Kas sina usud kummitustesse?

Üli tihti olen kuulnud, et inimesed ütlevad, et ah mina küll kummitustesse ei usu. Isegi Kardo väidab mulle, et kummitusi ei eksisteeri, aga ma pigem arvan, et ta lihtsalt ei taha aktsepteerida, et midagi sellist võib olemas olla. Noh, sest see on õudne ju, et midagi säärast olemas võiks olla :D

Mina usun 100% kummitustesse. Esiteks selle pärast, et ma ei usu, et pärast surma ongi kõik. Et me olemegi ainult mingusugused…kehad. Olen kindel, et meis on palju muud, mis jääb järgi ka surma korral.

Ma ei arva seda, et kõik kummitused halvad oleks. Ma usun, et valdav enamus nendest on ikka head ja tahavad niisama ringi uudistada. Mis sul muud ikka teha on, kui sul keha pole ja sa oled kummitus, eksole :D

Kunagi olime sõbrannaga öösel Kohilas, My ema juures, kui kuulsime trepilt samme. Mõtlesime, et huvitav, miks vanaema keset ööd üles tuleb, ta kunagi ei käinud seal. Sammud tulid kuni trepi käänukohani ja…HAKKASID ALT UUESTI PIHTA.

Me reaalselt tardusime ja küsisime teineteiselt, et kas me ikka mõlemad kuuleme seda. Kuulsime. Koputasime hüsteeriliselt vastu seina, mille taga minu vanemad magasid, aga need ei kuulnud essugi. Lõpuks haarasin ma sukanõela (sest see ju TÄIEGA aitab kummituste vastu!) ja jooksime hüsteeriliselt mu ema juurde, et ta meid päästaks.

Siis ei kostunud enam muidgi ühtegi häält ja kasuisa väitis, et vana maja ikka logiseb jne. Aga see ei olnud ikka mingi logisemine. See oli KUMMITUS!!

Siin korteris ma olen ka kuulnud koputust ja kui vaatan ukse taha, siis seal oli PIMEDUS. Isegi kui keegi oleks kogemata ukse pihta läinud, siis oleks mu ukse tagant ju automaatne valgus tööle läinud. Igatahes oli see jube!

Ja kui ma olin väike. Umbes 10-aastane, siis suri mu vanaema. Pärast matuseid istus vanaisa diivanil, mina istusin diivani ees maas. Ühel hetkel vaatasin ma ukseläve poole ja seal mu vanaema seisis. Oma koduriietes. Täitsa tavalise moega. Nagu ootaks mind sööma vms. Ma mäletan, et ma vaatasin nii pikalt ta poole, et kas ta kaob ära. Ei kadunud. Pilgutasin. Ei kadunud.

Lõpuks pöörasin pilgu vanaisa poole, et kas tema ka seda näeb. Kui pilgu tagasi pöörasin, ei olnud seal miskit.

Muidugi võis see olla mu alateadvus vms, aga mulle meeldib mõelda, et see oli päriselt tema :)

Kas teie olete kummitusi näinud? Kas usute nendesse? 

Advertisements

Tagged: ,

102 thoughts on “Kas sina usud kummitustesse?

  1. liisur 29. nov. 2013, 4:01 p.l. Reply

    mina usun ka, et midagi kindlalt eksisteerib… just nimelt selle p2rast usungi, et inimene ei ole lihtsalt liha ja luu vaid ka hing, mis on energia. ja nagu me k6ik fyysikas 6ppinud oleme, siis energia ei teki ega kao vaid muundub. praegune suurim hirm, et kui oma vanemad peaks minema, siis ainukeseks lohutuseks ongi see, et nad siiski kuskile j22vad :)

  2. Kaia Kersti 29. nov. 2013, 4:02 p.l. Reply

    Mina jällegi usun, et kui uksele koputatakse, siis niisama ei tohi seda lahti teha. Ikka küsi kas seal on keegi või vaata läbi selle uksesilma. Öeldakse, et nii lased surma tuppa.
    Kummitusi usun ka :)

    • L. 29. nov. 2013, 4:06 p.l. Reply

      Olen kuulnud, et kui “kummitus” koputab, siis ei tohi mitte mingil juhul teda sisse kutsuda. See pidi õnnetused majja tooma.

    • trolo 29. nov. 2013, 4:11 p.l. Reply

      just.. uksele või aknale.. peres on olnud mitu juhust kus kuuldi kolme koputust ja sai aken ja teisel korral uks lahti tehtud ja nö surm tuppa lastud. Mul endalgi ennem vanaema surma ema ja õega kuulsime koputusi uksele kuid mu sõber kes viibis uksele kõige lähemal seda ei kuulnud.. õde tegi ukse lahti..kedagi ei olnud..ja vanaema suri kolme nädala pärast kahjuks. ehk et ka mina usun vaimudesse ja sellesse et ka väljaspool meie planeeti on elu.

    • Pipi 29. nov. 2013, 4:12 p.l. Reply

      Mina olen ka kuulnud seda, et ust ei tohi lahti teha.

      • ENKA 29. nov. 2013, 4:58 p.l.

        ma ei saa aru sellest, et ei või ust lahti teha.. ma ju ei tea kas seal on ja automaatselt ikka teeks lahti :D või koputavad kummitused kuidagi eriliselt? kolm korda alati? :D

      • ENKA 29. nov. 2013, 4:59 p.l.

        kes*

      • Kaia Kersti 29. nov. 2013, 5:23 p.l.

        Enamustel korteriustel on see silmake, kust näeb välja. Minu omal küll ei ole, aga seega ei tee ka ust lahti kui lambist keegi koputab. Meil on all see telefon ka, niiet kui keegi ennem helistanud ei ole, siis ei tee ka lahti.
        Maamajades on tihtilugu kas uksel endal aken või siis näeb kuskilt kõrvalt aknast ukse ette :)

      • ENKA 29. nov. 2013, 8:06 p.l.

        tegelikult oli see pooleldi naljaga nagunii.. ise lihtsalt ei usu väga selliseid asju :) muidugi on põnev lugeda ja omajagu kõhedust tekitavad küll igasugused lood, a endal otsest kokkupuudet pole ja ehk seetõttu eriti ei usugi..

    • helene 29. nov. 2013, 4:31 p.l. Reply

      Ma ei usu kummitustesse ,aga peale surma ma usun,et minu hing asub elama kellegi teisena.Kas looma,taime voi uue inimese sisse.Mina usun ,et kummitavad nende inimeste vaimud kes on surnud noorelt voi kellegil on jaanud siin ilmas midagi pooleli ja vahest annavad monel surnud lahedased marku ,et midagi on valesti.

  3. Killu 29. nov. 2013, 4:05 p.l. Reply

    Peab ütlema, et imelike asju ikka vahest toimub. Minu lahkunud tädi kingitud portselankell kukkus seinalt sellel päeval (oli seal aasta täiesti koralikult seinalööduna olnud), mil mu ema käis meediumi juures sellest asjast rääkimas – meedium aitas enda peale tigedat tädi nö teisele poole üle. Samal päeval otsustas ka vana-vanaema, et tädi pilt on nüüd piisavalt nähtaval olnud ja teavitas “ta on nüüd läinud” ning pani pildi sahtlisse ära. Ise me emaga viisime asja kokku hiljem kui tuli jutuks, et ta seal käis.
    Lisaks kukkus mu tädi pilt pidevalt riiulil ümber ette poole olles ise pidevalt tahapoole kaldus ja toetamas vastu seina. Kukkumine lõppes peale seda, kui vana-vanaema tädi ainsa sõrmuse mulle edasi kinkis. Nii kui sõrme selle sain muutus kodus kuidagi rahulikumaks.

  4. L. 29. nov. 2013, 4:05 p.l. Reply

    Usun. Ükskord läks mul pool aastat aega enne kui aru sain, et ma olin kummitusega juttu rääkinud. Arvasin, et tegu on päris inimesega.

    • Kati 29. nov. 2013, 4:19 p.l. Reply

      Võib-olla räägid pikemalt?

      • L. 29. nov. 2013, 4:37 p.l.

        Ma ei taha väga sellest rääkida, kuna ma olen paarile inimesele oma loo pikemalt ära rääkinud, ja nemad ei ole mind uskunud. Lugu ise kõlab hästi klišeena, võib-olla on asi selles. Lühidalt on lugu selline, et üks naisterahvas tervitas mind ühe vanema hoone uksel ja uuris, kas ma olen majas peetava peoga rahul. Kuna tema riietus ja meik olid eelmise sajandi 30ndatest aastatest, siis jäi tema välimus mulle hästi meelde. Inimeste dresscode oli suvine ja casual ja tema oli ikka way too fancy. Eriliselt pälvis mu tähelepanu tema pikk sigaretihoidja. Otsisin teda hiljem sellelt peolt, aga ei leidnud. Küsisin pidulistelt ka, kas keegi on sellise ebatavalise välimusega naist näinud, aga keegi ei teadnud, kellest ma räägin. Pool aastat hiljem juhtusin rääkima ühe hoones töötava inimesega, ning ta juhuslikult rääkis, et sellel hoonel on üks püsielanik, keda on ikka aeg-ajalt nähtud seintest läbi minemas, haihtumas ja ilmumas. Siis sain aru, kellega peost muljeid olin vahetanud. Ja tegu oli alkoholivaba peoga :D mainin igaks juhuks ära :D

  5. asiaks 29. nov. 2013, 4:07 p.l. Reply

    Siis kui mul vennatütar sündis hakkasid majas kummalised asjad toimuma. Tuli välja, et majas on heatahtlik vaim. Ilmselt aastaid olnud, aga nüüd lapseenergia süvendas seda ja see “vaim” tahab siit minema pääseda, aga selleks on tal kellegi abi vaja. Pistikust lendas ise juhe suure pauguga välja. Kui arvata, et juhe oli pinge all, siis on juba järele küsitud elektrikult, et selline asi pole võimalik. Enne veel muidugi kustutati lamp ära, et siis juhe välja kihutada.. Ja sai käidud ühe naise juures, kes ütleski, et meie majas on heatahtlik vaim, kes otsib abi, et pääseda.. Np nüüdseks on ta muidugi juba läinud!
    Aga ise usun küll vaime ja kuigi mu vanaema on üsna värskelt mulla alla maetud, tunnen ikkagi ta kohalolu üsna tihti! :)

  6. ... 29. nov. 2013, 4:08 p.l. Reply

    Pärast minu vanaema surma hakkas vanaisa teda unes nägema. Arvasime, et asi on süümekates, sest ega ta just kõige truum mees polnud, aga kui ühel ööl vanaema oli öelnud, et ta ei saa välja ja ta ei saa välja ja surnuaiale minnes oli näha suuri oksasid haua peal, siis ikka võttis kõhedaks küll. Eks ma ikka usun hingedesse ja usun, et lähedased külastavadki läbi unenägude. Vanaema on ka minu unenägudes käinud paaril korral ja seda just siis kui raskem on olnud, justkui et kindlustada et ta valvab meid. Kui tal sünnipäev nüüd see aasta oli ja ma küünla kenasti süütasin, siis leek plinkis terve põlemise aja. Ega mina küünaldest midagi ei tea, vb mõni ongi selline, aga järgmisel päeval sama küünal mingeid trikke ei teinud.

  7. Marilyn :) 29. nov. 2013, 4:09 p.l. Reply

    Ooo see on hea teema ! :)

    Mina olen näinud kunagi selliust asja :
    Olime siis vanaema juures maal ja mu õde oli imik, väga väike. Magasime vanaem ajuures nii, et ühel pool diivani peal mina ja teisel pool oli väike õde.
    Öösel ärkasin sellepeale, et õde hakkas nutma, kui silmad avasin ja õde poole pea pöörasin, nägin, et keegi võtis lapse sülle, kuid see mis on sööbinud mällu on pilt sellest kuidas hele kogu rahustas mu õe silmapilkselt !
    Olin hetke tardunud kuid siis surusin pea suurest kartusest nii padja sisse kui suutsin ! Järgmine hetk kui pea tõstsin, et seda uuesti kaeda oli õde juba õndsas unes diivanil tagasi.

    Kuna aga me suguvõsa ema poolt on olnud ülepõlve nö küla nõiad, siis ka mu vanaema tegeleb selle imevärgiga ning kui hommikul küsisin, et kas tema käis õde rahustamas kui see öösel nuttis, siis vastus oli ei, ja tema polevat kuulnudki, et laps nutnud oleks.

    Kui olin oma jutu ära rääkinud, siis ta kinnitas, et tõenäoliselt oli see siis see samane mees, kes siin juba ennem endast märku on andnud !

  8. Jaana 29. nov. 2013, 4:09 p.l. Reply

    Natukene usun. Kui mu isa ära suri, siis peale tuhastamist tõime urni koju üheks ööks. Selsamal öösel läks boiler katki. Täitsa katki :)
    Võib-olla juhuste kokkulangevus, aga siiski tundus, et isa andis endast märku…

  9. R.M 29. nov. 2013, 4:10 p.l. Reply

    Ma olen samamoodi 100% kindel, et kummitused/vaimud eksisteerivad ning peale surma ei ole kindlasti mitte KÕIK läbi. Hing ja keha on 2 täiesti erinevat asja ning mina usun, et hing ei kao kuskile. Postitan siia ühe lingi, see on küll inglise keeles aga siin räägivad lapsed oma eelmisest elust, minu arust päris mõtlemapanev. :) Lapsed ju teadupärast pidid vahel mäletama oma eelmist elu ning ka vaime nägema. http://altering-perspectives.com/2013/11/10-amazing-things-kids-said-past-lives.html

  10. Pipi 29. nov. 2013, 4:10 p.l. Reply

    Usun neisse, et nad on meie ümber. Olen olnud sõbranna juures ööseks, kui kuulsin kõrva ääres hingamist, selline hästi raske hingamine. Alguses arvasin, et see kõik tuli koridorist, tuul vms. Kuid hiljem rääkis sõbranna erinevaid lugusid, mis temaga ja ta mehega kõike juhtunud on. Isegi tema sünnipäeva pidades ja pilte tehes ning poolaastat hiljem kui pilte vaatasime uuesti siis seal märkasime kuidas sinna pildile oli sattunud hele kogu. Kõige naljakam oli see, et see hele kogu oli täpselt tema mehe juures, keda ta ka kõige rohkem kiusas seal korteris. Lõpuks kolisid nad välja ja igasugused veidrused lõppesid.

  11. Meelika 29. nov. 2013, 4:15 p.l. Reply

    http://m.youtube.com/watch?v=q9EEbebegsk
    Pole päris teemase but it’s good! :D

    Minu vanaisa suri minu sünnipäeval. Mäletan täpselt kuidas 3klassis laulsime sünnipäeva laulu kõik õnnitlesid ära ja siis kutsus direktor välja mind. Wasn’t good.
    Aga nädal surmast oli pöörane. Ka need koputused keset ööd. Aga õnneks teadsime seda kuuldust, et avada ei tohi. Ja mina nägin teda samuti täiesti terve ja “elusana”. Sammud pööningul, ei mitte põranda vajumine vaid rasked sammud. ja siiss üks pardi hääl mida ta alati tegi mulle. Kahjuks ei oska ma seda sõnadega kirjelada, aga see hääl saatis mind peaaegu nädal.
    Olen koguaeg arvanud, et midagi jääb meist maha :)) will see.

  12. gho 29. nov. 2013, 4:21 p.l. Reply

    Sõbranna ,kes oli 8ndat kuud rase mattis ema. Ema oma lapselast ei näinudki, kuid juhtus selline asi, et sõbranna istus elutoas ja luges, laps oli turvahälliga tema kõrval lauapeal kui järsku keegi oleks nagu turvahälli kiigutama hakanud. Ei olnud see tuul ega keegi teine vaid nagu tema ütles siis see oli tema ema.

  13. Arra 29. nov. 2013, 4:21 p.l. Reply

    Ei ole ise midagi sellist kogenud, küll aga usun, et see, et midagi ei ole näinud ja teaduslike tõestusi ei ole jms, ei tähenda, et neid olemas ei ole. Miks muidu nii paljud siiski midagi müstilist kogevad…kuskilt need jutud tulevad. Vaimud, haldjad, kummitused, inglid, ufod vms…ei usu, et kõik silmapetted, juhuste kokkulangemised jne on olnud.

  14. A 29. nov. 2013, 4:23 p.l. Reply

    Aastaid tagasi oli meil sõbrannadega ka koputamisega jube kogemus. Olime minu maakodus, metsa sees. See oli minu vanaema maja, aga vanaema oli juba umbes aasta surnud olnud. Isa läks sünnipäevale ja meie jäime kolmekesi sinna ja limpsisime salaja siidrit, olime kuskil 16-17. Mingi hetk kuulsime, kuidas keegi koputas välisuksele. Kõik ehmatasime, sest oli juba öö.. Mõtlesin et ah juu see isa on, kaotas võtmed ära või midagi. Läksin siis ja tegin ukse lahti ja mitte kedagi. Hüüdsin veel isa, aga keegi ei vastanud. Panin ukse kinni ja jooksin ruttu tuppa tagasi. Istusime köögis ja arutasime et kes see olla võiks, ise näost valged. Natukese aja pärast kõlas taas kolm koputust, siis ma enam uksele minna ei julgenud, võtsin telefoni ja helistasin hoopis isale et kas tema teeb pulli.. isa ütles et tema on sünnipäeval ja et me tõenäoliselt kujutame seda ette. Olime täiesti kindlad, et see on mu vanaema, kes tuli noomima, et me seal siidrit jõime, sest naabrid olid kaugel ja pealegi täiskasvanud inimesed. Isa loomulikult seda ei uskunud. Mõned nädalad hiljem istus isa õues trepil ja nägi eemal seismas vanaema valges öösärgis. See kogemus pani mu väga ebauskliku isa ka kummitustesse uskuma. Peale seda hakkas ta mind ka uskuma. Usun, et vanaema hoiab siiamaani oma kodul silma peal :)

  15. sille 29. nov. 2013, 4:25 p.l. Reply

    Uskumatu, et kirjutasid sellest teemast just nüüd, kui kaks viimast päeva olen ma sama mõelnud.
    Nimelt elame mu mehe vanaema majas, kus ta kaks nädalat tagasi vanadusse suri. See maja on kunagi olnud kahepereelamu, mis on meil plaanis tulevikus enda tarbeks üheks ehitada – lapsed saavad oma toad jne.
    Need kaks nädalat on mul olnud nii palju muid mõtteid peas ja sagimist, kuid nüüd kui mees pidi nädalaks ära minema, olen kahe lapsega ja on veidi kõhe. Kuna mul on asja toimetusi ka seal teisel poolel majast, siis iga kord on veidi imelik tunne, et ma pelgan või kardan nendesse ruumidesse minna, sest kardan nagu tema nö “alasse” minna. Mõtlen, et äkki talle ei meeldi miski ja tuleb ka meid kummitama. Paljud kindlasti mõtlevad, et see on rumalus, kuid mõned väidavad, et ongi parem lasta surnud inimese asjadel pikemalt oma kohal olla, siis ta saab koduga kenasti hüvasti jätta. Ohh, see kõik on selline kummaline ja ühtäkki ma seda kõike kardangi. Kuid olen mõelnud, et meil ei olegi nii kiire selle ehitamisega ja see oli siiski tema kodu ning austame seda. Ehk on tal meie pärast seal kuskil üleval hea meel ja kummitama ei tule :)

    • Mariliis 29. nov. 2013, 8:45 p.l. Reply

      Kui kannatab, siis las asjad 40 päeva olla. Nii kaua pidi inimese hing maa peal olema. Sellest ka komme, et hauda ei tasandata enne seda aega ja närbunud pärgadelt võetud lindid hoitakse seni alles. Aga Sina pane talle aeda küünal ja pane ilusad mõtted teele.

  16. helena 29. nov. 2013, 4:31 p.l. Reply

    Kunagi ei tohi ust lahti teha jah, kui kõlab kolm koputust ja sa tead, et kedagi ei ole tulemas.
    Mul endal oli selline juhtum, et kolisin Viljandisse ühte majja ja kuulsin hilisõhtul uksele kolme hästi kõva koputust. Magamistoast nägin õuele ja enne seda koputust polnud keegi tulnud. Kohe turgatas pähe, et surm. Samamood, kui lind lendab aknale (ronk) siis see tähendab surma.
    Palju kogemusi vaimudega.
    This is scery shit!

  17. Krissu 29. nov. 2013, 4:33 p.l. Reply

    Kummitused on 100% olemas. Olen ise mitu aastat elanud vanas haiglamajas ja seal juhtus kohe igasugu asju. Küll keerati siiber kinni, koputati öösiti aknale ja visati kuumale pliidile vett. Palju palju asju juhtus veel, telku läks ise käima, potikaas lendas kolakil põrandale, kui ta oli pikali asendis, lõhnaõli pudel oli täpselt keskelt pooleks.. Ma ei sunni kedagi uskuma, usuvad need, kes on ise omal nahal kogenud. Mul on eriti creepy asi veel välja ütlema, aga mis seal ikka seletada, oli mis oli.

  18. Kelli 29. nov. 2013, 4:35 p.l. Reply

    Appiiiiii!!! Täna öösel ma ei maga sest need kummituste lood kummitavad peas. Usun ja jubedalt kardan…
    Aga tahtsin veel öelda, et olen kuulnud, et surnule ei tohi kodus küünalt põletada.

    • Kaia Kersti 29. nov. 2013, 4:50 p.l. Reply

      Oskad sa seletada miks? Ma koguaeg panen küünla põlema mõeldes vennale… ei tea kas siis enam ei peaks?! :/

      • Arra 29. nov. 2013, 5:11 p.l.

        Kas see ei ole mitte juba vana komme ,et hingedepäeval jms tuleb ikka küünal põlema panna? Ehk et see peaks igati okei olema. Küünlaleek annab teetähisena lahkunule võimaluse tagasi tulla ja vanale kodule või kallitele pilk peale visata ning aitab headel mõtetel temani jõuda. Selles mõttes, et sa ei kutsu ju halbasid vaime koju. Samalaadne on see vana komme, et jäeti söök lauale lahkunutele ja saun soojaks…ma ainult ei mäleta, kas see oli seotud hingedepäeva või jõuluõhtu või aastavahetusega….

      • Liisu 29. nov. 2013, 5:13 p.l.

        Ma tahaks ka teada, miks ei või?
        Hingedepäeval, inimese surmaaastapäeval ju ikka põletatakse .. alati ei ole võimalik surnuaiale minna, et seal küünal süüdata.

      • gho 29. nov. 2013, 6:47 p.l.

        küünlaid võib ikka põletada ja punaseid just siis kui tahta vaimu eemale tõrjuda kui tegu on tülika tegelasega. Jõulude ajal on armas minna kirikusse ja seal panna kadunud hingele küünal ja mõelda ta peale kõiges heas :)

      • gho 29. nov. 2013, 6:50 p.l.

        ..olen kuulnud, et pigem pole hea kui toas on kadunukese pildid raamides vms ja et ühes pildialbumis ei tohi matuse pilte hoida koos elavate piltidega.. aga noh kes teab mis see õige on.

      • elex86 29. nov. 2013, 8:44 p.l.

        Brrrr,.. Esiteks, mul on raamis lausa 2 emme pilti ja teiseks, tema matuse pildid on koos minu teiste piltidega suures albumis. Ja kõik on nii olnud pea 10 aastat. Sammuti põletan ma talle küünalt väga tihti. Ma oleks jumalasta õnnelik, kui ta mind tuleks kummitama. Vaevalt ta mulle halba tahaks :)

  19. Heeli 29. nov. 2013, 4:36 p.l. Reply

    See on tõesti hea teema :) mina usun ka kindlasti! Kuna kõik on siin rääkinud “inimkummitustest”, siis kirjutan oma vanaema kogemuse hoopis loomade teemal. Mu vanaemale ei ole kunagi loomad väga meeldinud. No meeldinud võibolla küll, aga endale ta neid kunagi tahtnud ei ole. Kui mu vanaema kolis oma poja (mu onu) juurde, siis onu koer hakkas mu vanaema nii armastama, et magas iga öö kui ta tuppa lasti, mu vanaema toa ukse taga. Ka vanaema ise kiindus koera väga. Mõned aastad hiljem kolis vanaema oma uude majja. Koer käis pidevalt tema juures, vahemaa oli kiviga visata. Koer oli vana ja ju ta siis tundis, et tema aeg on otsas, ta läks mu vanaema juurde ja suri praktiliselt tema kätevahele ära. Vanaema võttis seda asja väga raskelt ja oli mega kurb. Surma õhtul voodis pikutades kuulis vanaema kuidas mööda elutoa parketti küünteklõbin tema tuppa tuli. Tal olid käed voodil enda kõrval ja ta tundis kuidas “külm õhk” kätt edasi-tagasi liikus. Seejärel kuulis ta kuidas koer haugatades piltlikult öeldes “taeva poole kõrgusesse läks”. Vanaema arvab ning ka mina, et see oli ta tuli hüvasti jätma. See lugu toob siiani minus külmavärinad, aga seejuures on nii südamlik :)

  20. kats 29. nov. 2013, 4:39 p.l. Reply

    kui minu vanaema suri siis jäi kell kohe seisma…. midagi ma ikka usun küll :)

    • kats 29. nov. 2013, 4:40 p.l. Reply

      ja kell enam tööle ei lähe ja sammtui on see kingitud vanaemalt

    • Katrin 30. nov. 2013, 5:56 p.l. Reply

      kui minu isa suri, siis tema kell jäi ka seisma. kell, mis muidu oli aastaid käinud

  21. k2rdug 29. nov. 2013, 4:51 p.l. Reply

    Kunagi kui ma veel vanemate juures elasin, juhtus minuga nii, et üks hommik, kõhuli magades, ärkasin sellepeale, et keegi nagu täiest jõust tiriks minu juukseid. Nii kui silmad lahti tegin, kukkusid juuksed mu seljapeale. Aga kui ümber pöörasin, polnud mitte kedagi. Oleme ka perega kuulnud teisel korrusel samme, kuigi sel hetkel nagu kedagi teisel korrusel pole. Samuti on vahest olnud kuulda nagu oleks välisuks käinud, et nagu keegi oleks tuppa tulnud, aga kedagi ei tule.
    Olen ka tähele pannud, et mu laps ei saa minu vanemate kodus kunagi rahulikult magada ja nii on ka mu õe lapsega. Ei tea, mis neid segab :)

    • ... 29. nov. 2013, 5:48 p.l. Reply

      Räägitakse, et lapsed tajuvad hingede kohalolu tugevamalt kui täiskasvanud, sest nende “pea on tühjem” (mitte selles mõttes tühi, et loll inimene), aga täiskasvanute pead on ikka igasugu erinevaid mõtteid täis, mis takistavad asjade tajumist. Lapsed on avatumad, vähem segavaid faktoreid.

      • ... 29. nov. 2013, 5:53 p.l.

        Selline loogika seletaks ka seda, miks inimesed vaimudega just öösiti kokku puutuvad rohkem. Päeval on kõik muu ümberringi aktiivsem ja on nn müra, mille sisse vaimude kontakt ära kaob.

      • elex86 29. nov. 2013, 8:54 p.l.

        Mul õejuures kummitab. Asjad kaovad ise enesest ja ilmuvad mõne päeva pärast jälle tagasi. Arvasime ka siis, et ah, õde kujutab ette. Kuid korduvalt puges meie vennatütar laua alla ja teki alla peitu. Ja seletas, et kardab seda onu. Pikema uurimise peale rääkis laps, et onul on must mantel seljas ja kaabu peas. Et ta käib koguaeg siit läbi(Õe korterist). Aga ta ei ole paha, on ka tüdruk rääkinud. Nii nimetasime selle kummituse Kasperiks ja ei lase temal ennast segada.

        Usun kummitustesse ja usun ka seda, et peale surma läheb hing järgmisesse kehasse. Kas inimesse või looma vms.

  22. Liisa 29. nov. 2013, 4:51 p.l. Reply

    Olen juba üsna noorelt uskunud, et midagi siin ilmas on veel. Mida silmaga alati ei näe. Kuid rohkem uskuma hakkasin sellese umbes 3 aasta tagasi, kui suri mu vanatädi, kelle majas elasime. Mõned nädalad pärast tema surma nägin teda unes. Unenägu oli segane,. Mäletan, et olin meie majas ja järsku nägin vanatädi vaimu (ka unenäos oli vanatädi juba meist lahkunud). Ehmatasin ja ütlesin vanatädile, et “mine puhka rahus” vms. Aga vanatädi ütles selle peale ainult: “Rumal tüdruk. Kui sa teaks, mis seal teiselpool on, ei ütleks sa enam iial nii”. Selle peale ehmatasin ennast üles keset ööd, ega saanud enam magada. Kohutavalt ehmatas ära see.
    Järgmine lugu oli juba reaalne, mis kinnitas minu usku vaimudesse. Umbes 2 aastat tagasi kolimise mehega tema ema korterisse. Ta ema oli surnud mõned aastad tagasi ja korter seni tühjana seisnud. Kolisime sisse ja mõne aja pärast kutsusime külla ühe peretuttava, kes oli mehe ema eest viimased aastad hoolitsenud. Hetkel, kui see mees korterisse astus, hakkas kamina peal üks kell muusikat mängima. Muidu ei oleks see ju imelik, kuid see kell ei ole enne ega pärast seda enam piuksugi teinud.
    Teine imelik juhus oli, kui mehe õde tuli meile külla. Kell oli hommikul 5 paiku, kui ärkasin selle peale, et korteri uks tehti lahti, käisid signalisatsiooni piiksud (mis käivad igakord, kui välisuks avada) ning siis löödi uks pauguga kinni. Ka koer haugatas selle peale, mis kustutas kahtluse, et võibolla nägin seda unes. Mõtlesin siis, et äkki mehe õde äraks üles, läks autost midagi tooma vms. Äraksin ütles ja nägin, et õde magab kõrvaltoas hambad laiali. Siis oli küll selline tunne, et mis asi SEE nüüd siis oli. Siis ärkas ka mees, kes küsis samuti, et mis toimub. Niiet unes see kindlasti ei olnud. Kuid need on vaid 2 erksamat olukorda, mis meil seal korteris toimunud on.

  23. Marleen 29. nov. 2013, 4:52 p.l. Reply

    Usun! Ja olen ise reaalselt seda kogenud, aasta tagasi. Meil on vana maamaja, mis on ehitatud 19.sajandi lõpus. Ükskord istusime vennaga verandal, välisuks oli lahti ja täiesti tuulevaikne ilm oli. Rääkisime juttu, kui äkki kuulsime kolme koputust ja järsku läks uks iseenesest kinni. Ehmusime nii ära, et jooksime nagu väikesed lapsed ema juurde. Ema loomulikult ei uskunud meid, talle pakkus pigem nalja see, kuidas kaks täiskasvanut inimest karjudes ringi jooksid.
    Aga seda, et ust ei tohi koputustele avada, kui kedagi seal pole, ma ei teadnudki. Jätan meelde ja räägin ka vennale edasi :)

  24. Oimakas 29. nov. 2013, 4:55 p.l. Reply

    Mu surev tädi sonis ja ütles ühel hetkel, et “tee aken lahti, hing tahab välja minna” ja suri. creepy as fuck, Midagi peab olema, olen veendnud.

    Ükskord olime ühes üksikus maakohas ja noh, pidu veits ja nii, ja siis järsku prõmmis keegi aknale õuest. Seal nagu ei saanud kedagi olla, siiski mindi vaatama ja ei leitudki kedagi. Keegi samas eriti välja ei teinud, et ah mingi niisama kujutasime kõik kümnekesi ette seda. Ja mingil hetkel kukkus köögimakk diivanitaha, või no mina nägin, et see HÜPPAS diivani taha, aga teised ei näinud ja arvasid et kukkus ja loomulikult keegi ei uskunud. Ja kuna meid oli 10, siis oli õnneks suhteliselt turvaline :D üksi ma oleks maha surnud sinna ilmselt :D

    • Oimakas 29. nov. 2013, 4:56 p.l. Reply

      appi, ma alles nüüd lugesin teisi kommentaare aknale koputamisest…. mul hakkas nüüd paha veits.

      • Oimakas 29. nov. 2013, 5:15 p.l.

        ma ei saanud seda välja mõelda! poleks iial arvanud, et see prõmmimine nii tavaline on… polnud varem kuulnudki sellest kolme korra prõmmimisest ja nüüd vaat et kõigil seda juhtunud. tsiisas kraist, ma ei julge nüüd üksi kodus edasi olla.

  25. Kristhel 29. nov. 2013, 5:14 p.l. Reply

    Heh. Vägagi tuttav teema minu ja mu lähedaste jaoks. Ma usun kummitustesse, maagiasse (va. Ufodesse) Mul on olnud luupainaja ning olen selletõttu ka palju kannatantud (vaimselt, alates 5ndast klassist) Minu jaoks üsna isiklik teema.

  26. Airike 29. nov. 2013, 5:26 p.l. Reply

    Kui ma Haapsalus elasin, oli mul enda tuba. Mul oli koguaeg seal väga ebamugav olla, justkui keegi oleks mind pidevalt jälginud. Ei suutnud isegi alasti enda toas olla, läksin alati pesu just vannituppa vahetama. No, igatahes, seal juhtus paar intsidenti, mis olid minu jaoks üsna hirmutavad.
    Üks oli selline, et oli hommik. Ma olin ärkvel, kuid ei tahtnud veel silmi avada ja nii ma lesisin seal natuke aega. Ja siis ma tundsin kuidas voodi jalutsist kass tippis(ma tundsin madratsi peal, kuidas kass astub) minu pea poole ja kuskil enne õlgadeni jõudmist hüppas maha. Käis selline põmpsatus nagu ikka, kui kass maha hüppab. Ja siis ma tegin lõpuks silmad lahti ja hakkasin kassi voodi alt otsima. Olin lausa natuke pahane, et kes kurat hommikul vara kassi mu tuppa lasi, ta hakkab ju kolistama. Aga selgus, et mu toas polnud kedagi ja kui kassi otsima läksin, siis ta oli põhimõtteliselt kõige kaugemal mu toast, kui võimalik. Ja uks oli sealed shut.
    Teine intsident oli nii, et ma lebasin voodi peal, läppar süles, või no isegi põhimõtteliselt rinna peal ja siis silma nurgast (enda arust) nägin viirastust, et laua peal liigub midagi. Ja siis ma vaatasingi sinna ja laua peal pliiats oli lambist edasi-tagasi liikuma hakanud. Nagu ei olnud võimalik, et ta oleks kuidagi libisenud või miskit, see lihtsalt lambist pendeldas. Ja siis ma muidugi tormasin hirmununa toast välja, rääkisin emale sellest, kes omakorda mind välja naeris. Sel õhtul ma ka seal toas ei julgenud magada. :D
    Tundub, et mingi kassivaim käis mind kiusamas.

