Rubriigi arhiiv: huvitav

sohki pole ilus teha…või olen ma paranoiline

Kallid sõbrad – mul on sitt olla, ärge homme tulge. Ei maksa teid ka kogemata nakatada. Ja ma ei viitsi arvutis istuda täna üldse, kummituslugusid loen ka telefonist pärast voodis. Kirjutan ainult kiirelt hädavajalikust.

Tulin ainult seda ütlema, et homme kella üheni päeval saab minu pildile häält anda. SIIN! Aga mul on tekkinud juba siirad kahtlused selle naise suhtes, kes seal teisel kohal on. Päriselt kah! Kuidas saab võimalik olla, et näiteks mina saan 100 vote’i – tema saab 120. KOHE! Tunni jooksul vähemalt. Saan mina 200 vote’i, saab tema näiteks 290. KUIDAS?!

Ok, alguses ma mõtlesin, et ju siis on tal palju FB’i sõpru, aga mu sõbranna leidis ta üles ja tal on 390 sõpra! Samas on tema pilti laikinud umbes 1500 inimest? KES?!

Siis mõtlesin, et ehk on tal ka blogi vms. Googeldasin teda. Ei midagi. Ta pole mitte keegi.

Sõber ütles mulle, et netis on tohhujaa selliseid programme, millega saab endale hääli juurde. Ise valid arvu, palju neid tahad ja olemas. Mhhh…

Ja et olla ikka tõbras to the max, siis kirjutasin Hotmilki ja uurisin, et kas nad saavad kuidagi seda järele kontrollida, kuidas ta neid hääli saab. Mulle pole veel vastatud, aga neil on ju öö kah…

Enne olin temast 50 häälega ees, kui äkki HOPS, juhib ta mind umbes kolmesaja häälega. Arvestades, kui palju on mu blogikesel lugejaid. Aitaks ehk sellest, kui te kõik kasvõi ühe korra veel seda VOTE nuppu vajutaks. SIIN!

Ja päris ausalt – NEVER ei osale enam ühelgi sellisel võistlusel :D LIIGA PINGELINE!

Aga nüüd voodisse, ei ole siin pikka pidu! Head ööd, loodan, et kummituslood kedagi ei freakinud out. Mind küll freakisid!

Kas sina usud kummitustesse?

Üli tihti olen kuulnud, et inimesed ütlevad, et ah mina küll kummitustesse ei usu. Isegi Kardo väidab mulle, et kummitusi ei eksisteeri, aga ma pigem arvan, et ta lihtsalt ei taha aktsepteerida, et midagi sellist võib olemas olla. Noh, sest see on õudne ju, et midagi säärast olemas võiks olla :D

Mina usun 100% kummitustesse. Esiteks selle pärast, et ma ei usu, et pärast surma ongi kõik. Et me olemegi ainult mingusugused…kehad. Olen kindel, et meis on palju muud, mis jääb järgi ka surma korral.

Ma ei arva seda, et kõik kummitused halvad oleks. Ma usun, et valdav enamus nendest on ikka head ja tahavad niisama ringi uudistada. Mis sul muud ikka teha on, kui sul keha pole ja sa oled kummitus, eksole :D

Kunagi olime sõbrannaga öösel Kohilas, My ema juures, kui kuulsime trepilt samme. Mõtlesime, et huvitav, miks vanaema keset ööd üles tuleb, ta kunagi ei käinud seal. Sammud tulid kuni trepi käänukohani ja…HAKKASID ALT UUESTI PIHTA.

Me reaalselt tardusime ja küsisime teineteiselt, et kas me ikka mõlemad kuuleme seda. Kuulsime. Koputasime hüsteeriliselt vastu seina, mille taga minu vanemad magasid, aga need ei kuulnud essugi. Lõpuks haarasin ma sukanõela (sest see ju TÄIEGA aitab kummituste vastu!) ja jooksime hüsteeriliselt mu ema juurde, et ta meid päästaks.

