Category Archives: mälestused

kiusamistest

Täna tuli meil naistejuttudes (see on üks FB’i chat, kus me arutame mõndade naistega maailmaasju) jutuks kiusamine. Nii mõnigi meenutas, kuidas teda elus kiusatud on, teised aga tunnistasid, et on isegi koolis teisi kiusanud. See pani mind mõtlema.

Ma pean häbiga tunnistama, et mina olen elus kiusaja rollis olnud. Ma muidugi kätega kallale ei läinud, kuid mäletan, et narrisin klassiõe kõrvu ja loopisin pinalit aknast välja ja koridoripõrandale. Ja ma tõesti too hetk ise ei saanudki aru, et ma midagi valesti teeksin. Uskusin, et teen “nalja”. Nii piinlik… Kallis Laura, kui sa seda praegu peaksid lugema, siis miljon vabandust sulle minu poolt. Päris südamest kohe.

Ma ei olnud põhikoolis tegelikult mingisugune kambaliider või “populaarne” tüdruk, kelle eeskujul teised ka kedagi kiusasid. Ma ei tea, ma ei mäleta küll, et meie klassis väga sellist asja muidu olnud oleks. Ma olin pigem see, kes kogu aeg nalja ja pulli tegi. Ei olnud ma populaarne, aga ei olnud ma mingisugune heidik ka. Sain läbi nii “nohikute” kui ka “poppide plikadega”. Ja ma ei teagi, mis mind toona ajendas kedagi kiusama. Jube.

Ei saaks ka öelda, et mind kunagi kiusatud ei oleks. Kunagi käisin ma “Ei vägivallale” laagris Remnikul. Ja teate mis? See oli esimene koht, kus mind kiusati :D Pandi mulle hambapastat näkku ja niisama naerdi mu riideid vms. Ma nii täpselt ei mäleta, sest kuidagi hinge ma seda väga vist ei võtnud. Nõme oli küll ja pärast koolipeal kõndisin nendest inimestest kaarega mööda ja hinges vihkasin neid. Aga endast ma ikka halvemini ei arvanud. Õnneks.

Siis oli mul kunagi naaber, kes loopis mind munadega, mistõttu mingisugne kamp inimesi mind mingi perioodi munaks kutsusid. Jälle – nõme oli, aga ignosin.

Kui ma esimest korda ennast purju jõin ja selle tulemusel kõik kohad täis oksendasin, siis kutsuti mind jupp aega okseks. Geniaalne eks. Isegi siin blogis on vahepeal tulnud keegi sellest kambast kommenteerima: “Oi, tere okse!!”. Tervitused ka sulle :D Anna andeks, et ma ei osanud 13-aastasena mõista, kui palju siidrit mu organism taluda võiks. Aga noh. Mingisuguseid hingehaavu see minus vist eriti ei tekitanud.

Aga ma tean, et paljudele tekitab. Näiteks kunagi pidime minema sõbrannadega Rootsi kruiisile. Kõik kutsusid ka oma tuttavaid kaasa, kõik oli kena. Kuni üks tüdruk, saades teada, et mina ka sinna tulen, ütles, et ta MINUSUGUSE inimesega ei tuleks iial kuskile. Tuleb välja, et olin teda kunagi niimoodi solvanud, et teisel AASTAID hiljem sellest paha maitse suus ja mälestus olemas. Ja mina ei mäletanudki seda.

Vot, mida võib teha omast arust tehtud “nali”.

Selle tüdrukuga õnneks klaarisime asjad ja ma vabandasin. Arvan, et ta enam mind ei vihka. Loodan vähemalt, sest reisil saime kenasti käidud :D

Ehk on tõesti asi selles, et mina (ja ehk ka paljud teised) ei saa aru, millal on piir nalja ja kiusamise vahel? Näiteks praegu ma ei läheks ju kellegi asju aknast alla loopima, aga samas tunnen, et näiteks minu blogipost Katre suunas oli tegelikult ju ilgelt ühekohtune. Või noh. Mul võib muidugi olla oma point ja värki, aga ma ei pea ju sinna kaasama pärisinimesi. Sest inimesed tõesti võtavad asju erinevalt ja tegelt mul oli küll sitt tunne, kui lugesin Katre blogist, et see ta hingele haiget tegi. Sest TEGELIKULT ma ei taha kellelegi ju halba. Ma tahan ainult nalja teha :( Ja ilmselgelt pean ma õppima enne mõtlema ja siis ütlema.