  27. Lii Kl 29. nov. 2013, 5:38 p.l. Reply

    No seda, et pärast surma läheb vaid kulunud kehast hing ära, on ju juba ka tõestatud (kahjuks ei leia seda artiklit) Kuid ei maise keha surmaga lõpe midagi…..kes teab, ehk siis alles õige trall pihta hakkab :D

  28. Jessika 29. nov. 2013, 5:44 p.l. Reply

    Meie perel on ka “seltsiline”, ise nimetame teda heaks kodukäijaks. Enamasti kuuleme trepist kõndimist pööningukorruselt, kus treppe ei olegi (pigem nagu katusealune) ja vahest ta ehitab ka.. kord saagis puid ja kord kopsis midagi..
    Halba ei ole ta teinud, pigem on selline naljakas, kui mehega jälle hääli kuuleme, siis mõteme, et nüüd andis jälle märku endast :D
    Ema mul nägi kadunud sõbrannat unes, sõbranna oli väga kurnatud olnud.. see oli jube. Ema oli nädal aega näost ära.
    Mul on natukene kahju, et mu surnud vanaisa veel minuga ühendust pole võtnud.. nii väga tahaks teada, kuidas tal on.

  29. Andrea 29. nov. 2013, 5:45 p.l. Reply

    Usun uskumisse!
    Kui inimene midagi usub, siis kujutlusel ei ole piire. Kõik hääled jms juhtumised seostatakse kohe vaimudega, samas see kes ei usu, leiab kõigele loogilise põhjenduse.
    Ise ka kunagi uskusin ja kõike kuulsin, nägin. Praegu küll enam mitte. Ja need igasugused asjade liigutamised jms on ju täiesti füüsikateaduste vastu :)
    See on teine teema, et mis pärast surma. Seda ei usu, et siis ongi kõik.

  30. Irina 29. nov. 2013, 5:54 p.l. Reply

    Ma küll tahaks kohutavalt uskuda, et pärast surma ei kao me jäädavalt, aga reaalsus ma arvan on ikkagi see, et sa sured ära ja ongi kõik:(
    Ei jää su hing kuskile lendlema ega midagi. Kui nüüd päris realistlikult mõelda, siis ei ole see lihtsalt võimalik.
    Aga ma oleks äärmiselt õnnelik, kui see oleks teistmoodi ja keegi suudaks mulle seda tõestada:)

  31. Anna 29. nov. 2013, 5:55 p.l. Reply

    Usun kummitusi, vaime, hauatagust elu, energiakehasid, poltergeiste ja muid paranormaalseid nähtusi. Heaks une-eelseks lugemiseks on kindlasti piltiderohke Diane Canwell-i ja Jonathan Sutherland-i raamat Maailma Kummitused. Kunagi sai kroonide ajal apollost soetatud, huvitav lugemine igatahes.

  32. meow 29. nov. 2013, 5:58 p.l. Reply

    Minul endal puudub igasugune kontakt kummitustega. Ei ole ma kunagu midagi kahtlast näinud ega kuulnud, samas ma nagu isegi tahaks neid uskuda. Põnev ju :) küll aga elab mu vanaema üle saja aasta vanuses majas ning on näinud ja kuulnud väga veidraid asju. Isa mul naljatab, et vana inimene peast sassis, mis te usute seda juttu. Aga tegelikult on ta seal majas elanud terve elu ning lugusid on tal juba rääkida nooruspõlvest (niiet ei saa vanaduse süüks ajada :)). Igatahes on ta kuulnud, et keegi tema voodi kõrval lööb (hobuse?)piitsaga plaksti ja plaksti millegi vastu. Ja seesama nähtus on tal praktiliselt igaöine “kaaslane”, niiet ta isegi ei karda ega tee sellest enam väljagi. Minu jaoks tundub see aga äärmiselt kõhe lugu olevat. Samas teab ka mu ema rääkida, et kui mina olin paarikuune ja elasime samuti ühes vägas vanas majas, kuulis ta kuidas keegi pööningul nagu mingit suurt ja rasket asja oleks mööda põrandat lükanud (teate küll missugust häält see teha võib). Isa ja vend oli tol hetkel naabrite juures sünnipäeval, seega maja oli täitsa tühi. Teatakse ka rääkida, et tolles majas poos ennas üles kunagi keegi härra Jaak, kelle taskukella me vennaga liivakastist kaevates leidsime.

  33. Kristel 29. nov. 2013, 6:08 p.l. Reply

    Ära igaksjuhuks iga koputuse peale ust lahti tee… Olen kuulnud et siis võib kurja vaimu sisse kutsuda(poltergesti)…mida pole väga kerge välja pärast saada… Ise usun küll sest olen kuulnud koputusi ja trepil samme ja ukselingu lõgistamisi ning ükskord kuulsin kuidas üleval pööningul käisid sammud mis tatsasid pool tundi edasi tagasi ja siis lõppesid, kuigi see oli võimatu et keegi päriselt seal oli sest pööningu uks oli kinni betoonitud nii et sinna poleks keegi pääsenud tuiama…

  34. Edith. 29. nov. 2013, 6:10 p.l. Reply

    Igasuguseid elukaid on olemas. Mul üks kord juhtus päris weird asi. Keset päeva jäin korraks tukkuma ja nägin “und”. Tõmbasin suitsu enda toas akna peal ja siis kuulen, et keegi tuleb mu tuppa. Oletasin, et see mu ema ja viskasin ruttu suitsu aknast välja ning viskasin voodisse pikali, et jätta muljet nagu oleks maganud. Aga uksest ei sisenenud mu ema, vaid mingi kahtlane kapuutsiga must kogu. Ta lähenes mulle väga aeglaselt ja jäi lõpuks minu kohal seisma. Kogu seda asja ma nägin kõrvalt, sest mu hing ei olnud sellel hetkel mu kehas. Räige paanika oli ja proovisin tagasi minna, aga ma ei saanud mitte midagi teha, olin nagu tardunud.. täiega proovisin ja proovisin ennast liigutada, aga ilma hingeta keha ei saa ju liigutada. Hakkasin karjuma ÄRKA! ÄRKA! , sest asi läks päris creepiks ikka ära, jube tunne oli. Aga kuidagi, ilmselt oli mul tahtmine nii suur ikka tagasi saada, ma lõpuks ärkasin.
    Pärast mõtlesin, et niikuinii mingi totakas uni. Aga aastaid hiljem kui mu ema minu tuppa elama kolis, siis juhtus tal ka sama asi ja veel kaks korda.
    Samas toas sama asi erinevate inimestega. :S Ja ma ei olnud talle rääkinud sellest asjast, sest ma lootsin, et see oli uni.
    Ma arvan, et keegi tahtis mu keha endale, sest kui ta oleks tahtnud mind endaga kaasa võtta, siis ta oleks mu hinge poole pöördunud, aga jäi mulje, et ta päris mind ei näinudki.

    • Oimakas 29. nov. 2013, 7:25 p.l. Reply

      see on kõige tavalisem unehalvatus, mul tohhuijaa olnud seda, vaimudega ei tasuks seostada siiski.

      http://www.telegram.ee/maavaline/mis-on-unehalvatus#.UpixvMRdXCs

      • Oimakas 29. nov. 2013, 7:27 p.l.

        see telegrammi artikkel pole küll parim, on oluliselt paremaid, aga ei viitsinud otsida hetkel.

      • Kail 5. dets. 2013, 9:21 p.l.

        No wiki artikkel on parem veits, kui ilma “astraalkehade” ja muu seesuguseta juttu lugeda tahad. http://en.wikipedia.org/wiki/Sleep_paralysis Teaduslikult võttes on see ikkagi une ja ärkveloleku vahepealne seisund, kus keha ei allu käsklustele (nagu ka und nähes ju enamasti ei tee kõike kehaga kaasa, mida unes teed: jooksed, hüppad jne jne) ja mille ajal inimene miskipärast tajub, et on ärkvel, samas võidakse tihti näha luupainajaid (nt et keegi on su toas, varastab su hinge jne). See, et seda teaduslikult teatud piirini seletada saab, ei tähenda muidugi automaatselt, et selle taga midagi muud ei VÕIKS olla (nt et keegi/miski tõepoolest on sel hetkel seal ja tahab sust midagi), see jääb ilmselt jälle uskumise valda, nagu ka kõik muu üleloomulik, kui ei tule just aega, mil neid asju on kuidagi teistmoodi ja lõplikult võimalik seletada (ja mil teadus saab ometi legitiimselt käed rüpe lasta ja alla anda).

    • Krissu 29. nov. 2013, 11:18 p.l. Reply

      Täiesti usun sind! See vana haiglamaja, kus mina vanasti elasin, toimusid väga veidrad asjad. Seal toimus nn kondiväänamine. Alati siis, kui oldi poolunes. Sa tundsid kõike, said kõiger aru, aga keha ei allunud enam sinu tahtele.. Lihtsalt ei saanud end liigutada ja keegi väänaks su sisikonda. Valus ei olnud õnneks..

  35. Matrioška 29. nov. 2013, 6:20 p.l. Reply

    Mina usun ka ja usun, et mingitel põhjustel osad lahkunud tulevad meid külastama, iseasi on see, et kas me alati seda tajume. Minu vanaema ja vanaisa vanas maamajas kummitab kohe päris kindlasti, see on selline väga vana ajalooga maja keset metsi. Ütlen ausalt, öösel ma seal üksi olla ei julgeks, lapsepõlves magasime vennaga pööningutoas ja pidevalt kuulsime eesruumist samme, eesruumis puudus elekter, seega vaatame me kunagi minna ei julgenud. Samuti all korrusel olles kostus pidevalt pööningult samme, kuigi kedagi seal olla ei saanud. Siis kui vanaisa suri, hakkas pidevalt veidraid asju juhtuma. Mõne aja pärast lahkus ka vanaema ja minu ema kohtus temaga pärast tema surma. Nimelt ööbis mu ema üksi seal majas ja ühel öösel ärkas selle peale, et kohutavalt kümaks läks tuba äkki ja silmi avades seisis mu vanaema tema ees ja küsis: “miks sa siin oled?”

  36. M 29. nov. 2013, 6:36 p.l. Reply

    Mina ka usun vaimudesse. Üks näide – Minu vanaema suri hiljuti, ning peale seda ei saa minu 5-aastane õelaps enam oma toas magada. Nutab ja räägib öösiti unes, et vanaema on ta juures. Viimane kord olevat vanaema talle öelnud, et ta peab armastama oma ema, sest ema on ainult üks. Ma mäletan, et kui ma väike olin siis korrutas vanaema ka mulle ja mu õele sedasama lauset.

  37. Helina 29. nov. 2013, 6:36 p.l. Reply

    Põnev, põnev teema mis mind paelub aga küllaltki palju hirmutab kuna mind on “õnnistatud” hea fantaasiaga :D Näinud, kuulnud pole teadlikult kedagi, aga unenägudes on lähedased mind alati külastanud vähemalt korra. Viimati tegi seda mu vend kes käis lausa mitu korda ja mõlemal korral oli ta nö maa peale jäänud hing, keda mina nägin aga teised mitte.
    Ka usun mina, et peale maisest kehast lahkumist on midagi veel ja me tuleme tagasi siia teises kehas ning ajas. Siit ka üks huvitav artikkel lugemiseks mis enamuses ühtub minu nägemusega sellest mis meist saab: http://www.telegram.ee/vaimsus/reinkarnatsioon-pilguheit-hinge-rannakusse-parast-surma#.Upi0QuKoXHN
    Miks hingedele aga küünalt panna ei tohi, sooviks minagi teada.

  38. Kadi 29. nov. 2013, 6:44 p.l. Reply

    Kas just kummitustesse, aga usun, et elu pärast surma on olemas. Ka usun sensitiive. Näiteks, mu vend sai kunagi autoõnnetuses surma. Pärast õnnetust oli ta kolm päeva sundkoomas ja siis andsime ühele ravitsejale tema pildi, kes pidi nö oma jõuga aitama teda. Kahjuks abi ei saanud, kuid onu helistas talle surmajärgsel päeval, et mida ta näeb ja ta vastas, et teda enam ei ole, ripub pilvepiiril. . ja siis mõtlesingi, et issand, nad tõesti suudavad midagi näha.
    Ja ma alati tunnen, et ta on minu tähtsamatel päevadel minuga. Räägitakse, et lapsed näevad ka vaime, tihtipeale minu laps vaatabki lakke, naeratab ja lehvitab – ehk ta näeb siis oma ainukest onu niipaljugi.
    Ja mu ema käis ka selgeltnägija juures, see oli muidugi aastaid hiljem, ja andis esimese asjana venna pildi, ema ei öelnud ühtegi sõna ja naine rääkis mis vigastused olid ja seda, et praegu on ta sama elurõõmus kui oli eluajal. Et ta valvab meid ja on alati meie jaoks olemas ning tervitab meid.
    Ka usun ma ennetesse, näiteks ma nägin nädalaid enne venna õnnetust õudukaid avariist ja muidu surmast. Mainiksin ära, et unes oli avarii täpselt sama autoga, mis oli vennal.

    • Kristi. 30. nov. 2013, 1:56 e.l. Reply

      Ja miks sa pärast unenägusid ei hoiatanud venda, et ta IGAKS JUHUKS mõnda aega oma autoga ei sõidaks??

      • Kadi 1. dets. 2013, 6:42 p.l.

        Noo, MIKS ?!
        Tead, kõik need asjad viisin ma kokku paar kuud pärast juhtumit. Ma ei näinud unes tema surma, ma nägin sama autoga avariid, nägin kuidas mu vana naabripoiss surnuks tulistada – kuidas ma oleks osanudki seda aimata ?!
        Selliseid asju ei oska enne mõelda, kui oled selle läbi elanud .. nüüd kui ma hullumeelseid unenägusid näen, käib südamest nõks ja mõtlen, kas jälle?! ja elan hirmus seni kuni uni ununeb. .

  39. Elise 29. nov. 2013, 6:57 p.l. Reply

    Minul juhtus sügisel üks imelik asi. Magan juba kaks aastat iga öö baldahiiniga mille tõmban täiesti voodi ümber enne kui magama lähen. Selle kahe aasta jooksul olen alati ärganud hommikul nii, et baldahiin on sama moodi nagu magama minnes, ja ma ei kõnni unes ega ei käi ka keegi öösiti minu toas.
    Üks öö ärkasin järsku üles ja kui silmad lahti tegin vaatasin, et baldahiin on ühele poole voodit tõmmatud. Alguses ei saanud veel täiesti aru mis toimus, tõusin püsti ja kõndisin alla korrusele samal ajal sain järjest rohkem aru, et baldahiin oli ise-enesest ühele poole voodit liikunud. Kui oma tuppa tagasi läksin, ei saanud ma enam üldse magada kuna kardsin, et kui silmad jälle lahti teen, on baldahiin jälle eest ära tõmmatud. Niisiis magasin nädal aega all korrusel diivanil :/
    Muidugi ei saa ma 100% kindel olla, et see oli kummitus kes selle baldahiini eest ära tõmbas aga tõesti mind hirmutas see nii ära, et ei saa ikka päris rahulikult magada.

  40. Kätlin 29. nov. 2013, 7:14 p.l. Reply

    Mina olin sõbrannaga enda maakodus vanaemal külas. Maja ise on peaaegu 100 aastat vana. Oli suvi ning teadsime, et vanaema läks poodi ja tuleb umbes tunni pärast tagasi. Olime kahekesi magamistoas kui otsustasime, et läheme võtame köögist süüa. Jõudsime köögiukseni kui kuulsime, et ahjus praksuvad puud ja potid podisevad pliidil. Mõtlesime, et kas tõesti vanaema kodus ja miks ta keset suvepäeva ahju kütab. Astusime siis kööki ja kõik oli kohe vait. Võib-olla mu vanavanaema hing tundis, et meil kõht tühi on ja otsustas meile süüa teha :)
    Teine kogemus kummitustega mu maamajas oli öösel, terve pere magas. Ja mina magasin eraldi toas, uks kinni, vaatasin veel vaikselt telekat kui järsku ukselink alla läheb ja uks lahti tuleb. Mõtlesin, et ah tuul, panin ukse kinni. Umbes 2 min läks mööda kui ukselink jälle alla vajutati ja uks lahti läks. Vaatasin siis, et kas äkki keegi üleval ja teeb ust lahti, aga kõik magasid ilusti oma tubades. Siis juba hakkasin kartma, panin ukse ruttu kinni ja pugesin teki alla. Niipea kui olin voodisse jõudnud ja teki peale pannud vajutati ukselink kolmandat korda alla ja uks lahti…siis ma seda enam kinni panema ei läinud, ju taheti et uks lahti on. :)

    • Kristi. 30. nov. 2013, 1:54 e.l. Reply

      Arvasid, et tuul vajutab ukselingi alla????!!!

  41. miiu 29. nov. 2013, 7:29 p.l. Reply

    kui keegi uksele koputab ja ukse avad ning kedagi pole, lased surma tuppa. uksesilm on sul selle jaoks!!!!!! (on või?)

  42. mai 29. nov. 2013, 7:38 p.l. Reply

    õu deeeeeeem mis te arvate, kas ma olen hetkel üks 9-kuuse lapsega 150-aastases maamajas ja kas koer haugub õues jumala lampi juba liiga pikka aega, et see võiks olla keegi, kes tahaks majja tulla :D
    oli vaja neid komme lugema hakata :D

    • helene 29. nov. 2013, 7:57 p.l. Reply

      Koerad hauguvad ig a krabin peale.Minu maal viibisid maal tuttavad ja nad mainisid,et mu naabrikoer haukus terve oo.

  43. Kadi 29. nov. 2013, 8:54 p.l. Reply

    Ma usun ka kummitustesse, sest need on tõesti olemas :), sest just hiljuti tajusin, et keegi jälgib mind öösel, ärkasin ülesse. No esiteks mu koer magab teises toas, teiseks mul on isa, vanaema ja vanaisa surnud juba päris pikka aega. Ja ema magab teises toas, nii et see ei saanud tema olla, ja me elame ka korteris, kus me alguses elasime isaga koos, ja isa teab ka seda arvatavasti :) Igastahes ma tundsin, et keegi jälgib mind ja ei saa magada lihtsalt sellepärast, no lõpuks ikka jäin magama. Mul on nii ka olnud, et kui olen arvutis siis mul teeküünal põleb ja teen romantsi üksinda :D, igastahes (see on mu parasiitsõna vist :D ) see küünal on lihtsalt ära kustunud ja õrn tuuleiil on kuskilt lihtsalt tulnud. Järelikult siiski issi vist hoiab mind :)

  44. Kadi 29. nov. 2013, 9:04 p.l. Reply

    Ja mu sõbranna rääkis just üks päev sellist juttu mulle. No ta elab ühikas, mis on kolmekorruseline ja neil on komandandid seal, kes lähevad 2-3 ajal öösel magama ja ärkavad 5-6 paiku ülesse. No oli nii, et komandant hakkas magama minema ja kuulis kuidas keegi kolmandal korrusel ringi jookseb ja läks ülesse vaatama, et mis seal toimub. Algul arvas, et noored ei soovi magada, aga ülesse jõudes avastas, et koridoris on tühjus, mitte kedagi seal ei olnud. Siis läks alla ja rohkem ei kuulnud, aga teda siiski painas see ja hommikul vaatasid siis bossiga kaameratest, et kas keegi tõesti jooksis, aga ei olnud seal mitte ühtegi hingelt, peale selle et must tume laik oli seina vastas. Nad siiamaani ei tea mis see oli ja õpilased, kes seal korrusel elavad kinnitavad ka et kuulsid kedagi jooksmas.

  45. Parem-ei-ütle 29. nov. 2013, 9:08 p.l. Reply

    Mul on ikka päris palju olnud kokkujuhtumisi vaimude või mingite muude olenditega.
    Kõige vähem hirmsamad juhtumid on seotud minu vanavanaemaga, kes ilmus mu unes täpselt samal hetkel kui ta suri ja kinnitas, et temaga on kõik hästi. Teine armas juhtum oli see kui elukaaslase vanaisa tuli mind uudistama, et kes ma selline olen (pole kunagi Teda elusast peast näinud).
    Hirmutavad juhtumid olid nee kui nt nägin oma vanemate majas, teleka peegeldusest väikest poissi elutoa ühest äärest teise minevat. Teised hirmsad juhtumid leidsid aset õhtul enne mu ristimispäeva ja ristimispäeva hommikul. (olin 18 a vana kui lasin end ristida). Too õhtu kui hakkasin magama minema istus keegi mulle peale. Reaalselt. Ma isegi nägin kui voodi vajus. Ma olin just voodisse pikali heitnud, nii et unest olin ma päris kaugel. Ma kargasin voodist püsti ja halasin emale mis juhtus, aga ta ei uskunud mind. Lõpuks rahunesin ning proovisin uuesti magama minna, seekord hakkas keegi/miski mu kätt sikutama, tuntavalt ja nähtavalt. Selle peale läksin ma töiesti paanikasse ja tol ööl oma voodis ei maganud.
    Järgmine hommik, ristimispäeva hommik algas pesuga. Läksin vannituppa ja panin ukse kinni, lukku, nagu alati. Olin päris kaua juba duši all olnud kui kuulsin et uks reaalselt käib edasi tagasi, kinni-lahti-kinni-lahti. Läksin siis ukse juurde ja panin ukse uuesti lukku. Läksin duši alla tagasi ja paari minuti pärast hakkas uks jälle niiviisi tegema. Tegin toimetused nii kiiresti ära kui sain ja tõmbasin sealt majast uttu. Nüüd elan õnneks uues kohas kus veidrusi ja halbu asju ei juhtu.
    (Nii pikk jutt tuli kogemata.)

  46. Tiina 29. nov. 2013, 9:58 p.l. Reply

    See on keeruline teema – eelkõige emotsionaalselt. Kuni viimase kogemuseni (juhtus kaks aastat tagasi) mõtlesin hingedest kui “kummitustest”. Oli mulgi juhtunud igasugu kummalisi juhtumisi, kuid mitte kunagi ei tajunud ma tegelikult selle taga olevat kellegi hinge. Kuid kaks aastat tagasi – päeval, kui olime elukaaslase isa, kes oli ELEKTRIK, “surnuks tunnistanud (keeruline ja kurb lugu) – istusime sõprade juures, et mõtteid hajutada. Ükshetk hakkasime kõik köögist kuulma klõpse. Ikka kõlps-klõps… klõps-klõps. Käisime ka kõik kordamööda köögis, et äkki ahi jäi tööle või muud taolist. Aga köögis seistes – ei midagi. Läks veel aega mööda, ikka sama. Mina ja elukaaslane istusime diivanil, kust oli võimalik kööki näha ning ükshetk nägin, kuidas veekeetja klõpats käis ikka üles-alla ja jälle üles-alla (see valgus läks koos sellega põlema). Tõenäoliselt pistsin kisama, kuigi täpselt ei mäleta, kuidas reageerisin. Elukaaslane muidugi hakkas kohe kannu kontrollima, aga ka tema “mehelikkus” tajus seda MISKIT. Midagi kokku leppimata või läbi arutamata, otsustasime kiiresti lahkuda. Ei tea, kas see lahkumine oli hea või halb, aga kann jättis iseenese klõpsutamise igaveseks.

