Category Archives: lapsed

Miks sa ei naera?

 

 

 

 

 

Mari on selline preili, et ta ei naerata peaaegu mitte kunagi. Okei, läbi une naeratab ja mõnikord enne magama jäämist ka, aga seda ime, et ta ärkvel olles MINU PEALE naerataks, seda ei ole. Imelik, kogu maailm tahab minu üle naerda ja tema ei taha…

Nagu ma maininud olen, siis ma olen oktoobrikate grupis, kus kõik samavanad lapsed juba lõkerdavad naerda. Kõik on mulle soovitusi ka andnud – tegele ta jalgadega ja näita mänguasju jne. Ei midagi. Ma võiks siin saltosid ka visata, aga ei huvita see teda. Pigem vaatab ta mind üllatunult ja tõmbab siis kulmu kortsu. “Vehi, kui tahad. Ega ma selle lolli pärast naerma hakka..”

AGA TÄNA! Ma vehkisin kõristiga ja laulsin “Sõpradest” inspiratsiooni saades “I like big butts and I cannot lie!” laulu. Ja mis juhus! Alguses tuli väike muie ja ta LÕPUKS NAERIS MU ÜLE! Halleluuja. Muidugi ma proovisin kohe veel, aga enam see talle nalja ei pakkunud :(

marinaerab

Advertisements

kiusamistest

Täna tuli meil naistejuttudes (see on üks FB’i chat, kus me arutame mõndade naistega maailmaasju) jutuks kiusamine. Nii mõnigi meenutas, kuidas teda elus kiusatud on, teised aga tunnistasid, et on isegi koolis teisi kiusanud. See pani mind mõtlema.

Ma pean häbiga tunnistama, et mina olen elus kiusaja rollis olnud. Ma muidugi kätega kallale ei läinud, kuid mäletan, et narrisin klassiõe kõrvu ja loopisin pinalit aknast välja ja koridoripõrandale. Ja ma tõesti too hetk ise ei saanudki aru, et ma midagi valesti teeksin. Uskusin, et teen “nalja”. Nii piinlik… Kallis Laura, kui sa seda praegu peaksid lugema, siis miljon vabandust sulle minu poolt. Päris südamest kohe.

Ma ei olnud põhikoolis tegelikult mingisugune kambaliider või “populaarne” tüdruk, kelle eeskujul teised ka kedagi kiusasid. Ma ei tea, ma ei mäleta küll, et meie klassis väga sellist asja muidu olnud oleks. Ma olin pigem see, kes kogu aeg nalja ja pulli tegi. Ei olnud ma populaarne, aga ei olnud ma mingisugune heidik ka. Sain läbi nii “nohikute” kui ka “poppide plikadega”. Ja ma ei teagi, mis mind toona ajendas kedagi kiusama. Jube.

Ei saaks ka öelda, et mind kunagi kiusatud ei oleks. Kunagi käisin ma “Ei vägivallale” laagris Remnikul. Ja teate mis? See oli esimene koht, kus mind kiusati :D Pandi mulle hambapastat näkku ja niisama naerdi mu riideid vms. Ma nii täpselt ei mäleta, sest kuidagi hinge ma seda väga vist ei võtnud. Nõme oli küll ja pärast koolipeal kõndisin nendest inimestest kaarega mööda ja hinges vihkasin neid. Aga endast ma ikka halvemini ei arvanud. Õnneks.

Siis oli mul kunagi naaber, kes loopis mind munadega, mistõttu mingisugne kamp inimesi mind mingi perioodi munaks kutsusid. Jälle – nõme oli, aga ignosin.

Kui ma esimest korda ennast purju jõin ja selle tulemusel kõik kohad täis oksendasin, siis kutsuti mind jupp aega okseks. Geniaalne eks. Isegi siin blogis on vahepeal tulnud keegi sellest kambast kommenteerima: “Oi, tere okse!!”. Tervitused ka sulle :D Anna andeks, et ma ei osanud 13-aastasena mõista, kui palju siidrit mu organism taluda võiks. Aga noh. Mingisuguseid hingehaavu see minus vist eriti ei tekitanud.

Aga ma tean, et paljudele tekitab. Näiteks kunagi pidime minema sõbrannadega Rootsi kruiisile. Kõik kutsusid ka oma tuttavaid kaasa, kõik oli kena. Kuni üks tüdruk, saades teada, et mina ka sinna tulen, ütles, et ta MINUSUGUSE inimesega ei tuleks iial kuskile. Tuleb välja, et olin teda kunagi niimoodi solvanud, et teisel AASTAID hiljem sellest paha maitse suus ja mälestus olemas. Ja mina ei mäletanudki seda.

Vot, mida võib teha omast arust tehtud “nali”.

Selle tüdrukuga õnneks klaarisime asjad ja ma vabandasin. Arvan, et ta enam mind ei vihka. Loodan vähemalt, sest reisil saime kenasti käidud :D

Ehk on tõesti asi selles, et mina (ja ehk ka paljud teised) ei saa aru, millal on piir nalja ja kiusamise vahel? Näiteks praegu ma ei läheks ju kellegi asju aknast alla loopima, aga samas tunnen, et näiteks minu blogipost Katre suunas oli tegelikult ju ilgelt ühekohtune. Või noh. Mul võib muidugi olla oma point ja värki, aga ma ei pea ju sinna kaasama pärisinimesi. Sest inimesed tõesti võtavad asju erinevalt ja tegelt mul oli küll sitt tunne, kui lugesin Katre blogist, et see ta hingele haiget tegi. Sest TEGELIKULT ma ei taha kellelegi ju halba. Ma tahan ainult nalja teha :( Ja ilmselgelt pean ma õppima enne mõtlema ja siis ütlema.

Keskkoolis ma (enamasti) enam selline tõbras ei olnud. Kui ma nägin, et kedagi kiusati, siis läksin ikka vahele. Sest nagu lõhestunud isiksus, ei talu ma üldse ülekohut. Mulle ei meeldi, kui nõrgemat kiusatakse. Ometi olen ma ISE SEDA TEINUD!

Olles lapsevanem mõtlen ma küll, et kui jube on see, et sa saadad oma lapsukese kooli…kus keegi ta kuradi pinalit aknast alla loobib. Ja mõtle, kui ta seda hinge võtab? Kuidas teda siis aidata? Jube!

Ma loodan, et minu karmavõlg saabki tasutud sellega, et ma igapäevaselt nagunii kommentaariumis sõimu saan. Sest noh, ma saan sellega hakkama. Ma ei võta seda hinge. Ma ei lase häirida. Mingil määral ikka on ebameeldiv, aga minu puhul on see suht nagu…hane selga vesi :D Nii tuim tükk olen.

Ja ma loodan, et ma ei pea iial tegelema sellega, et keegi Mari narriks. Või Mari kedagi teist narriks.

Ise proovin ka edaspidi natukene… üldisem olla oma arvamustes. Ma ei pea ju ometi kedagi maha tegema nimeliselt. Eksole…

Ise kaagutan siin, et rohkem enesekindlust inimesed, aga kuhu see enesekindlus ikka inimestel kaob? Ikka sinna, kui keegi seda varajases eas kõigutada püüab. Ja osad lasevad ka. See on kurb…

Siinkohal ma veelkord reaalselt vabandan kõigi ees, kes tunnevad, et ma olen neile liiga teinud. Päriselt. Sest täna naistejuttudes loetu oli hirmus – kui väga see tegelikult inimest murrab, kui keegi teda narrib. Kui hinge see võib jääda ja kui palju haiget teha…

Ja ma ei taha kellelegi haiget teha, sest ma päriselt tahaks, et Mari kunagi minu üle uhke ka oleks :)

Kas teid on kunagi kiusatud? Olete ehk isegi kedagi kiusanud? Miks? Jagage minuga ja ärge mind nüüd maha kandke, et ma selline siga olen olnud :(

Andke mulle andeks :(

 

Kõik beebid on ilusad?

Iga ema arvab, et nende beebi on kõige ilusam maailmas. Paraku ülejäänud maailm sellest ahvivaimustusest pimestatud pole ja nõnda ongi aus öelda, et maailmas eksisteerivad ilusad beebid ja mitte nii ilusad beebid.

Jah, lööge mind nüüd risti, sest HEAD EMAD ei ütle nii. Head emad ütlevad, et kõik beebid on nii armsad, et tahaks nende väiksed hernevarbakesed ära süüa, aga need head emad valetavad. Ma ei tea miks. Ehk selle pärast, et tahetakse endast üldsusele jätta väga meeldiva, leebe ja emaliku inimese mulje? Kes teab…Tõde on aga see, et kõik ei saagi ühe vitsaga löödud olla.

Kõik täiskasvanud ei ole ju ka ühtmoodi ilusad. Mõni on ikka natukene ilusam kui teine, mõni on hurmav kaunitar ja mõni lausa peletis. Tittede eeliseks on see, et neil on veel võimalus oma hetkelisest välimusest välja kasvada. Ei ole midagi üllatavat selles, kui väga koledast beebist kasvab modellilaadne toode. Aga noh, on ka võimalik see, et laps on beebina IMEILUS ja armas ja suurena…ei ole sellest midagi järele jäänud :D

Kui ma nüüd päris üdini aus olen, siis veel aastake tagasi ei uskunud ma, et sellise imeasi nagu ILUS BEEBI eksisteerib. Esiteks olin ma kokku puutunud vaid ühe imikuga – mu enda vennaga, kes on must 13 aastat noorem. Kui tema titt oli, siis ta nagu idee poolest meeldis mulle küll, aga välimusega ta küll ei hiilanud. Eriti see osa, et tal oli allergia ja ta kraapis ennast pidevalt verele.

Kunagi mul käis üks sõber külas ja kui ta mu venda nägi, siis ta küsis õudusega: “Issand, mis temaga juhtus?”. Ma vastasin, et noh, tal on allergia ja ta sügab ennast, mille peale sõber küsis: “Kõblaga sügab või?”. Ehk siis mu vend võis suht õudne olla sellel ajal :D Õnneks nüüd on ta väga hurmav väike blond noormees, nii et vedas.

Ja nõnda oligi, et aasta tagasi tundusid kõik beebid mulle täpselt ühesugused. Ma ei ütleks küll, et nad kõik koledad tundusid, aga nad meenutasid mulle natukene miniatuurset vanainimest, kes on ennast näost punaseks punnitanud ja karjub su peale oma hambutu suuga.

Alles eelmine nädal küsisin ma Kardolt, et kuidas ma kunagi üldse sain arvata, et beebid ilusad olla ei saa?! KUIDAS?!

Muidugi on neist kõige ilusam maailmas Mari Johanna isiklikult. Jah, kõikidede nende miljardite beebide seas maailmas. Ma just kellelegi rääkisin, et kuigi emad kõik arvavad, et nende beebi on ilus ja enamasti sõbrad ka viisakusest sul seda mulli purustama ei hakka, siis mulle ütles isegi ämmaemand, et Mari on väga ilus.

Siis mõistsin, et vaevalt, et ämmaemand ütleks: “Ooo…Kas see ongi teie beebi? Nojah…Äkki kasvab sellest hirmsast lõustast välja, loota ju võib:)”. Arvatavasti mitte. Arvatavasti ütleb ta kõikidele, et neil on ilus beebi :( Järgmine kord ma kindlasti küsin arstilt, et mitme palli süsteemis ta Mari hindaks vms :D

Suurim märk sellest, et Mari on ilus beebi on see, et mitte ükski anonüümne kommentaator pole ütlema tulnud, et ta on kole kui öö! Ja nemad ütlevad ju KÕIKE!

Kuigi tegelikult on nii, et päriselus on lapsed alati ilusamad kui fotodel. Vist seepärast, et ka kõige ilusamast inimest saab ju teha koledat fotot. Ja mõelge veel, mis foto saab teha keskpärasest inimesest? Uuuh sa juudas! Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis ma ei olegi mitte kunagi päriselus näinud väga koledat beebit, ainult fotodel. Samas ei ole ma laivis üldse palju beebisid näinud ega vahtinud ka. Ja noh, fotod ei ole tegelikult kuigi adekvaatsed tihtipeale.

Ma olen Marist niii naljakalt koledaid pilte teinud, et vähe pole, aga mis seal ikka. Ega ma neid ju kuskile üles ei riputa. Samuti on minust endast nii koledaid pilte, et pimedad lapsed hakkavad ka õudusest nutma, kui see nende kõrvale asetada. Aga üldiselt on nii, et kui meist koos pilti teha, siis olen mina see rõvedam :(

unnamed (3)

Mari olemas traumeeritud, et kes see väsinud moega koll ta silme all on. “Parem teen armsa näo, et ta mind ära ei sööks!”

unnamed (4)

Foto: Ilmar Saabas

Nüüd mind hakkas huvitama selline asi: enne lapse sündi ma mõtlesin tihti, et huvitav, mis näoga ta on. Palvetasin omaette, et ta kole ei oleks (ikkagi tütarlaps ju!) ja kui netis juhtusin nägema koleda imiku pilti, siis ehmatasin ise ka oma inetust mõttest ja hakkasin endale kohe sisestama: “Eeiiiii! Tegelikult on see jumala armas beebi…” Noh, et karmajumalad mulle minu õeluse eest koledat beebit ei annaks. Huh!

Kui ta välja tuli, siis ma veendusin, et ta maailma ilusaim jne, aga kas on olemas ema, kes on vaadanud oma last ja mõelnud: “Oh sa püha juudas…Loodame, et ta kasvab sellest välja…”? :D Vast mitte.

Aga nii douche ei ole isegi mina, et kui ma tõesti näeks koledat last/keegi näitaks koledat lapsepilti, siis ma ei karjataks “APPI!” ja lööks ristimärki ette. Ikka kiidaks takka, et issand, kui ilus laps sul on! Nagu head emad seda teevad :)

Mul küll endal lapsi pole, aga…

Teate, kes on kõige suuremad lapsekasvastuse eksperdid maailmas? Eks ikka lapsetud inimesed. Nemad paistavad alati teadvat, kuidas on kõige parem/arukam/kergem asju teha. Ah, mitte ainult ei paista, vaid ilmselgelt TEAVADKI!

Näiteks jagas Kardo Facebookis minu pildikonkursil osalevat pilti (muuseas, jälle on see teise kohal olev naine ennast mulle NII lähedale rabelenud, see eit EI ANNA ALLA. Aga mina ka mitte, seega andke oma hääl SIIN). Pildi alla tuli kommenteerima mingi tema sõbranna, alustades oma ilgelt häid soovitusi sõnadega: “Mul küll endal lapsi pole, aga…“.

Tead, kallis neiu, SAA siis enne need lapsed ja siis vaatame edasi, kuidas sa oma geniaalseid ideid ellu viid, kui sa reaalselt ühe elusolendi enda vagiinast välja pressid. Ausalt kah. Muidugi ma läksin närvi soovituste üle nagu: PLANEERI SIIS OMA AEGA, SEE ON JU KERGE!! Kanna sööki lutipudeliga kaasas, see on ju normaalne! Sööda teda PELDIKUS, sest see on veel eriti normaalne.

Ma pidin talle vastu nähvama ja nüüd ta arvab, et ma olen üks igavene bitch. Aga teate mis?

Katre just kirjutas asjadest, mida tema arvas, et ta kindlasti teeb/ei tee, kui ta lapse saab. Ma muuseas tahtsin samateemalise posti teha, kuid ta jõudis ette ja kuna blogimaailmas on nähtavasti keelatud samade teemade kajastamine, siis ma pidin veits teise võtmesse asja panema :D Aga point on ikka see, et lapsetud inimesed ARVAVAD asju, lapsega inimesed näevad lihtsalt asju nii, et tuleb teha, mis tegemist vajab.

Mina näiteks arvasin ka, et mina ei hakka kunagi oma lapsele lutti andma. Lausa PÕLASTAVALT rääkisin nendest laiskadest naistest, kes seda teevad. Sest MINA hakkan oma lapsega TEGELEMA!

Heh, sain selle lapse kätte ja olgem ausad, ma topiks talle kasvõi kuus lutti suhu, kui see lõpetaks ta kurva-kurva nutu. Olgem veel ausamad, ma topiks ENDALE ka kuus lutti suhu, kui see teda kuidagi aitaks. Seega võib mineviku-mallu sügavale persse käia, et ta arvas, et tal on õigus olla põlastav ja üleolev asjadest, millest ta essugi ei teadnud.

Niigi on palju naisi, kellel ON lapsed ja on nii paganama üleolevad. “Issand, minu laps selles vanuses juba oskas peast koraani tsiteerida ja maalis umbes sama hästi kui Viiralt. Sinu oma ei oska veel kolmekuulselt mitte midagi nendest asjadest?!” ütleb ta halvustavalt sitahaisunäoga ja siis lisab ülbe naeratusega, mis justkui karjuks sulle näkku: “SU LAPS ON LOLL!” sellise lause: “Ah, lapsed ongi erinevad:)”.

Siis on ka need, kes on kindlad, et ainult nende lastekasvatamise meetod on ainuõige. Teate küll selliseid eks? “MINA andsin oma lapsele rinda iga kolme tunni tagant, kui sa talle ROHKEM annad, siis jääb ta elulõpuni suitsetama/jooma/süstima vms!”. “MINA oma last küll enda voodisse ei võta! Kui sa võtad, siis sa pead kümnenda eluaastani oma lapse kõrval magama!”. “MINA loen oma lapsele esimest päevast juba “Tõde ja õigus”, sa ei loegi? Ta ju alaareneb niimoodi!” jne. Iga kord, kui ma sellist soigumist kuulen, siis ma mõtlen et…

Miljon asja, mida nemad teevad, nende lastele meeldib ja neid arendab. Seega peab see nende arust olema kõikide teiste teguviis ka, sest muidu on nad kohutavad emad. Eks ole ju? Sest võimatu on see, et lapsed on erinevad. VÕI-MA-TU!

Aga jah. Kõik on eksperdid. KÕIK oskavad sulle öelda, mida sa valesti teed. Nii lastega, kui lapsetud naised. Hoidku jumal, et keegi ütleks: “Kuule, su laps tundub nii õnnelik. Sa oled vist väga hea ema:)”. Vaid: “Issand, su laps aina jookseb ringi nagu hull, miks sa teda ei kasvata sõnakuulelikumaks?!”.

Järgmisena tulevad hulkuvad kassid mulle ütlema, kuidas lapsi kasvatada. Sest everybody knows freaking better!

Lapse kasvatamine on niigi selline… keeruline ja küsimusi ning valikuid täis asi. NIIGI on raske. Ei ole vaja mitte kellelgi seda, et keegi teine tuleks selle teema üle kaagutama või ema enda valikuid maha tegema. Kui keegi nõu küsib, on üks asi. Aga kui ei ole küsitud, siis hoia oma teadmised endale. Eriti, kui need algavad sõnadega, et “mul küll endal lapsi pole, aga…

Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan nüüd kuidagi enda last teisiti kasvatama, sest SINA nii arvad? Et ma ei anna enam lutti, sest see ei olevat hea? Usu mind, ma teen endast kõik, et see lapsuke ei nutaks. Annan lutti, võtan kaissu ja olen uhke. Sest ma teen asju nii, nagu ise õigeks pean. KÕIK vanemad teevad!

 

lüpsilehmake

Nagu ma eile kirjutasin, siis pidin ma laupäeval tunde ja tunde kodust eemal veetma, nõnda, et Kardo jäi Marikesega kahekesti koju. Kuna laps vajab ka süüa, siis pidin selle talle ju jätma. Siinkohal kerkis kaks probleemi: mul polnud rinnapumpa ja Mari polnud kunagi lutipudelist söönud.

Trippisin siis Mothercare’i, kus müüjaks juhtus olema vana tuttav, kes oskas mulle asju soovitada ja seletada, mis imevigureid mul üldse vaja läheb. Lõpuks lahkusin poest Innosense elektrilise rinnapumba ja sama sarja lutipudeliga. Näevad nad siis välja sellised:

Meil tegelikult üks lutipudel on kodus olemas, aga kuna kiideti nende pudelite kuju (et lutt pole keskel, vaid ääres), kust laps saab kõik viimse tilgani kätte ja seal on isegi olemas koolikutevastane auk (umbes, et laps õhku ei neelaks) siis ma otsustasin uue kasuks. Maril on komme alati palju õhku neelata ja siis toitu välja ajada.

Rinnapump on küll kallis (umbes 100 euri), aga vähemalt on ta kergesti kasutatav ja teeb oma töö hästi. Ühe korraga pumpasin mõlemast rinnast ja sain umbes 110 mml kätte umbes 10 minutiga. Ma alguses kartsin, et see võib valus olla, aga tuhkagi. Palju lärmi ka ei tee. Mina panin juhtmega enda oma seina, aga saab ka patakatega, mida mul hetkel kodus ei ole.

Mari oli koheselt pudelit usinalt imema hakanud ja õnneks sellega mingit probleemi ei olnud. Ma pean 22. novembril jälle võtetele minema, siis saab mu ema Mari hoida ja hea on teada, et vähemalt nälga ei pea laps sellel ajal jääma. Lihtsalt natukene mängid lüpsilehma, pumpad piima välja ja annad lapsele – olemas!

Rohkem saab nende Innosense tootevalikust lugeda Mothercare’i kodukal.

Aga kui ma poes ringi vaatasin, siis jäid mulle veel mõned asjad silma. Nendest räägin ma aga järgmises postituses, sest Marike ärkas üles!

Teie aga nii kaua jagage kogemusi: millised rinnapumbad teil on? Kas on mugavad? Kui tihti üldse kasutate? Ja kui vanalt lapsele esimest korda pudelist süüa andma pidite?

 

 

Väike Lenin

Maril on imelik soeng, nagu vanadel meestel. Et eest on kiilakas ja siis pea ümber on juuksed. Ma kutsusin teda rahumeeli vanameheks, aga siis keegi mainis, et see on ju puhta Lenini soeng. Tõsi:

10einevust.jpg

Ja salakaval on see väike preili ka. Alles blogisin, et ei kõlba minuga koos magama jääda, eksole, aga mis siis eile õhtul sai. Röökis nagu ratta peal, kui ma julgesin millimeetri temast eemalduda. Ta röökis nagu keegi piinaks teda roostes noaga ja ma lihtsalt füüsiliselt oleks pidanud ta endale tagasi sisse toppima, et talle VEEL rohkem lähedust anda, kui ma seda eile tegin.

Lõpuks jäi ta muidugi magama, et ärgata öösel kaks korda ja mõlemad korrad niimoodi, et ma pidin vahetama ta mähkmeid, riideid (sest ta oksendas need täis), kussutama teda süles ja lõpuks veel oma näppu ka imeda anda.

Mitte kunagi ei kiida teda enam, muidu saab kohe aru ja hakkab problemaatiliseks :D

rõõmus Marike

Mis muu saaks sama tore olla, kui suust mulle ajada ja piima oksendada. Fun fun fun!