Category Archives: Mallu märatseb

Kaitstud: Mallu märatseb: “Have we met?”

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Mallu märatseb: kuidas siis emme elab?

Ma ei suuda välja mõelda midagi häirivamat, kui see, kui inimesed mind emmeks kutsuvad. Oh appi, kui imelik see on! Ma ei tea isegi miks see mind nii väga häirib, aga kurat, häirib!

See tiitel on mulle nii uus, et ma isegi olen seda Mariga vesteldes ainult paar korda kasutanud, sest see tundub NII UTOOPILINE, et ma olen kellegi…emme. Õh, ma ei suutnud seda lausetki siia kirja panna niimoodi :D

Ehk on asi selles, et ma ise ei ole kunagi oma ema emmeks kutsunud? Terve elu mäletan, et olen teda ikka Tiinaks kutsunud, nagu ta nimi on. Aga seda ma küll ei taha, et Marikene mind Malluks kutsuma hakkab. Noh, kui ta just VÄGA tahab. Sest TEMAL on õigus AINUKESENA mind emmeks kutsuda. On ju loogiline?

Seega tahaks ma endale näkku oksendada, kui keegi alustab minuga FB’is vestlust, et: “Noh, kuidas emme elab?”. Ma tahaks alati vastata: “KÄI PERSE, KAS MA OLEN SU SÜNNITANUD?! Ma arvan, et ma mäletaks seda… Seega palun ära kutsu mind emmeks. Sest ma EI OLE SU EMA!”.

Aga ma ei vasta.

Sest ma olen viisakas inimene.

Aga palun lõpetage mu emmeks kutsumine! PALUN!

Ma ei kujuta ette, et ma pöörduksin inimeste poole, kes juhuslikult kunagi lapse saanud on, hüüdnimega “emme”. Näiteks mu ülemus tööl on lausa MITME lapse ema. Kas ma oleks pidanud siis töömeile nii saatma:

Tsau emme!

Kuule, mitu tähemärki ma sulle kaanekat teen?

Mallu

Oleks see normaalne teie arust? Minu arust ka mitte :D

õel Mallukas

Minu eilse hala peale, kuidas ma tahaks öökida lugedes roosamannalisi beebiblogisid, on selgunud nii mõnigi elu tõsiasi:

  • Inimesed, kes on võtnud vaevaks mulle kirjutada, ankeedi saada ja parooli küsida ei ole vist enne mu blogi lugenud, sest nad vist ei ole ikka veel mu huumorist aru saanud. Jah, ma võin olla veidi musta huumoriga, kas te seda siis enne tähele pole pannud? Tuleb see kuidagi üllatusena? Ja kuna te ankeedis ema-isa surma nimel vandusite, et te ei ole idioodid, aga näed, on ka neid, siis palun väga…you know what’s gonna happen
  • Võib-olla ma lihtsalt ei teagi, misasi on ÕELUS? Sest omast arust ma õel küll ei olnud, pigem lihtsalt rantisin teemal, mis mind ärritas. Vaba maa, kas pole? Kui keegi kirjutaks minust naljaka sissekande, kuidas ma aina halisen ja endal pimesi alakeha raseerin ja kogemata enda sokke täis kusen (ma vist sellest polegi siin rääkinud:D) siis andke aga takka. Ma ei tea, võib-olla olen ma lihtsalt haardkoorim eit?
  • INIMESED ON ERINEVAD. Jumal, ma ei keelagi kellelgi olla positiivne. Mu jutu point ei ole, et keegi oma blogi kinni paneks, kodus patja nutaks või veene lõikuma hakkaks. Ma ei ole hingetu inimene ja ma ei taha, et keegi minu pärast kuskil nurgas masetseks. Võib-olla ei ole ma kõige taktitundelisem inimene, aga las ma siis olen selline “õel sindrinahk”. Ma lugesin nüüd Katre enda blogi ka, kus ta kirjutab, et tema hing on nüüd haige. Eks ta kurb ole jah, et inimene nüüd kodus kassib selle pärast, mida ma kirjutasin. Päriselt. Ma ei taha kedagi kurvastada. Aga samas ajab jälle närvi see, et ma oleks selle postituse järgi nagu keegi, kes talle ennast külje alla parimaks sõbrannaks pressinud on ja nüüd teda salaja kuskil mõnitan. Olgem ausad, ma pole teda isegi näinud ja raseduse alguses tõepoolest hakkasime hoogsalt suhtlema, kuni see vaibus. Eks Katre teab ise ka, MIKS see vaibus, aga võib vast öelda, et ma mõistsin, et me pole ühte masti inimesed. Närvi ajab ka see, et mina olen nüüd õelaks kolliks tembeldatud, samal ajal kui kõik nunnut ja siirast Katret kallistada tahavad ja talle lutipudelist kummeliteed joota soovivad. Just for the sake of it, on Katre ka mulle väga nõmedasti ja halvasti öelnud (also the point, miks ma enam suhtlusaldis ei olnud). Ometi on mu padjad pisarakuivad. Samuti ei arvanud ma ometi päriselt, et ta seda postitust ei näe iial :D Tegelikult kah.