  47. Kati 29. nov. 2013, 10:00 p.l. Reply

    Ma ei saa täna magada, aitäh kõigile!

  48. Krissu 29. nov. 2013, 11:01 p.l. Reply

    Hey Mallu, Kardo ja kõik teised loomasõbrad! Kui jutt juba kummituste peale läks..
    http://petitsioon.ee/loomadehoiupaik
    Palun andke oma ülioluline hääl kaitsetute loomade elu päästmiseks, palun! Kõik ehk ei ole antud teemaga kursis, kuid kel huvi, vaadake etv pealtnägija saate šokeerivat videot seoses Tallinna loomade hoiupaigaga.

  49. mari 29. nov. 2013, 11:48 p.l. Reply

    Ma usun samuti, et peale surma miskit siiski tuleb ja me ei ole lihtsalt kehad. Kusjuures ükspäev juhtus ka mul midagi veidrat. Sain sünnipäevaks orhidee. See oli siis oktoobri alguses. Panin siis lille vette. Kirjutasin post-it kirja, et peale tööd koju tulles vee ära valaksin. Kirja kleepisin peeglile. Tulen siis töölt tagasi ja kirja pole kuskil. Otsisin kõik kohad läbi ja mida pole seda pole. Mõtlesin, et küllap läks kapi alla vms. Sellel esmaspäeval siis panin uuesti lille vette ja läksin tööle. Kirja seekord ei jätnud kuna küllap püsib meeles. Tulin siis töölt koju ja see sama post-it kiri oli peegli ees maas. Ei kujuta ette kuskohast see välja tuli. Kuna üle kuu polnud seda kuskilt leida. Siiani naeran, et küllap siis meil kodus väga abivalmis kummitus, kes ei tahtnud, et ma järjekordse lille üle kastan :D

  50. Riina 30. nov. 2013, 12:36 e.l. Reply

    Issand kui tark minust lugeda vastu ööd kummituslugusid, kui mees on peo peale läinud. Stupid stupid woman..

  51. Mannu 30. nov. 2013, 12:45 e.l. Reply

    Mina usun hingedesse ja nende liikumisse teistesse kehadesse peale surma. Minu vanaema suri kolm kuud enne minu sündi. Veresoon lõhkes tal ajus. Ta ootas minu sündi väga kuna olin esimene pojatütar, enne mind olid 2 minu vanemat venda. Ema rääkis, et peale sündi olin ma väga nõrk ja kahtlustati erinevaid haigusi, kuid siis ühel päeval peale seda kui mu vanaisa mind vaatamas oli käinud, hakkasid kõik mu näidud paranema ja paari päevaga olin terve ja lasti meid koju. Lapsest peale on mu vanaisa mulle rääkinud, kui väga mu naer sarnaneb vanaema omaga. Mingi hetk hakkas ka mu isa rääkima, et mida vanemaks ma saan, seda enam ma vanaemaga sarnasemaks hakkan muutuma, nii iseloomult, kui veidi ka välimuselt. Nüüd kui mu vanaisa on juba väga vana ütles ta mulle, et talle väga meeldib minuga vestelda ja minu silmi vaadata, kuna siis ta tunneb, et vanaema on talle jälle lähedal. Seda kõike on nii hea kuulda ja mõelda, et inimene, keda ma ei saanud kunagi tundma õppida, on tegelikult minuga terve elu kaasas olnud ja elab minus endas edasi :) Ilmselt tema vaim mingil määral minuga ühines ja mulle meeldib seda uskuda. :)
    Ka niiöelda kummitustega on mul kokkupuude olemas. Meie maja ehitati 20. saj alguses ühe muheda vanaonu poolt. Ja kunagi ärkasin ma öösel üles ja nägin et mu riidestange juures kükitab üks kaabuga onuke, piip suus. Ehmatasin loomulikult ja tõmbasin teki üle pea ja kui ma siis uuesti julgesin piiluda, siis ta oli endiselt seal. Siis surusin silmad kõvasti kinni ja enam vaadata ei julgenud. Hiljem vanematele seda rääkides nad mind minu üllatuseks välja ei naernudki, kuna maja ehitanud onu oligi alati kaabu ja piibuga ringi käinud :)

  52. Kadi 30. nov. 2013, 1:01 e.l. Reply

    Oijeerum. Igakord, kui selliseid jutte kuulen/loen- hakkavad pisarad jooksma. Usun ka seda teemat.
    Jutustan ka meie loo. Suht värske lugu, detsembris saab 3 kuud alles. Minu mees tundis 25, 26 september pidevalt, et keegi seisab tema selja taga, kõhe tunne oli ning külmavärinad käisid.. Pilku seljataha pöörates polnud kedagi. 26 vastu 27.ndat, öösel kella 1 paiku, ärkas mu 1,5a tütar ja lakkamatult röökis, näitas näpuga akna suunas(akna all magas ta õde). Ma ei suutnud teda mitte kuidagi maha rahustada.. Suutsin lapse magama saada alles pea 2 h pärast.. Me arvasime, et laps vehkis sõrmedega õe suunas, sest ta on temasse väga kiindunud ja tahtis tema kõrvale magama näiteks, aga .. 27. septembri hommikul saime teate, et lapse vanaisa( mehe isa) suri samal ööl poole 2 paiku..
    Pärast seda oli selge, miks mehel oli 2 päeva enne isa surma tunne, et keegi jälgib teda ja et miks laps öösel lakkamatult röökis..

  53. Kadi 30. nov. 2013, 1:03 e.l. Reply

    Paar nädalat pärast matuseid, nägi mees unes oma isa( kurja pilku mäletab). Tavaliselt tähendab see, et surnule ei meeldi miski. Ja nii oligi, haual oli hauakivi ära vajunud.

  54. Z 30. nov. 2013, 1:26 e.l. Reply

    KUmmitused on kohe kindlasti olemas! NEed kes ei usu, pole lihtsalt kokku puutunud.

  55. Sigrid Roosimägi 30. nov. 2013, 1:31 e.l. Reply

    Meil juhtus särevere ühiselamus paar aastat tagasi imelik lugu. Istusime teisel korrusel rõdul ning rääkisime sõbrannaga juttu. Tüdrukute ühiselamu kõrval oli aga mingi vana telliskividest ühiselamu. Aknad ja uksed kõik korralikult kinni löödud, majja kuidagi ei pääse. Niisamuti elektriliinid läbi lõigatud. Kell võis olla kuskil 11 õhtul, kui ühel hetkel märkasime vana ühiselamu aknalaudade vahelt kolmandal korrusel valgust paistmas. Jooksime siis meie ühiselamu kolmandale korrusele minu tuppa, ning näeme et tõepoolest.. vana ühika ühes toas põleb tuli. Täiesti ere valgus üle toa, nagu pirn põleks laes. Muidugi tuba ei olnud meie ühika pool vaid teisel pool maja, kuid tubade uksed on lahti ja üle koridori vastas toas oli see. Korra liikus läbi valguse ka mingi tume vari. Jooksime siis komandandi juurde ja rääkisime jutu ära. Ta vaatas meid imestunud nägudega ja arvas et nkn tänava valgustus paistab läbi. Läksime siis igaks juhuks välja vaatama, jõudes vana ühika teisele poole oli aga tubades täielik pimedus. Tänavavalgustuspost oli aga roosakas-oranzi tooni. Jõudes oma tuppa tagasi oli seal toas jälle valgus mis mingi aja pärast siiski kadus. Paar päeva hiljem olid kooli töötajad läinud siiski vaatama, mis seal toimub. Põrandalt oli leitud beebi suurune nukk ning hunnik lapseriideid. Järgmistel päevadel nagu seal tuld näha ei olnud. Ja ometigi kuidas saaks oranz tänavavalgustus teha toa nii valgeks nagu põleks valge pirn laes? Mõistatus.

    Poiste ühiselamus olevat ka vahepeal nvstel klaverimängu kuulda olnud. Kuigi teada on et majas pole ühtegi klaverit ja vaid mõni poiss on sinna jäänud, ja kõik asuvad telekatoas Bleh

    Isiklik kogemus on olnud mul ka laulupeo tänaval elades. Kolisin parima sõbra juurde elama, kuna tal oli üks vaba tuba ja nii oli mugavam meile mõlemale. Üsna pea peale sisse kolimist hakkas toimuma aga imelikke asju. Kui ma üksi kodus olin, siis tihtipeale läks minu toa ukse link alla ja uks avanes. Kedagi näha ei olnud, aknad kõik kinni. Sama oli ka vannitoaga. Lõpuks hakkasin ust lukustama.. päris kõhe oli vaadata kuidas link alla vajub ja siis kolksuga üles tagasi. Minu toas ukse kõrval oli kuskil 130cm kõrge kapp. Selle tagumises servas olid mingid laste kunstiteosed. Liimiga kokku pandud puupulgad, üle värvitud ja puha. Ükskord jälle üksi kodus olles hakkasin korraks enda tuppa minema, et raamatut võtta ja kamina ette tagasi suunduda. Nagu oma tuppa astusin, sain ühe sellise puuasjandusega pähe. Tuult ei olnud, kuidagi niisama kukkuda ei saanud, päris kõhedaks võttis ikka seest. Selliseid esemete liikumisi ja asju oli kuude jooksul palju. Muidugi ajapikku muutus seal olemine rahulikumaks.. Kuskil 4 kuud peale sisse kolimist hakkasin nendest asjadest sõbraga rääkima. Tuli välja et seal korteris peaks olema kaks nn vaimu. Küüditamise ajal olevat seal maha lastud üks naisterahvas, kes peamiselt sõbra toas elutses, ning mingil ajal oli üks vanem meesterahvas ennast seal üles poonud. Juu siis ei meeldinud neile uus elanik ja üritasid lahti saada, lõpuks vist hakkasid leppima

    Lisaks siis enda kadunud sugulastega seoses.. Peale vanaema surma tundsin mitmeid kordi, kuidas elamine läks täiesti jääkülmaks ja tundsin, et vanaema on mu selja taga. 5-10 sekundit ja kõik oli möödas aga tükk aega ei julgenud enam üksi oma toas magada ja magasin vanemate toas madratsil maas. Tema külaskäigud kestsid nii kaua, kuni teda ükskord unes nägin. Unes läksin tema korterisse mingil põhjusel ja tädi oli seal. Läksime vanaema magamistuppa ja tädi ütles, et vanaema on täna rahutu olnud ja ringiratast käinud siin toas. Oli vaevu lõpetanud oma lause kui mu selja taga vastu riidekappi kostusid kolm väga kõva koputust. Ehmatasin ning jooksin ringiga suurde tuppa. Sisse astudes nägin, et vanaema istub oma tavalises kohas diivanil. (Enne surma oli ta väsinud olekuga aga sel hetkel oli ta aastaid noorem ning terve) Vaatasin teda väga ehmunult ja ütlesin, et aga sa oled ju surnud? Tema siis ütles, et istu ja võta kommi. Olen küll surnud jah ja tahtsin sulle öelda, et mul on nüüd kõik hästi. Rääkisime veel temaga millestki aga ei mäleta enam millest. Igatahes ärkasin hommikul rõõmsana ja rahulolevana ja rohkem vanaema mul enam külas ei käinud.

    Peale venna surma oli muidugi hoopis teine lugu. Olin tema korteris vennanaise juures. Olime lapse magama pannud, kui vennanaisega mõlemad istusime suures toas ja järsku teineteisele otsa vaatasime, sest tundsime, et vend on kõrval toas lapse juures. Mõne aja möödudes see tunne kadus. Mingi hetk võttis vennanaine lapse sülle ja läks enda tuppa magama. Mina jäin suurde tuppa. Ühel hetkel nägin silmanurgast, kuidas diivani teisest otsast padjad maha libisesid. Siis hakkas mul külm ja kui ma nurga numfkakaduu poole vaatasin, olid tal suled turris, silmad punnis ja jõllitas keset tuba. Natuke aega hiljem muutus lind tavaliseks, siis kui temperatuur toas normaliseerus. Sellel öösel tundsin veel mitmeid kordi, kuidas vend käis last otsimas. (Ma magasin lapse toas). Kuna olin ikka väga läbi omadega peale tema surma siis tundsin pidevalt, kuidas ta mind valvamas käis. Tundsin, kuidas ta istus minu toas tugitoolis ja vaatas mind lihtsalt. Ja see rahustas mind iga kord maha. Ükskord kui ma jälle lohutamatult öösel nutsin, nägin kuidas toas liikus vari tugitooli juurest minu juurde ning tundsin kellegi paitust. Peale seda oli kõik jälle endine aga see suutis mind jälle maha rahustada. Sellised külaskäigud kestsid tükk aega, kuni mingil hetkel ta enam külla ei tulnud. Peale seda tundsin lausa puudust sellest. Teadsin, et see oli minu vend, kes mind lohutamas käis.

    Need on sellised meeldejäävamad kokkupuuted. Muidugi toolide tirimist mööda põrandat ja kapiuste kriginat jms on ka veel olnud aga need olid sellised leebemad ja minu jaoks võõrad vaimud.

  56. Geri 30. nov. 2013, 1:40 e.l. Reply

    Ise pole ka kõige suurem kummitustesse uskuja, kuid aeg-ajalt, kui see teema üles kerkib ja tahan omaette mõelda, et loll jutt, meenub alati üks seik lapsepõlvest.
    Aastaid tagasi, kui olime õega veel väikesed, leidis aset väga veider sündmus. Olime vanaema juures ja vaatasime telekat, mina ühel ja õde teisel diivanil. MIngi hetk kuulsin, et keegi oleks nagu sügavalt hinganud ja kergelt norskanud toa teises otsas. Kuulasin seda heli siis mõnda aega, kuid ei tahtnud midagi öelda, et mitte oma väiksemat õde endast välja ajada. MIngi hetke pärast vaatas õde mulle otsa ja küsis, et kas ma kuulen ka seda häält ja siis oli küll hirm nahas. Leppisime kokku, et kui loen viieni, siis hüppan õega samale diivanile. Mõeldud tehtud – seal me siis istusime, teineteisest kinnihoides ja värisedes. Heli kestis veel tükk aega (julgen öelda, et kuskil pool tundi). Hingamine kostus tagumiselt voodilt (toas oli lisaks diivanitele ka voodi, kus minu vanaema ja vanaisa magasid) ja kui heli lakkas, läksin seda voodit katsuma (ise ka ei tea, kust see julgus tuli???) , kuid seal ei olnud loomulikult kedagi ega midagi.
    Sellel hetkel olime õega toas ainsad, isegi koer oli väljas. Samal ajal, kui seda kohutavat sügavat hingamist ja norskamist kuulasime, arutasime õega, et täiesti kindlalt ei usu vanaema ega vanaisa meid, kui laudast koju tulevad. Oi kui õnnelikud me olime, kui nad ükskord koju jõudsid ja võite arvata, mida nad meie lugu kuuldes ütlesid: ah, lapsed, ärge ajage lolli juttu!
    Maja on suur ja seal on elanud väga paljud erinevad inimesed, kuid meie korteris oli ära surnud ainult meie vana-vanaema ja palju aastaid enne seda sündmust. Ei teagi, kas see oli tema, mõni võõras vaim või laste elav kujutlusvõime. Lool oleks muidugi loogilisem selgitus, kui ma oleksin ainsana seda norskamist kuulnud…

  57. Maris 30. nov. 2013, 2:13 e.l. Reply

    Lugesin minagi kõik need lood läbi .. ja kuna ma olen üksi kodus, siis tuli päris hirm peale. Iga krõpsatuse peale on kõrv kikkis ja kirss tordil oli see, kui kraanist vahepeal järsku ise vett tulema hakkas :D Mõtlesin siis ,et vaatan ühe hea filmi ära, lähevad mõtted mujale ja julgen äkki ka magama jääda.. aga kus sa siis sellega. Pm film oli ilus, kuni lõpuni, kus tuli välja ,et tüdruk oli terve aeg seal kummitusega suhelnud :D Täitsa lõpp, mina enam magama ei julge minna .. :D

  58. Kersti 30. nov. 2013, 2:39 e.l. Reply

    Eks neid lapsepõlve veidraid juhtumeid on ikka mõned, kuid need juba nii tuhmid, et pole mõtet rääkida seda mida õieti enam ei mäleta.
    Mul on üks sõbranna, kes usub neid asju ja ta vanaema oli ravitseja või midagi muud säärast. Kolisime perega üürimajja ning peaaegu aastake hiljem tuli see sama sõbranna meile perega külla. Õhtul panime lapsed magama ja ise läksime hoovi grillima. Vahepeal vaatas sõbranna mitu korda ühe kindla akna poole. Lõpuks küsis, et mis tuba seal on. Oli see üks teise korruse magamistuba kus parasjagu tema laps magas. Arvas et see liikumine mida aknal nägi oli küllap lapse vanavanaema hing kes lapse üle valvab.
    Möödusid mõned päevad külaskäigust kui minu noorem poeg ükskord all diivanil istudes mulle trepe peal seisvatest kahest tädist teatab. Ise seejuures silmnähtavalt neid uurib. Oli aru saada, et midagisellist ta seal nägi mida mina ei näinud. Uurisin siis et kus need tädid elavad. Vastus oli et üleval venna toas(jutt käis siis magamistoast kus sõbranna laps grillõhtul magas). Pidavat olema ilusad ja toredad tädid- väidetavalt tegid tihti nalja. Ja neile meeldis poja jalg…
    Igatahes olin mina ehmunud ja helistasin kohe sõbrannale. Esimene asi mis ta ütles kui kõnele vastas oli: “Noh, mis juhtus?” Ütles seda enne kui olin jõudnud teda tervitadagi. Rääkisin talle loo ära ja tema jagas mulle seepeale õpetussõnu. Käskis mul üksi olles kogu toa läbi käia ja kõik veidrad asjad kirja panna(nt käe- või sõrmejäljed aknal, põrandal ;ämbliku pesad jne). Kindlasti ma ei tohtinud panna küünalt sinna põlema, sest see kutsub hingi ligi. Pidin panema sinna tuppa anuma veega, milles oli kaseleht sees- miks seda ma ei mäleta enam.
    Hiljem avastasin seose poja halva une ja toa vahel. Nimelt umbes selle aja kanti kui poisid sinna tuppa kolisime oli väiksem poeg iga öö korra üles ärganud, teinekord lausa mitu korda. Kartis õhtuti üksi majas ringi liikuda. Proovisime siis, et mis saab kui poisid vanasse tuppa tagasi kolida- noorem magas jälle terve öö nagu nott.
    Mõned nädalad hiljem meenus mulle veel üks seik seoses selle toaga. Nimelt kunagi kui sinna tuppa akna alla pesu kuivama panin ja alla tagadi tulin väänasin trepil jala välja ja kukkusin. Õnneks oli see trepp keeru kohaga nii et sain poolel teel pidama. Ei tea kas see tuba ja kukkumine olid kuidagi seotud kuid mina seda tuba pelgasin. Mõnda aega oli meie juures üks kass, kelle puhul märkasin et ta igal pool käis magsmas ja luusis ringi kuid sealt toast ma ei mäleta et oleks teda kunagi leidnud.
    Praegu elame uues kohas ja tädisid pole enam mainitud.

  59. Kadi 30. nov. 2013, 12:55 p.l. Reply

    Päris õudsad lood – lapsena oli mul väga hea fantaasia, kuid tihti tundsin, et keegi on minuga, seda peale vanavanema surma. Olin nädalaid täiesti endast väljas, sonisin unes ja kõndisin unes ringi – olin midagi ristidest ja lippudest rääkinud.. võta siis kinni, kas lihtalt olin šokeeritud, et vanavanemat enam ei ole või liikus hing veel ringi. Lapsena igasuguseid imelikke asju tajunud-kogedes ongi mulle jäänud hirm üksi olla – isegi nüüd, kui vanust 22, pelgan üksi olla :(

    Olen mitmetes üürikorterites elanud aga nüüd elame suhteliselt vanas Tartu paneelmaja korteris ja seal juhtub igasuguseid kummalisi asju, tundub, et peale üürilepingu lõppemist teeme sealt kiiremas korras sääred. Kõik algas sellest, et ühel hetkel avastasime, et korteri välisuks on alatihti ise lahti läinud. Mõtlesime, et äkki mingi süsteem tuuletõmbusega, mis koridoris võib tekkida, mis meie pisut ligadi-logagi ukse siis lahti lükkab. Kuskil paar nädalat panime ust tihti kinni aga midagi eriskummalist selles ei tähendanud kuni selle hetkeni, mil käisime kaaslasega tolmuimejat ostmas ning kodus seda lahti pakkides ma nägin elutoa põrandal kükitades midagi silmanurgast liikumas – vaatasin koridori peeglisse ja nägin, et suur mehefiguur korteri ukse taga teeb selle aeglaselt lahti.. niimoodi natuke poikvele. Muidugi hakkasin karjuma ja ise ei julgenud vaatama minna, kes see oli – kaaslane läks ukse peale joostes, mis on mõne sekundi mäng ja koridoris ei olnud mitte kedagi, samuti ei olnud samme kuulda ei enne ega pärast ukse lahti tegemist. Nüüd hoiame alati ust lukus aga .. väga kõhe tunne tekib kui sellele mõelda. Nüüd paar päeva tagasi läksin kaaslasega tülli ja samal päeval kukkus kardinapuu öösel alla ja täpselt tema voodipoolele. Kuna juba see ukse-jama mind endast nii välja viis, siis kardina-teema kohe seostus sellega KUIGI see võis ka lihtsalt.. kokkusattumus olla.

  60. Liina 30. nov. 2013, 2:19 p.l. Reply

    Ma usun, et kõik hinged kindlasti kummitama ei jää. Vaid need, kes pole rahu saanud (kas traagiline surm või nt kellegi elava peale väga vihane, miski ei anna rahu ühesõnaga). Endaga pole küll midagi märkimisväärset juhtunud. Korra nägin läbi akna oma vana kassi sarnast kassi trepi peal, pikutas teine, nagu siis, kui kunagi elus oli,, aga kui välisukse lahti tegin, polnud kedagi. Muidugi võis tegelane selle aja peale ära minna ja tegu olla lihtsalt sarnase kassiga..Aga veider oli ikkagi.

    Aga kuulnud olen muidugi igasugu asju. Näiteks mu lapsepõlve sõbrannal on vana maamaja, nii üle-eelmisest sajandist. Ja kunagi väiksena leidsid vanemad ta magamas telliskivi kuhja alt nii, et tal oli vaevu natuke hingamisvõimalust. Telliskivid pärinesid siis sellisest vanaaegsest ahjust, mis maamajades on ja mille vastas ta magas. Teoreetiliselt olid telliskiviahi ikkagi korralikult tsemenditud, nagu tavaliselt. :D Samuti kuulsid tema ja veel mitu inimest sama maja õues viibides, kuidas keegi tema nime hüüdis,

    Ja mu teine lapsepõlve sõbranna elas oma perega ise üle-eelmise sajandi majas ning sealt on kogu perel erinevaid lugusid rääkida. A la kägistavad käed seina seest (vanaemal, pärast ka muljumisjäljed kaelal), vanainimese nägu peeglis (noorem õde) ja tulekerad ja ma ei tea mis veel kõik. :D Veider oli see maja selles suhtes ka, et kui nad selle hiljem maha müüsid, siis uued omanikud tegid teisel korrusel korraliku remondi ja üsna pärast seda läks maja segastel asjaoludel põlema. Ja praegu seisab maja tühjalt.

