Category Archives: imetamine

häda ajab härja kaevu

Eile oli esimene päev üle miljoni aasta, kus ma EI BLOGINUD. Andke nüüd kallid lugejad mulle andeks, aga ma jõudsin koju alles pool üks öösel. Mõelge vaid, POOL ÜKS! Ma olin Marist lausa 12 tundi eemal, aga mis selle aja sees toimus, hakkan ma kohe jutustama.

Esiteks pidin ma minema reklaamklipivõtetele. Nii kauaks, kuni Kardo tööl oli, tuli Mari vaatama mu ema. Selle tarbeks olin ma juba üle nädala endale sügavkülma piima kogunud, nagu mingi hullumeelne. Veel enne uksest välja astumist andsin Marile süüa ja pumpasin samaaegselt. Tundsin ennast nagu Harju keskmine liinilehm.

Võtetel oli mõnus, sain ilusa meigi, ilusad riided jne. Aga asi, millest ma kohe aru sain oli see, et kui kella kolmeks ei olnud meid veel sekunditki filmitud, et kaheksaks ma küll koju ei saa, nagu lubatud. Filmisega ongi see, et KÕIK venib. Iga kaameranurk, iga valguskiireke ja juuksekarvake peab pidevalt olema täpselt õiges kohas. Ja et neid õigesse kohta saada võtab ILGELT aega. Ehk siis enamuse ajast me suht istusime ja ootasime :)

Tundsin ennast nagu muuvistaar jeeje!

Ühel hetkel hakkasid mu rinnad pakitsema. Mitte eriti, aga noh, natukene. Tegelesime rahumeeli oma võttega ja lobisemisega edasi, kui paart tundi hiljem tundsin, et midagi voolab. Jah. Ma hakkasin keset võtteid piima voolama.

“Kas sa oled hiljuti poeginud?” küsis minult üks mees.

Läksin vetsu ja vooderdasin oma rinnahoidjad wc-paberiga, sest ma muidugi unustasin rinnapadjad hommikul koju. Otseloomulikult eksole :D See aitas päris hästi, kuni enam ei aidanud.

Pidin vist kolm-neli korda WC’s läbimärgasid piimaseid pabereid vahetamas käima.

Lõpuks olin ma plahvatamas. Mu tissid ei mahtunud kleiti ära. Mantel ei läinud eest kinni. Kleit oli üleni piimane. Liigutada oli valus. Mul oli tunne, nagu mul oleks uuesti piimapais.

Ja mis mul siis üle jäi, kui minna stuudio peldikusse, tõmmata endal kleit üle pea, seista pesuväel kraanikausi kohal ja…üritada ennast lüpsta.

Jep. I said it.

Et olukord veel parem oleks, siis ei käinud ka vetsu uks korralikult lukku, aga ma ei suutnud enam seda piina taluda, seega ma PIDIN seda tegema. Endal oli kogu aeg selline casual nägu ees, et juhul kui keegi sisse astub, siis ma teesklen, et see on igati normaalne :D

Ega see muidugi kerge olnud. Absoluutselt kõik kohad olid piima täis. Peegel, mu riided, põrand, seinad. Ühel hetkel märkasin seinal sellist silti:

1422762_10152006021934911_151397515_n

Kas rinnapiim on girly?

Aga häda ajab härja kaevu ja mul ei jäänud lihtsalt mitte midagi muud üle. Oleks ma teadnud, et nii kaua läheb, siis oleks ma muidugi enda ustava pumba kaasa võtnud, aga noh, läks, kuidas läks.

Nagu ma Malluka Fb’i lehel kirjutasin, siis Kardo palus mul kindlasti tund aega enne koju tulekut teada anda, kui ma saabun. Eks mina muidugi arvasin, et Kardol on maja strippareid täis, mis muud. Tegelikult oli nii, et tulin koju ja nägin ultrakurja Jossi:

1454521_10152006025529911_1777975359_n

Köök oli küünaldega kaetud, laual pudel veini ja Raffaello. Ühtlasi oligi Kardo õhtusöögi teinud. Nii armas oli :) Kuigi lugejad pakkusid, et kindlasi kingib Kardo mulle kihlasõrmuse. Aga teate mis?

1458828_10152006020699911_499861206_nTegelikult kinkis ta mulle tahvli shokolaadi ja 30 päeva treeningkava :D Üsna vastuolulised kingitused, aga tegelikult ma ise palusin selle kava endale välja printida. Meil oktoobrikate grupis hakkab esmaspäevast 30 day AB challange, et mina ka ükskord oma voldid maha treeniks. Kes tahab minuga koos neid harjutusi teha, siis olete oodatud. Ükskõik, kas siis laivis või netiteel. Aga see selleks.

Muidugi küsisin ma Kardolt, et oot misasja, kus mu kihlasõrmus on?! “Aga sa ei öelnud mulle enda sõrmuse numbrit, kui ma küsisin,” heitis ta mulle ette. “Ma ju EI TEA enda sõrmuse numbrit, kuidas ma sulle siis seda öelda saan?”. “Ja kui sina enda sõrmuse numbrit ei tea, siis kuidas ma sulle kihlasõrmuse kinkida saan?” päris ta vastu.

Noh, tõsijutt.

Nõnda jäingi ma kihlasõrmusest ilma. Aga sain hoopis vahva õhta osaliseks, sest magama saime me alles nelja paiku, mistõttu olen täna eriti koomas.

you got me feeling emotions

Kätlin tegi täna Marist palju ilusaid pilte, mille üle on mul muidugi hea meel. Tahtsin nad KÕIK Facebooki panna, aga õnneks sain endal natist kinni ja panen need hoopis siia. Siis ei pea kellelegi pinda käima oma titepiltidega ja see siin on ju ometi BEEBIBLOGI :D

IMG_2118

Väike Mari ja suur Jasper

IMG_2108

Söögipaus

IMG_2087

Musipaus

IMG_2072

“MIDA MU SILMAD PEAVAD NÄGEMA?!”

IMG_2061

“EII! Kas sa tõesti ostsid lugejate raha eest SILMA PLIIATSI?!”

IMG_2048

Ilmselgelt on laps mu alatust käitumisest traumeeritud

IMG_2043

Väike muie jeje

IMG_2042

Nüüd tuli üks vana mure meelde

Ja et te kõik teaksite, siis Mari kaalub nüüd meil 4,17 kilo ja on 55 cm pikk :)

lüpsilehmake

Nagu ma eile kirjutasin, siis pidin ma laupäeval tunde ja tunde kodust eemal veetma, nõnda, et Kardo jäi Marikesega kahekesti koju. Kuna laps vajab ka süüa, siis pidin selle talle ju jätma. Siinkohal kerkis kaks probleemi: mul polnud rinnapumpa ja Mari polnud kunagi lutipudelist söönud.

Trippisin siis Mothercare’i, kus müüjaks juhtus olema vana tuttav, kes oskas mulle asju soovitada ja seletada, mis imevigureid mul üldse vaja läheb. Lõpuks lahkusin poest Innosense elektrilise rinnapumba ja sama sarja lutipudeliga. Näevad nad siis välja sellised:

Meil tegelikult üks lutipudel on kodus olemas, aga kuna kiideti nende pudelite kuju (et lutt pole keskel, vaid ääres), kust laps saab kõik viimse tilgani kätte ja seal on isegi olemas koolikutevastane auk (umbes, et laps õhku ei neelaks) siis ma otsustasin uue kasuks. Maril on komme alati palju õhku neelata ja siis toitu välja ajada.

Rinnapump on küll kallis (umbes 100 euri), aga vähemalt on ta kergesti kasutatav ja teeb oma töö hästi. Ühe korraga pumpasin mõlemast rinnast ja sain umbes 110 mml kätte umbes 10 minutiga. Ma alguses kartsin, et see võib valus olla, aga tuhkagi. Palju lärmi ka ei tee. Mina panin juhtmega enda oma seina, aga saab ka patakatega, mida mul hetkel kodus ei ole.

Mari oli koheselt pudelit usinalt imema hakanud ja õnneks sellega mingit probleemi ei olnud. Ma pean 22. novembril jälle võtetele minema, siis saab mu ema Mari hoida ja hea on teada, et vähemalt nälga ei pea laps sellel ajal jääma. Lihtsalt natukene mängid lüpsilehma, pumpad piima välja ja annad lapsele – olemas!

Rohkem saab nende Innosense tootevalikust lugeda Mothercare’i kodukal.

Aga kui ma poes ringi vaatasin, siis jäid mulle veel mõned asjad silma. Nendest räägin ma aga järgmises postituses, sest Marike ärkas üles!

Teie aga nii kaua jagage kogemusi: millised rinnapumbad teil on? Kas on mugavad? Kui tihti üldse kasutate? Ja kui vanalt lapsele esimest korda pudelist süüa andma pidite?

 

 

kellele tekitab mu tiss ebamugavust?

Avaliku imetamise teema jätkuks – olen saanud selle kohta palju vastukaja, näiteks oma meili peale. Põhipoint on see, et nagu avalikult imetada võiks, aga jumala eest peaks ennast varjama salliga, sest igal hetkel võib ju NIBU lapse suust välja tulla ja teistele NÄHA olla!

Kuuldavasti pidid meesterahvaste silmad sellisest ilmaime nägemisest peast välja kukkuma, naised südamerabanduse saama ja vanainimesed viskavad vist kohe sussid püsti. Ahjaa, väikelapsed saavad muidugi eluaegse lapsepõlvetrauma osaliseks.

Jah, ma saan aru, et paneks sallikese peale ja oleks rahu maa peal – mina saaks imetada ja teised ei peaks mu hirmsat, hirmsat tissi vahtima. Aga vot mina olen eluaeg selline jonnipunn olnud, et kui mina midagi TAHAN TEHA, siis teen kah. Kas teile meeldiks, kui te üritate rahulikult oma mäki burksi süüa ja siis tulen mina ja panen teile SALLI NÄKKU, sest nii on teistel parem sinu ümbruses olla.

Teine probleem, mille üks kommentaator tõstatas oli see, et ebamugavust tunnevad naised, kes oma mehega säärasest jubedusest(imetav ema) mööda peavad kõndima. Aga miks? Kas tunnetan ma siin ebakindlusenooti? Kardo näiteks on küll näinud, kuidas mul sõbranna imetab, kõigil oli mega pohhui. Mul oleks ka suva, kui me peaksime sellist asja kuskil tänaval/poes/pubis nägema. Miks tekitada mingit pseudoprobleemi?

Teate mis, kallid inimesed. Te võite küll arvata, et issand, imikud söövad ju teatud kellaaegadel ja miks kurat on vaja siis sellisel ajal lapsega välja ronida, aga nüüd valmistuge elu shokiks: last ei huvita, et sa ütled talle, et kuule, kell on kaks, kuku vitsutama. Ta võib sellel ajal tahta näiteks magada või jonnida või oma varbaid süüa, või midagi säärast, mis on väga oluline. Seega lükkub söömine määramata ajale ja ta võib avastada oma tühja kõhu justnimelt poes.

Mida peaksin ma siis sellises olukorras tegema?

Viskama oma toidukraami, kus see ja teine, ning jooksma koju? Paluma töötajaid, et ehk laseksid nad mind kuskile näkasesse peldikusse imetama? Tõmbaksin lapsele koti pähe ja imetaksin teda niimoodi? Shoppaksin rahumeeli edasi, laps kopse välja röökimas?

KUIGI ma võiksin lihtsalt talle tissi suhu toppida ja rahumeeli oma asjatoimetusi edasi ajada.

Üks kommentaator leidis ka, et ma hakkan titemammastuma, et kuskil poes oma tisse lehvitama hakkan. Nojah, mis ma ikka selle peale kosta oskan. Minu jaoks on oluline, et mu laps ei karjuks (sest ma ei suuda taluda väikeste laste nuttu, see on nii häiriv!) ja et ta saaks süüa siis kui tema hing ihaldab.

See, kas keegi seda nähes saab nüüd eluaegse trauma ja vajab psühholoogi abi järgneva elu jooksul, ei huvita mind üldse. Te ütlete, et imetamine on privaatne asi? Ma saan aru, et ma kukuks keset poodi sugu tegema, vot see oleks üsna privaatne asi. Te ütlete, et inimesed on tissi näinud küll, aga mitte MINU tissi. Noh, ega ma mingi kombitsatega monstrum pole, ta on suht samasugune tiss, nagu teistelgi on. Kui mitte ilusam :)) Ja keegi ütles, et kui ta enne imetamist oma tissiga kuskil ei lehvitanud, siis miks ta peaks seda nüüd tegema. Aga saunas olete kunagi käinud või? TISSIGA lehvitamas!

Ja noh, lõpuks on ikka nii, et ega mind see teiste arvamus ei huvita. Ma lausa isegi tahaks, et keegi mulle kunagi midagi ütlema tuleks, samal ajal kui ma oma väärtuslikku last söödan. Oiiii, kuidas ma seda tahaks ;)

Foto: Meelis Tomson

Foto: Meelis Tomson

Ja need inimesed, kellele tekitab tiss ebamugavust, siis pigistage silm kinni ja kõndige kiiresti mööda. Te ei kujuta ette, kui palju asju mina näen siin ilmas, mis mulle ebamugavust valmistavad. Aga kas te kujutaksite ette, et ma astuks näiteks McDonaldsis inimese juurde, kes on suur kui mägi, voldid laperdavad tuules ja tema õgib topeltjuustuburgerit. Ja siis ma ütlen talle, et kuulge, te suht häirite mind, kas te saaksite endale sallikese näkku panna, kui te sööte :))

Ahjaa ja muuseas avastasin ma, et konkursil saab minu pildile hääle anda lausa iga jumala päev. Ma ei tea, miks selline süsteem, aga andke ikka oma hääl. Kas siis esimest, teist või kolmandat korda, sest once in a lifetime ma tahaks ka võita miskit :))

Nutt ja avalik imetamine

Ühesõnaga lood on nii, et Mari on deemonite poolt vaevatud, või siis ma ise sõnusin oma heiskamisega, et ta nii võrratu on, kõik asjad ära, kes teab. Eile näiteks röökis peenike preili kella kuuest kuni kümneni. Jutti.

Kas te saate aru?! TUNDE!

Ma tean, et paljud lapsevanemad on sellega kokku puutunud, aga minu jaoks oli see esmakordne. Ja see oli jube! Ma proovisin kõike, Kardo proovis kõike, aga ikka ta röökis. Südantlõhestavalt. Muidugi ärkas ta kell 4 ja ei jäänudki enne kümmet enam magama. Mis on natukene ebaloogiline – ta nuttis, sest ta oli väsinud.

Kogu aeg ütlesin talle, et kallis sõber, kui sa väsinud oled, siis pane silmad ja suu kinni ja põõna nagu vana karu keset talve, aga ei. Tema karjus. Ma kaalusin lõpuks järgmiseid lahendusi: hüpata aknast alla, viia laps kiriku ukse taga, panna ennast põlema, torgata ennast kurdiks.

Lõpuks nutsin natukene ja lugesin Spocki, kuni Kardo magamistoas seda lõugamist kuulas.

Siis võtsin toimetamise üle ja jäin ise ka magama, seega ei tea, kuidas ma lapse magama sain.

Täna kartsime sama stsenaariumi kordumist kabuhirmus, seega hüpitasin ma teda pallil, laulsin, õõtsutasin, andsin näppu imeda ja kõike muid imeasju veel, et ta JUMALA EEST ENAM KUNAGI EI NUTAKS NII!

Õnnestus – jäi magama, ei nutnud. Aga näha oli, et ta hinges oleks tahtnud.

Mida meie aga täna veel tegime oli see, et läksime Rimisse, et seal paar pilti teha.  Nimelt otsustain ma osa võtta fotokonkursist, kus promotakse avalikku imetamist. Kuna praeguse esikoha omanik on saanud vaid näkased 156 laiki, siis ma palun teid, kallid lugejad, minge andke mulle laik. Pliis!

SEDA SAAB TEHA SIIN!

Kunagi keegi küsis mu käest, et mida ma sellest avalikust imetamisest arvan. Siis ei arvanud ma eriti midagi, sest Mari paiknes mugavalt mu emakas (kus ta muuseas ei saanud mu peale karjuda) ja ma ei osanud sellest niimoodi mõelda.

Nüüd ma mõtlen nii, et oleks suvi, siis ma vist töllerdaks kogu aeg palja tissiga õues ringi, kui Mari süüa peaks tahtma. Kuna on aga külm ja sügis, siis paratamatult ma seda ei tee. Aga kui vaja oleks, siis ma ei näe põhjust, miks ma peaks seda väga varjama, kui ma juhtun olema avalikus kohas. Näiteks restoranis või kaubanduskeskuses  või poes.

Miks ma peaks?

Kas inimesed pole enne tissi näinud?

Mõned ütlevad, et see on liiga intiimne tegevus, mida teiste ees teha. No tule jumal appi. Teate mis on intiimne tegevus? Avalik urineerimine näiteks. Ometi on meist vist igaüks näinud, kuidas linnas purjus jorsid seinale kusevad. Aga kui tihti te imetavaid emasid näinud olete? Avalikult?

Mina näiteks ei olnudki. Ja ma saan aru miks – neil on ebamugav, sest TEISED vahivad neid nagu ilmaime.

Mul on õnneks suva, kui inimesed mind vahivad. Ma olen tõesti hurmav, saan aru, et tuleb vaadata :))

Ja kui inimesed tohivad tänaval ilma kõõrdpilkuteta kabanossi vitsutada, siis võib minu Mari just seal süüa, kus tal parasjagu nälg tuleb!

Vot tak.

2S8A2774 2S8A2780 2S8A2786 2S8A2811

lapse saamisega enda käest laskmisest

Esiteks rõõmustan, et mul pole täna juba lõunast saati pea valutanud! Ei tea, kas aitas rohke vesi, jalutuskäik õues või hoopis coca-cola, aga ma tunnen ennast taas inimesena! Ja mida muud siis teha, kui mitte…BLOGIDAA!

Ma kirjutasin siin Delfile artikli nõuannetest, mis mind absoluutselt ei huvita ja noh, hakkasin siis igavusest kommentaare lugema. Leidsin mõne nii võrratu, et pean neid  teiega ka jagama.

Liisi

22.10.2013 05:00
 
Täitsa jube lugeda.Ma ei mõista neid naisi,kes end peale sünnitust käest lasevad.Ole ikka naine edasi.Mul on 2 last ja nende kõrvalt ma küll ei lasknud endal sammalduda.Mehe bokserite ja rokaste riietega? Mehel peaks ikka mingit silmailu ka olema.Sel ajal kui siia oma totakaid kõiketeadvaid artikkleid kirjutad,võiksid vannitoas endale aega leida.
Vuihh
ene
22.10.2013 00:48
 
apppiii mis titemammad siin kirjutavad,,,,lapse sünniga toimib mingi täielik mõistuse kaotamine…pole vahet kui palju lapsi mul on iial ei taha ma haiseda okse järele…kui enam ei ole laste kõrvalt oma hügieenile tähelepanu pöörata siis oleks võinud mõne lapse tegemata küll jätta,,pole siis imestada ,et kõige rohkem lahutusi toimub enne lapse 2 aastaseks saamist….appppiii kui jälk kui üks naine mammastub niimoodi….
Jumal tänatud, et Delfi kommentaatorid ei väsi. Nüüd lõpuks ma tean, kuidas minu iga päev algama peab: ärkan hommikul, annan ruttu lapsele süüa ja siis jooksen meiki tegema. Samuti viskan argipävaselt selga oma õhtukleidi ja hakkan hommikusööki tegema. Hoidku jumal selle eest, kui laps peaks selle peale oksendama. Sest mitte SEKUNDITKI ei taha ma olla oksehaisune. Olen kuulnud, et mõned lapsed ei oksendagi – kurat küll, ma sain vist haiglast praagi. Mul oksendab :(
Nali naljaks. Minu arust on nii naljakas see, et kui ma kirjutan, et mu riided on piimased ja oksesed, siis eeldatakse, et ma ennast ei pese :D Ausalt ka, ikka olen paar korda selle aja leidnud siin selle kahe nädala jooksul, kus saan ennast ka pestud ;) Kui ma tahaks kogu aeg puhaste riietega olla, siis ma peaksin suhteliselt iga poole tunni tagant enda riideid vahetama. See läheb aga raskeks, sest mu pluusidel peab olema täidetud kriteeriumid: katta mu volte, mugav ligipääs tissidele (sest ma ju lüpsilehmastaatuses). Mul lihtsalt ei ole selliseid asju sadade viisi, et neid aina vahetada, rott nagu ma olen.
Kallid Delfi kommentaatorid, kinkige mulle riideid! Soovitatavalt õhtukleite, millel piisavalt avar dekoltee. Noh, esiteks selle pärast, et siis on mehel hea vaadata ikka seda seksikat rinnapaari. Teiseks saan ehk salaja lapsele ka süüa anda, kui mees parasjagu tissi ei imetle.
Ja muidugi ka see püsiv mure, et “nahui sa kirjutad seda blogi, selle asemel, et enda lapsega tegeleda!”. Jube, jube inimeseloom olen. Rääbakil ja laps unaruses. Oeh.
Huvitav, mis oleks nende arust aktsepteeritavad tegevused noore ema jaoks siis, kui laps magab? Enda meikimine? Või peaksin ma kogu aeg lapse kohale kummardudes õhkama, kui mõnus ta on? Muuseas, ta praegu magab siinsamas mu kõrval, iga sekund võin kirjutamise pooleli jätta ja õhkamispausi teha, kui hing ihaldab :D
Ma küsisin Kardolt, et kas teda häirib, kui ma selline piimane ja ropsine olen. Ta vastas, et kõik on nagunii piimane ja ropsine – tema ka, et te teaksite!! Kujutage ette, kui ma veel seda Delfisse kirjutaks. Vaene mees, pandud naistetöid tegema, lapsega jändama ja nüüd on MEES KA MINU PÄRAST ENNAST KÄEST LASKNUD!
Lõpetuseks tahaks ma teada, et kui rõvedad need kommentaatorid ise ilma meigita on, et kohe üldse ei kannata ilma mehe silma alla sattuda? Kas on nii hull lugu, et mees valab endale kuuma vaha silma ja pimedad lapsed hakkavad õudusest nutma?
Mina isiklikult olen õnneks ka meigita imetabane :))

Videoblogi: Mallu ja Kardo jututuba vol 3

Jälle istusime maha ja jaburdasime natukene. Üllatuskülalisteks on seekord Joosep, Mari ja Riki. Andke andeks, et ma poole video pealt imetama kukun, aga häda ajas härga kaevu. Loodan, et kuskil nippel välja ei paistnud, aga noh, kui paistiski, siis ma olen kindel, et te olete enne ka VÄHEMALT ühte näinud.

Lõpetuseks katkend meie praegusest vestlusest kodus.

Mina: Mari, KUS on krooks?

Mari krooksatab kuulekalt.

Mina (kummardun teda musitama ja patsutama): Tubliii oled sa ikka, kuulad kenasti sõna.

Kardo selle peale kukub mind patsutama: Jaajaa, kiitma peab, väga tubli oled sina ka!

Eks ma siis ütlesin Kardole, et ta on ka tubli, et märkab teisi kiita.

Issand kui tublid me kõik oleme :D