Eesti otsib tippmodelli – no mis pask see on?

Pikalt mõtlesin, et kas pask on ropp sõna. Jõudsin järeldusele, et ei ole. Ja noh, saade on ju pask? Nagu ikka selliste asjadega, siis vaatasin sellegipoolest ja juba teist korda! Rohkem kui esimesel korral häirisid mind KO-HU-TA-VALT kaks plikat nimedega Sandra ja Grete.

Nad on pesuehtsad näited sitahaisunäost. See pilk, kuidas nad teisi tüdrukuid vaatavad, nende üle halvustavalt kihistavad ja on suurepäraselt omandanud selle “rolli” mis tiinekafilmides on nendel poppidel tüdrukutel, kes on ilgelt ilusad ja siis oma pikkade juuste lehvides teisi narrivad ja nende üle selja taga pihku kihistavad.

Aah. See tibilik “ihhihihii” ajas mulle õudusvärinad peale. Mõelda vaid, kui Mari kunagi selline jube plika otsustab olla? Ma loodan, et siiski mitte.

Ma tahaks öelda, et ma enam seda saasta ei vaata, aga ma pead ei anna, sest nagunii vaatan :D

Täna Supermodelli ikka vaatad vä?

Mina kindlasti vaatan. Mitte niivõrd sellepärast, et see eriti põnev oleks. Ma olen loomult lihtsalt selline optimist, et isegi kui eelmised korrad on täisp*sk olnud, siis ikka vaatan edasi ja loodan, et äkki nad SEL nädalal teevad midagi huvitavat. Või ehk sel nädalal kisub keegi kedagi juustest?

Hing ihkab intriigi, muud midagi. Aga selle leevendamiseks tõmbasin ma Ameerika supermodelli 18nda hooaja esimesed neli osa. Vat SEE on alles intrigeeriv. Juba kolmandas osas solvub üks piff nii kõvasti, et saadab kohtunikud pikalt ja läheb koju.

Ma teinekord mõtlen, et kui mina oleks näiteks seal Eesti modellisaates, küllap mind oleks seal tore vaadata. Siiski meeldib mulle ju iniseda ja vinguda ja küsida ja klatšida ja mida kõike muud veel. Aga samas kui ma seal saates juba oleks, siis ehk ma ka ei julgeks? Vaadake kui õelad on Eesti kommentaatorid!

Ma töötasin kunagi Delfis. Oioi kui hirmus see oli! Iga artikkel, mis minu nime alt avaldati, sai sellist sõimu, nagu homset päeva poleks. Sesmõttes poleks ma pidanud eriti puudutatuna ennast tundma, sest noh, see on Delfi! Seal sõimatakse kõiki! Aga ometi lugesin ma kõik solvangud läbi ja tihkusin kodus nutta (misasja, ma ei ole ju paks litsi näoga klubitaja????? nutsin ma enda klubiloo kirjutamisel).

Seega ei ole mul seda tagasihoidlikkust, et mokk maas hoida ja märkamatuks jääda, kahjuks ei ole mul ka nii palju enesekindlust, et sõimu mitte südamesse võtta. Ja oioioi kuidas need vaesed modellikesed puid alla saavad. Iga nurga pealt.

Mina omalt poolt tahaks neile kõigile ühe suure pai teha – tublid tüdrukud olete :) (V.a see keeleoskamatu, ta nagunii aru ei saaks, mida ma öelda tahan kui ma teda paitama kukuks)