Rubriigi arhiiv: käigeperse

Kaitstud: lugu sellest, kuidas ma telefonidesse ronin ja häbi teen

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Mul küll endal lapsi pole, aga…

Teate, kes on kõige suuremad lapsekasvastuse eksperdid maailmas? Eks ikka lapsetud inimesed. Nemad paistavad alati teadvat, kuidas on kõige parem/arukam/kergem asju teha. Ah, mitte ainult ei paista, vaid ilmselgelt TEAVADKI!

Näiteks jagas Kardo Facebookis minu pildikonkursil osalevat pilti (muuseas, jälle on see teise kohal olev naine ennast mulle NII lähedale rabelenud, see eit EI ANNA ALLA. Aga mina ka mitte, seega andke oma hääl SIIN). Pildi alla tuli kommenteerima mingi tema sõbranna, alustades oma ilgelt häid soovitusi sõnadega: “Mul küll endal lapsi pole, aga…“.

Tead, kallis neiu, SAA siis enne need lapsed ja siis vaatame edasi, kuidas sa oma geniaalseid ideid ellu viid, kui sa reaalselt ühe elusolendi enda vagiinast välja pressid. Ausalt kah. Muidugi ma läksin närvi soovituste üle nagu: PLANEERI SIIS OMA AEGA, SEE ON JU KERGE!! Kanna sööki lutipudeliga kaasas, see on ju normaalne! Sööda teda PELDIKUS, sest see on veel eriti normaalne.

Ma pidin talle vastu nähvama ja nüüd ta arvab, et ma olen üks igavene bitch. Aga teate mis?

Katre just kirjutas asjadest, mida tema arvas, et ta kindlasti teeb/ei tee, kui ta lapse saab. Ma muuseas tahtsin samateemalise posti teha, kuid ta jõudis ette ja kuna blogimaailmas on nähtavasti keelatud samade teemade kajastamine, siis ma pidin veits teise võtmesse asja panema :D Aga point on ikka see, et lapsetud inimesed ARVAVAD asju, lapsega inimesed näevad lihtsalt asju nii, et tuleb teha, mis tegemist vajab.

Mina näiteks arvasin ka, et mina ei hakka kunagi oma lapsele lutti andma. Lausa PÕLASTAVALT rääkisin nendest laiskadest naistest, kes seda teevad. Sest MINA hakkan oma lapsega TEGELEMA!

Heh, sain selle lapse kätte ja olgem ausad, ma topiks talle kasvõi kuus lutti suhu, kui see lõpetaks ta kurva-kurva nutu. Olgem veel ausamad, ma topiks ENDALE ka kuus lutti suhu, kui see teda kuidagi aitaks. Seega võib mineviku-mallu sügavale persse käia, et ta arvas, et tal on õigus olla põlastav ja üleolev asjadest, millest ta essugi ei teadnud.

Niigi on palju naisi, kellel ON lapsed ja on nii paganama üleolevad. “Issand, minu laps selles vanuses juba oskas peast koraani tsiteerida ja maalis umbes sama hästi kui Viiralt. Sinu oma ei oska veel kolmekuulselt mitte midagi nendest asjadest?!” ütleb ta halvustavalt sitahaisunäoga ja siis lisab ülbe naeratusega, mis justkui karjuks sulle näkku: “SU LAPS ON LOLL!” sellise lause: “Ah, lapsed ongi erinevad:)”.

Siis on ka need, kes on kindlad, et ainult nende lastekasvatamise meetod on ainuõige. Teate küll selliseid eks? “MINA andsin oma lapsele rinda iga kolme tunni tagant, kui sa talle ROHKEM annad, siis jääb ta elulõpuni suitsetama/jooma/süstima vms!”. “MINA oma last küll enda voodisse ei võta! Kui sa võtad, siis sa pead kümnenda eluaastani oma lapse kõrval magama!”. “MINA loen oma lapsele esimest päevast juba “Tõde ja õigus”, sa ei loegi? Ta ju alaareneb niimoodi!” jne. Iga kord, kui ma sellist soigumist kuulen, siis ma mõtlen et…

Miljon asja, mida nemad teevad, nende lastele meeldib ja neid arendab. Seega peab see nende arust olema kõikide teiste teguviis ka, sest muidu on nad kohutavad emad. Eks ole ju? Sest võimatu on see, et lapsed on erinevad. VÕI-MA-TU!

Aga jah. Kõik on eksperdid. KÕIK oskavad sulle öelda, mida sa valesti teed. Nii lastega, kui lapsetud naised. Hoidku jumal, et keegi ütleks: “Kuule, su laps tundub nii õnnelik. Sa oled vist väga hea ema:)”. Vaid: “Issand, su laps aina jookseb ringi nagu hull, miks sa teda ei kasvata sõnakuulelikumaks?!”.

Järgmisena tulevad hulkuvad kassid mulle ütlema, kuidas lapsi kasvatada. Sest everybody knows freaking better!

Lapse kasvatamine on niigi selline… keeruline ja küsimusi ning valikuid täis asi. NIIGI on raske. Ei ole vaja mitte kellelgi seda, et keegi teine tuleks selle teema üle kaagutama või ema enda valikuid maha tegema. Kui keegi nõu küsib, on üks asi. Aga kui ei ole küsitud, siis hoia oma teadmised endale. Eriti, kui need algavad sõnadega, et “mul küll endal lapsi pole, aga…

Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan nüüd kuidagi enda last teisiti kasvatama, sest SINA nii arvad? Et ma ei anna enam lutti, sest see ei olevat hea? Usu mind, ma teen endast kõik, et see lapsuke ei nutaks. Annan lutti, võtan kaissu ja olen uhke. Sest ma teen asju nii, nagu ise õigeks pean. KÕIK vanemad teevad!

 

Somplimendid

Sain Aski sellise “küsimuse” – Sa oled selline vastik ja ülbe ja otsekohene a sitaks vinge ja su blogi on nii addictive ja kui vähegi aega leiad, kirjuta VEEL.

Ee..Okei. See, mu kallid sõbrad, on ehe näide somplimendist. Ehk siis kombo komplimendist ja solvangust. Minu meelest teevad tavaliselt selliseid somplimente ülbed vastikud mõrrad, kes tahavad sulle halvasti öelda ja maskeerivad siis selle väikse komplimendiga. Näiteks:

“Issand, sul on nii ilus kampsun. Miks sa siis ülejäänud riided prügikastist kasutusele oled võtnud?!”

“Imelik, et sul nii ilus mees on, arvestades, milline sa ise välja näed…”

Seda viimast on mulle päriselt mitu korda elus öeldud :D WHAT nagu?!

Ma olen tegelikult kuulnud, et kui sa tahad kellelegi midagi negatiivset öelda, siis tuleb kasutada võileiva efekti. Noh, et kompliment, solvang, kompliment. Ütleme, et tahad sõbrale öelda, et ta jalad haisevad, siis tuleb teha nii: “Ooo, Pille, sa oled täna nii imeliselt ilus, su jalad haisevad nagu roiskunud laip, aga käed on pehmed kui siid!”. Siis ei pea ainult teise hinge riivama, vaid pead midagi ilusat ka ütlema :))

Mõnda komplimenti ei mõelda üldse somplimendina, aga ikka on nad kuidagi imelikud. Näiteks ütles mulle kunagi üks dude: “Üli hea, et sul nii väike pea on, su emal oli sind kindlasti hea sünnitada:)”. Mismõttes, mul pole ju väike pea :D?

Mis on kõige imelikumad “komplimendid” mis te saanud olete?

ära hõiska enne õhtut- tere venitusarmid

Raseduse ajal kasvas mu kõht küll täiega, aga ÕNNEKS ei tulnud mulle kõhule ühtki venitusarmi. Ei teagi, kas kasu oli nendest Palmersi kreemidest, või Love Boo õlist, aga ei miskit. Olgem ausad, ega ma väga usinalt ei kreemitanud/õlitanud ennast ka. Hea kui kord nädalas meelde tuli.

Kui olin ära sünnitanud, siis rõkkasin kõigile, et olen pääsenud venitusarmidest.

TÜNG!

Ühel päeval vaatasin, et parema tissi peal on mingid imelikud jäljed. Need, mu kallid sõbrad, on venitusarmid.

Ma näitaks pilti ka, aga noh, tissiga pole ju ilus liputada, nagu kogu maailm arvavat paistab :D Igatahes on need tumepunased ja näevad välja nagu piitsajäljed :(

EIIIIIIIII!

Suvel astusin ma kogemata oma läpaka peale. Mitte isegi väga kõvasti, sinna tuli väike kriimukene sisse. Rehmasin käega – ikka juhtub! Elasin rõõmsalt edasi oma roosa iludusega.

Hiljaaegu märkasin, et kaas ei püsi kenasti lahti ega kinni. Rehmasin käega – ega see elu kogu aeg nii täiuslik ka olla ei saa, onju. Kuni täna pidid mu silmad nägema sellist pilti:

Vaatasin seda roosat arvutilaipa ja olin nagu:

VANA PAGAN KÜLL ma ütlen. Kuidas ma nüüd blogin? Praegugi olen nagu orb, Kardo arvutis, mille b-täht jamab ja mis juhtmeta ei tööta. KUIDAS MA BLOGIN?!

Parandus pidavat 150-200 euri olema, kui ekraan töötab. Arvake, kas mul ekraan töötab :))? Oeh…Mingi suvalise uue saaksin juba umbes kolme sotiga.

Ja nagu alati, juhtuvad sellised asjad siis, kui mul on jumala vähe raha. Mis vähe raha, ütleme lausa nii, et olen vaene kui kirikurott!

Seega, kui umbes 300 lugejat kõik mulle ühe euro annetaks, et ma saaks oma blogimisega jätkata rahumeeli ja lamavas asendis, olesin ma õnnelikum kui…maailma õnnelikuim inimene :D Saaksin ehk vana korda, või siis mingi uue läpakakese. Ega ma ju sellega muud teha taha, kui blogida ja naljakaid kassipilte vaadata.

Nii et jah, asi on läinud sinnamaani, et ma kerjan avalikult oma blogis, aga no – häda ajab härja kaevu ja mina, vana härg, olen sõrgapidi kaevus.

Kes leiab, et see eur ei ole palju ühele vaesele äsjasünnitanud naisele loovutamiseks, siis olge lahked, raha saab kanda siia: 221029834243 MARIANN KAASIK

Ega ma muidugi ilma annetusteta ka ei jäta blogimist, ei eal! Aga Kardo läpaga on nii raske seda teha :(

Kaitstud: Mallu märatseb: “Have we met?”

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

tere tulemast kehaparakas

Ema käis korraks külas. Puhusime niisama juttu, kui ema äkki küsis, et noh, kas ma hakkan kuskil trennis ka käima või mis plaanid on. Ütlesin, et ei tea, pole mõelnud ja tuli juba uus teema. Mõni aeg hiljem uuris ema, et kas mul mingit bandaaži vms ei ole. Mainisin, et on, aga seda on nii ebamugav kanda, sest see krõbiseb.

Jälle uus teema.

“Aga…kas sa mingeid kõhulihaste harjutusi kodus pole teinud…?”

-“Kas sa viitad sellele, et ma olen paks?”.

“No vaata, mis suur kõht sul ees on…”.

Ja tere tulemast kehaparakas. Mismõttes mul NII SUUR KÕHT ees on? Mulle tundub, et ta suht selline ehk nagu enne? Ega ta enne ka just maailma kõige lamedam polnud. Ja võrreldes EELNEVAGA, millega ma siin pool aastat ringi patseerisin, on see ju MEGA VÄIKE!

Ja mis mõttes Kardo mulle öelnud pole, et mul suur, rõve, tülgastav kõht on?! Kohe kui ta koju tuleb, siis saab ta sellist pragamist, mille sarnast tema kõrv enne kuulnud pole. Laseb mul paksuna ringi uitada ja ei ütle mulle. Kuidas ta julgeb?!

Ja nüüd probleemilahendusteni. Mis trennidesse ma saaksin lapsega minna? Kas mul on eratreenerit vaja, et taastada enda inimkuju? Kas keegi tahaks mul kodus minuga koos trenni teha lamedate youtube’i videode saatel? Ehk keegi teine, kes on ka just lapse saanud ja kardab teda voltide vahele ära kaotada, kui lapse kõhule paneb?

I can’t do it alone! I CAN’T!

Palju maksavad eratreenerid :D?

Kaitstud: Elan raevu välja

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Mallu märatseb: kuidas siis emme elab?

Ma ei suuda välja mõelda midagi häirivamat, kui see, kui inimesed mind emmeks kutsuvad. Oh appi, kui imelik see on! Ma ei tea isegi miks see mind nii väga häirib, aga kurat, häirib!

See tiitel on mulle nii uus, et ma isegi olen seda Mariga vesteldes ainult paar korda kasutanud, sest see tundub NII UTOOPILINE, et ma olen kellegi…emme. Õh, ma ei suutnud seda lausetki siia kirja panna niimoodi :D

Ehk on asi selles, et ma ise ei ole kunagi oma ema emmeks kutsunud? Terve elu mäletan, et olen teda ikka Tiinaks kutsunud, nagu ta nimi on. Aga seda ma küll ei taha, et Marikene mind Malluks kutsuma hakkab. Noh, kui ta just VÄGA tahab. Sest TEMAL on õigus AINUKESENA mind emmeks kutsuda. On ju loogiline?

Seega tahaks ma endale näkku oksendada, kui keegi alustab minuga FB’is vestlust, et: “Noh, kuidas emme elab?”. Ma tahaks alati vastata: “KÄI PERSE, KAS MA OLEN SU SÜNNITANUD?! Ma arvan, et ma mäletaks seda… Seega palun ära kutsu mind emmeks. Sest ma EI OLE SU EMA!”.

Aga ma ei vasta.

Sest ma olen viisakas inimene.

Aga palun lõpetage mu emmeks kutsumine! PALUN!

Ma ei kujuta ette, et ma pöörduksin inimeste poole, kes juhuslikult kunagi lapse saanud on, hüüdnimega “emme”. Näiteks mu ülemus tööl on lausa MITME lapse ema. Kas ma oleks pidanud siis töömeile nii saatma:

Tsau emme!

Kuule, mitu tähemärki ma sulle kaanekat teen?

Mallu

Oleks see normaalne teie arust? Minu arust ka mitte :D

kopp nii kohutavalt ees

Ei, mitte lapsest. Hoopis sellest, et viimased kuus päeva on mu parem meelekoht NII RÄMEDALT valutanud ja see läheb iga päev aina hullemaks. Päeva jooksul on umbes tund aega heal juhul kokku, kus ei tahaks endale morfiini silmamunasse süstida ja ma ei saa aru millest see tuleb?!

Parematel hetkedel on tunne, nagu keegi oleks mulle kurikaga vastu pead löönud, halvimatel selline, nagu keegi taoks kurikaga roostes naela mulle pähe.

Ma ei taha mingisuguseid ravimeid ka võtta, kuigi paratsetamooli nagu lubatakse. Ma olen seda paar korda võtnud ka, kohe peale imetamist, siis kui Mari mingi tunde veel jutti magab. Aga no EI LÄHE paremaks. Üritan siis igasuguseid teesid juua, aga reaalsuses aitab ainult see, kui ma Mariga koos magan, sest siis ma ei pea seda põrgupiina tundma.

Reaalselt masendab nii ära. Tahaks ka ju normaalselt olla ja elada ja witnessida Mari kasvamist, aga selle asemel pean pead valutama. KOGU freaking AEG!

Kardo on ka täna terve päeva männikul asjatanud ja ma ei oska nagu kuidagi ollagi. Isegi süüa ei taha, sest nii hirmus valus on. Pesu ka ei taha kuivama panna, sest nii valus on! Teed ei taha keeta, sest nii valus on. Kassidega ei taha mängida, sest nii valus on. Ainult Mari tahan kaissu võtta ja temaga põõnata, sest siis on normaalne. Selle hetkeni, kuni ärkama peab.

Oeh.