    Vastuseks tema küsimustele blogis, et mis selle point oli? Rääkisin ära, mis hingel on, see point oligi. Mis muud pointi mul ENDA BLOGISSE kirjutamisel veel olema peaks?
    Ei, ma ei taha, et sa blogimist lõpetaksid. Miks sa üldse peaksid tegema midagi, mida MINA tahan? Kas sa kujutad ette, kui paljud leiavad, et ma peaks ka oma blogi kinni panema? Oi, neid inimesi on palju. Kas ma teen seda? Ei. Miks? Sest mind ei huvita, mida teised inimesed arvavad. Kui sind teeb õnnelikuks see blogi, anna aga takka. Miks see sinu elukest peaks kõigutama, mida üks suvakas Mallukas rasedushormoode all olles märatseb?
    Minu suust ei ole see tulnud, et Katre jutt oleks mõeldud nina alla hõõrumisega. See tuli juba minu kommentaariumist ja ei olnud minu sõnad. Ma ei arva Katrest nii halvasti, et usuks, et ta päriselt inimestele, kellel jubedam sünnitus on olnud, midagi nina alla tahaks hõõruda. Seega ei ole ka see päris minu rida. Mulle käis pigem pinda see “mõtle positiivselt ja kõik ongi võluväel positiivne”, sest see on pullisitt. Tegelikult kah.

Ja üldse tahaks öelda, et kuradi MINU HING ON KA HAIGE, et on olemas inimesi, kes päriselt nuiavad mu parooli ja ronivad mulle otsapidi perse, et seda saada ja siis teevad esimese parooliga postituse lahti ja minestavad, sest MALLUKAS ON NII ÕEL! Palun, minge arenege kuskil :D Kohe täitsa tegelikult kah!

Kaitstud: Little miss perfect

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Mallu märatseb ja ei märatse ka

Mulle on viimasel ajal nii palju asju korraga meelde tulnud, mis mind närvi ajavad, et ma pean need siin kohe üles loetlema. Enne kui meelest ära läheb närvi minna, või nii. Samas meenus mulle ka üks asi , mis teisi inimesi vist ajab närvi, aga mind mitte.

  1. “Millest sa mõtled?”. Miks üldse sellist küsimust küsida? Kui ma tahaks rääkida sellest, mida ma parasjagu mõtlen, siis ma juba teeks seda, eksole. Ükskord istusime Kardoga bussis ja ta küsis mu käest selle sama küsimuse. No püha jumal, koheselt suutsin ma mõelda vaid sellest, et kui väga ma seda vihkan :D Ja järgmisena sellest, et peaks vist blogima sellest.
  2. “Päikest!”. Juba tööl käies tegime nalja ühe Eesti staarikese üle, kes iga jumala e-maili lõppu kirjutas “Päikest:)))))))!”. Ma lihtsalt ei oskagi muud öelda, kui et…miks?!
  3. “Ära ole selline tähenärija!”. Kui see emmede ja hitlerite postitus oli, siis paljud raevus kommeteerijad leidsid, et ma olen ilge tõbras, et ma nende emmede vigadest neile teada ei andnud ja neid harima ei hakanud. No nüüd proovisin ka selle nalja ära. Nagu ma vist maininud olen, siis mina olen ka FB’is ühes grupis, kus on koos kõik oktoobris sünnitajad. Minu grupp meeldib mulle küll – puhume seal niisama juttu ja praeguseks on sündinud juba ka esimesed lapsed ja muidugi on põnev kuulda nende kogemusi jne. AGA. Teinekord on mlle jäänud silma mingid suvalised levinud kirjavead ja ma olen vait olnud. Noh, et ei arvataks, et ma neid ka mõnitan :D Aga eile jälle märkasin, kuidas üks tüdruk kirjutas, et talle meeldib kuskil “käija”. Siis ma kirjutasingi talle, et ära hinge võta vms, aga see sõna on siiski “käia”. Insta solvumine. “Ma ei teadnudki, et meil siin tähenärijad koos on :S Ma loodan, et sul hakkas nüüd kergem ja sa tunned ennast paremini!”. Ee.. mis see minu paremini tundmine siin aitab? Miks see mul enesetunnet muutma peaks, kas sa oskad kirjutada või mitte? Inimesed ikka vihkavad konstruktiivset kriitikat ja mina vihkan selliseid inimesi, kes vihkavad konstruktiivset kriitikat.

1290132_623304881042722_285675985_n

Ma olen aru saanud, et paljud rasedad vihkavad, kui nende kõhtu katsuda tahetakse. Mitu korda on mul ka nii olnud, et saan kellegagi kokku, keda pole ammu näinud ja siis ta tuleb ja patsutab mind kõhust. Mingi hetk avastab, et ta on käsipidi teise kõhus ja kohkub: “Aaa, sorri, ma ei küsinudki, kas ma võin su kõhtu katsuda!”.

ALGUSES vihkasin ma ka seda, kui keegi mu kõhtu katsus. Noh, selle pärast, et seal ju ei olnud midagi katsuda. See oli minu harilik pekk! Suht ebameeldiv on, kui keegi tuleb, haarab su voldist ja kukub seda nunnutama, eksole.

Praegu aga on terve kõht üleni last täis ja mul ei ole selle vastu midagi, kui keegi Marikest patsutada ja hõõruda tahab. See on lausa armas! Mul on mitu korda nii olnud, et ma olen kuskil peol või istumisel ja mingi hetk on minu ümber parv inimesi, kes kõik tahavad mu kõhtu vaadata ja katsuda. Mõni isegi kuulata :D See on alati nii naljakas!

“Siin! Ma tunnen siin mingit liigutamist!”

-“Võta siis käsi ära, ma tahan ka tunda!!”

“VAADAKE PAREM SIIA!”

Sellised vestlused leiavad aset muidugi ainult siis, kui Mari suvatseb ennast siis liigutada. Tavaliselt liigutab ta teiste patsutamise peale nii vähe kui võimalik. See on tal iseloomu värk – sindrinahk on.

Ma võrdleks seda kõhu katsumist sellega, et kui sul on armas kutsikas ja sa käid temaga tänaval ringi, siis ikka võib juhtuda, et keegi leiab, et see kutsikas on lihtsalt NII armas, et tahab talle pai teha. No tehku siis, jumala eest! Siis saan mina ka uhke olla, et mul nii armas kutsikas on :D

Ja praegu saan mina uhke olla, et mul nii tore suur kõht on, et kõik seda käperdada tahavad. Aga hoidke oma piipu ja prille, kui keegi tahab pärast sünnitust mu lotendavat kõhtu katsuda. Olen valmis veene läbi närima :D

Mallu märatseb: ahelkirjad!

Ma tean, et ma võin paljusid üllatada informatsiooniga, et leidub veel inimesi, kes reaalselt AHELKIRJU jagavad. Vanasti saatsid inimesed neid teineteisele meilitsi, eksole. Ma pead ei anna, et kas mina ka 13-aastasena mõne edasi saatsin, vast ikka. Aga leidub ka 20+ inimesi, kes seda teevad. AUSALT! Kas te suudate seda uskuda? Nad jagavad neid oma Facebooki lehel – et kõik nende sõbrad näeksid, et nad on kerge vaimse puudega. Ja häbi neil ka ei ole. Samas arusaadav, kes see ikka kümmet aastat õnnetust taluda tahaks :(

Eile hüppas mu wallile selline kurjakuulutav tekst:

Tüdruk: Kas ma olen ilus?
Poiss: EI
Tüdruk: Kas sa tahad minuga igavesti olla?
Poiss: EI
Tüdruk: Kas ma üldse meeldin sulle?
Poiss: EI
Tüdruk: Kas sa nutaksid kui ma minema kõnniksin?
Poiss: EI

Tüdruk kuulis seda kõike ning tal oli valus…ta kõndis pisarad silmas minema…

Poiss haaras tema käe
Poiss: Sa ei ole ilus…Sa oled kaunis!
Poiss: Ma mitte ei taha olla sinuga igavesti…Ma vajan sind igavesti enda kõrvale!
Poiss: Sa mitte ei meeldi mulle…Ma armastan sind!
Poiss: Ma mitte ei nuta kui sa lahkuksid…Ma sureks, kui sa lahkuksid!

Poiss sosistab: Palun ole minu…
Tüdruk sosistab: Ma olen…

• Täna keskööl Sinu tõeline armastus saab aru, et ta armastab sind
• Midagi head juhtub sinuga öösel kellas 1-4-ni!!
• Homme see võib-olla igalpool!
• Olge valmis šokkiks oma elus!
• Kui sa ei postita seda enda seinale…On sul halb õnn suhetes järgmised 10 aastat!

Ma lugesin selle ila läbi ja noh loomulikult ei olnud ma ainus, kes sellele eidele, kes sellist solki oma seinale paneb, puid alla pani. Vaene tüdruk oli segaduses: “Ma ei saa midagi teha, et olen ebausklik!”.

Esiteks tahaks ma teada, et kas siis kui kell lõi kesköötundi, kargas voodist püsti Mait Pärnust, kes polnud antud neidu iial käinud, kuid mõistis – tegu on tema eluarmastusega. Kuna tal selle infoga muud teha polnud, siis arvatavasti tegi ta seda, mida mehed ikka öösiti teevad, kui nad on üksi kodus ja und ei tule (ok, ok naised ka, ma ei hakka kedagi diskrimineerima) ja heitis rahunenult magama.

Seega palju õnne, kallis neiu facebooki sõbralistist! Eile pani keegi sinu peale onni. Südaööl! Kas pole mitte romantiline :))

Samuti väidab ahelkiri, et midagi head juhtus temaga postitamise öösel. Ma ei tea, olen skeptiline. Isegi kui ma selle oma seinale oleks pannud, siis ma ju magan 1-4ni. Kuidas saab keegi tõestada, et midagi head on juhtunud? Aga noh, ei maksa ju ka seda riski võtta, et midagi hea EI juhtu.

Siinkohal teen ettekuulutuse – kõik, kes mu blogi loevad, saavad oma tänases REM-unefaasis teada midagi, mida nad on ammu teada tahtnud! Prove me wrong, bitches!

 Homme see võib-olla igalpool! – Misasi? Misasi on igal pool? Appi?! Mina igatahes kardan…

Olge valmis šokkiks oma elus! – Isegi ahelkiri ise tunnistab, et olenemata sellest, kas oled seda oma wallil jaganud või mitte, tuleb šokkiks oma elus siiski valmis olla. Aga samas, kas see mitte ei kehti iga päeva kohta siin ilmas? 

Ja viimane ähvardus paneb põntsu. 10 aastat halba õnne suhetes, kui seda jura ei jaga. Ehk siis sa saad 10ks aastaks mehe, kes sind iga päev vaasiga pähe peksab ja sina kannatad. “Kuidas ma ära minna saan? Ise ma vana loll ju seda ahelkirja oma seinale ei pannud…” nuuksud sa iga öö patja.

Kavalamad said kindlasti aru, et tegelikult hakkasin ma ka ise kartma ja kuna ma Facebooki wallile seda panna ei tihanud, siis loodan ma lihtsalt, et ahelkirjajumalad aktsepteerivad ka blogipostitusi.

Annaks jumal, et mu elu armastus ka minu peale keskkööl kätte paneks… Annaks ahelkirjajumal!

nobody-cares-quote-text-favim-com-522381

Mallu märatseb- õpi jooma, nah!

Kuna nii hea oli eile oma hingelt natukene viha ära saada, siis kohe eile õhtul meenus mulle asi, mis ajab mind vähemalt sama närvi kui rasedad naised. Lubage ma seletan:

Kindlasti on teil elus ette tulnud sellist olukorda, kus naudite näiteks kuumal suvepäeval karastavat joogipoolist, kui sõber teilt lonksu küsib. Pahaaimamatult ulatad sa talle pudeli ja MIDA KURADIT PEAVAD SU SILMAD NÄGEMA?! Inimene võtab pudeli ja tõmbab siis enne joomist käega üle pudelisuu.

Jah. Oma kuramuse sitase, bakteritest vohava käega üle sinu pudelisuu.

Esiteks. Kas sa tahad mulle öelda, et ma olen kuidagi nii rõve ja tülgastav, et sa pead minuga ühest pudelist joomiseks selle eelnevalt “desinfitseerima”?

Teiseks. Kas sa arvad, et sinu näkane käsi, millega sa ennist hoidisid bussis samast torust kinni, millest paar minutit tagasi hoidis kinni kodutu, kes just perset sügas, on kuidagi puhtam kui minu huuled? Päriselt arvad nii või?

Ma tõesti ei ole mingi bakterifriik muidu. Ma naeran salamisi pihku, kui ma loen ilublogidest, et omg omg, kasutan seda huulebalsamit ainult kodus, pärast seda, kui olen ennast happega koorinud ja kummikindad kätte tõmmanud, sest muidu see pole ju hügieeniline! Aga ma tõesti lähen üli närvi, kui keegi arvab, et ta peab minu joogi ära rikkuma sellega, et ta seda “puhastab”.

Mine osta endale ise pudel, kui sa arvad, et ma toksiline olen, idioot!

Aga nüüd on jälle märatsemised märatsetud ja saab rõõmsalt tööle lipata. Ainult 12. septembrini veel ja siis on ka minu tööpäevad loetud ja ma saan lõpuks päev läbi kodus vedeleda ja mõelda välja rohkem asju, mis mind mega närvi ajavad :)

Ma luban, et järgmine postitus tuleb ehk veidi positiivsem. Kui miski mind just üübernärvi ei aja..