    Aa jaa, suured kummitusefännid võivad praegu Saladusi vaadata, seal alatasa mingi üleloomulik juhtum. Hiljuti oli see, kus tšikk rääkis telefoni teel surnuga. See oli küll päris creepy.:D

    Aga üleüldiselt ma tuletakse meelde selle karmi tõe, et karta tuleb mitte surnuid, vaid ikka elavaid. :)

  61. Egle Hani 30. nov. 2013, 5:13 p.l. Reply

    Minul käib luupainaja. Tuleb öösiti, viskab minu peale pikali ja katsub juukseid. Sel ajal ma liigutada ega silmi lahti teha ei saa. Mõtlen ainult, et see inimene rahu saaks ja et ma soovin talle head. Siis läheb kiiremini ära. Alguses läksin paanikasse ja siis tundus see kauem kestvat.
    See pole kohapõhine luupainaja, sest ta külastab mind ka siis kui ma kodus ei maga vaid olen kellelgi külas/vanaema pool.
    Ma olen nõiasõnu lugedes valgete küünaldega toanurgad läbi käinud ja magan pihlakaoks aknalaual. Samuti ei ole voodi enam vastu seina ja ma ei maga seinanurgas (vaimud konutavad nurkades ja käivad seinaäärtmööda). Aga ei aita. Hakkan vaikselt juba leppima.

  62. Keza 30. nov. 2013, 9:30 p.l. Reply

    Ma neid kõiki kommentaare läbi ei lugenud, aga praegu panin tähele ühte imelikku asja (no kelle jaoks on, kelle jaoks mitte), aga enne lugemist süütasin ma 5 küünalt. Mõtlesin, et loon endale hea meeleolu ja nüüd kargas pähe, et ouuu :D

  63. Liisu 1. dets. 2013, 5:20 p.l. Reply

    Surnute unesnägemine võib muidugi olla ka mingi tagasiside vms. Kuid siiski tähendab see ilmamuutust. Lihtsalt järgminekord kui surnud inimest unes näed jälgige paarpäeva, mida ilm teeb läheb soojaks, külmaks vms :)
    Aga usun minagi, et midagi siiski on veel olemas. Olen ka kokkupuutunud selliste seletamatute asjadega.
    Üks selline juhtum mis on nagu siiani nii meeles on, see kui mu parima sõbranna isa suri. Tema ja ta õde olid sellel ajal hästi palju minu juures. Nimelt siis yks selline vihmane ja tuuline õhtu, kui äkki kuuleme uksekell. Kuna elasime teisel korrusel siis alati uksele vastu ei jookse vaid ylevalt aknast vaatame, hüüame, et kes on. Ema siis läkski aknale ja vaatab, noo ei ole kedagi. Teeb aknalahti ja hüüab, et noh äkki astus kaugemale vms. Igaljuhul vastust me ei saanud. Hüüdis uuesti ja siis juba tuligi vastus nurgatagant, mitte uksejuurest. Vaid mu sõbranna õde oli see kes tuli. Siis mõtlesimegi, et ju ta isa juba lasi meile kella, et ta tütar all tuule ja vihmakäes ei peaks ootama kuna ust avatakse. Selline armas juhtum minuarust.
    Aga surnud ei pea kartma, tuleb ikkagi elavatega ettevaatlik olla :P

  64. Serli 1. dets. 2013, 6:13 p.l. Reply

    Appi, ma lugesin pooled kommentaarid läbi ja silmad märjad peas, sest usun seda kõike ja olen niiii palju lugusid tuttavatelt kuulnud, ise kogenud otseselt pole, kuid oma vanaemaga seoses ka niii palju creepysid jutte. Kogun nüüd end veidi ja loen hiljem edasi.

  65. K 2. dets. 2013, 3:18 p.l. Reply

    Ei tea, kas ma olen ainuke, kes siia sattunud ja kummitustesse/vaimudesse ei usu või pole teised lihtsalt midagi mainima hakanud. :) Põnev oli lugusid lugeda ja öösel üksinda oli täitsa kõhe. Inimlik. :D

  66. looore 2. dets. 2013, 10:37 p.l. Reply

    Mulle ka täitsa meeldivad kummitused… aga ma kardan neid ka kohutavalt. Mingit konkreetset kokkupuudet ei ole, aga Paranormal Activity laadseid filme vaatame noormehega mõlemad läbi sõrmede piiludes. Eesti poisid tegid ka selle Tondipüüdja asja, aga asi on alguse saand tegelikult USAst, saate nimi on Ghost Hunters, väga huvitav. Alati proovitakse kõiki kaebusi loogiliselt ära seletada jne, on leitud huvitavaid asju, aga esimesed 2-3 hooaega on vaatamist väärt – edasi läheb vägagi feigiks (on aru saada, et summad on suurenenud, tuleb rohkem actionit saada saatesse).
    Muidu oli teie asju väga tore lugeda :)

  67. H. 3. dets. 2013, 3:36 p.l. Reply

    Ka minul on olnud paar kokkupuudet..mm..paranormaalsega :)

    Kunagi läksin sõbranna juurde maakodusse külla nädalavahetuseks. Koht oli iseenesest hästi ilus, selline vana eestiaegne talukompleks, elumaja renoveerimises. Koera võtsin ka kaasa, mõtlesin, et las puhkab ka linnamürast ja on ruumi mööda põlde ringi joosta. Plaan oli täiega chillida.
    Kohale jõudes aga muutus koer kohe närviliseks, paigal üldse ei püsinud, ei toas ega õues, muudkui kõndis sihitult ühest kohast teise, lisaks hingeldas pidevalt keel väljas nagu oleks just jooksmast tulnud. Ei tea kas koera käitumisest tulenevalt vms olin ise ka kergelt närviline.
    Niisiis. Öö! Esiteks koer siiberdas mööda elamist ringi. Mina magasin vanas vedruvoodis mille kõrval oli kaheinimesevoodi, kus magas sõbranna oma kolmeaastase pisipojaga. Keset ööd ajan ennast küünarnukkidele püsti ja vaatan, et miski valge kuju seisab vastasvoodi päitses ja vaatab magavat last. Taju järgi naisterahvas. Mõtlesin kohe, et sõbranna ajab mingeid asju, unesegane vist. Küsisin „Noh!?“ See ikka seisab ja vahib, ma paari meetri kauguselt vahin jälle omakorda teda, mõtlesin veel, et maru imelik näeb välja. Järsku pöörab ennast ümber ja liigub (mitte astub, ei ühtki sammu vaid õhus liikumine) ukseni, uks tuleb lahti, inimene läheb välja ja uks läheb kinni. Kõik! Egas midagi! Hommikul küsisin sõbrantsi käest, et mis lollustega ta öösel tegeleb. Tema ei teadnud midagi aga ta õde teadis küll rääkida, et nende vanatädi, kellele see maja kuulus käib seal kondamas. Imelik, et mulle ennast näitas. Hiljem tunnistas sõbrants küll, et päris jube, et tema pojakest käis kummitus vaatamas…aga samas kui sugulane siis väga hull ei ole. No minul küll oli! Pidin veel ühe öö seal olema ja see oli lihtsalt JUBE!

    Kokkuvõtlikult veel paar seika.
    Kunagi nooremana sai üks deemon välja pendeldatud aga kas tagasi saatmine ei õnnestunud või sai ta rahu häiritud aga samal ööl ta mind külastas. Tean, et olin reaalselt voodi kohal õhus ja suhtlesin temaga mingis võõras keeles, kõlas nagu ladinakeel aga oli vähe kõlavam. Ei kartnud üldse. Rääkis natuke tulevikust, mis kõik on täppi läinud tänaseks. Lubas silm peal hoida mul. Vahepeal tunnengi mingit kohalolekut . Kellel kaitseingel, kellel midagi muud :))
    Siis võõras kohas ööbides on keegi mu näo juurest küünega mööda tekki tõmmanud kaks korda, luupainajad on ahistamas käinud, keegi on köögis toole liigutanud ja seejärel mu voodi ees pikalt seisnud, tööl olles (vana ja pika ajalooga maja) jalutab keegi teisel korrusel ringi ja kolistab ja mingi naisterahva on saksakeelset juttu olen kuulnud, kui maja on täiesti tühi. Tuled lähevad ka ise põlema ja koopiamasin teeb ka iseseisvalt mingeid asju :D

    Sellised toredad seigad siis…ja terve pikk elu veel ees :D

  68. juku 5. nov. 2014, 11:37 p.l. Reply

    heh, olen siin suure probleeminga, nimelt mul on Phasmophobia . Ja see vaikselt takistab mu elu . Et oskab keegi midagi tarka soovitada selle kohta . ?

  69. s. 10. okt. 2015, 12:25 p.l. Reply

    Ise pole ma küll reaalselt kokku puutunud vaimudega,aga imelikke asju olen ma tähele pannud ja kuulnud küll. Nimelt kui laps oli umbes aastane kolisime lapse isa vanaema ja vanaisa majja. Alguses polnudki midagi erilist,aga ühel päeval panin tähele,et kui laps mängis oma voodis või põrandal siis ta nagu ei mänginud üksi vaid keegi oleks nagu olnud tema juures (mina olin lapsest natuke eemal) igatahes laps nn andis oma mänguasju kellegile ja lalises kellegiga omas tite keeles. Hirmu ma enda või lapse pärast ei tundnud vb siis oli kas lapse vanavanaema või vanavanaisa kes käis/käisis lapse lapse lapsega mängimas.

    Palju aega hiljem elades samas majas olin ma lapsega kodus, kes magas parasjagu lõunaund ja mees(nüüdseks endine) ☺ oli tööl. mina olin diivanil pikali ja lugesin raamatut ning ka tv mängis,aga ilma hääleta (volüümi keerasin maha). Igatahes ühel hetkel kuulsin ma alt keldrist sellist häält nagu keegi oleks puu palgi ühest otsast üles tõstnud ja siis lihtsalt tagasi maha visanud/lasknud ja nii mitu korda. Lõpuks mõtlesin,et ehk lapse isa või mõni ta sõber tuli,et mingit tööriista võtta vmt ( ex mees hoidis mõndasid asju keldris). Helistasin ka mehele ja küsisin,et kas ta on kodus ja keldris? Mille peale sain vastuse,et ei ta tööl ja kodust kaugel… hmm?! Ok!!! Mis siis ikka läksin keldrisse vaatama,et mis kes seal siis olla võib/võis. MITTE KEDAGI!!! Kõige huvitavam oli,et keldri uksed olid seest poolt kinni (taba ja haagiga) ja aknad samamoodi kinni ja haagis ning palgid mis olid päriselt ka keldris,sest mehega sai need sinna tassitud kuna mees tahtis sinna tuba teha… ühesõnaga need palgid olid nurgas üksteise peal nagu need sinna mehega panime ja polnud ühtegi märki sellest,et keegi oleks neid vahepeal näppimas käinud. Kuidas olekski keegi saanud seda teha kui uksed/aknad olid kinni??

    Neid juhtumeid oli tegelikult veel. Nt kui mõni sõbranna tuli külla ja jäi ööseks siis panin ma ta alati ühte tuppa magama ja hommikuti oli sõbrannal alati üks ja see sama küsimus mulle,et miks ma käin öösiti ringi ja koputan tema toa uksele,et see hirmutas teda,sest alati pärast uksele koputamist prõmmiti teisel pool vastu seina kus asus koridor. Igatahes ise magasin ma ka selles toas mõned korrad ja ei kuulnud mitte midagi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: