Category Archives: aed

Kodulood/kes tahab Männikul elada?

Nagu lugejad on ehk märganud, olen ma hiiglama kaua Männikul olnud. WC ja vannitoa remont, mis pidi võtma “maksimaalselt nädala”, on nüüdseks võtnud lausa kaks kuud. Kui mitte rohkem? Ma isegi ei mäleta, millal ma siia tulin. Oeh.

Tahaks koju…

Mitte, et siin hirmus oleks või miskit, kassidele ka ju meeldib õues käia ja nad kindlasti vihkavad mind täiega, kui ma nad korterisse tagasi viin, aga noh. Õismäel on minu rõdud ja seal pole neid kohutavaid ämblikke ja kiile ja konnasid, keda kassid saagina tuppa tassivad ja minu ees sööma hakkavad.

1081619_10151787964714911_1054191196_nKodus, õikal, on aga minu üüratu tomatipõõsake, mis esiti oli küll väike, aga praegu ripub nagu sado-maso harrastav taim uhkelt mu rõdul. Esimesed tomatid on ka söödud. Imehead olid!

20130709_135942

Alguses olid nad nii pisikesed!

Aga mis ma nendest tomatitest ikka heietan. Point on selles, et kord saime me endale mingi lombaka plaatija, kes sada aastat munes. Siis sai tema kõik asjad tehtud, kuid santehnikud läksid Venemaale. Pidid eelmine reede tagasi jõudma. Eeldasin siis, et HILJEMALT selle nädala esmaspäevaks-teisipäevaks on kõik kenasti valmis. Aaaaaga EI. Muidugi mitte!

Eile ema helistas neile ja selgus, et minu santehnikud ei saa sel nädalal tulla. Neil on kiire Suure Tõllu parandamisega. Jah. Keset augustikuud on neil kiireloomuline tööots JÄÄLÕHKUJAT PARANDADA! No tule mulle jumal appi.

Ema ütles, et no aga minge elage õismäel ja käige minu juures ennast pesemas. No ei ole mina midagi nii naeruväärset siin ilmas kuulnud. Eks ma võin ju selle järgmise nädalani oodata, kui ma juba niiii kaua oodanud olen…

Oeh. Tahaks ikkagi koju.

Ja tegelikult on asjad nii, et me peaks siin ka omajagu vaeva nägema ja kraamima ja küürima. Kui meie siit saunamajakesest välja kolime, siis jääb see täitsa vabaks ja siia sisse võiks ideaalis tulla elama tore üürnik.

See tore üürnik oleks kõige paremas ideaalis tudeng, aga noh, kätt ette ei paneks ka teistele. Saunamajake on väike. Tuba, köögunurgake. Eraldi WC, sauna eesruum, pesuruum ja muidugi SAUN, kus teha awesome saunapidusid. Siis on siin veel kamin ja.. aeda saab kasutada ja kui Kardo emmega väike diil teha, siis kindlasti sees pesumasinat kah kasutada, kui tarvis peaks olema noh… enda asju pesta ja nii.

Kuna me veel kraaminud ja küürinud ei ole, siis ei ole me ka pilte teinud, aga kui keegi lugejatest juba praegu mõtleb, et tahaks soodsa hinna eest elada sellises uhkes kohas nagu Kardo saunamajake, siis andke teada. Eelistaks ikkagi enda lugejat :))

Advertisements

Lapsed rippu ehk siis giveaway

Kuna suve veel nagu on ja lastele meeldib suvi ja aed ja loodus ja rippumine ja kiikumine (jah, täpselt nii lapseteadlaseks ma ennast siin harinud olen), siis tuleb välja loosida midagi, mis ühendaks neid kõiki asju. Ja mis see muu ikka olla saaks, kui Trekkerist pärit võrkkiik, mis on mõeldud spetsiaalselt lastele!

Pildil olev laps kiigega kaasa ei tule, peate kahjuks ise lapse sinna sisse hankima. Aga kiik ise on ilus ja värviline ja kõikidele kindlasti kasulik, kellel on oma aed. Samas miks ka mitte sellist asja endale kuskile tuppa riputada, kui keegi uhke inimene peaks juhtumisi väga suures majas elama? Või keskmise suurusega majas? Või okei, okei – kui te omate lastetuba.

Siin videos on kiik küll toas ja kõik paistavad sellest erakordselt sillas olevat. Ühtlasi on see kiik 100% puuvillast tehtud, see ka ju üsna tore omadus?

Ühesõnaga. Kui sa tahad seda kiiku endale, siis talita järgnevalt:

  • Kliki LIKE Trekkeri E-poe leheküljele
  • Mine Malluka FB’i lehele, otsi sealt selle giveaway pilt ja jaga seda
  • Või jaga hoopis seda postitust lingina enda blogisKõik teed on teile valla, et te sellise mõnna kiigu endale saaks. Halleluuja.
    Võitja saab juba järgmisel nädalavahetusel enda kiike nautida.

Mida teha, kui kass jääb puu otsa lõksu?

Selline küsimus painas mind üsna pikalt, sest eile, kui me Kardoga naasesime grillimiselt minu vanaisaga, avastasin ma, et Joss on kadunud. Kuulsin küll, et ta kuskil karjub, seega jalutasin mööda aeda ja lõpuks pressisin ennast naabri aeda ka – Joosepit ei kuskil. Lõpuks sain aru, et karjumine tuleb kuskilt kõrgemalt poolt. Nii oligi, et Joosep istus kõrgel puu otsas.

1062058_10151695974654911_1883992236_n

Kui te siin pildil ei suuda kassi leida, siis järgnevast zoomitud pildist peaks miskit aru saama.

1063453_10151695977944911_1070173178_nIstus seal teine ja muudkui karjus ja karjus appi. No aga mida ma lähen appi, kui ta on 15 meetri kõrgusel ja esimesed oksad hakkavad alles kümnenda meetri pealt. No tule jumal appi, eksole. Helistasin siis kohe päästeametisse, kus esiti rääkis minuga väga sõbralik tädi, kes ütles, et ma paari tunni pärast tagasi helistaks. Et ta praegu alles liiga vähe puu otsas olnud.

Joosepile näkku vaadates ei tundnud küll, et ta seal väga vähe olnud oleks. Ta oli NII kurva näoga ja karjus, justkui öeldes: “Miks keegi mind juba ei päästa? APPI!!!”.

Ootasime siis paar tundi veel ja helistasin mingi pool 11 uuesti päästeametisse. Siis võttis vastu juba kurjem tädi, kes ütles, et kassid puu otsa ei sure ja olgu ma jumala rahulik. Et muretseda võiks siis, kui ta juba mitu ööpäeva puu otsas olnud on ja…viskas toru ära.

Nii jube oli magama minna, sest Joss aina karjus ja Kardo käis aina õues vaatamas, kas Joosep on ehk alla tulnud. Iga kord tuli aina kurvemini tuppa tagasi, sest Joss kössitas ikka veel puu otsas.

Hommikul rääkis Kardo emme, kuidas VARESED OLID ÜRITANUD JOSSI SILMI PEAST VÄLJA NOKKIMAS KÄIA! No eiiii! Seega ma helistasin uuesti järjekordsele pahurale päästeameti dispetšerile, kes seekord oli nõus päästeameti välja saatma. Noh, ma ähvardasin juba ise rasedana puu otsa ronida, ehk selle pärast.

Tulidki kaks väga sõbralikku onu, aga kuna mänd, mille otsas Joss redutas, oli aias sees, siis nad autoga sisse ei saanud ja seega ei olnud neil muud võimalust, kui ta veega alla lasta. Seda ma siiski ei soovinud ja nad ise ütlesid ka, et see võiks olla vast viimane variant, sest nad teavad juhtumeid, kus kass on nõnda lausa oma käpad murdnud. Matsime siis selle mõtte maha ja onud läksid minema. Üks andis mulle lausa oma enda numbri, et ma ei peaks enam kurja dispetšeriga suhtlema, kui Joss homme hommikuks alla pole tulnud.

Natuke aega olin ma siis üsna nõutu – Joosep läks aina rohkem kurvaks, pluss päike hakkas talle lagipähe paistma. Lõpuks andis mulle hea kolleeg Heiki Hanso numbri, kes olevat lausa Eesti parim arborist. Tema koduleht on SIIN ja Heiki pidavat olema suur loomasõber, kes ehk rasedale, hüsteerias naisele ei ei ütleks. Ei öelnudki, aga lugu oli selline, et ta oli hoopis Saaremaal. Hea inimesene otsis ta mulle uue nummeri, kes mind aidata võiks.

Anu, kelle number on 5242060, oli hea meelega nõus mulle appi tulema tunni aja jooksul, kuna nad olid hetkel alles teisel objektil. Ma olin selle uudise üle küll eriti rõõmus, sest Joss oli juba paanikasse läinud ja hakanud seal okste peal ringe tegema, lootes, et ta nõnda alla saab.

Ja kujutate ette, paar minutit peale Anuga vestlemist läks Joss peenikese oksa lõppu, mis teda enam kanda ei suutnud ja jäi sinna külge karjudes rippu. Mina röökisin seal all, et ma ei taha näha, kuidas ta surma saab ja Lea karjus Kardole, et mine vaata naabri aeda, aga tegelikult oli Joss maandunud meie kuuri katusele.

Ise üleni männivaigune ja sellise näoga, et: “Küll see oli alles piinlik olukord!”. Esimese asjana Jooksis joosep liivakasti pissile. Ilmselt oli ta kõik need 24h pissihäda kinni hoidnud, vaene loom.

Ühesõnaga vedeleb mul nüüd voodis üks männivaigune Joss, kes ei ole siiani nurrumist lõpetanud:

joss

 

Kassidega ula peal

Joosep ja Kurg on minuga koos Kardot külastamas. Seda sellisel lihtsal põhjusel, et mulle ehitatakse endiselt WCd ja vannituba. Kuna minu juures pissida ei saa, siis tuli siia tulla. Kassid küll saavad minu juures pissida, aga kuna ma ei taha, et nad mu unustavad ja hoopis remondimeestega parimateks sõpradeks saavad, siis pidid nad reisile kaasa tulema.

Ja muidugi mis muud, kui kassidele rihmad kaela ja uks pärani valla. Joosep ja Kurg veedavad mõlemad päevad aias. Kurg esiti muidugi vaatas ohutult ukse pealt maailma, aga nüüd juba on teda nähtud kaminas(kõik valged kohad ta kehal on tumehallid), mullahunnikus püherdamas ja kuurikatusel.

Teiste kassidega suheldes paistab Kure suhtumine olevat selline, et kui ta neile otsa ei vaata, siis teda ei ole olemas. Ehk siis olukord on rahumeelne.

Joosepiga ei ole näiteks Kati nii rahumeelne, sest Joss tahab tal aina järel käia ja teda nuusutada. Kati üldse ei taha, et mingisugune võõras kassihärra teda jälitab, seega peab ta vajalikuks aeg-ajalt hoiatavalt kõhiseda. Kaklema ei ole aga keegi läinud, nii et hea seegi.

Kuna Kurg on väga viisakas ja aiast ei välju ja jookseb ruttu Kardo majakesse kohe, kui keegi teda märkavat paistab, ei ole temaga mingit muret. Küll aga on Joosep TÄIELIKUS EKSTAASIS. Tal on nii hea meel õues olla – ajab linde taga, jookseb hullunult murul ja ronib puu otsas. Ainuke mure on Joosepil see, et ehk ma kaon kuskile ära.

Seda üritab ta vältida nii, et jälitab mind absoluutselt igale poole. Eile rääkisin telefoniga ja jalutasin natukene aiast välja metsa poole. Joss kalpsas õnnelikult kaasa ja kui ma seisma jäin, tegi ka tema sama. Mööda juhtusid kõndima paar naist oma lastega, kellest ühe poeg hakkas rääkima, et Joss tahab nendega koju kaasa minna.

“Ei, ei pojukene. See on tädi kass, ta tahab ikka tädiga kaasa minna,” kinnitas talle ema ja pärast seda, kui nad olid jupp aega kiitnud kui ilus kass Joosep on, hakkasid nad kodu poole astuma. Sama tegin ka mina ja mida tegi siis Joosep.

Otse loomulikult kõndis kaasa vale grupi inimestega…

Ega ta kaugele jõudnud. Umbes nurga taga märkas ta, et ma pole enam silmapiiril ja tuli hirmsa kappamisega kenasti tagasi. Jalutasime siis koos tuppa :)

Hiljem hakkasin poodi minema. Olin juba mäest üles jõudnud, kui sain aru, et Joss on terve aja vaikselt mu selja taga hiilinud. Tõstsin siis tempot ja üritasin Joosepi eest ära joosta, aga ta vaesekene kiirendas ka sammu, kuni lõpuks kaeblikult karjuma ja hingeldama hakkas. Võtsin ta siis sülle ja panin kotti. Tulgu siis poodi, kui nii väga tahab.

Poes kiitsid kõik jälle, et kui ilus kass mul on ja vähemalt kolm mutikest tulid teda paitama. Eks see ole vesi minu veskile. Tagasiteel panin härra jälle maha ja nõnda ta minu selja taga minuga koju vantsis.

Kõik õhtud on kassid olnud surmväsinud ja lasevad endaga teha põhimõtteliselt kõike. Paitada ja musitada ja kallistada ja kammida. Kurg laseb silma ka puhastada, tal tekkis mingi väike põletik, aga see juba paranemas.

Igatahes eile oli Joss õues mässamisest nii väsinud, et otsustas teha uinaku minu kaunis hällis, mille ma NaguUuest sain. Nagu näha, on see täidetud igast kraamiga. Daki tõi mulle ka lapseriideid ja nõnda need asjakesed siis siin ilmas mulle kogunevad. Halleluuja!

Kurg oli samal ajal minu kaisus, nii et tal oli ka hea olla :)

Täna aga saabus kassidele Purinalt kingitus, mille Joosep soovis koheselt avada. Hammastega. Seda ta siiski tegema ei pidanud. Kurg oli ka tänulik, aga pildi tegemise ajal oli tal kiire – ehk kuskil asjade kartlikult nuusutamisega.

Vajan abi ussituvastusel

Nagu ma ikka teinekord olen usin, siis nõnda ka täna – hakkasin jälle rohima. No mina ei saa aru, kuidas see umbrohi nii kiiresti kasvab, aga näed, seda ta teeb. Nüüd said kõik sõstrapõõsad jälle umbrohuvabaks, seega my job here is done!

Küll aga kurtis Kardo emme mulle oma muret ja ütles, et ei oska kuskilt lahendust leida. No kuna mina olen enamik oma lahendusi probleemidele saanud siit blogist, siis ehk aitavad kallid lugejad, kes aiasõbrad on, seekord teda?

Nimelt on vallutanud tema aia mingisugused imelikud ussid, mis tahavad süüa ainult ühte konkreetset taime. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli selle nimi kuutõverohi. Ussid on väiksed, valged, musta peaga ja vitsutavad seda kuutõverohtu ikka mõnuga. Mõnest taimest on ainult roots järgi. Kas keegi teab, mida nende usside suhtes ette saaks võtta?

967345_10151660994234911_1336454407_n 1057331_10151660994604911_1946469506_nSellised tegelased siis.

Igasugune abi on oodatud, sest need sindrinahad söövad üsna kiiresti.

kontsad ja maailma suurim jalakrambindus

Et kogu jutt algusest peale ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama üleeilsest. Mul oli hommikul nii halb tuju ja ma otsustasin ennast vahelduse mõttes natukene rohkem esinduslikuks tuunida, kui ma tööle lippasin. Ikka kleit ja oma lemmikkingad kah. Esmakordselt olid nad mul sel suvel jalas:

5facfaf0cf4f11e2914022000a9e0653_7

 

Juhin tähelepanu enda võimele näha eespoolt jumala normaalne inimene välja ja kohe kui külje keeran, siis hops – KÕHT. Aga see selleks.

Igatahes oli olukord selline, et kui ma õhtuks koju jõudsin, pidin ma peotäite kaupa (ok, tegelt 2 tk) magneesiumi tarvitama ja lihtsalt surin jalakrampide kätte. Nii valus oli, et tihkusin natukene nutta ja Kardot ka ei olnud, kes mind aidanud oleks.

Vandusin endamisi, et mitte iial ei pane ma enam kontsi jalga, kui meenus, et toimumas on Naistelehe pidu ja seega pean ma arvatavasti siiski kontsad jalga lükkama.

Mitte, et siit üldse kingi näha oleks või nii, aga ma ei ole veel meie fotograafide pilte kätte saanud :(

Point oli selles, et mu jalad tahavad praeguseks hetkeks ÄRA KUKKUDA! Ainuke variant tundub istuda nii, et jalad on jääkausis ja suu magneesiumist punnis.

Oh seda edevust :(

Aga üldiselt on mul plaanis kirjutada:

Oma suurepärastest kaltsukaleidudest, oma uuuenenud aiast ja uutest lillekestest, sellest, kuidas iga suhte algus peab olema mega mäng ja trall, kuidas laps mu sees niimoodi rabeleb, et hirm peale tuleb, lapsenimedest ja oma kassidest.

Aga ma lihtsalt ei saa praegu, sest nii hirmus valus on ja tööd tuleb teha ja lõpuks tuleb veel leida enda tee Pärnusse, et minna külla tädile ja Grillfestile.

Head nädalavahetust kõikidele!

(Ah, panen ühe aiapildi ikka kah, maiuspalaks või nii :P)

uus sõbrake rõdul

d6665990ce1711e2b1c722000a1fba7b_7

 

Ma ei tea, mis ta nimi on, sest Kardo käest ei saa hetkel küsida. Aga ta on nii pehmete lehtedega ja lilla.

Kasutasin täna oma kauneid aiakindaid, et seda lillekest siis potti ümber istutada. Tundsin rõõmu sellest, et mu lohvakas kodukleit kinnastega kokku sobis.

lillekeJa salat on kasvanud ja lilled tõstsime teisele poole rõdu ja tegelikult on veel mõni väike plaanike seoses rõduga. Aga noh, kui ma need kõik ära teen, küllap näitan teile ka.

Sest tegelikult on mul kaks uut lille rõdul veel, aga ma ei viitsi hetkel pilte teha. Nad olid väga ilusad kingitused.

Selline koristamine ja sättimine ja istutamine tegi mu tuju küll paremaks. Ja noh, tegelikult see mahlapulk ka. Mmm… mahlapulk.