Keskkoolis ma (enamasti) enam selline tõbras ei olnud. Kui ma nägin, et kedagi kiusati, siis läksin ikka vahele. Sest nagu lõhestunud isiksus, ei talu ma üldse ülekohut. Mulle ei meeldi, kui nõrgemat kiusatakse. Ometi olen ma ISE SEDA TEINUD!

Olles lapsevanem mõtlen ma küll, et kui jube on see, et sa saadad oma lapsukese kooli…kus keegi ta kuradi pinalit aknast alla loobib. Ja mõtle, kui ta seda hinge võtab? Kuidas teda siis aidata? Jube!

Ma loodan, et minu karmavõlg saabki tasutud sellega, et ma igapäevaselt nagunii kommentaariumis sõimu saan. Sest noh, ma saan sellega hakkama. Ma ei võta seda hinge. Ma ei lase häirida. Mingil määral ikka on ebameeldiv, aga minu puhul on see suht nagu…hane selga vesi :D Nii tuim tükk olen.

Ja ma loodan, et ma ei pea iial tegelema sellega, et keegi Mari narriks. Või Mari kedagi teist narriks.

Ise proovin ka edaspidi natukene… üldisem olla oma arvamustes. Ma ei pea ju ometi kedagi maha tegema nimeliselt. Eksole…

Ise kaagutan siin, et rohkem enesekindlust inimesed, aga kuhu see enesekindlus ikka inimestel kaob? Ikka sinna, kui keegi seda varajases eas kõigutada püüab. Ja osad lasevad ka. See on kurb…

Siinkohal ma veelkord reaalselt vabandan kõigi ees, kes tunnevad, et ma olen neile liiga teinud. Päriselt. Sest täna naistejuttudes loetu oli hirmus – kui väga see tegelikult inimest murrab, kui keegi teda narrib. Kui hinge see võib jääda ja kui palju haiget teha…

Ja ma ei taha kellelegi haiget teha, sest ma päriselt tahaks, et Mari kunagi minu üle uhke ka oleks :)

Kas teid on kunagi kiusatud? Olete ehk isegi kedagi kiusanud? Miks? Jagage minuga ja ärge mind nüüd maha kandke, et ma selline siga olen olnud :(

Andke mulle andeks :(

 

Armsus kuubis

blokkiLõpuks ometi kasutasin ära oma Beebicenteri kinkekaardi ja ostsin selle komplekti ära, et ma ei peaks hakkama Mari käejälgi siis tegema, kui ta 42-aastaseks saab. Õnneks joppas ja tegin need hoopis ta kuuenda nädala “sünnipäeval”, seega on Mari täna hoopis 42 päevane, mitte aastane. Joppas!

Ühtlasi saate te näha, kuidas Mari oma tivolis magab minu instagramis!

Ja tegelikult ma tulin siia hoopis midagi muud kirjutama, aga uskuge või mitte, ma unustasin selle lihtsalt ära :( Ma tahaks kirjutada ilusatest ja koledatest beebidest, muusikast ja muudest põnevatest asjadest. Aga ükski nendest teemadest ei sobinud selle pildiga ja ma ju lihtsalt PIDIN seda teiega jagama. Ja et see postitus eriti mõttetu ei oleks, siis ma panen ühe Maripildi ka ikka:

unnamed (2)

Foto: Ilmar Saabas

 

naised on ikka ussid küll

Keegi Liis palus, et ma kirjutaksin sellest, kui sõbrannad ei kuula head nõu (muuseas olen kirjutanud, otsi!), aga mulle tuli hoopis mõte kirjutada enda kunagisest sõbrannast, kes osutus kõige suuremaks ussinärakaks, kes maailmas olemas oli.

