Rubriigi arhiiv: Mari Johanna

Nutt ja avalik imetamine

Ühesõnaga lood on nii, et Mari on deemonite poolt vaevatud, või siis ma ise sõnusin oma heiskamisega, et ta nii võrratu on, kõik asjad ära, kes teab. Eile näiteks röökis peenike preili kella kuuest kuni kümneni. Jutti.

Kas te saate aru?! TUNDE!

Ma tean, et paljud lapsevanemad on sellega kokku puutunud, aga minu jaoks oli see esmakordne. Ja see oli jube! Ma proovisin kõike, Kardo proovis kõike, aga ikka ta röökis. Südantlõhestavalt. Muidugi ärkas ta kell 4 ja ei jäänudki enne kümmet enam magama. Mis on natukene ebaloogiline – ta nuttis, sest ta oli väsinud.

Kogu aeg ütlesin talle, et kallis sõber, kui sa väsinud oled, siis pane silmad ja suu kinni ja põõna nagu vana karu keset talve, aga ei. Tema karjus. Ma kaalusin lõpuks järgmiseid lahendusi: hüpata aknast alla, viia laps kiriku ukse taga, panna ennast põlema, torgata ennast kurdiks.

Lõpuks nutsin natukene ja lugesin Spocki, kuni Kardo magamistoas seda lõugamist kuulas.

Siis võtsin toimetamise üle ja jäin ise ka magama, seega ei tea, kuidas ma lapse magama sain.

Täna kartsime sama stsenaariumi kordumist kabuhirmus, seega hüpitasin ma teda pallil, laulsin, õõtsutasin, andsin näppu imeda ja kõike muid imeasju veel, et ta JUMALA EEST ENAM KUNAGI EI NUTAKS NII!

Õnnestus – jäi magama, ei nutnud. Aga näha oli, et ta hinges oleks tahtnud.

Mida meie aga täna veel tegime oli see, et läksime Rimisse, et seal paar pilti teha.  Nimelt otsustain ma osa võtta fotokonkursist, kus promotakse avalikku imetamist. Kuna praeguse esikoha omanik on saanud vaid näkased 156 laiki, siis ma palun teid, kallid lugejad, minge andke mulle laik. Pliis!

SEDA SAAB TEHA SIIN!

Kunagi keegi küsis mu käest, et mida ma sellest avalikust imetamisest arvan. Siis ei arvanud ma eriti midagi, sest Mari paiknes mugavalt mu emakas (kus ta muuseas ei saanud mu peale karjuda) ja ma ei osanud sellest niimoodi mõelda.

Nüüd ma mõtlen nii, et oleks suvi, siis ma vist töllerdaks kogu aeg palja tissiga õues ringi, kui Mari süüa peaks tahtma. Kuna on aga külm ja sügis, siis paratamatult ma seda ei tee. Aga kui vaja oleks, siis ma ei näe põhjust, miks ma peaks seda väga varjama, kui ma juhtun olema avalikus kohas. Näiteks restoranis või kaubanduskeskuses  või poes.

Miks ma peaks?

Kas inimesed pole enne tissi näinud?

Mõned ütlevad, et see on liiga intiimne tegevus, mida teiste ees teha. No tule jumal appi. Teate mis on intiimne tegevus? Avalik urineerimine näiteks. Ometi on meist vist igaüks näinud, kuidas linnas purjus jorsid seinale kusevad. Aga kui tihti te imetavaid emasid näinud olete? Avalikult?

Mina näiteks ei olnudki. Ja ma saan aru miks – neil on ebamugav, sest TEISED vahivad neid nagu ilmaime.

Mul on õnneks suva, kui inimesed mind vahivad. Ma olen tõesti hurmav, saan aru, et tuleb vaadata :))

Ja kui inimesed tohivad tänaval ilma kõõrdpilkuteta kabanossi vitsutada, siis võib minu Mari just seal süüa, kus tal parasjagu nälg tuleb!

Vot tak.

2S8A2774 2S8A2780 2S8A2786 2S8A2811

Väike Lenin

Maril on imelik soeng, nagu vanadel meestel. Et eest on kiilakas ja siis pea ümber on juuksed. Ma kutsusin teda rahumeeli vanameheks, aga siis keegi mainis, et see on ju puhta Lenini soeng. Tõsi:

10einevust.jpg

Ja salakaval on see väike preili ka. Alles blogisin, et ei kõlba minuga koos magama jääda, eksole, aga mis siis eile õhtul sai. Röökis nagu ratta peal, kui ma julgesin millimeetri temast eemalduda. Ta röökis nagu keegi piinaks teda roostes noaga ja ma lihtsalt füüsiliselt oleks pidanud ta endale tagasi sisse toppima, et talle VEEL rohkem lähedust anda, kui ma seda eile tegin.

Lõpuks jäi ta muidugi magama, et ärgata öösel kaks korda ja mõlemad korrad niimoodi, et ma pidin vahetama ta mähkmeid, riideid (sest ta oksendas need täis), kussutama teda süles ja lõpuks veel oma näppu ka imeda anda.

Mitte kunagi ei kiida teda enam, muidu saab kohe aru ja hakkab problemaatiliseks :D

Mari, miks vihkad?

Väga imelikul kombel on Mari hakanud vihkama mu lähedust siis, kui ta parasjagu magama tahab minna Näiteks laman voodis ta kõrvale ja paitan teda. Tulemus= hüsteeriliselt röökiv laps. Tõusen siis röökiva lapse kõrvalt püsti – laps jääb vait. Astun toast välja – jääb norsates magama. Ma ei kujuta ette, mida ta suurest rõõmust teeks, kui ma näiteks korterist välja läheks. Korraldaks peo?

Mõnikord on mul jälle see au teda tunde ja tunde süles kiigutada, sest muu prouale ei sobi, aga uus mood paistab olevat mu läheduse vihkamine.

Uneprobleemidele saime natukene lahendust ka. Ma proovisingi ööune varajasemaks tõsta ja panna ta veidi varem magama. Esialgu proovisin jälle seda, et võtsin ta sülle ja laulsin talle laulukesi sellest, kuidas ma ta kiriku ukse taha viin, kui ta kohe jorisemist ei lõpeta, aga see ei aidanud. Ta läks aina vihasemaks ja vihasemaks.

Viisin siis ta pimedasse magamistuppa, panin voodisse ja lahkusin. Laps magas paari minutiga.

What nagu? Miks ta mu lähedust ei taha :(

rõõmus Marike

Mis muu saaks sama tore olla, kui suust mulle ajada ja piima oksendada. Fun fun fun!

väike jonnipunn

Teiste juttude põhjal olen ma aru saanud, et Mari on suurepärane laps. Magab pidevalt ja kenasti. Enamasti jääb magama mulle sülle, või minu kõrval lamades, aga mõnikord ka ise ringi vahtides. Kui ta juba magab, siis saan ta rahulikult hälli tõsta ja oma toimetusi teha.

Päeval on ta kõige kauem üleval hommikuti mingi 10-12, siis magab, sööb, magab, sööb, magab jne, kuni jõuab kätte õhtu. Umbes 10-12 on meie preili jonniaeg. Mõnikord on ta esimese tunni jumala tsill. Sööb, vaatab ringi, käib issiga vannis. Aga mõnikord ta lihtsalt joriseb terve aja. Mitte isegi ei nuta, vaid vigiseb, peaaegu jääb magama ja siis PAUH, ärkab ja nutab. Röögib! Endal pisarad voolavad ja see on nii kurb. Nii nii kurb.

Kui ta Kardo näppu imeb, siis rahuneb natukeseks ja siis hakkab jälle pihta. Viskan üle õla ta ja kiigutan, siis ka natukene tsillib ja jälle karjub. Apppiii!

Kaks tundi jorinat ja vääksumist.

Jumal tänatud, et tal see aeg sinna jääb, et Kardo juba töölt kodus, üksi ma küll ei suudaks seda taluda vist. Koos ikka kergem.

Ja ma tean, et inimestel on nii palju raskem. Et laps on näiteks kogu aeg kehva unega ja joriseb pidevalt. Aga need õhtud on nii pingelised, sest mul on nii kahju vaadata, kuidas ta nutab, pisarad voolavad ja ta ilmselgelt ei ole eluga rahul. Mida ma valesti teen, ah?

Gaase tal vist ei ole, sest ta pidevalt röhitseb ja puuksutab nagu vana mees, aga ikka miski painab teda.

Me Kardoga teeme nalja, et ju siis Maril tuleb mingi vana asi meelde, mis nii järsku nutma ajab :D

Isadepäeva kingiideed

Järgmisel pühapäeval on isadepäev, mis tähendab seda, et peaks Kardole kingituse ka tegema. Ma tegelikult ei ole olnud kunagi suurem asi isadepäeva tähistaja, sest minu isa on teadupärast surnud ja kasuisa ma ka isaks ei kutsu (kuigi pean teda selleks 100%) ja ma ei teagi, ei ole nagu eriti grandiooselt tähtis pidupäev tundunud ta enne.

Kuid nüüd. Nüüd on nii, et oleks ju ilus, kui Kardo saaks Mari poolt armsa kingituse. Kuna Maril on rahaga kehvad lood, siis paistab, et sel aastal pean mina selle ostma. Minu poolt võiks ju ka kingitus olla. Umbes nii, et thanks for giving me your sperm, that I turned into a baby. 

Esimese mõttena tuli mulle pähe see savi sisse tehtavad käe- ja jalajäljed ja nõnda ma proovisin ise seda savimassi teha. Internett väitis, et see on ülikerge: tass soola, tass jahu, tass vett ja siis ahju. Ma ei tea, mul tuli selline paks mannapudru laadne mass, millega ei oleks ma hea tahtmise juureski mingit jälge suutnud teha. Ma olen ikka koba. Kui teie oskate ise seda teha, siis öelge, mida ma jumala eest valesti tegin.

Siis ma vaatasin, et Beebicentris peaks neid savijälgede asju olema, aga netipood ütleb, et neid ei ole laos. No pagan, need on ju nii ilusad:

Googeldades sain aru, et Mothercare vist on ka neid müünud (vähemalt aasta tagasi), aga nende kodukal ei ole kahjuks nende tooteid. Kirjutasin neile kirja ka, ehk saan sealt abi? Eks ma annan teada, kui nad vastavad.

Aga kui me nüüd nende käejälgede radadelt eemale uitame, siis tuli mulle muidugi esimesena pähe see minuminu body:

Minuminu poe üks armsaim hõlst

Netist leidsin veel nii armsa idee. Taimeperekond! Ega meie majas sureksid taimed nagunii ilma Kardota ära, sest ma unustan neid kasta. Siiski ju härra aednik, nagu ta meil on. Just seetõttu tundub see nii armas mõte:

Halleluuja, perekond taimepead

Need pildid saab vast ise kerge vaevaga sinna poti peale kleepida ja rõõmu kui palju.

Veel olen mõelnud mingi laheda fotolavastuse peale, sest mul on ju tahvelsein ja ehk saaksime me seda kuidagi ära kasutada?

Muidugi vana hea ise kujundatud t-särk võiks lahe olla, aga ma ei suuda seda kujundust välja mõelda. Muidu Kristiines saab seda teha lasta. Või siis pildiga tass näiteks?

Vahepeal mõtlesin, et lasen ühe foto neist kahest A4 suuruselt ilmutada. Photopoint saatis mulle just pakkumise, et saan odavamalt seda teha, sest ma juba korduvalt nende juures ilmutanud pilte Photoexpressis.

2S8A8766 2S8A8789Kumb teie meelest coolim oleks? Mulle meeldivad ju mõlemad nii väga. Samas nad meeldivadki mulle nii väga, seega ma ei ole adekvaatne seda otsust tegema . Aga meenutuseks ka see, et käimas on ju fotovõistlus ja pilte saab saata 3da novembrini, 5dal saate juba võitja teada, seega jõuaksite ka teie oma isadele laheda pildi teha, kui võidate :))

Kahju, et ma juba Kardole komplimendipurgi teinud olen. See oli üks hea kingiidee, aga nüüd teist oleks vast imelik teha:

Komplimendipurgike

 

Näeb välja nagu lapse tehtud, aga ma olengi hingelt laps :)) Mis sinna ikka teha. See on täis ilusaid komplimente, mida Kardo aeg ajalt sealt õngitseb, kui komplimendituju tuleb. See on hea ka selleks puhuks, et mulle eriti komplimente ÖELDA ei meeldi (sest ma ei oska), aga kirjutada on palju kergem.

Kui mul oleks kodus ruumi, siis minu meelest see üüratu Jyski pildiraam on nii lahe! Pilte on meil siin jalaga segada ja mulle meeldib, kui kodu seintel on pilte. See teeb kõik nii armsaks ja koduseks.

 

Mida teie isadepäevaks kinkinud olete? Mida sel aastal kingite? Ma loodan siit häid ideid saada ja kohe helistan Kardole, et ta seda postitust lugeda ei või iial :D 

 

sain parakast üle+zombie video

Astus eile Kardo tuppa sisse ja ma olin valmis teda juba sõimulaviiniga üle valama, noh, et ta mu paksust varjanud on, aga ma ei saanud. Sest ta oli mulle lambist lilli toonud:

20131030_201111Ja siis me pidime pikalt naerma Mari üle, kes vist pärast seda raseduseaegset fotoshuuti arvabki nüüd, et ta on zombie. Natukene mängib rolli ka fakt, et tal on nohu ja ta luriseb ja lõriseb, aga see on lihtsalt nii naljakas, kuidas ta üritab haakuda suuga absoluutselt KÕIGE külge ja siis üritab vihaselt seda lutsutada :D

Kui kõik sellised armsad asjad kokku panna, siis on lõpuks suva, kas mul on pekine kõht või mitte. Peaasi, et mööda maad ei lohise :D

 

vana kerjus

Kas te teate, et väiksed kombekad, mille jaoks on kulutatud 30 cm riiet, maksavad 50 eurot! VIISKÜMMEND!! Ma lihtsalt ei raatsi seda osta, aga Mari kombekas on 62 suurus ja ta on nii pisike, et ta käed ei ulatu isegi sinna, kus varrukad pihta hakkavad :D

Seega küsin alandlikult – kas kellelgi on 50 või 56 suuruses kombekat üle? Laenaks hea meelega paariks kuuks. Ma tahaks Mariga kõhukotiga õue minna, aga kuidas ma lähen, kui lapse kombekas on nagu kartulikott. Samahästi võin ma ta reaalselt kartulikotiga õue viia :D

Kui tõesti kellelgi pole, siis kas ehk keegi teab, kust ma odavalt saaks?

AIDAKE VAEST PALJAST LAST!

EDIT: Mure lahendatud ja saan kombeka! Tänud!

aasta ema tiitel kuulub mulle

Saime siis hommikul selle jublaka (pildi röövisin internetist, sest minu oma on juba tatine)

Jõin siis rahumeeli teed, kuni ühel hetkel Mari ärkas ja ma mõtlesin, et tavai, ma siis IMEN TA NINAST TATTI. Kui keegi mulle aasta tagasi oleks öelnud, et ma kelleltki vabatahtlikult ninast tatti imen, siis ma oleks ta üle naernud. Täna oleksin ma äärepealt nutma hakanud.

Tegin ühe ninapoole ära – see heli, see roheline veniv tatt, ÖÄKK! Mul tuli kohe rops kurku, aga ma hingasin sügavalt sisse-välja ja mõtlesin, et ära jumala eest oksenda. Teine pool tuleb ju ka teha! Ja siis ma tegin ka teise poole ära ja…oksendasin kogu oma hommikutee diivani ette.

Maril hakkas parem. Täna ei ole ta üldse viril olnud, vaid kenasti lurisedes maganud, söönud, lutti imenud ja ringi vahtinud. Ei teagi, kas on see küüslaauk ta olemist paremaks teinud või see ühekordne imemine :D Varsti tuleb Kardo ja teeb seda vajadusel veel, ta oli päriselt põnevil, et ta seda jubedust kasutada saab.

Aga taaskord ei ole ma täna üldse koristanud, süüa teinud ja ainult 2 lõiku raamatut kirjutanud, sest meil käis Kätlin külas, koos oma hiiglasJasperiga. Nõnda me siis siin istusime oma lastega, meenutasime aegu, kus me alles keskkoolis üheskoos poppi tegime ja tema vanematekodus köögis salaja suitsu kimusime ning mehi kirusime. Ja nüüd on meil lapsed… Mis juhtus :D?

nohune väike beebi

Juba täna arstil käes ma mõtlesin, et päris imelik on see, et ma pean oma vastsündinud titega käima läbi ooteruumi, kus haiged inimesed oma perearsti juurde saamist ootavad. Tulemus on käes – Maril on nohu.

Päev läbi tegi ta magades kahtlast vilisevat häält ja õhtu lõpuks oli ta juba hirmus viril ja aina nuttis ja puhises ja ägises. Ja kui ta ühel hetkel aevastas, siis ninast purskus lihtsalt tatti ja nõnda me aru saimegi, et tegemist on nohuga.

Googeldamine muidugi eriti lilleline ei ole, sest iga artikkel räägib, kui megaohtlik on vastsündinule nohu. Oeh. Läbi häda sain ta kuidagi magama, panime talle hälli väikse padjakese, et ta päris pikali ei peaks olema, purustatud küüslauku panime ka marli sisse.

Süda lihtsalt murdub, kui ma vaatan, kuidas ta mureliku moega seal voodis puhiseb ja viliseb :( Ja mul on küll Humerit, aga mul ei ole ninapumpa, seega peame ootama, kuni Kardo hommikul enne tööd selle apteegist toob.

Vähemalt NII hull tal asi polnud, sest enne sai ta süüa küll ja nüüd magada ka, aga ega see talle kerge pole ja ta on niigi tubli, et ta muudkui aina meile näkku ei röögi. Oh sa vaene, vaene lapsukene :(

Update: Mari magas kella kaheteistkümnest kaheksani ilma kordagi söömata. Käisin ja sügasin ja kiigutasin teda, et ta ärkaks – ei miskit. Üritasin 578464 korda süüa anda, ei tahtnud. Hommikuks olid rinnad külge plahvatamas, aga õnneks preili halastas ja otsustas ikka süüa.

Kuigi rinnapiima ei olevat soovitatav ninna panna (kleepub kokku ja teeb nina veel kinnisemaks), siis Mari otsustas ise ennast ravida ja oksendas piima läbi nina välja.

Kardo tõi hommikul apteegist Rhinomeri nohupumba vms ja kohe kui Mari kargu alla ajab, siis ma üritan Humeri ja selle abil ta olemist paremaks teha. Ma ei saa aru, see on väga kummaline nohu, mis tal on. Vahepeal nagu luriseb, aga kui näiteks sööb või lutti imeb, siis on vaikus ja saab rahus teha mõlemat. Noh, hea seegi, I guess.

Marikene

Nööbikene magab ja on imearmas