Category Archives: Kardo

meie pere hommikutunnid

Tegin siis hommikul silma lahti ja mõtlesin, et täna saab olema see päev, kus ma ennast MEIGIN! Aga enne tuli tegeleda natukene olulisemate küsimustega. Nimelt nõudis üks puuk puhisedes süüa. Ühtlasi jäädvustasin seda, mis näoga ma hommikuti ärkan :D

20131025_095409

Üsna pundunud ja parmuse näoga, nagu oleks öö läbi pidu pannud, aga oh ei, kallid sõbrad. Tagaplaanil luurab Kurg, sest ta tahaks ka ju hellust, aga ometi on see väike pudin nii hirmuäratav, et ei saa hästi lähemale tulla.

20131025_095721

Andsin siis Marile süüa, kuni ta toidukoomasse vajus ja lükkasin ta õndsat und Kardo kaissu magama. Otsustasin, et nüüd saab tulema see MEIKIMISE tund!

20131025_095824

Et siis enne pesemist ja auväärt meikimist. Oleks võinud ju selle lapi sealt ära võtta, aga ma tahtsin, et asjad jääks võimalikult tõetruuks. Point selles, et kui Mari sööb, siis ta vahepeal mitte ei oksenda ainult, vaid kogub suu piima täis ja laseb sellel välja voolata mingil põhjusel :D Ehk siis kui ma ei taha iga sekund rinnahoidjaid vahetada, siis jälle aitab sõber marli. Ühtlasi suudan ma ALATI söötmise ajal ära kaotada selle kuramuse rinnapadjakese.

20131025_110132

Pärast pesu ja enne meiki tuli kontrollida, et kas lapsed-mehed elus on. Esiteks vaatasin, et Kurg on natukene lähemale hiilinud.
20131025_110225

Kõik olid elus ja terved. Kardo oli silma lahti teinud, Mari otsustas ikka edasi põõnata. Mis siin ikka hommikul vara üleval olla, eksole?

20131025_110433

Kui Kardo hambaid peseb, siis tuleb Kurg ka ikka korra vaatama, et mis imeloom see kägisev asi on. Ei meeldinud ja lahkus koheselt.

20131025_110738

Ja Kardo ka tagasi. Nüüd otsustas Mari proovida nina imeda. Äkki saab sealt midagi? Ei saanud. Pettumus!

20131025_113154

Ja kui mina musitama kukun (IKKA VEEL MEIGITA!) siis tehakse siin majas sellist vanamehenägu :D

20131025_113301Ok, normaalsem nägu on ka. Peaceful värk!

Ja kui ma LÕPUKS ennast meikisin ja juukseid sirgendasin, siis ma vaatasin, et mida helli, ma näen ikka samasugune välja kui enne :D Mõttetu ajaraisk :(

1371252_10151925828779911_890619928_nMa ei ütleks, et ma ennast kuidagi glamuursemana või paremana tunneks. Aga noh, vahelduse mõttes võib vast kah :D

 

 

lapse saamisega enda käest laskmisest

Esiteks rõõmustan, et mul pole täna juba lõunast saati pea valutanud! Ei tea, kas aitas rohke vesi, jalutuskäik õues või hoopis coca-cola, aga ma tunnen ennast taas inimesena! Ja mida muud siis teha, kui mitte…BLOGIDAA!

Ma kirjutasin siin Delfile artikli nõuannetest, mis mind absoluutselt ei huvita ja noh, hakkasin siis igavusest kommentaare lugema. Leidsin mõne nii võrratu, et pean neid  teiega ka jagama.

Liisi

22.10.2013 05:00
 
Täitsa jube lugeda.Ma ei mõista neid naisi,kes end peale sünnitust käest lasevad.Ole ikka naine edasi.Mul on 2 last ja nende kõrvalt ma küll ei lasknud endal sammalduda.Mehe bokserite ja rokaste riietega? Mehel peaks ikka mingit silmailu ka olema.Sel ajal kui siia oma totakaid kõiketeadvaid artikkleid kirjutad,võiksid vannitoas endale aega leida.
Vuihh
ene
22.10.2013 00:48
 
apppiii mis titemammad siin kirjutavad,,,,lapse sünniga toimib mingi täielik mõistuse kaotamine…pole vahet kui palju lapsi mul on iial ei taha ma haiseda okse järele…kui enam ei ole laste kõrvalt oma hügieenile tähelepanu pöörata siis oleks võinud mõne lapse tegemata küll jätta,,pole siis imestada ,et kõige rohkem lahutusi toimub enne lapse 2 aastaseks saamist….appppiii kui jälk kui üks naine mammastub niimoodi….
Jumal tänatud, et Delfi kommentaatorid ei väsi. Nüüd lõpuks ma tean, kuidas minu iga päev algama peab: ärkan hommikul, annan ruttu lapsele süüa ja siis jooksen meiki tegema. Samuti viskan argipävaselt selga oma õhtukleidi ja hakkan hommikusööki tegema. Hoidku jumal selle eest, kui laps peaks selle peale oksendama. Sest mitte SEKUNDITKI ei taha ma olla oksehaisune. Olen kuulnud, et mõned lapsed ei oksendagi – kurat küll, ma sain vist haiglast praagi. Mul oksendab :(
Nali naljaks. Minu arust on nii naljakas see, et kui ma kirjutan, et mu riided on piimased ja oksesed, siis eeldatakse, et ma ennast ei pese :D Ausalt ka, ikka olen paar korda selle aja leidnud siin selle kahe nädala jooksul, kus saan ennast ka pestud ;) Kui ma tahaks kogu aeg puhaste riietega olla, siis ma peaksin suhteliselt iga poole tunni tagant enda riideid vahetama. See läheb aga raskeks, sest mu pluusidel peab olema täidetud kriteeriumid: katta mu volte, mugav ligipääs tissidele (sest ma ju lüpsilehmastaatuses). Mul lihtsalt ei ole selliseid asju sadade viisi, et neid aina vahetada, rott nagu ma olen.
Kallid Delfi kommentaatorid, kinkige mulle riideid! Soovitatavalt õhtukleite, millel piisavalt avar dekoltee. Noh, esiteks selle pärast, et siis on mehel hea vaadata ikka seda seksikat rinnapaari. Teiseks saan ehk salaja lapsele ka süüa anda, kui mees parasjagu tissi ei imetle.
Ja muidugi ka see püsiv mure, et “nahui sa kirjutad seda blogi, selle asemel, et enda lapsega tegeleda!”. Jube, jube inimeseloom olen. Rääbakil ja laps unaruses. Oeh.
Huvitav, mis oleks nende arust aktsepteeritavad tegevused noore ema jaoks siis, kui laps magab? Enda meikimine? Või peaksin ma kogu aeg lapse kohale kummardudes õhkama, kui mõnus ta on? Muuseas, ta praegu magab siinsamas mu kõrval, iga sekund võin kirjutamise pooleli jätta ja õhkamispausi teha, kui hing ihaldab :D
Ma küsisin Kardolt, et kas teda häirib, kui ma selline piimane ja ropsine olen. Ta vastas, et kõik on nagunii piimane ja ropsine – tema ka, et te teaksite!! Kujutage ette, kui ma veel seda Delfisse kirjutaks. Vaene mees, pandud naistetöid tegema, lapsega jändama ja nüüd on MEES KA MINU PÄRAST ENNAST KÄEST LASKNUD!
Lõpetuseks tahaks ma teada, et kui rõvedad need kommentaatorid ise ilma meigita on, et kohe üldse ei kannata ilma mehe silma alla sattuda? Kas on nii hull lugu, et mees valab endale kuuma vaha silma ja pimedad lapsed hakkavad õudusest nutma?
Mina isiklikult olen õnneks ka meigita imetabane :))

üks väike 12 päevane laps

2S8A8731 2S8A8738 2S8A8743 2S8A8752 2S8A8766 2S8A8789 2S8A8857 2S8A8859 2S8A8882 2S8A8923 2S8A8750 2S8A8929

 

 

Ja meeldetuletuseks selline jutt jälle, et kes veel selliseid ilusaid pilte tahab, siis osalege ka pildivõistlusel :))

Kes tahab pildile?

Tänane hommik hakkas meil väga tegusalt pihta, nimelt läksime me uhkele fotoshuudile, et ükskord Marist ka paremaid pilte saaks, kui minu telefoniga tehtud fotokatsetused. Meelis ja Mari-Leen tulid meile lausa koju järele ja viisid stuudiosse, kus hakkas pihta säärane trall, mis ikka võiks pihta hakata, kui pildistada last, kes on 12 päeva vana.

Esiteks tuli ta üles ajada, siis natukene süüa anda, siis ta krooksu oodata, siis ruttu paar pilti teha. Siis pühkida kokku okse ja vahetada riided. Siis pühkida enda pealt okset. Siis kiirelt paar pilti veel. Siis otsustas Mari joriseda, siis tuli temaga natuke ringi käia. Siis veel paar lonksu piima, siis jälle oksepühkimine jne jne jne.

Ma tahtsin teha selliseid glamuurseid pilte, nagu ajakirjades näha on teinekord. Teate ju küll – ema on palja ülakehaga ja hoiab väikest paljast beebit käes. Ma EI TEA, mis kuramuse moodi neid pilte tehakse, sest reaalsuses hakkasid mu rinnad piima välja PURSKAMA kohe, kui ma rinnahoidja ära võtsin. Siis saime kuidagi paar pilti ära teha, kui imekena tibulinnukene otsustas mu peale roojata. Koheselt lõpetasin ta nööbikeseks hüüdmise ja kutsusin teda hoopis sitturiks.

Ja siis nõnda oksese, piimase ja sitasena tegime veel perepilte kah :) Halle freaking luuja.

2S8A8873

Aga nüüd asja juurde ja selleks asjaks on kingiloos!

Fotoshuutidel on lahe käia, onju. Saad ilusaid pilte ja võimaluse ennast üles lüüa (mina näiteks olin väga rahul, et oli põhjus ennast meikida :D). Just sellise uhke võimaluse saab ka üks blogilugeja. Muud ei ole vaja teha, kui saata pilt marimellfoto@gmail.com aadressile üks foto mingist beebist. Ei pea isegi olema sinu beebi, aga võib.

Konkurss ei ole “ilusaima beebi” valimine, sest selle võitja on mulle nagunii teada (Mari) ja igale lugejale ka (nende enda lapsed), seega valib Meelis välja hoopis fotograafi seisukohalt parima pildi. Ehk siis imearmsad udukogud võib lisamata jätta, sest paraku neil võimalust ei ole. Aga kui sul on hästi välja kukkunud pilt beebist varnast võtta, siis lisa see julgelt ja jää ootama. Võitja saabki fotoshuudi – olgu see siis kõhupildistamine, beebipildistamine, perepiltide tegemine või niisama sõpradega ilusate piltide tegemine. Miks mitte ka üksi enda ilu jäädvustada? Valik on teie!

Kuidas osaleda?

  • Saadad pildi marimellfoto@gmail.com
  • Ootad võitu.
  • Laikida võib ka Meelise FB’i lehekülge, sest just tema on see, kes võitja välja valib ja natukene pugemist ei tee kunagi halba. Onju? Ühtlasi on neil seal ka loosimine käimas ja nõnda suurendate enda võiduvõimalusi.

Auhinna loosime välja 5. novembril, kahe nädala pärast. Või noh, ei loosi, Meelis valib välja enda lemmikpildi. Saadetud pildid lisan ka Malluka FB’i lehele, seega, kes oma last netis näidata ei taha, siis osaleda ka ei saa kahjuks :( Samuti ei saa loosimises osaleda stuudiopildid, sest see poleks aus.

2S8A8769 2S8A8868 2S8A8870

Videoblogi: Mallu ja Kardo jututuba vol 3

Jälle istusime maha ja jaburdasime natukene. Üllatuskülalisteks on seekord Joosep, Mari ja Riki. Andke andeks, et ma poole video pealt imetama kukun, aga häda ajas härga kaevu. Loodan, et kuskil nippel välja ei paistnud, aga noh, kui paistiski, siis ma olen kindel, et te olete enne ka VÄHEMALT ühte näinud.

Lõpetuseks katkend meie praegusest vestlusest kodus.

Mina: Mari, KUS on krooks?

Mari krooksatab kuulekalt.

Mina (kummardun teda musitama ja patsutama): Tubliii oled sa ikka, kuulad kenasti sõna.

Kardo selle peale kukub mind patsutama: Jaajaa, kiitma peab, väga tubli oled sina ka!

Eks ma siis ütlesin Kardole, et ta on ka tubli, et märkab teisi kiita.

Issand kui tublid me kõik oleme :D

Kardo kirjutab sünnitusest

Loodus on ikka üks imeline asi. Ma arvan sellepärast nii, sest loodus suudab kõik ajastada ja paika panna nõnda, et teinekord me muutume julgemaks. Nii juhtus ka meil. Kõik algas neljapäeval, Mari sünnipäeval. Mallu midagi hommikul mokaotsast poetas, et tal mingi imelik olla vms ja iga hetk võib minna minekuks haigla poole.

Olin siis päev otsa tööl ja kui koju hakkasin tulema helistasin nagu ikka Mallule, et küsida mida poest vaja läheks. Sellepeale ütles Mallu, et ei ole tal midagi vaja ja et tulgu ma kiiresti parem koju ja lähme hoopis haiglasse. Ma olin natukene hirmunud ja natuke põnevil, et nüüd ongi see päev käes. Kui koju jõudsin lamas Malleero väga surnud näoga diivanil, näpus telefon, kuhu ta oma valude aegasid mingi äppiga salvestas. Korjasime veel viimased asjad kokku ja tellisime takso, et haiglasse sõita.

Mallu ütles, et tahab kindlasti mäkki saada, sest me mõlemad arvasime, et täiega kaua läheb seal haiglas ja süüa peab sellisel juhul ju inimesel olema. Kui mäkini olime jõudnud jätsime Mallu sinna ja mina sõitsin taksojuhiga edasi Pelgulinna sünnitusmajja, sest Mallu oli sealt kunagi põgenenud ja ta raseduskaart oli endiselt seal. Ilmselgelt me mõlemad olime sellised laiskvorstid olnud, et ei läinud sellele enne järgi, kui päris viimasel hetkel. Ma lippasin käppelt sinna, võtsin kaardi ja trippisime taksoga Mallule jägi. Kohale jõudes selgus, et mäkk oli kinni ja Mallu pidi valudes piineldes statist süüa ostma. Kähku pakkisime Malluka autosse ja trippisime edasi Ida Tallinna keskhaiglsse. Kui kohale jõudsime regasime Malluka ära, siis anti talle haiglariided. Selle peale Mallu kohe küsis, et kas nendes on keegi kunagi ära surnud. Arstid naersid ja ütlesid, et ei ole, et meil siin haiglas keegi ei sure ever ja viimane inimene suri mingi 10 aastat tagasi. See rahustas natuke Mallut ja ta võis minna kõrvaltuppa mingite aparaatide alla ja riideid vahetama. Mind pandi selleks ajaks telekat vaatama ja chillima. Eriti chill mul tegelikult polnud, sest telekas oli mute peal, endal oli parakas, et laps sünnib täna ja ajakiri Pere ja Kodu ei aidanud mind ka eriti. Lõpuks avanes uks ja sealt tuli välja Mallu topelt surnud näoga, sest ta valud olid selle ajaga hullemaks läinud.

Edasi viidi meid sünnituspalatisse. See oli suur palat, kus oli kõik värgidsärgid olemas sünnitamiseks ja sellest eelnevas olekus piinlemiseks. Ehk siis erinevad pingid ja kott-tool ja mingi ratastel raam, mille peal trippida saab ja mullivann. Meie Mallluga nagunii ühtegi nendest ei kasutanud, aga hea oli, et kõik need asjad ikkagi olemas olid. Olime rahulikult seal toas ja näksisime oma statist ostetud rõvedaid sööke ja ootasime ämmakat. Kui ämmakas tuli ütles ta kohe, et Mallu ei tohi süüa, sest äkki on vaja operatsioonile minna ja siis söömine pole hea. Eriti feil, sest Mallul oli kõht jumala tühjaks läinud ja ta oli endale igast asju kokku ostnud.

Ämmakas vaatas veel paari asja ja jättis meid jälle omapead, mina mõõtsin nüüdseks valude vahelist aega ja valude pikkust. Mõne aja möödudes olid valud juba nii tihedaks ja intensiivseks muutnud, et otsustasime veel sooja vee alla minna, mis pidi asju paremaks tegema. Mallu istus dušši all mingi tooli peal ja mina dušši kõrval, ning muudkui mõõtsin valusid. Mallu juttude järgi oligi seal sooja vee all veidi mõnusam olla, kuigi valu ajal oli ikkagi valus ja halb.

Pärast vees käiku käis veel ämmakas ja vaatas asja ja ütles, et varsti hakkame sünnitama. Selleks ajaks purskas Mallu juba silmadest leeke ja tegi suht karuhäält. Mallule toodi veel naerugaasi, et ta olemist paremaks muuta ja siis ta hingas veel seda. Kõrvalt vaadates nagu tundus, et Mallu natukene rohkem uimaseks muutus sellest gaasist, kuigi ta ise väitis, et temale see küll midagi ei teinud. Muidugi võis asi olla ka selles, et nende valude talumine tegi teda uimaseks, sest see ju ikkagi väga raske töö. Ja siis kaua ei läinudki kui Mallu käratas mulle, et ma võtaks ta telefoni ja kasiks heaga toast välja. Minu jaoks oli see pigem kergendus, sest ma ei suutnud vaadata teda niimoodi, et tal on rämedalt valus ja mina ei saa mitte kui midagi selle suhtes teha.

Kohe kui ma olin ukse sulgenud, purskus Mallu kogu selle vedeliku, mille sees Mari end nii õndsalt tundnud oli, ämmakale peale. Sellepeale kutsus ämmakas endale veel paar inimest appi. Ise istusin koridoris akna all tugitoolis ja helide järgi tundus nagu keegi oleks lükanud oma käe Mallu kõhtu ja haaranud kinni ühest roidest ja sikutas seda läbi ninaaugu välja. See karje oli lihtsat niiii intensiiiivne. Ja siis juba tuli mingi arst sealt palatist välja ja soovis mulle õnne ja kutsus palatisse tagasi.

Läksin sisse nägin üleni higist ja värisevat Mallut kelle rinnal oli lägane Mari Johanna, lõikasin nabanööri läbi ja sain ta endale sülle. Ja nii ma siis istusin seal imetlesin oma last. Mallu oli voodil jalad laiali, telefon näpus, et minust ja Marist pilti teha ja sai õmbluseid.

625556_458849904230474_2044480406_n

Natukene uimerdasime seal sünnituspalatis ja edasi viidi meid ühispalatisse ja seal sättisime ja olime ka natuke aega ja siis mind saadeti koju. Kõik läks väga tublisti ja hästi ja Mari Johanna on nii armas, et vahepeal on selline tunne, et varsti hakkab mul silmadest vikerkaari ja verd voolama, sest see armsus on lihtsalt nii intensiivne.

Malluga sünnitusel kaasas käia oli minu arvates väga hea ja huvitav kogemus. Kõik mehed seda läbi elada ei saa, niiet on mul hea meel, et ma kohal olin, sest nüüd oskan ma rohkem sõna sekka öelda ja selles teemal vestelda. 

 

titesokk, seksikas sokk ja laibasokk

Mäletate ma rääkisin, et ma mingi hetk läksin e-bays hulluks onju? Noh, juhtus nii, et sokitellimus sai sisse antud kõikide pereliikmete rõõmuks. Ok, sokid ja sokilaadsed tooted :D

Endale tellisin ma tegelikult sukad. Mmmm.. Mõnusad kassisukad:

20131017_221502 20131017_221533Ma ei saanud lasta Kardol endast täispikkuses pilti teha, sest see kleit on nii tight ja mu kõht näeb välja nagu ma oleks viiendat kuud rase. MILLAL SEE ÄRA KAOB?! Aga jah, ma olen tülgastav ja paks lotendav vaal (vähemalt praegu veel, enne kui ma tagasi pole tõmmanud) ja seega peate leppima pildiga ainult jalgadest ja Kure persest :D

AGA, kui ma need sukad ja kleidi selga sain, siis ma niiväga tahtsin endale kingad ka jalga panna ja tundsin ennast nagu mina ise. Mitte, et ma kuskile välja minna tahaks, ma ei suudaks Marist kaugemale kui postkontorisse minna, aga noh… Kasvõi POODI lähen niimoodi mõni päev :D Sest nagu mainitud, olen ma siin enamus ajast riides selle kriteeriumiga, et kas ma saan särki nõnda venitada, et ma sealt oma tisse välja saaks kiskuda suvalisel ajal. Glamuurne, ma tean…

Mina polnud ainuke, kes miskit jalga sai. Ka väike Mari sai endale uhked karusokid, aga need on talle miljon numbrit suured veel. Neid laenas korraks sõber Jasper, kui nad siin meil külas käisid. Kas te kujutate ette, kui suur vahe on 3.5 kuusel lapsel ja nädalasel lapsel? ÜÜRATU:

1393010_10151907141559911_1322212164_n

 

Aga jah, sokkidest rääkides siis need näevad välja sellised:

20131017_221117Ja nüüd lõpetuseks maiuspala. LAIBASOKID! Ma isegi ei tea, miks ma tellisin Kardole e-bayst viis paari musti sokke. Neid kõige suvalisemaid. Ilmselgelt olin ma ju e-bay hulluses ja selle asemel, et korraks Selverisse astuda, tundus lahedam need TELLIDA! Ühesõnaga. Saime siis sokid kätte ja kodus proovis siis Kardo ühte sokki jalga. Tulemus:

1376703_10151908121629911_1966180131_nHAHAHAHAHA! Saate aru! Need sokid on SUKAPÜKSTEMATERJALIST TEHTUD! Me pidime naeru kätte ära surema. Kardo arvas, et see on otsene vihje, et mul on plaanis ta ära mürgitada, sest tema sõnul on need laibasokid, milles inimesi maetakse. Noh, et nii õhukesed, et mõnusalt kiiresti lagunevad ära ja värki :D

Tore, et mul nüüd kodus viis paari laibasokke on. Mida ma nendega tegema peaks? Tegime siin kodus nalja, et peaks ootama, kuni sõprade seast kellegi vanaisa haiglasse satub, et siis lähed külla ja viid külakostiks paari neid sokke: “Kuule, ma kuulsin, et su vanaisa on haiglas… Tõin sulle need…kergesti lagunevad sokid…”.

Või siis kingin ülejäänud neli paari neljale enda vihatuimale inimesele. Noh, nii vihjena või nii. NALI, muidugi ei vihka ma nii paljusid inimesi. Parem ootan kellegi tuttava vanaisa haigestumist…