Nimelt tutvusin ma ühe neiuga ühiste sõprade kaudu, hakkasime palju suhtlema ja saime väga headeks sõbrannadeks. Lausa nii headeks sõbrannadeks, et otsustasime kokku kolida. Tema elas Kadriorus 3 toalises korteris, mina töötasin siis sealsamas Delfis ja nõnda me siis tegimegi. Kuna käisin siis oma endise peikaga, siis oli ka tema loomulikult suurema osa seal meiega koos.

Sõbranna L. sai eksiga väga hästi läbi ja mul oli selle üle vaid hea meel, sest see oleks ju üsna halb lugu olnud, kui ma elaksin pmst nende mõlemaga ja nad teineteist vihkaks. Aga ei. Mina olin päevad läbi tööl, nemad kumbki tööl ei käinud, seega pidevalt kahekesti kodus.

Mingi hetk hakkas mulle midagi pinda käima. Ma ei tea, kas see, et L. absoluutselt IGA eksi nalja peale hüsteeriliselt naeris, alati eksiga nõustus või see hetk, kui ma üks hetk tuppa astudes nägin, kuidas L. oma varbaid eksile sülle surus ja nad seal ennastunustavalt itsitasid. Aga noh, ühel hetkel tekkis imelik tunne.

Näiteks mina ütlen, et mulle meeldib siider, eks ütleb, et talle meeldib rohkem õlu ja siis L kohe kinnitas, et talle ka ikka meeldib õlu ja siider meeldib ainult eitedele. Sest tema on ikka nii lahe ja one of the guys :D Ja teate, üli kaua ma korrutasin endale, et ma kujutan seda endale ette. Et olen lihtsalt armukade, nagu ikka naised teinekord on. KUNI ÜKSKORD…

…Pidime kõik sõpsidega välja minema, aga ma tundsin ennast kehvasti ja jäin koju. Vahtsin niisama telekat, kuni ärkasin selle peale, et mu kallis peika ja korterinaaber koju saabusid. Ma koperdasin kohe magamistuppa, nemad aga olid veits shvipsis ja läksid elutuppa veel tsillima. Ega mul sellest vahet polnud, jäin magamama.

Mingi hetk tegin silmad lahti ja vaatan, et tuba on pime, mina olen üksi voodis, korter on haudvaikne. See tundus kõik megakummaline, sest kui nad koju tulid, siis nad panid muusika mängima. Kui nad magama läksid, siis eee… kus mu peika on?

Tõusin püsti ja läksin elutuppa. Uks oli kinni. Tegin ukse lahti ja pimedas toas nad seal kahekesti õndsat und magasidki :D Diivani lahti teinud ja puha, mis enne kinni oli. Kallis sõbranna oli lausa enda toast neile tekikese ka peale viinud.

Mu reaktsioon:

Tegelikult ei olnud asi selles, et L mu eksi kõrval magas. Hell, alles paar nädalat enne seda seika oli üks mu teine sõbranna mu eksi kõrvale passinud out, kui meil suurem pidu oli olnud (mina oksendasin siis kamina ette ja jäin sinna magama) ja mul oli sellest jumala suva. Aga kõik need eelnevad kahtlused ja kihistamised ja see fakt, et nad kuradi tegid VOODI ÄRA sinna, selle asemel, et iga roju oma voodisse läheks, no.. Jah :D

Ja muidugi oli parim ka L’i reaktsioon, kui ma neilt dramaatiliselt teki pealt tõmbasin (nad olid riides). Tal oli eriti alandlik nägu ja ta roomas vaikselt oma tuppa ja keeras ukse lukku. Kui mina KOGEMATA jääks oma sõbranna peika kõrvale magama ja ma näeks, et ta on mega vihane selle peale, siis ma ütleksin, et kuule rilääääks, ole inimene :D Mitte ei roomaks minema nagu alandlik koer.

Ühesõnaga see oli siis mu kunagine PARIM sõbranna ja kunagine ELUARMASTUS :D Ja ei, te ei taha teada, mis röökimist pidid naabrid tol ööl minu poolt kuulma. EI TAHA TEADA :D

Armastus on muidugi pime. Ma uskusin tõsimeeli, et nad ei teinud mitte midagi. Kuni selle hetkeni, kui ma seda lugu mingi aeg Kardole rääkisin ja jõudsin selleni, et: “Aga jah, neil olid riided seljas seega nad ei teinud mitte mi…”

Et siis selline lugu teile sõbrannandusest ja peikadest ja elust. Kirjutage mulle, mis on kõige suurem huiamine, mida mõni teie “sõbranna” teile teha suutnud on? (Jajah, ma tean, minu näites oli suurem kaabakas siiski peika, aga noh ikkagi, ega see sõbrannast ka ilus polnud :D)

Kardo kirjutab sünnitusest

Loodus on ikka üks imeline asi. Ma arvan sellepärast nii, sest loodus suudab kõik ajastada ja paika panna nõnda, et teinekord me muutume julgemaks. Nii juhtus ka meil. Kõik algas neljapäeval, Mari sünnipäeval. Mallu midagi hommikul mokaotsast poetas, et tal mingi imelik olla vms ja iga hetk võib minna minekuks haigla poole.

Olin siis päev otsa tööl ja kui koju hakkasin tulema helistasin nagu ikka Mallule, et küsida mida poest vaja läheks. Sellepeale ütles Mallu, et ei ole tal midagi vaja ja et tulgu ma kiiresti parem koju ja lähme hoopis haiglasse. Ma olin natukene hirmunud ja natuke põnevil, et nüüd ongi see päev käes. Kui koju jõudsin lamas Malleero väga surnud näoga diivanil, näpus telefon, kuhu ta oma valude aegasid mingi äppiga salvestas. Korjasime veel viimased asjad kokku ja tellisime takso, et haiglasse sõita.

Mallu ütles, et tahab kindlasti mäkki saada, sest me mõlemad arvasime, et täiega kaua läheb seal haiglas ja süüa peab sellisel juhul ju inimesel olema. Kui mäkini olime jõudnud jätsime Mallu sinna ja mina sõitsin taksojuhiga edasi Pelgulinna sünnitusmajja, sest Mallu oli sealt kunagi põgenenud ja ta raseduskaart oli endiselt seal. Ilmselgelt me mõlemad olime sellised laiskvorstid olnud, et ei läinud sellele enne järgi, kui päris viimasel hetkel. Ma lippasin käppelt sinna, võtsin kaardi ja trippisime taksoga Mallule jägi. Kohale jõudes selgus, et mäkk oli kinni ja Mallu pidi valudes piineldes statist süüa ostma. Kähku pakkisime Malluka autosse ja trippisime edasi Ida Tallinna keskhaiglsse. Kui kohale jõudsime regasime Malluka ära, siis anti talle haiglariided. Selle peale Mallu kohe küsis, et kas nendes on keegi kunagi ära surnud. Arstid naersid ja ütlesid, et ei ole, et meil siin haiglas keegi ei sure ever ja viimane inimene suri mingi 10 aastat tagasi. See rahustas natuke Mallut ja ta võis minna kõrvaltuppa mingite aparaatide alla ja riideid vahetama. Mind pandi selleks ajaks telekat vaatama ja chillima. Eriti chill mul tegelikult polnud, sest telekas oli mute peal, endal oli parakas, et laps sünnib täna ja ajakiri Pere ja Kodu ei aidanud mind ka eriti. Lõpuks avanes uks ja sealt tuli välja Mallu topelt surnud näoga, sest ta valud olid selle ajaga hullemaks läinud.

Edasi viidi meid sünnituspalatisse. See oli suur palat, kus oli kõik värgidsärgid olemas sünnitamiseks ja sellest eelnevas olekus piinlemiseks. Ehk siis erinevad pingid ja kott-tool ja mingi ratastel raam, mille peal trippida saab ja mullivann. Meie Mallluga nagunii ühtegi nendest ei kasutanud, aga hea oli, et kõik need asjad ikkagi olemas olid. Olime rahulikult seal toas ja näksisime oma statist ostetud rõvedaid sööke ja ootasime ämmakat. Kui ämmakas tuli ütles ta kohe, et Mallu ei tohi süüa, sest äkki on vaja operatsioonile minna ja siis söömine pole hea. Eriti feil, sest Mallul oli kõht jumala tühjaks läinud ja ta oli endale igast asju kokku ostnud.

Ämmakas vaatas veel paari asja ja jättis meid jälle omapead, mina mõõtsin nüüdseks valude vahelist aega ja valude pikkust. Mõne aja möödudes olid valud juba nii tihedaks ja intensiivseks muutnud, et otsustasime veel sooja vee alla minna, mis pidi asju paremaks tegema. Mallu istus dušši all mingi tooli peal ja mina dušši kõrval, ning muudkui mõõtsin valusid. Mallu juttude järgi oligi seal sooja vee all veidi mõnusam olla, kuigi valu ajal oli ikkagi valus ja halb.

Pärast vees käiku käis veel ämmakas ja vaatas asja ja ütles, et varsti hakkame sünnitama. Selleks ajaks purskas Mallu juba silmadest leeke ja tegi suht karuhäält. Mallule toodi veel naerugaasi, et ta olemist paremaks muuta ja siis ta hingas veel seda. Kõrvalt vaadates nagu tundus, et Mallu natukene rohkem uimaseks muutus sellest gaasist, kuigi ta ise väitis, et temale see küll midagi ei teinud. Muidugi võis asi olla ka selles, et nende valude talumine tegi teda uimaseks, sest see ju ikkagi väga raske töö. Ja siis kaua ei läinudki kui Mallu käratas mulle, et ma võtaks ta telefoni ja kasiks heaga toast välja. Minu jaoks oli see pigem kergendus, sest ma ei suutnud vaadata teda niimoodi, et tal on rämedalt valus ja mina ei saa mitte kui midagi selle suhtes teha.

Kohe kui ma olin ukse sulgenud, purskus Mallu kogu selle vedeliku, mille sees Mari end nii õndsalt tundnud oli, ämmakale peale. Sellepeale kutsus ämmakas endale veel paar inimest appi. Ise istusin koridoris akna all tugitoolis ja helide järgi tundus nagu keegi oleks lükanud oma käe Mallu kõhtu ja haaranud kinni ühest roidest ja sikutas seda läbi ninaaugu välja. See karje oli lihtsat niiii intensiiiivne. Ja siis juba tuli mingi arst sealt palatist välja ja soovis mulle õnne ja kutsus palatisse tagasi.

Läksin sisse nägin üleni higist ja värisevat Mallut kelle rinnal oli lägane Mari Johanna, lõikasin nabanööri läbi ja sain ta endale sülle. Ja nii ma siis istusin seal imetlesin oma last. Mallu oli voodil jalad laiali, telefon näpus, et minust ja Marist pilti teha ja sai õmbluseid.

625556_458849904230474_2044480406_n

Natukene uimerdasime seal sünnituspalatis ja edasi viidi meid ühispalatisse ja seal sättisime ja olime ka natuke aega ja siis mind saadeti koju. Kõik läks väga tublisti ja hästi ja Mari Johanna on nii armas, et vahepeal on selline tunne, et varsti hakkab mul silmadest vikerkaari ja verd voolama, sest see armsus on lihtsalt nii intensiivne.

Malluga sünnitusel kaasas käia oli minu arvates väga hea ja huvitav kogemus. Kõik mehed seda läbi elada ei saa, niiet on mul hea meel, et ma kohal olin, sest nüüd oskan ma rohkem sõna sekka öelda ja selles teemal vestelda. 

 

Kuidas vähem muretseda?

Nagu te vist kõik aru olete saanud, ei ole ma elus kunagi suuremat sorti muretseja olnud. Nõnna on see elukene üsna kerge olnud. Kooliajal ei muretsenud ma iial, et mul võiks paremad hinded olla, ma olin rahul nendegagi, mis olid. Ema muidugi ei olnud, ehk oli tema ainuke põhjus, miks ma teinekord nende hinnete pärast stressasin, aga mina ISE ennast hinges selles kõigutatuna ei tundnud.

Ja nagu näitas Männiku saunamaja üles pimpimine, siis selliseid asju saab teha ainult pulliga pooleks ja koos hea sõbraga, kes samuti stressata ei viitsi. Mind reaalselt ei huvita pisidetailid, mulle loeb üldpilt ja see, et sinna rahuldava üldpildini jõudmiseks kuluks võimalikult vähe energiat ja vaeva.

Üllatavalt paljud on mulle kirjutanud, et neile meeldib minu julgus ja see, kuidas mind ei huvita, mida teised arvavad ja kuidas ma ei põe iga pisiasja üle – noh, et nemad ei oska nii elada, vaid hoopis muretsevad iga asja üle. Kaasaarvatud selle üle, et mida võivad teised neist arvata, kui nad julgevad oma päris arvamust avaldada.

Jällegist ei saa ma sellest aru. OMA ARVAMUST avaldada on ju imelihtne. Sa lihtsalt ütled mida sa mõtled, juhul kui sul on kõnevõime. Kui ei, siis paned kirja. MIS VAHET SEAL ON, MIDA TEISED ARVAVAD? Arvestades seda, et sedasamust blogi loeb tuhandeid inimesi, on ju kerge järeldada, et nii mõnigi loeb seda ja mõtleb, et issand jumal, mis kuradi egoistist, joodikunärakast ja pohhuistist jube naine nüüd siin seda “beebiblogi” kirjutab. Ehk jätab mulle isegi selleteemalise kommentaari.

Ega minugi süda kivist pole, kallid sõbrad :D Eks ma ikka loen kommentaari läbi ja hetkeks käib mu peast mõte küll läbi, et ega tal õigus pole?! Siis meenub mulle, et mul on mega pohhui, sest miks peaks mind huvitama mingi suvalise eide arvamus? Isegi kui ta mulle ukse taha seda ütlema tuleks, ei saaks ta üle trumbata viise, kuidas mu enda lihane ema on mind aastate jooksul maha teinud :D Ma olen KARASTATUD teie sita suhtes, kallid mahategijad. Lihtsalt karastatud!

Ma ei karda ka seda, et mõne sõbra-tuttava arvamus minust muutuks selle blogi põhjal. Need, kes mind teavad, omavad nagunii minu kohta juba mingit arvamust enivei. Ma vist olengi sellist tüüpi inimene, et kas meeldin või ei meeldi. Hah, nagu see põhimõtteliselt kehtib ju iga inimese kohta, et kas meeldib või ei meeldi. Ja kui ma tõesti kellelegi ei meeldi, siis mis ma selle üle ikka muretsen, ah? Alati leidub ju neid, kellele ma meeldin. Ja võib-olla aitab mu enesekindlusele kaasa see, et mul on selle blogi kaudu nii palju lahedaid inimesi kirjutanud ja ma olen nii palju coole tuttavaid saanud, et see trumpab sajakordselt üle selle nõmeduse, mis kah teinekord kaasneb. Või siis panen läppari käest ära ja poen Kardole kaissu. Topeltkudrutamiseks võtan enne veel Mari kah ja uskuge mind, ei oleks asja enam tol hetkel, millest mul rohkem pohhui oleks, kui suvalisest kriitikast :D

Ja kõik need head inimesed, kes kommentaarides jagavad enda kogemusi ja nõu – ausalt, ma hindan seda TÄIEGA! Ma olen alati huvitatud asjade erinevatest nurkadest ja nüanssidest ja ei taha eriti maha matta võimalust, et asjade tegemiseks on alati rohkem kui üks tee. Aga jällegist võib mõni mõelda, et küllap ma siis nüüd istun kodus ja muretsen, kui selgub, et ma olen midagi “valesti” teinud. Oh ei.