Siis ei kostunud enam muidgi ühtegi häält ja kasuisa väitis, et vana maja ikka logiseb jne. Aga see ei olnud ikka mingi logisemine. See oli KUMMITUS!!

Siin korteris ma olen ka kuulnud koputust ja kui vaatan ukse taha, siis seal oli PIMEDUS. Isegi kui keegi oleks kogemata ukse pihta läinud, siis oleks mu ukse tagant ju automaatne valgus tööle läinud. Igatahes oli see jube!

Ja kui ma olin väike. Umbes 10-aastane, siis suri mu vanaema. Pärast matuseid istus vanaisa diivanil, mina istusin diivani ees maas. Ühel hetkel vaatasin ma ukseläve poole ja seal mu vanaema seisis. Oma koduriietes. Täitsa tavalise moega. Nagu ootaks mind sööma vms. Ma mäletan, et ma vaatasin nii pikalt ta poole, et kas ta kaob ära. Ei kadunud. Pilgutasin. Ei kadunud.

Lõpuks pöörasin pilgu vanaisa poole, et kas tema ka seda näeb. Kui pilgu tagasi pöörasin, ei olnud seal miskit.

Muidugi võis see olla mu alateadvus vms, aga mulle meeldib mõelda, et see oli päriselt tema :)

Kas teie olete kummitusi näinud? Kas usute nendesse? 

Jõulukingiideid vol 1 – KASSIDELE

Esimest korda üle aastate ootan ka mina jõule. Noh, esiteks tahan ma kinke saada! Ma tahan Marile kinke teha ja ma tahan kuuse koju tuua. Ja igale poole jõulutulukesi riputada. Oeh. Aga et teile ka mõned ideed anda, siis meisterdan siin usinalt pildikesi :D Andestage – photoshoppi ma kasutada ei oska ja isegi selle programmiga kokku klopsimise avastasin hiljaaegu. Aga eks inimene elab ja õpib.

Esimesena tutvustan ma teile mõnda ideed kassiomanikele. Ükskõik, kas kassile endale kuuse alla suskamiseks, või siis mõnele heale sõbrale, kes sama hullumeelne kassimamma nagu mina?

kiiiisud

kassidele

1. Furminaatorist olen ma teile rääkinud – see on võrratu kamm, mis eemaldab lebolt kõik kassi lahtised karvad. Meie kodus on igatahes karvu poole vähem! Seda müüakse igas loomapoes ja selle hind jääb umbes 20 euro kanti.

2. Selle põneva kassimänguasja leidsin ma e-bayst. Ma ei tea, kas seda Eestis ka kuskil müügil on, aga kui on, siis andke mulle teada. Ma tunnetan, et mu kassid vajavad seda! E-bays maksis see 25 dollarit, ehk siis ka umbes 20 eurot.

3. Litter-Robot tegi minu hala peale, et hinnad ikka hirmkõrged, väikse jõuluale. Nüüd võib sellise musta liivakasti saada 340 euroga! See tundub küll üsna krõbe hind, aga näiteks minu eelmine liivakast maksis umbes 40 eurot ja seda ma pidin ise puhastama. Ja nüüd oleks ma nagunii pidanud uue ostma ja…teate, mugavus maksab ka midagi. Mu kodu ei lehka enam nagu kusi! Ja liiv ei vedele enam ka mööda esikut. Kellel vähegi rahaliselt võimalik, siis soovitan ausalt soojalt!

Mida teie kassidele/kassisõpradele kinkida plaanite?

 

kõikidele heiteritele

Nagu Ringvaates, teen mina ka seda, et jagan teiega parimaid kommentaare, mida ma enda kohta leidsin. Oh, need on ikka konstruktiivne kriitika ja õigus patta panduna. Aga mis ma siin ikka jauran, nautige:

Ja kujutage ette, PARIMA PALA unustasin ma videosse lisada, aga ma siis jagan seda teiega siin:

Oled verine tampoon. Oled kõõmane sampoon. Oled solgitoru suue. Rasket laadi on su puue. Oled kuivand potitaim, keha haige on ja vaim. Tead, et kui sa oleks mees, oleks lõdvamunnimees. Oled see, mis sobib hästi oksekotti, prügikasti.

:)))

Mõnus amps aka kingiloos

Käisime eile soolaleival Kardo sõprade juures ja ühtlasi oli see natuke nagu katsik ka, sest meie saime ka igatahes kingituse. Selle sama käejälje komplekti Mothercare’ist, mida ma juba ammu tahtnud olin! Mis siis, et vahepeal jäljed ära tegin, näiteks pooleaastaselt võib ju seda ometigi veel teha.

Aga süüa saime me muidugi küla peal ka. TÄIEGA. Nimelt on Olmeri vanemad löönud püsti enda pitsakoha, kust meie söök pärit oli. See oli reaalselt kõige suurem pitsa, mida minu silmad kunagi näinud on.

20131124_144255

Minu nimi oli veidi valesti kirjutatud, aga mis sääl ikka :D

20131124_144343

Siit pole isegi aru saada, kui huge see pitsa on, aga 50×50 cm!

Me olime neljakesti ja me saime kõik kõhud megatäis. Ma usun, et kui see pitsa ise näiteks väikesteks ruutudeks lõigata, siis saad pool lapse sünnipäevalistest toidetud vms :D Aga nõnda viilutatuna oli see üks tükk põhimõtteliselt Mari suurune:

Mari ei soovinud ampsu....veel

Mari ei soovinud ampsu….veel

Nende kodulehelt leian ma sellise info:

Suur Pitsaruut on 50×50 cm, seda on 2500 cm² ehk veerand ruutmeetrit. Teiste pitsatootjate pere või peopitsad on ringikujulised ja nende läbimõõt on 38 cm. S= π x r² Seega on tavaliste pere- ja peopitsade pindalaks kõigest 1133.54 cm², mis tähendab, et need pitsad on Suurest Pitsaruudust 1366.46 cm² väiksemad. Järelikult on pitsaruut üle kahe korra suurem tavalisest pere- või peopitsast.

Meie väike Pitsaruut on 25×25 cm. Selle pindalaks on 625 cm², Tavaline 28 cm läbimõõduga suur ümmargune pitsa on pindalaga 615.44 cm² seega üldlevinud suur ümmargune pitsa on meie Väikesest Pitsaruudust 9.56 cm² väiksem. Ja Pitsaruut on kaks korda paksem.

Väike Pitsaruut maksab 6.90 ja Suur Pitsaruut maksab 25.00 eurot.

Et ma siin niisama pitsadega ei uhkustaks, siis ma pean ju ikka ühe teile ka välja loosima, eks? Ja ikka selle kõige suurema :)

ET PITSAT NOSIDA SAADA, SIIS PEAD SA:
Vajutama LIKE Pitsaruudu Facebooki lehel ja kirjutama siia kommentaari, et kellele ja miks sa seda pitsat just pakuksid. Juba homme õhtul valingi võitja välja :)

saime roboti!

Kui te nüüd mäletate, siis mind sai eelmisel nädalal Ringvaates näha, kus me vaatasime seda ilmaimet, milleks oli isepuhastuv liivakast. Nende kodulehel LITTER-ROBOT on see osa Ringvaatest üleval ka, nii et, kes maha magas, saab siit kaeda.

Ühesõnaga on meil nüüd kodus ka selline imevidin.

robot1

Kurg ei ole sinna veel läinud, aga Joosep tormas seda uudistama kohe, kui see tuppa tassiti.robot2 robot3

Esialgu Joss sinna häda ei teinud, vaid heitis sinna sisse magama. Natuke põõnanud ta vist midagi sinna tegi, sest ma kuulsin, et see masin käis ringi. Ma loodan, et see heli öösel väga pinda ei käi, aga praegu olen ma küll rahul.

Eriti kuna enne kosmoselaeva kohaletoomist tõstsin ma eelmise kassi WC eest ära ja sinna sisse vaadates ja lõhna järgi otsustades oli tegu hoopis Õllesummeri välipeldikuga. Ega ma olen jah laisk kastipuhastaja. Vaesed kassid, loodame, et nüüd on nende elu roosilisem!

Mis teie sellisest imevidinast arvate? Ja lisaks tahtsin ma küsida, et mis liiva teie kasutate?

Rohkem infot sellest uhkest asjast saab nende kodulehelt, mis asub SIIN!

EDIT: Läksin nende kodulehele ja avastasin, et ei ole seal miskit rohkem infot :D Seega jagan siis ise teiega nii palju, kui ma tean.

Sisse käib sinna tavaline kassiliiv, peab olema ainult paakuv. Kui kass seal sees ära käib, siis raskusandur paneb ta 7 minuti pärast keerlema. Siis kukub kõik raskem kraam all olevasse sahtlisse, kus on kilekott. Kilekoti võtad välja ja viskad ära. Olemas. Sinna sobivat kõik kilekotid, ei pea mingi spets teema olema. Masin käib pistikuga seina.

Tahaks tätoveeringut

Mina ja Kardo lähme endale üheskoos tätoveeringut tegema. Tema suht teab, mida tema tahab, aga mina mitte. Minu kriteeriumiteks on:

a) Ma tahan, et see oleks värviline

b) Ma tahan, et seal oleks nööpe

c) Ma tahan, et seal oleks linde

Parim, mille ma suutsin netist leida, oli selline asi:

Aga ma tahaks midagi veel eidelikumat ja värvilist. Ja ma ei ole kindel, kas ma kuskile ka Mari nime tahaks? Ah ma ei tea, see kõik on nii keeruline. Ja veel, et KUHU seda teha? Ma kaldun arvama, et kätele, nendest lipsukestest midagi edasi arendada ehk?

Mudugi ma olen veel mõelnud, et laseks mingi lause ehk hoopis teha? Aga see oleks vist liiga diip? Ja MIS lause? Raske on see valikuke.

Palun andke mulle soovitusi, kuhu tätoveering teha ja MIDA üldse teha? Olete netis lahedaid pilte näinud? Sheerige! Kas teil on tätoveering? Milline? Kus?

Mul on käte peal kaks lipsukest ja kõhul mingi imelik kass. Mis kogu selle kupatusega kokku sobiks :D?

Kõik beebid on ilusad?

Iga ema arvab, et nende beebi on kõige ilusam maailmas. Paraku ülejäänud maailm sellest ahvivaimustusest pimestatud pole ja nõnda ongi aus öelda, et maailmas eksisteerivad ilusad beebid ja mitte nii ilusad beebid.

Jah, lööge mind nüüd risti, sest HEAD EMAD ei ütle nii. Head emad ütlevad, et kõik beebid on nii armsad, et tahaks nende väiksed hernevarbakesed ära süüa, aga need head emad valetavad. Ma ei tea miks. Ehk selle pärast, et tahetakse endast üldsusele jätta väga meeldiva, leebe ja emaliku inimese mulje? Kes teab…Tõde on aga see, et kõik ei saagi ühe vitsaga löödud olla.

Kõik täiskasvanud ei ole ju ka ühtmoodi ilusad. Mõni on ikka natukene ilusam kui teine, mõni on hurmav kaunitar ja mõni lausa peletis. Tittede eeliseks on see, et neil on veel võimalus oma hetkelisest välimusest välja kasvada. Ei ole midagi üllatavat selles, kui väga koledast beebist kasvab modellilaadne toode. Aga noh, on ka võimalik see, et laps on beebina IMEILUS ja armas ja suurena…ei ole sellest midagi järele jäänud :D

Kui ma nüüd päris üdini aus olen, siis veel aastake tagasi ei uskunud ma, et sellise imeasi nagu ILUS BEEBI eksisteerib. Esiteks olin ma kokku puutunud vaid ühe imikuga – mu enda vennaga, kes on must 13 aastat noorem. Kui tema titt oli, siis ta nagu idee poolest meeldis mulle küll, aga välimusega ta küll ei hiilanud. Eriti see osa, et tal oli allergia ja ta kraapis ennast pidevalt verele.

Kunagi mul käis üks sõber külas ja kui ta mu venda nägi, siis ta küsis õudusega: “Issand, mis temaga juhtus?”. Ma vastasin, et noh, tal on allergia ja ta sügab ennast, mille peale sõber küsis: “Kõblaga sügab või?”. Ehk siis mu vend võis suht õudne olla sellel ajal :D Õnneks nüüd on ta väga hurmav väike blond noormees, nii et vedas.

Ja nõnda oligi, et aasta tagasi tundusid kõik beebid mulle täpselt ühesugused. Ma ei ütleks küll, et nad kõik koledad tundusid, aga nad meenutasid mulle natukene miniatuurset vanainimest, kes on ennast näost punaseks punnitanud ja karjub su peale oma hambutu suuga.

Alles eelmine nädal küsisin ma Kardolt, et kuidas ma kunagi üldse sain arvata, et beebid ilusad olla ei saa?! KUIDAS?!

Muidugi on neist kõige ilusam maailmas Mari Johanna isiklikult. Jah, kõikidede nende miljardite beebide seas maailmas. Ma just kellelegi rääkisin, et kuigi emad kõik arvavad, et nende beebi on ilus ja enamasti sõbrad ka viisakusest sul seda mulli purustama ei hakka, siis mulle ütles isegi ämmaemand, et Mari on väga ilus.

Siis mõistsin, et vaevalt, et ämmaemand ütleks: “Ooo…Kas see ongi teie beebi? Nojah…Äkki kasvab sellest hirmsast lõustast välja, loota ju võib:)”. Arvatavasti mitte. Arvatavasti ütleb ta kõikidele, et neil on ilus beebi :( Järgmine kord ma kindlasti küsin arstilt, et mitme palli süsteemis ta Mari hindaks vms :D

Suurim märk sellest, et Mari on ilus beebi on see, et mitte ükski anonüümne kommentaator pole ütlema tulnud, et ta on kole kui öö! Ja nemad ütlevad ju KÕIKE!

Kuigi tegelikult on nii, et päriselus on lapsed alati ilusamad kui fotodel. Vist seepärast, et ka kõige ilusamast inimest saab ju teha koledat fotot. Ja mõelge veel, mis foto saab teha keskpärasest inimesest? Uuuh sa juudas! Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis ma ei olegi mitte kunagi päriselus näinud väga koledat beebit, ainult fotodel. Samas ei ole ma laivis üldse palju beebisid näinud ega vahtinud ka. Ja noh, fotod ei ole tegelikult kuigi adekvaatsed tihtipeale.

Ma olen Marist niii naljakalt koledaid pilte teinud, et vähe pole, aga mis seal ikka. Ega ma neid ju kuskile üles ei riputa. Samuti on minust endast nii koledaid pilte, et pimedad lapsed hakkavad ka õudusest nutma, kui see nende kõrvale asetada. Aga üldiselt on nii, et kui meist koos pilti teha, siis olen mina see rõvedam :(

unnamed (3)

Mari olemas traumeeritud, et kes see väsinud moega koll ta silme all on. “Parem teen armsa näo, et ta mind ära ei sööks!”

unnamed (4)

Foto: Ilmar Saabas

Nüüd mind hakkas huvitama selline asi: enne lapse sündi ma mõtlesin tihti, et huvitav, mis näoga ta on. Palvetasin omaette, et ta kole ei oleks (ikkagi tütarlaps ju!) ja kui netis juhtusin nägema koleda imiku pilti, siis ehmatasin ise ka oma inetust mõttest ja hakkasin endale kohe sisestama: “Eeiiiii! Tegelikult on see jumala armas beebi…” Noh, et karmajumalad mulle minu õeluse eest koledat beebit ei annaks. Huh!

Kui ta välja tuli, siis ma veendusin, et ta maailma ilusaim jne, aga kas on olemas ema, kes on vaadanud oma last ja mõelnud: “Oh sa püha juudas…Loodame, et ta kasvab sellest välja…”? :D Vast mitte.

Aga nii douche ei ole isegi mina, et kui ma tõesti näeks koledat last/keegi näitaks koledat lapsepilti, siis ma ei karjataks “APPI!” ja lööks ristimärki ette. Ikka kiidaks takka, et issand, kui ilus laps sul on! Nagu head emad seda teevad :)

häda ajab härja kaevu

Eile oli esimene päev üle miljoni aasta, kus ma EI BLOGINUD. Andke nüüd kallid lugejad mulle andeks, aga ma jõudsin koju alles pool üks öösel. Mõelge vaid, POOL ÜKS! Ma olin Marist lausa 12 tundi eemal, aga mis selle aja sees toimus, hakkan ma kohe jutustama.

Esiteks pidin ma minema reklaamklipivõtetele. Nii kauaks, kuni Kardo tööl oli, tuli Mari vaatama mu ema. Selle tarbeks olin ma juba üle nädala endale sügavkülma piima kogunud, nagu mingi hullumeelne. Veel enne uksest välja astumist andsin Marile süüa ja pumpasin samaaegselt. Tundsin ennast nagu Harju keskmine liinilehm.

Võtetel oli mõnus, sain ilusa meigi, ilusad riided jne. Aga asi, millest ma kohe aru sain oli see, et kui kella kolmeks ei olnud meid veel sekunditki filmitud, et kaheksaks ma küll koju ei saa, nagu lubatud. Filmisega ongi see, et KÕIK venib. Iga kaameranurk, iga valguskiireke ja juuksekarvake peab pidevalt olema täpselt õiges kohas. Ja et neid õigesse kohta saada võtab ILGELT aega. Ehk siis enamuse ajast me suht istusime ja ootasime :)

Tundsin ennast nagu muuvistaar jeeje!

Ühel hetkel hakkasid mu rinnad pakitsema. Mitte eriti, aga noh, natukene. Tegelesime rahumeeli oma võttega ja lobisemisega edasi, kui paart tundi hiljem tundsin, et midagi voolab. Jah. Ma hakkasin keset võtteid piima voolama.

“Kas sa oled hiljuti poeginud?” küsis minult üks mees.

Läksin vetsu ja vooderdasin oma rinnahoidjad wc-paberiga, sest ma muidugi unustasin rinnapadjad hommikul koju. Otseloomulikult eksole :D See aitas päris hästi, kuni enam ei aidanud.

Pidin vist kolm-neli korda WC’s läbimärgasid piimaseid pabereid vahetamas käima.

Lõpuks olin ma plahvatamas. Mu tissid ei mahtunud kleiti ära. Mantel ei läinud eest kinni. Kleit oli üleni piimane. Liigutada oli valus. Mul oli tunne, nagu mul oleks uuesti piimapais.

Ja mis mul siis üle jäi, kui minna stuudio peldikusse, tõmmata endal kleit üle pea, seista pesuväel kraanikausi kohal ja…üritada ennast lüpsta.

Jep. I said it.

Et olukord veel parem oleks, siis ei käinud ka vetsu uks korralikult lukku, aga ma ei suutnud enam seda piina taluda, seega ma PIDIN seda tegema. Endal oli kogu aeg selline casual nägu ees, et juhul kui keegi sisse astub, siis ma teesklen, et see on igati normaalne :D

Ega see muidugi kerge olnud. Absoluutselt kõik kohad olid piima täis. Peegel, mu riided, põrand, seinad. Ühel hetkel märkasin seinal sellist silti:

1422762_10152006021934911_151397515_n

Kas rinnapiim on girly?

Aga häda ajab härja kaevu ja mul ei jäänud lihtsalt mitte midagi muud üle. Oleks ma teadnud, et nii kaua läheb, siis oleks ma muidugi enda ustava pumba kaasa võtnud, aga noh, läks, kuidas läks.

Nagu ma Malluka Fb’i lehel kirjutasin, siis Kardo palus mul kindlasti tund aega enne koju tulekut teada anda, kui ma saabun. Eks mina muidugi arvasin, et Kardol on maja strippareid täis, mis muud. Tegelikult oli nii, et tulin koju ja nägin ultrakurja Jossi:

1454521_10152006025529911_1777975359_n

Köök oli küünaldega kaetud, laual pudel veini ja Raffaello. Ühtlasi oligi Kardo õhtusöögi teinud. Nii armas oli :) Kuigi lugejad pakkusid, et kindlasi kingib Kardo mulle kihlasõrmuse. Aga teate mis?

1458828_10152006020699911_499861206_nTegelikult kinkis ta mulle tahvli shokolaadi ja 30 päeva treeningkava :D Üsna vastuolulised kingitused, aga tegelikult ma ise palusin selle kava endale välja printida. Meil oktoobrikate grupis hakkab esmaspäevast 30 day AB challange, et mina ka ükskord oma voldid maha treeniks. Kes tahab minuga koos neid harjutusi teha, siis olete oodatud. Ükskõik, kas siis laivis või netiteel. Aga see selleks.

Muidugi küsisin ma Kardolt, et oot misasja, kus mu kihlasõrmus on?! “Aga sa ei öelnud mulle enda sõrmuse numbrit, kui ma küsisin,” heitis ta mulle ette. “Ma ju EI TEA enda sõrmuse numbrit, kuidas ma sulle siis seda öelda saan?”. “Ja kui sina enda sõrmuse numbrit ei tea, siis kuidas ma sulle kihlasõrmuse kinkida saan?” päris ta vastu.

Noh, tõsijutt.

Nõnda jäingi ma kihlasõrmusest ilma. Aga sain hoopis vahva õhta osaliseks, sest magama saime me alles nelja paiku, mistõttu olen täna eriti koomas.

Mul küll endal lapsi pole, aga…

Teate, kes on kõige suuremad lapsekasvastuse eksperdid maailmas? Eks ikka lapsetud inimesed. Nemad paistavad alati teadvat, kuidas on kõige parem/arukam/kergem asju teha. Ah, mitte ainult ei paista, vaid ilmselgelt TEAVADKI!

Näiteks jagas Kardo Facebookis minu pildikonkursil osalevat pilti (muuseas, jälle on see teise kohal olev naine ennast mulle NII lähedale rabelenud, see eit EI ANNA ALLA. Aga mina ka mitte, seega andke oma hääl SIIN). Pildi alla tuli kommenteerima mingi tema sõbranna, alustades oma ilgelt häid soovitusi sõnadega: “Mul küll endal lapsi pole, aga…“.

Tead, kallis neiu, SAA siis enne need lapsed ja siis vaatame edasi, kuidas sa oma geniaalseid ideid ellu viid, kui sa reaalselt ühe elusolendi enda vagiinast välja pressid. Ausalt kah. Muidugi ma läksin närvi soovituste üle nagu: PLANEERI SIIS OMA AEGA, SEE ON JU KERGE!! Kanna sööki lutipudeliga kaasas, see on ju normaalne! Sööda teda PELDIKUS, sest see on veel eriti normaalne.

Ma pidin talle vastu nähvama ja nüüd ta arvab, et ma olen üks igavene bitch. Aga teate mis?

Katre just kirjutas asjadest, mida tema arvas, et ta kindlasti teeb/ei tee, kui ta lapse saab. Ma muuseas tahtsin samateemalise posti teha, kuid ta jõudis ette ja kuna blogimaailmas on nähtavasti keelatud samade teemade kajastamine, siis ma pidin veits teise võtmesse asja panema :D Aga point on ikka see, et lapsetud inimesed ARVAVAD asju, lapsega inimesed näevad lihtsalt asju nii, et tuleb teha, mis tegemist vajab.

Mina näiteks arvasin ka, et mina ei hakka kunagi oma lapsele lutti andma. Lausa PÕLASTAVALT rääkisin nendest laiskadest naistest, kes seda teevad. Sest MINA hakkan oma lapsega TEGELEMA!

Heh, sain selle lapse kätte ja olgem ausad, ma topiks talle kasvõi kuus lutti suhu, kui see lõpetaks ta kurva-kurva nutu. Olgem veel ausamad, ma topiks ENDALE ka kuus lutti suhu, kui see teda kuidagi aitaks. Seega võib mineviku-mallu sügavale persse käia, et ta arvas, et tal on õigus olla põlastav ja üleolev asjadest, millest ta essugi ei teadnud.

Niigi on palju naisi, kellel ON lapsed ja on nii paganama üleolevad. “Issand, minu laps selles vanuses juba oskas peast koraani tsiteerida ja maalis umbes sama hästi kui Viiralt. Sinu oma ei oska veel kolmekuulselt mitte midagi nendest asjadest?!” ütleb ta halvustavalt sitahaisunäoga ja siis lisab ülbe naeratusega, mis justkui karjuks sulle näkku: “SU LAPS ON LOLL!” sellise lause: “Ah, lapsed ongi erinevad:)”.

Siis on ka need, kes on kindlad, et ainult nende lastekasvatamise meetod on ainuõige. Teate küll selliseid eks? “MINA andsin oma lapsele rinda iga kolme tunni tagant, kui sa talle ROHKEM annad, siis jääb ta elulõpuni suitsetama/jooma/süstima vms!”. “MINA oma last küll enda voodisse ei võta! Kui sa võtad, siis sa pead kümnenda eluaastani oma lapse kõrval magama!”. “MINA loen oma lapsele esimest päevast juba “Tõde ja õigus”, sa ei loegi? Ta ju alaareneb niimoodi!” jne. Iga kord, kui ma sellist soigumist kuulen, siis ma mõtlen et…

Miljon asja, mida nemad teevad, nende lastele meeldib ja neid arendab. Seega peab see nende arust olema kõikide teiste teguviis ka, sest muidu on nad kohutavad emad. Eks ole ju? Sest võimatu on see, et lapsed on erinevad. VÕI-MA-TU!

Aga jah. Kõik on eksperdid. KÕIK oskavad sulle öelda, mida sa valesti teed. Nii lastega, kui lapsetud naised. Hoidku jumal, et keegi ütleks: “Kuule, su laps tundub nii õnnelik. Sa oled vist väga hea ema:)”. Vaid: “Issand, su laps aina jookseb ringi nagu hull, miks sa teda ei kasvata sõnakuulelikumaks?!”.

Järgmisena tulevad hulkuvad kassid mulle ütlema, kuidas lapsi kasvatada. Sest everybody knows freaking better!

Lapse kasvatamine on niigi selline… keeruline ja küsimusi ning valikuid täis asi. NIIGI on raske. Ei ole vaja mitte kellelgi seda, et keegi teine tuleks selle teema üle kaagutama või ema enda valikuid maha tegema. Kui keegi nõu küsib, on üks asi. Aga kui ei ole küsitud, siis hoia oma teadmised endale. Eriti, kui need algavad sõnadega, et “mul küll endal lapsi pole, aga…

Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan nüüd kuidagi enda last teisiti kasvatama, sest SINA nii arvad? Et ma ei anna enam lutti, sest see ei olevat hea? Usu mind, ma teen endast kõik, et see lapsuke ei nutaks. Annan lutti, võtan kaissu ja olen uhke. Sest ma teen asju nii, nagu ise õigeks pean. KÕIK vanemad teevad!