Category Archives: kodutud

Kodulood/kes tahab Männikul elada?

Nagu lugejad on ehk märganud, olen ma hiiglama kaua Männikul olnud. WC ja vannitoa remont, mis pidi võtma “maksimaalselt nädala”, on nüüdseks võtnud lausa kaks kuud. Kui mitte rohkem? Ma isegi ei mäleta, millal ma siia tulin. Oeh.

Tahaks koju…

Mitte, et siin hirmus oleks või miskit, kassidele ka ju meeldib õues käia ja nad kindlasti vihkavad mind täiega, kui ma nad korterisse tagasi viin, aga noh. Õismäel on minu rõdud ja seal pole neid kohutavaid ämblikke ja kiile ja konnasid, keda kassid saagina tuppa tassivad ja minu ees sööma hakkavad.

1081619_10151787964714911_1054191196_nKodus, õikal, on aga minu üüratu tomatipõõsake, mis esiti oli küll väike, aga praegu ripub nagu sado-maso harrastav taim uhkelt mu rõdul. Esimesed tomatid on ka söödud. Imehead olid!

20130709_135942

Alguses olid nad nii pisikesed!

Aga mis ma nendest tomatitest ikka heietan. Point on selles, et kord saime me endale mingi lombaka plaatija, kes sada aastat munes. Siis sai tema kõik asjad tehtud, kuid santehnikud läksid Venemaale. Pidid eelmine reede tagasi jõudma. Eeldasin siis, et HILJEMALT selle nädala esmaspäevaks-teisipäevaks on kõik kenasti valmis. Aaaaaga EI. Muidugi mitte!

Eile ema helistas neile ja selgus, et minu santehnikud ei saa sel nädalal tulla. Neil on kiire Suure Tõllu parandamisega. Jah. Keset augustikuud on neil kiireloomuline tööots JÄÄLÕHKUJAT PARANDADA! No tule mulle jumal appi.

Ema ütles, et no aga minge elage õismäel ja käige minu juures ennast pesemas. No ei ole mina midagi nii naeruväärset siin ilmas kuulnud. Eks ma võin ju selle järgmise nädalani oodata, kui ma juba niiii kaua oodanud olen…

Oeh. Tahaks ikkagi koju.

Ja tegelikult on asjad nii, et me peaks siin ka omajagu vaeva nägema ja kraamima ja küürima. Kui meie siit saunamajakesest välja kolime, siis jääb see täitsa vabaks ja siia sisse võiks ideaalis tulla elama tore üürnik.

See tore üürnik oleks kõige paremas ideaalis tudeng, aga noh, kätt ette ei paneks ka teistele. Saunamajake on väike. Tuba, köögunurgake. Eraldi WC, sauna eesruum, pesuruum ja muidugi SAUN, kus teha awesome saunapidusid. Siis on siin veel kamin ja.. aeda saab kasutada ja kui Kardo emmega väike diil teha, siis kindlasti sees pesumasinat kah kasutada, kui tarvis peaks olema noh… enda asju pesta ja nii.

Kuna me veel kraaminud ja küürinud ei ole, siis ei ole me ka pilte teinud, aga kui keegi lugejatest juba praegu mõtleb, et tahaks soodsa hinna eest elada sellises uhkes kohas nagu Kardo saunamajake, siis andke teada. Eelistaks ikkagi enda lugejat :))

only in männiku

Männiku on üks naljakas kant. Siin on nii ilus ühest küljest – mets ja karjäär ja loodus ja muu säärane tavaar. Samas on siin ka hunnik joodikuid, prükkareid, jalutud ja vägistajaid. St. ma vägistajaid pole näinud. Või kui olen, siis nende vabal päeval.

Siinkohal esitlen teile kahte stseeni Männiku elust. Esimene toimus mõni aeg tagasi, teine täna.

Koht: Bussipeatus

Ootan bussi. Tõstan käekoti pingile ja enda sülle asetan kilo mureleid, et Kardol oleks midagi näksida, kui ta kunagi koju jõuab. Samas peatuses on ka naine oma kolme lapsega.

Laps1: Emme, ma tahan ka marju.
Ema: Mine küsi siis tädi käest!

Laps loomulikult tuligi ja küsis. Kuigi olukord tundus natsa kummaline, tegin koti lahti ja nentisin, et need on pesemata. Poiss rehmas käega ja pistis paar tükki suhu.
Laps2: Mina tahan ka marju!
Ema(üsna tülpinult): Mine võta siis jumala eest! Ja too mulle ka!!

***

Jalutan intervjuult koju. Äkki märkan, et keset tänavat vedeleb mees. Kuigi ma näen neid vedelevad jalutud mehi siin põhimõtteliselt iga päev, siis ei olnud see kuigi ainulaadne, aga kuna meedia ju pasundab sellest, kui ükskõiksed on inimesed (ja on ka!) siis astusin ligi.

Mina: “Kas on ehk abi vaja?”

Vedelev mees: “Ei, abi ei ole vaja. Mul siin niigi hea. Laman ja naeran.”

Kuigi ta otseselt ei naernud, ei saa ma inimesele ju keset tänavat lesimist keelata ja ütlesin, et selge pilt ja soovisin head päeva.

Vedelev mees: “Aga kas sa ei küsi, et miks ma naeran?”

Mina: “Võin küsida küll. Miks sa siis naerad?”

Vedelev mees: “Ma laman Jalaka tänaval, endal pole jalgugi. Sama hästi võiksin ma Varaka tänaval lamada, sest mul pole sentigi!”

Lõpetuseks pilt mu tulevikust:

5 põhjust, miks on tore kodutu olla

  1. Kodutu olla pole üldse nii raske, kui ma siin esialgu kirusin. Ma ei pea näiteks mõtlema kui segamini mu kodu on, sest ma olen vaid teiste inimeste kodus. Neis ma oluliselt koristanud veel siiani ei ole.
  2. Ma ei pea koristama kasside liivakasti. Kuigi kasse igatsen, siis nende sita kokku kraapimist küll mitte. Pluss kasslembust saan ma ka nüüd rahuldada, sest nii Eval, Sannul ja Dakil on kassid täitsa olemas.
  3. Jääb ära igahommikune “omg mis ma selga panen”, sest mul on vaid nädalakese asjad kaasas. Seega olen ma pmst stuck nende asjadega, mis ma kolimispaanikas enda kotti viskasin.
  4. Ma ei pea momentigi üksi olema, alati on mu ümber keegi tore sõber. Mmm…toredad sõbrad.
  5. Uue kodu ootus on ka megavahva. Ema juba ostis mulle sinna kollaseid vaipu ja valgeid kardinaid ja üsna pea sebin endale selle strippariposti kah sinna. Seega on lootus uue ja parema ees ikka nats üle vana igatsusest. Hurraa.

Kodutu on nagu loom, seda võib jalaga peksta rahumeeli

Taaskord loen Õhtulehest jälkusi. Seekord siis peksis bussijuht “ohtlikku toksikomaani” jalgadega. Nagu koera – aja ennast üles ja mine minema! Videost ei ole sugugi näha, et mees väga vägivaldne oleks olnud. Lihtsalt vedeles seal teine. Oleks siis raske käsi välja sirutada, inimene püsti aidata ja siis ta bussist välja eskortida? Või on kergem sellist “ohtlikku saasta” ikka jalaga surida? Mine tea, ehk hammustab?

Veel kutsutakse kodutuks hälbeliseks ja äärmiselt agressiivseks. Hmm, kas tõesti, või siis ei taha TAK tunnistada, et nende juhid nii südametud on? Miskipärast arvan, et isegi kui ta ehk KUNAGI oli olnud agressiivne, siis seal videos inimene lihtsalt magas õndsat und, mitte just eriti ohtlik.

Tasuta ühistransport on ju ikkagi veidi pirtsakuse taga ka kinni?

Jaa jaa jaa, ma olen lugenud miljonit artiklit ja kuulnud sadat loogilist väidet, miks ühistransport tasuta olema ei peaks. Kõige enam mõjutas mind vast septembris noore arhitekti preemia saanud Villem Tomiste jutt, mis ta mulle meie hiljaaegses vestluses ütles: “Ühistransport peab eelkõige olema efektiivne, puhas ja täpne. Kui sellest raha jääks veel üle siis võiks selle tasuta jah teha. Aga me ei täida ju praegugi neid nõudeid!“ Ta lisas veel, et miks inimesed peaksid tohtima loodust reostada täitsa jumalamuidu, sest eks ole iga kasutus ju saaste.

Täitsa õige jutt eks? Ometi häirivad mind väga need, kelle põhiargumendiks tasuta ühistranspordi vastu on see, et “ou mai gaad, siis hakkavad ju kõik parmud 24/7 bussis istuma.”

No ma ei tea, minu meelest sõidavad kodutud inimesed ka praegu bussiga. Mis neile ikka teha saab, raha neil trahvide maksmiseks nagunii ei ole ja ju siis on ka neil teinekord punktist A punkti B jõuda.

Ega ma ka just joovastuses õhku sisse ei ahmi, kui mõni veidikene tugevamate “aroomidega” inimene mu lähedale istub, kuid jumala eest, ma suudan selle ära kannatada näiteks eemale kõndides.

Mul on neist inimesest eelkõige kahju, ega nemad ju kõik ka selles kodutuks olemises ise süüdi ei ole. Mõned kindlasti, aga see on juba muu teema. Eriti kurb on minu meelest see, kui keegi kriiskama hakkab, et “jessake küll, visake see haisev olevus välja!”

Niiet jah, ma ei ole küll selle poolt, aga siiski kaugematel põhjustel kui see, et “prükkarid nüüd koheselt meelega meie trolle haisutama kukuvad”. Sest iga kord kui ma neid näen, siis ma alati mõtlen, et kas nad on kellegi vanaemad, vanaisad? Kas neil on lapsi? Kus nad ööbivad? Kas nad täna söönud on?

Ja noh siis kohe üldine küsimus takkaotsa, et kas inimestel enam südant sees ei olegi?