Kui tõesti tuleb välja, et ma olen teinud miskit “valesti”, siis ma a) teen uuesti ja õigesti. b) jätan selle asja “valesti”, sest mulle tundub nii õigem.

Laste puhul ongi see teema, et sa võid ju üle mõelda ja muretseda KÕIGE üle. Ma võiks mõelda igasugustele haigustele ja hällisurmadele ja sellest, kuidas kassid ta lämmatavad ja kuidas ta kindlasti puberteedieas mind vihkama hakkab, aga milleks?

Öeldakse, et parem karta kui kahetseda, aga ma ei suudaks konstantselt karta. Ma tean, et mõnel näiteks ehk tõesti laps kukub diivanilt kuidagi maha, ise vaid paaripäevane, aga näed, ikka jätan enda oma diivanile. Lihtsalt sellepärast, et ma näen väga hästi, kui palju seal ruumi on ja mis rahmeldamise faasis ta parasjagu on.

Siis tuleb teine, kes ütleb, et issand, ära võta last enda kaissu, sa võid ta ära lämmatada või hoopis ära hellitada. Ma olen esiteks vilunud kasside kõrval magaja, ilma neid lämmatamata. Teiseks jah, ma tean, kassid suudavad ise eest ära minna, aga ma pole vist ka enam kuigi sügava unega. Nagu ma ütlen, ma ärkan tavaliselt Mari puhina peale juba üles :D Muidugi võib nüüd öelda, et aga ma ei PRUUGI teinekord ärgata ja blaablaablaa – ma ei jõua selle üle muretseda, tegelikult kah. Las see väike kondikubu magab, kus tema väike hing ihaldab ja kuhu ma ta vastavalt väsimuseastmele panna viitsin. Ma LUBAN, et ma hoian teda elus :)))

Mille üle ma veel võiks muretseda? No näiteks selle üle, et minust on saamas tüüpiline “ennast käest ära lasknud noor ema”, kes on oma mehele umbes sama ahvatlev, kui kott väetist. Eile Mari mähet vahetades vaatasin korra peeglisse. Mul olid seljas Kardo bokserid ja maika, mis oli ühelt poolt pmst seljast ära võetud. Sealt paistis rinnahoidja, mille vahele oli susatud oksene marlilapp, sest ma ei leidnud tol hetkel mitte midagi paremat ja ma pidin MIDAGI sinna panema, sest muidu oleks mu ainukene imetamisrinnahoidja piimaseks saanud(mis muuseas siiski juhtus). Lähimal vaatlusel leidsin ma ka juustest tükikese piimaokset ja maikalt natukene beebisitta, sest ma olin teda enne pestes korraks enda vastu toetanud.

“Vaata, kuhu ma langenud olen!” hälisesin ma siis Kardole, kes just hambaid pesema tuli. “Jah, sa oled langenud emaks olemisse,” naeris ta ja musitas mu kaela. Eks ma siis vahetasin seda mähet oksesena edasi, mis muud. Ja ei muretsenud kohe üldse mitte. Kunagi tuleb aeg, kus ma ka enam oksene poleks, I know it! :D

Et siis sellised lood Mari ühenädalasel sünnipäeval. Mõelda vaid – naljakas, et TÄPSELT nädal tagasi olin ma megaväikestes valudes, mõtlesin, et ei tea, kas hakkangi siis sünnitama täna või mis.

20131010_110012Ja nüüd ma olen kõhutu (ok, more or less) ja saan vahtida sellist ilmaime:

1374509_10151907151329911_45705786_nMis me ikka muretseme eksole. Asjad lähevad alati nagunii nõnda, nagu lähevad :))

 

 

Kaitstud: Mari tulek vol 2

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: südamlikkusest ja muust säärasest

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: