Kanaema

Ma olen kogu aeg mõelnud, et mis naised need on, kes ei suuda päevagi lapsest  eemal olla. Nüüd ma

image

siis tean, kes need on – näiteks mina.
Juba eile õhtust saati vaatasin ma aina Mari ja kohe tundsin, et kuidas ma jätan oma väikse nööbikese 24ks tunniks üksinda. Kuidas?
Õhtul haarasin ta nii kõvasti kaissu, et laps muutus higist märjaks ja oli elus pettunud, et keegi teda niimoodi keset ööd kaisutama kukub. Aga ma ei saanud, ta oli lihtsalt nii armas!
Hommikul oli ta muidugi veel armsam oma hambutu naeratusega ja emale last üle andes, tulid mulle pisarad silma. Kuigi mu ema on suutnud omal ajal ju lausa kahte titte elus hoida…
Aga ta on mu väike armas nööbike :(!

Loodetavasti läheb see tunne üle. Oleks võind ikka lapse õhtul, siis kui laps joriseb, emale anda :D Oleks vast vähe kergem olnud :(

Aga ok. Me nüüd astume lennukisse :)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: