keskkonnas, lähedal sõbrad ja perekond, st vanavanemad, turvavõrgustik. Kõik on olemas ja oma, käe-jala juures. Mees saab jällegi üksi rahulikult oma öötööd teha ning päeval suvalisel ajal välja magada, kuna keegi ei nõua miskit :) Ja Eestisse tulek on tal ka üksi palju paindlikum ja odavam, kui terve perega reisimine/kolimine seda kunagi olla saaks.

    Nii et ma olen kõike mõelnud ja kõike proovinud, olukorrad lihtsalt aja jooksul muutuvad – see, mis mingil hetkel oleks olnud mõeldamatu ja täielik piin, võib ühel hetkel olla täiesti talutav ja parim variant.

    Ma muidugi ootan seda aega, millal jälle mõlemad Eestis oleme ;)

  53. Eliisa 28. Oct 2013, 1:56 e.l. Reply

    kui mõelda sügavamalt siis meie riik ju soosibki seda, et pered koos ei elaks. tüüpilise eesti perekonna mudel on kui mees teenib kuskil kaugel raha ja naine kasvatab kodus lapsi. ja see on paljude (naiste) arust täiesti normaalne ja see teeb asja just ERITI kurvaks.
    ega mul, endalgi on perekonna taust selline, et lapsepõlve algusaastatel töötas isa teises linnas ja käis nv’del kodus..ka hilisemad aastad veetis ta välismaal teenides, käies kodus umbes 5-8x aastas. Ma ei ütleks, et ma oleks puudust tundnud ASJADEST kui sellistest, sest neid võimaldas isa mulle alati, aga moraalsest poolest ja isa-figuurist tundsin veidikene puudust küll.. ja võib-olla ei olnud just noorena isaga nii lähedasi suhteid..
    Ma lihtsalt arvan, et perekond peaks olema koos ja ELAMA koos, sest laps on ikkagi kahe inimese ühine projekt. Muidugi, raha on vaja, sest ilma selleta ju ei saa (kahjuks), ja tõesti au ja kiitus meestele, kes veedavad palju aega perest eemal olles.. loodetavasti ka naised, kelle mehed kaugel raha teenimas on, kiidavad omi mehi ja tunnustavad neid! Kodust kaugel viibimine ei ole kerge kummalegi. Alguses raskem, pärast võib-olla natukene kergem.. aga noh õeldakse ka ju, et inimene harjub.
    No ja nii kasvavadki pered lahku, lapsed ei saa seda hoolt ja tuge mida vaja oleks ja ema peab täitma nii ema-kui-ka-isa kohustusi (ja naised ärge tulge väitma, et Skype-issi on sama hea kui päris issi, kes su lapsele õhtul voodiserval istudes unejuttu loeb)!

    Seda rohkem on lahutusi ja inimesed ei ela täisväärtuslikku (pere)elu. Aga see kõik algabki sügavamalt, kui lihtsalt sellest, et mees (naine) läheb välismaale ”suurt õnne ja raha otsima.” Pigem on ikka see, et seni kuni meie riik ei hakka pöörama tähelepanu sellele, et me oleme ka nr1 riik euroopas üksikvanemate arvult (ja euroopa ei ole ju ometigi nii väike?!) ei muutu mitte miski. Rohkem peaks hoolima perede eest ja isade/emade eest, et nad ei peaks jätma oma peresid üksi, et pereliikmeid ära toita. Palgatõusud, toetused jne.

    Siit ka väike katkend Maire Aunaste raamatust, mis on nii õige ja teemakohane:
    https://fbcdn-sphotos-h-a.akamaihd.net/hphotos-ak-frc3/v/1059440_10201610517293040_2140129587_n.jpg?oh=ccfc7f5252224aedbf1db1c7eb67c7e0&oe=526F3376&__gda__=1383051416_bfdce608820dec617f55a2556dcbfaa5

  54. kartulimardikas 28. Oct 2013, 3:18 e.l. Reply

    Alguses oligi hästi imelik, aga nüüd ta käib juba aastaid välismaal tööl, ja noh…sellega harjub ära lõpuks. Vähemalt on see hea, et ta saab päris tihti kodus käia.

  55. Regina 28. Oct 2013, 9:59 e.l. Reply

    Ka meie mõtlesime, et mitte kunagi ei suuda abikaasaga üksteisest eemal olla, aga tuli teha mõned valikud. Nüüd olen ma harjunud, et ta mul 5-6 kuud kaugel merel, trotsides ohtlike olukordi ja tuleb tervelt koju 3-6 kuuks. Suhtleme neti ja telefoni teel (arved jh üsna suured :D) Aga ega ma eita, on olnud ikka neid juhuseid ka, kus laps süles ja nutan, et miks minu mees kodus ole ning ei näe neid asju, mida mina näen. Ega temagi ei ole selle olukorraga rahul aga nagu ta ise ütles, peab ta selleks rohkem õppima ja arendama end, et lähemale tööle saada ning ma saan sellest aru. Koju tulles püüab ta selle aja kõik muidugi tasa teha, käies perega igal pool kus võimalik ja jääb ka aega meie kahe jaoks.

  56. Jaanika 28. Oct 2013, 10:03 e.l. Reply

    Nagu juba eelpool tõdetud – inimesi ja elusid on igasuguseid. Ning suur vahe on väikeste ja suurte (või juba täiskasvanud) lastega peredel. Meil läks nii, et ega isa kunagi minu ja venna kasvatamisse ja õpetamisse ei panustanud, karistamisse aga küll. Töötas küll Eestis, elasime kõik koos, aga närvikava, mugavus ja alkoholilembus ei lubanud isarolli täita. Teismelisena oleksin väga tahtnud, et isa töötaks välismaal, puhtalt seetõttu, et ta oleks eemal. Kui ma ülikooli läksin, siis isa hakkaski Soomes tööle. Selles mõttes on väga hästi, et mu diktaatorist abikaasa poolt lömaks litsutud ema on üksinda elades tugevamaks ja iseseisvamaks muutunud. Ega see ennegi neil mingi harmooniline abielu polnud, nüüd on lihtsalt veel raskem, kui ühe nädalaga kuus tuleb elada ära kogu kodune elu. Eks see on kõigile raske. Lahku on kasvatud, aga majapidamine nõuab mehekätt ja tööd on rohkem kui see nädal vaba aega lubab. Ja isa on sellest nädalast 5-6 päeva purupurjus ka muidugi. Nii et välismaal töötamine on hea neile, kes tahavad üksinda elada, aga lahku ei ole võimalik minna :) Nädalakese kuus kannatad kuidagi ära ja ülejäänud aeg on enda päralt. Hirmus-hirmus, aga nii on.

    Mina vajan päris palju endale olemise aega, laen enda akusid nii, et olen kaks päeva üksinda kodus ja tegelen vaid enda huvidega. Elukaaslasel on selline töö, et suvel on ta põhimõtteliselt kogu aeg “lennus”, näeme suhteliselt harva, talvel on ta aga päevade kaupa kodus. Nii et saame tegelikult mõlemad seda, mida vajame – piisavalt palju aega koos olla ja piisavalt eraldi nokitseda. Kaisusolijad oleme me mõlemad, nii et ma ei tahaks ka seda, et ta kuu või paar ära on. Mulle sobib nii, et vähemalt üle paari päeva saab ninad kokku panna :) Lapsi meil pole, selles suhtes on lihtsam. Kui kunagi mingi ime läbi peaks pisipere tekkima, siis ma ikkagi eeldan, et elukaaslane panustab meie “projekti”. Ja kui välismaale minek oleks, läheksin ikka kaasa.

  57. Ellukas 28. Oct 2013, 10:47 e.l. Reply

    Minu mees on kodust ära aastas umbes 2-4 korda…(ühe ööpäeva kaupa). Meil on lastega juba oma traditsioon välja kujunenud. Suurem poiss jääb sellel päeval lasteaiast koju ning otsustame mida põnevat päeval teeme. Tavaliselt on valikus Ahhaa, kino, mänguasjamuuseum, kui ilm lubab, mänguväljak. Kindlasti käime sellel päeval Auras ujumas, sest see väsitab lapsi korralikult ja õhtul on nad vaiksemad, rahulikumad ja uni tuleb kiiremini. Peale seiklusi käime lastega poes, kus ostame head ja paremat filmiõhtuks. Koju jõudes teeme valmis söögi, mida lapsed soovivad ja mida issi eriti ei armasta. Kui kõhud täis hakkab filmiõhtu, kus vaatame mõnda uut multikat või ägedat filmi (nt. transformerid). Peale filmi helistame issile ja räägime päevast ja soovime head ööd. Selleks ajaks lapsed on vaevu veel üleval ja jäävad päris kiiresti magama. Peale seda hakkab aga minu aeg. Mõnus kuum vann, hea raamat, vahest ka veel mõni hea film ja natuke käsitööd. Kuna päev on tegevusi täis, läheb see aeg nii kiiresti, et arugi ei saa…

  58. marca 28. Oct 2013, 11:46 e.l. Reply

    Mul teine äärmus – ma ka töötan oma mehega koos :) Paljud on imestanud, et kas niimoodi siiber ei saa, aga ma küll ei leia. Just hea, et teine mõistab ka su tööteemasid. Lastega olen muidugi ikka üksi kodus aga pikemat eraldielamist kah ette ei kujutaks.

  59. Svea 28. Oct 2013, 11:56 e.l. Reply

    Ma ei kujutaks sellest elukorraldust ettegi, et mees elaks/töötaks välismaal, sest mitte ükski rahasumma ei ole seda väärt. Terve peab koos olema, seda enam, kui kodus on kasvamas laps. Lapsed arenevad nii kiiresti ja ma tahan, et me mõlemad saaksime olla nende tähtsate hetkede juures. Kui mees leiaks super hea töö välismaale, siis ainuke mõeldav variant oleks just see, et meie läheme ka kaasa.

  60. Kaisa 28. Oct 2013, 12:17 p.l. Reply

    Mina üks nendest, kes peab oma mehe iga päev tööle saatma ja lootma, et kaitseväe ohvitserid ukse taha ei tule ja ei ütle, et nüüd oled omapead. Paar korda aastas saadan lähetustele ja loodan, et mees elusalt-tervelt tagasi tuleb. Sellise tundega on raske harjuda, mina ei ole siiani harjunud. Ei tea kas üldse peaks harjuma. Lähetused on suhtele kohati värskendavad. Õpid inimest hoopis teisiti vaatama, hindama ja armastama.

  61. Kass 28. Oct 2013, 1:04 p.l. Reply

    Minu isa töötas minu 16 aastaseks saamiseni kaugsõidu autojuhina. Lapsena olin harjunud, sest ei mäletanud elu teistmoodi. Siiski oli kordi, kus seisin vanemate magamistoa akna peal, lehvitasime issile.. ja nutsime. Sest see polnud siiski normaalne.
    Mu isa on üks väga vinge isa ! Kui ta tuli koju ta mängis meiega IGASUGUSEID mänge, hommikud möödusid nende kaisus ja pikalt laua taga aega veetes. Need olid head hommikud.
    Mu ema ei “kõva muti” tüüpi, aga ta pidi hakkama saama ja tagant järele mõeldes sai ta ikka müstiliselt hästi. Mina ja mu õde oleme üsna hullumeelsed olnud, rääkimata meie tervise hädadest. Hoolimata sellest kasvatas ta meist (peamiselt üksi) korralikud lapsed. Ja meist veel hullem pujään oli kohati tema ämm, kes asja lihtsamaks ei teinud.
    Tol ajal polnud ju Skype. Olid ainult üksikud hirmkallid telefoni kõned, pikad piiri järjekorrad jne.
    Siis jäi isa koju… Alguses tundus imelik ja eks ta üritas meid “oma käe” järgi veel natuke õpetada, aga mina 16 õde, 12.. ei olnud enam see iga. Õnneks harjusime ruttu ja ilmselt see oligi nii palju normaalsem ja meeldivam, et meeletuid paikapanemisi ei tulnud.

    Nüüd 7 aastat hiljem elan omaette, aga ei kujutaks ette, et mul ta alati n.ö käepärast ei oleks !

    Oma elukaaslast ka ei sooviks eemale lasta, eriti kui peaks sündima laps. Tean milline see elu mu emal oli ja lapsi ma ainult enda eralõbuks ka ei tahaks kasvatada.

    Arvan, et ju pidi nii olema. Isa sai ringi reisida, meie teinekord temaga kaasa. Elu oli kindlasti hea, aga mitte nii hea kui nüüd !
    Laste kasvamine on hindamatu asi .. ja ükskõik milline raha seda ülesse ei kaalu.

  62. Kaia Kersti 28. Oct 2013, 1:16 p.l. Reply

    Minu elukaaslane töötab pritsus ja on 24h tööl iga kolme päeva tagant. Tihti on isegi seda jube raske taluda ja olen nii mõnigi kord õhtuks talle sinna külla sõitnud, et lihtsalt paar tundi kudrutada ja kallistada. Kuna ta töötab mul veel teisel töökohal ka, siis nüüd viimastel kuudel on ta pidanud tihtilugu ka ööpäeva kuskil teises linnas veetma ja oi kui raske on üksi olla nii tihti. Nüüd on küll õnneks lootust, et ehk siuke reisiv töö saab lõpuks läbi, aga samas on nii palk hea ja mitte millegist puudust me ei tunne. Kui ta ainult pritsus töötaks, siis ei jääks peale kohustuslike arvete enam miskit kätte.
    Kui ta mereakadeemia eelmine aasta lõpetas, siis mõtles ta minna merele. Sellele ütlesin ma kohe ei. Õnneks ei olnud ta ka ise sellest mõttest kuigi vaimustuses, niiet sinnapaika see jäigi. Kui kunagi peakski tulema ette otsus kas jääda siia või minna välismaale, siis ikka koos, minu jaoks ei ole kaugsuhe suhe, aga samas olen ma selline inimeste inimene ka. Ei meeldi üksi olla ja seltskonnas tunnen ma ennast hästi.

  63. Kati 28. Oct 2013, 4:22 p.l. Reply

    Elame Eestis, terve pere on koos, ei kujutaks teistmoodi ettegi. Oleme niisama arutanud antud teema üle, mees õnneks ei ole nõus minema mujle tööle, tahab minu ja lastega koos olla. Minu jaoks kaugsuhe ei oleks ka eriline suhe, ma vajan meest ja lapsed saavad kasvada koos isaga.

    Naudi, et Kardo saabub iga õhtu kell kuus. Minu mees saabub pigem 20 või 21, kell 19 on haruldus, kell 22 ja 23 on samuti täiesti võimalik variant. Vähemalt saab õhtuti oma päevast rääkida ja iga õhtu kaissu pugeda. Kui ta on kodus, tegeleb lastega ja nädalavahetusel on ta ka meiega, ühe päeva ikka :D

    Inimene harjub kõigega, eks. Algus on raske, harjumatu, muserdav. Leiad igas päevas midagi toredat, tegeled Mariga, kirjutad-loed-kokkad-käid jalutamas ja aeg lendab, varsti ongi kell kuus ja Kardo tagasi kodus teie juures :)

  64. stixx 28. Oct 2013, 10:15 p.l. Reply

    7 aastat tagasi tuli läks mees üksinda Soome tööle ja ausalt öeldes polnud see mingi õige elu küll. Pikalt nii ikka ei kannata, sest kuigi päris lahku ei minda, siis minu arvates kaotab suhe siiski midagi väga olulist. Aasta hiljem kolisin mina talle järgi ja nüüd 7 aastat hiljem oleme saamas oma esimese lapse ja ausalt ei kujutaks ettegi, kui mees peaks teises riigis olema.

  65. Kristi 29. Oct 2013, 1:05 p.l. Reply

    Minu elukaaslane töötab küll Tartus, aga praegu on osaline mingis programmis, kus teda saadetakse vahel ca 2 korda nädalas Eesti peale lähetusele ja juba see on raske, kui ta on TERVE päeva ära :D Täna ta läks jälle ja tuleb alles homme õhtuks tagasi.
    Sest muidu on tal selline töö, et saab mingeid asju kodus ka teha ja tööl käib ainult koosolekutel (ja mina olen nagunii “vabakutseline”), nii et ma olen harjunud teda nägema ikkagi ka lõunal või nii, et hommikul ei pea kohe tormama,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: