Category Archives: Kardo

ask fm

Ma enam ei jõua. Tegelikult kah :D Ma olin vastanud peaaegu 1500le küsimusele, millest umbes pooled olid täiesti mittemidagi ütlevad ja mõttetud. Ja ma lõpuks lihtsalt ei suutnud enam ja kustutasin selle ära. Kes tõepoolest tahab minult midagi küsida, siis ka siin blogis saab ju anonüümselt kommenteerides küsida, või saata mulle kirja mariannkaasik@gmail.com. Easy.

Mis ma ikka oma aega seal askis raiskan, eksole.

AGA. Maiuspalaks avaks 24ks tunniks endale aski Kardo :D Niiet ühe ööpäeva saate hoopis talle küsimusi esitada. Andke aga takka, aga ärge teda sõimake, ta on palju hellema hingega kui mina :D Tema ask asub SIIN! (kellel link ei ava siis: http://ask.fm/kardoask)

Ja kui keegi ikka teda sõimab…

Advertisements

häda ajab härja kaevu

Eile oli esimene päev üle miljoni aasta, kus ma EI BLOGINUD. Andke nüüd kallid lugejad mulle andeks, aga ma jõudsin koju alles pool üks öösel. Mõelge vaid, POOL ÜKS! Ma olin Marist lausa 12 tundi eemal, aga mis selle aja sees toimus, hakkan ma kohe jutustama.

Esiteks pidin ma minema reklaamklipivõtetele. Nii kauaks, kuni Kardo tööl oli, tuli Mari vaatama mu ema. Selle tarbeks olin ma juba üle nädala endale sügavkülma piima kogunud, nagu mingi hullumeelne. Veel enne uksest välja astumist andsin Marile süüa ja pumpasin samaaegselt. Tundsin ennast nagu Harju keskmine liinilehm.

Võtetel oli mõnus, sain ilusa meigi, ilusad riided jne. Aga asi, millest ma kohe aru sain oli see, et kui kella kolmeks ei olnud meid veel sekunditki filmitud, et kaheksaks ma küll koju ei saa, nagu lubatud. Filmisega ongi see, et KÕIK venib. Iga kaameranurk, iga valguskiireke ja juuksekarvake peab pidevalt olema täpselt õiges kohas. Ja et neid õigesse kohta saada võtab ILGELT aega. Ehk siis enamuse ajast me suht istusime ja ootasime :)

Tundsin ennast nagu muuvistaar jeeje!

Ühel hetkel hakkasid mu rinnad pakitsema. Mitte eriti, aga noh, natukene. Tegelesime rahumeeli oma võttega ja lobisemisega edasi, kui paart tundi hiljem tundsin, et midagi voolab. Jah. Ma hakkasin keset võtteid piima voolama.

“Kas sa oled hiljuti poeginud?” küsis minult üks mees.

Läksin vetsu ja vooderdasin oma rinnahoidjad wc-paberiga, sest ma muidugi unustasin rinnapadjad hommikul koju. Otseloomulikult eksole :D See aitas päris hästi, kuni enam ei aidanud.

Pidin vist kolm-neli korda WC’s läbimärgasid piimaseid pabereid vahetamas käima.

Lõpuks olin ma plahvatamas. Mu tissid ei mahtunud kleiti ära. Mantel ei läinud eest kinni. Kleit oli üleni piimane. Liigutada oli valus. Mul oli tunne, nagu mul oleks uuesti piimapais.

Ja mis mul siis üle jäi, kui minna stuudio peldikusse, tõmmata endal kleit üle pea, seista pesuväel kraanikausi kohal ja…üritada ennast lüpsta.

Jep. I said it.

Et olukord veel parem oleks, siis ei käinud ka vetsu uks korralikult lukku, aga ma ei suutnud enam seda piina taluda, seega ma PIDIN seda tegema. Endal oli kogu aeg selline casual nägu ees, et juhul kui keegi sisse astub, siis ma teesklen, et see on igati normaalne :D

Ega see muidugi kerge olnud. Absoluutselt kõik kohad olid piima täis. Peegel, mu riided, põrand, seinad. Ühel hetkel märkasin seinal sellist silti:

1422762_10152006021934911_151397515_n

Kas rinnapiim on girly?

Aga häda ajab härja kaevu ja mul ei jäänud lihtsalt mitte midagi muud üle. Oleks ma teadnud, et nii kaua läheb, siis oleks ma muidugi enda ustava pumba kaasa võtnud, aga noh, läks, kuidas läks.

Nagu ma Malluka Fb’i lehel kirjutasin, siis Kardo palus mul kindlasti tund aega enne koju tulekut teada anda, kui ma saabun. Eks mina muidugi arvasin, et Kardol on maja strippareid täis, mis muud. Tegelikult oli nii, et tulin koju ja nägin ultrakurja Jossi:

1454521_10152006025529911_1777975359_n

Köök oli küünaldega kaetud, laual pudel veini ja Raffaello. Ühtlasi oligi Kardo õhtusöögi teinud. Nii armas oli :) Kuigi lugejad pakkusid, et kindlasi kingib Kardo mulle kihlasõrmuse. Aga teate mis?

1458828_10152006020699911_499861206_nTegelikult kinkis ta mulle tahvli shokolaadi ja 30 päeva treeningkava :D Üsna vastuolulised kingitused, aga tegelikult ma ise palusin selle kava endale välja printida. Meil oktoobrikate grupis hakkab esmaspäevast 30 day AB challange, et mina ka ükskord oma voldid maha treeniks. Kes tahab minuga koos neid harjutusi teha, siis olete oodatud. Ükskõik, kas siis laivis või netiteel. Aga see selleks.

Muidugi küsisin ma Kardolt, et oot misasja, kus mu kihlasõrmus on?! “Aga sa ei öelnud mulle enda sõrmuse numbrit, kui ma küsisin,” heitis ta mulle ette. “Ma ju EI TEA enda sõrmuse numbrit, kuidas ma sulle siis seda öelda saan?”. “Ja kui sina enda sõrmuse numbrit ei tea, siis kuidas ma sulle kihlasõrmuse kinkida saan?” päris ta vastu.

Noh, tõsijutt.

Nõnda jäingi ma kihlasõrmusest ilma. Aga sain hoopis vahva õhta osaliseks, sest magama saime me alles nelja paiku, mistõttu olen täna eriti koomas.

Kallis Mallu

Kuna ma saan nii palju kirju, kus inimesed küsivad minu nõu ja arvamust, siis algatan oma blogis rubriigi “Kallis Mallu”, kus ma vastan siis küsimustele natukene pikemalt, kui ma seda näiteks askis või meilis teeksin. Ma loodan, et inimesed väga ei pahanda, et ma nende kirjad siia copin, ega ma nende nimesid ju alla pane ja ehk on kellelgi sama probleem :)

Eelmine nädal sain ma sellise kirja:

Mul on selline probleem, et ma mandun koju ära. Tegelen konstantselt oma lapsega 1a4k ja suureks seikuseks päevas pean lugema poes käiku. Seda, millal ma viimati kuskil mehega koos käisin, ei mäleta. Asi pole selles, et meil poleks kedagi last hoidma võtta, on küll! Nii minu, kui mehe vanemad elavad meiega samas linnas. Lisaks on mehel lausa kolm õde, kes kõik hea meelega last vaataksid. Minu mees aga ei taha. Ütleb, et on väsinud peale tööd kuskile “uulitsa peale minemiseks”. Ütleb, et mul muidugi hea, PUHKAN tema sõnul päevad läbi, siis kui tema tööl on, aga temal on ju raske. Nagu mul lapsega kerge oleks… Kogu aeg tahab tegelemist, sekunditki olla ei lase. Nädalavahetusteti läheb mees lausa närvi, kui ma kuskile minna tahan. Ütleb, et see on ainuke aeg, kus ta puhata saab hommikust õhtuni ja teda ei huvita mingi nõme teater või kino. Ja muidugi häirib teda ka lapse karjumine, seega pean mina terve nädalavahetuse last vaigistama, et kallis töömees puhata saaks. APPI, ma ei suuda enam!!!

Mida mina sellises olukorras teeks? Noh, esiteks tundub mulle, et siin on kaks probleemi: sina oled väsinud aina lapsega tegelemast ja teiseks tahaks mehega ka kahekesti midagi teha. Mõlemad probleemid lahendab see, et mine vii siis ometi laps nende sugulaste hoida! Ega sul ju selleks mehe luba vaja ole. Tuleb mees töölt koju, näiteks reede õhtul, siis kompromiss! Ärge minge siis välja, kui see tõesti talle vastumeelne on, aga saa lapsest lahti, tee kodus fancy dinner ja osta pudelike veini. Saate ju nõnda ka kahekesti aega veeta. Eriti kui kaua pole sellist asja teinud, siis ehk on ka mees sedasorti läheduse ära unustanud? Meenuta talle siis seda! Jooge veini, tehke pulli ja lõpuks keretäis keppi kah. (Sorri mu robustsuse üle, aga tahtsid nõu ju). Kui mees aina väsinud ja sina kurnatud, siis ma eeldan, et ka see ei ole teil nagunii igapäevane asi. Selline tore õhtu võib mehele ju väga meeldida ja ehk ta siis teinekord tuleb sulle ka rohkem vastu ja viib su kuskile välja, kui teab, et ees on ootamas tore õhtu :)

Kui lugejatel on olnud sarnast olukorda, et mees ei viitsi kuskile minna, siis jagage kommentaarides, kuidas te mehele lõpuks kargu alla saite. Või kui teil sellist olukorda ei ole, siis mida te sellises olukorras siiski teha soovitaksite?

Mulle aga helistas eile Kardo ja ütles, et anna see väikelaps heaga oma emale ja lähme aga deidile. Nõnda me siis tegimegi. Käisime söömas ja veini joomas/juustu mekkimas. Õikal, meie maja juures, on üks lahe koht, kus me lõpetasime. Lyon. Seal on mingid saiakesed ja koogikesed ja veinikesed ja pearoogasid ka. Tundus mõnus igatahes ja meil oli äärmiselt tore õhtu. Ka Mari pidas ennast mu emaga kenasti üleval. Meie Kardoga nautisime muidugi VÄGA teineteise seltskonda, nagu fotolt näha:

This is the best night!!

lüpsilehmake

Nagu ma eile kirjutasin, siis pidin ma laupäeval tunde ja tunde kodust eemal veetma, nõnda, et Kardo jäi Marikesega kahekesti koju. Kuna laps vajab ka süüa, siis pidin selle talle ju jätma. Siinkohal kerkis kaks probleemi: mul polnud rinnapumpa ja Mari polnud kunagi lutipudelist söönud.

Trippisin siis Mothercare’i, kus müüjaks juhtus olema vana tuttav, kes oskas mulle asju soovitada ja seletada, mis imevigureid mul üldse vaja läheb. Lõpuks lahkusin poest Innosense elektrilise rinnapumba ja sama sarja lutipudeliga. Näevad nad siis välja sellised:

Meil tegelikult üks lutipudel on kodus olemas, aga kuna kiideti nende pudelite kuju (et lutt pole keskel, vaid ääres), kust laps saab kõik viimse tilgani kätte ja seal on isegi olemas koolikutevastane auk (umbes, et laps õhku ei neelaks) siis ma otsustasin uue kasuks. Maril on komme alati palju õhku neelata ja siis toitu välja ajada.

Rinnapump on küll kallis (umbes 100 euri), aga vähemalt on ta kergesti kasutatav ja teeb oma töö hästi. Ühe korraga pumpasin mõlemast rinnast ja sain umbes 110 mml kätte umbes 10 minutiga. Ma alguses kartsin, et see võib valus olla, aga tuhkagi. Palju lärmi ka ei tee. Mina panin juhtmega enda oma seina, aga saab ka patakatega, mida mul hetkel kodus ei ole.

Mari oli koheselt pudelit usinalt imema hakanud ja õnneks sellega mingit probleemi ei olnud. Ma pean 22. novembril jälle võtetele minema, siis saab mu ema Mari hoida ja hea on teada, et vähemalt nälga ei pea laps sellel ajal jääma. Lihtsalt natukene mängid lüpsilehma, pumpad piima välja ja annad lapsele – olemas!

Rohkem saab nende Innosense tootevalikust lugeda Mothercare’i kodukal.

Aga kui ma poes ringi vaatasin, siis jäid mulle veel mõned asjad silma. Nendest räägin ma aga järgmises postituses, sest Marike ärkas üles!

Teie aga nii kaua jagage kogemusi: millised rinnapumbad teil on? Kas on mugavad? Kui tihti üldse kasutate? Ja kui vanalt lapsele esimest korda pudelist süüa andma pidite?

 

 

Isadepäeva kingiideed

Järgmisel pühapäeval on isadepäev, mis tähendab seda, et peaks Kardole kingituse ka tegema. Ma tegelikult ei ole olnud kunagi suurem asi isadepäeva tähistaja, sest minu isa on teadupärast surnud ja kasuisa ma ka isaks ei kutsu (kuigi pean teda selleks 100%) ja ma ei teagi, ei ole nagu eriti grandiooselt tähtis pidupäev tundunud ta enne.

Kuid nüüd. Nüüd on nii, et oleks ju ilus, kui Kardo saaks Mari poolt armsa kingituse. Kuna Maril on rahaga kehvad lood, siis paistab, et sel aastal pean mina selle ostma. Minu poolt võiks ju ka kingitus olla. Umbes nii, et thanks for giving me your sperm, that I turned into a baby. 

Esimese mõttena tuli mulle pähe see savi sisse tehtavad käe- ja jalajäljed ja nõnda ma proovisin ise seda savimassi teha. Internett väitis, et see on ülikerge: tass soola, tass jahu, tass vett ja siis ahju. Ma ei tea, mul tuli selline paks mannapudru laadne mass, millega ei oleks ma hea tahtmise juureski mingit jälge suutnud teha. Ma olen ikka koba. Kui teie oskate ise seda teha, siis öelge, mida ma jumala eest valesti tegin.

Siis ma vaatasin, et Beebicentris peaks neid savijälgede asju olema, aga netipood ütleb, et neid ei ole laos. No pagan, need on ju nii ilusad:

Googeldades sain aru, et Mothercare vist on ka neid müünud (vähemalt aasta tagasi), aga nende kodukal ei ole kahjuks nende tooteid. Kirjutasin neile kirja ka, ehk saan sealt abi? Eks ma annan teada, kui nad vastavad.

Aga kui me nüüd nende käejälgede radadelt eemale uitame, siis tuli mulle muidugi esimesena pähe see minuminu body:

Minuminu poe üks armsaim hõlst

Netist leidsin veel nii armsa idee. Taimeperekond! Ega meie majas sureksid taimed nagunii ilma Kardota ära, sest ma unustan neid kasta. Siiski ju härra aednik, nagu ta meil on. Just seetõttu tundub see nii armas mõte:

Halleluuja, perekond taimepead

Need pildid saab vast ise kerge vaevaga sinna poti peale kleepida ja rõõmu kui palju.

Veel olen mõelnud mingi laheda fotolavastuse peale, sest mul on ju tahvelsein ja ehk saaksime me seda kuidagi ära kasutada?

Muidugi vana hea ise kujundatud t-särk võiks lahe olla, aga ma ei suuda seda kujundust välja mõelda. Muidu Kristiines saab seda teha lasta. Või siis pildiga tass näiteks?

Vahepeal mõtlesin, et lasen ühe foto neist kahest A4 suuruselt ilmutada. Photopoint saatis mulle just pakkumise, et saan odavamalt seda teha, sest ma juba korduvalt nende juures ilmutanud pilte Photoexpressis.

2S8A8766 2S8A8789Kumb teie meelest coolim oleks? Mulle meeldivad ju mõlemad nii väga. Samas nad meeldivadki mulle nii väga, seega ma ei ole adekvaatne seda otsust tegema . Aga meenutuseks ka see, et käimas on ju fotovõistlus ja pilte saab saata 3da novembrini, 5dal saate juba võitja teada, seega jõuaksite ka teie oma isadele laheda pildi teha, kui võidate :))

Kahju, et ma juba Kardole komplimendipurgi teinud olen. See oli üks hea kingiidee, aga nüüd teist oleks vast imelik teha:

Komplimendipurgike

 

Näeb välja nagu lapse tehtud, aga ma olengi hingelt laps :)) Mis sinna ikka teha. See on täis ilusaid komplimente, mida Kardo aeg ajalt sealt õngitseb, kui komplimendituju tuleb. See on hea ka selleks puhuks, et mulle eriti komplimente ÖELDA ei meeldi (sest ma ei oska), aga kirjutada on palju kergem.

Kui mul oleks kodus ruumi, siis minu meelest see üüratu Jyski pildiraam on nii lahe! Pilte on meil siin jalaga segada ja mulle meeldib, kui kodu seintel on pilte. See teeb kõik nii armsaks ja koduseks.

 

Mida teie isadepäevaks kinkinud olete? Mida sel aastal kingite? Ma loodan siit häid ideid saada ja kohe helistan Kardole, et ta seda postitust lugeda ei või iial :D 

 

sain parakast üle+zombie video

Astus eile Kardo tuppa sisse ja ma olin valmis teda juba sõimulaviiniga üle valama, noh, et ta mu paksust varjanud on, aga ma ei saanud. Sest ta oli mulle lambist lilli toonud:

20131030_201111Ja siis me pidime pikalt naerma Mari üle, kes vist pärast seda raseduseaegset fotoshuuti arvabki nüüd, et ta on zombie. Natukene mängib rolli ka fakt, et tal on nohu ja ta luriseb ja lõriseb, aga see on lihtsalt nii naljakas, kuidas ta üritab haakuda suuga absoluutselt KÕIGE külge ja siis üritab vihaselt seda lutsutada :D

Kui kõik sellised armsad asjad kokku panna, siis on lõpuks suva, kas mul on pekine kõht või mitte. Peaasi, et mööda maad ei lohise :D

 

Kasvata nüüd seda last rahulikult omaette

Homsest lõppeb Kardo isapuhkus ja ta peab tööle tagasi minema. Ma tahaks dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIIII!”. Olenemata sellest, et ta iga õhtu kell kuus koju tagasi tuleb, siis tundub see mulle nii ebaaus ja kohutav, mis süsteemiga meil see maailm üles ehitatud on.

Inimene peab KAHEKSA ja pool tundi oma päevast veetma tööl, et saada raha, et kasvatada oma lapsi üles ja toetada oma perekonda. Aga mis aega ta peaks oma pere ja lastega veetma, kui ta kogu aeg tööl on? Jah, õhtul tuleb koju, aga terve pikk päev on ju ikkagi eemal veedetud. Tited arenevad nii paganama kiiresti, nad võivad varsti iga päev miskit uut õppida. Ja kus on isa? Eks ikka tööl. Sest raha on vaja teenida…

Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et ma ei oleks iial sellega nõus, et Kardo töötaks kuskil kaugemal. Vahet ei ole, kas teises linnas või isegi teises riigis. Esiteks ei olnud ma ka enne last just suurim kaugsuhete harrastaja. Mu esimene ja viimane “kaugsuhe” oli ühe noormehe Juhaniga umbes siis, kui me olime 14-aastased ja ta elas ühes Eesti väikelinnas :D Nägime ka igal nädalavahetusel ja olime mega-freaking-armunud! Aga see selleks.

Ma lihtsalt ei kujutaks sellist elukorraldust endale ette. Võib-olla olen ma nõrk, nõrk naine, aga ma lihtsalt KEELDUKSIN sellisest asjast. Ma tahan ikka iga päev kaissu minna ja iga päev rääkida juttu ja iga päev kudrutatud saada. Ja ERITI kui peres on laps.

Mu süda lihtsalt tahab armastusest põlema minna ja karjudes aknast alla hüpata, kui ma näen, kuidas Kardo Mariga tegeleb ja temaga juttu puhub. Ma ei kujuta ette, et ta ei saaks seda enam iga päev teha. Ma ei tea, aga kas väljamaal töötavad mehed tulevad igal nädalavahetusel koju? Vast mitte…Ja isegi 2 päeva nädalas oleks LIIGA VÄHE!

Minu õnneks arvab Kardo minuga samamoodi. Enne elaks 20 korda vaesemalt ja koos olles, kui rikkamalt ja eraldi. Kui ikka tõesti vaja oleks välismaale minna tööle (mõistan, et inimestel on näiteks suured laenud kaelas vms ja nad ei suudaks siin seda raha teenida) siis läheksime ikka terve perega. Sest kas mitte perekonna point ei olegi KOOS olla? Ma usun, et kes väga tahab, leiab ka siin võimaluse kuidagi seda raha teenida kui vaja. Kas ei?

Küsisin Kardolt ka, et mis tingimustel oleks ta nõus perekonnast eraldi välismaal elama. Ta vastas, et siis, kui ta välismaal vanglasse satuks :D No loodame, et ei satu siis. Pöidlad pihku!

Ometi on nii kohutavalt palju perekondasid, kus mees elab välismaal. Ma ei tee seda kindlasti maha, sest inimesed on erinevad. Ka minu enda kasuisa töötab Soomes ja ema on siin Tallinnas. Ema on maininud, et alguses oli imelik, aga inimene harjub ju kõigega.

Mõni ongi selline, et vajab nn “oma aega” ja neile sobib hästi, et mees koguaeg jalus ei tolkne. Mina aga sellist tüüpi ei ole. Minu jaoks on piisav oma aeg siis, kui me Kardoga istume kõrvuti ja ajame mõlemad omi asju :D Mina blogin ja tema… Teeb midagi muud. Mmm.. mõnus oma aeg. Ma ei kujuta ettegi, mitu korda peaks mind kiviga pähe lööma, et mõnus oma aeg oleks PÄEVI ÜKSI OLEMINE. NEVER!

Juba ajab natukene nutma, et ma homsest pean iga päev kuueni üksi olema. MIDA MA TEEN TERVE PÄEVA? Oh seda elukest.

Aga sellepärast mind nüüd huvitakski, et kuidas minu lugejatel need lood on. Ma tean, et lugejate seas on väga palju pereinimesi, kuidas teie pered elavad?

Ja nüüd nendele, kes elavad oma perekonnaga kõik koos, kas olen mina ainuke, kelle jaoks pikemaajaline lahusolek mõeldamatu on?