Category Archives: megahomoeidecrush

Täiuslik isa

Jätkates siis sellel lainel, kuidas kõik on imetabane, pean ma vahelduse mõttes kiitma peale imearmsa Mari ka enda võrratut Kardot. Täna sai ta ühest isa ja beebi raamatust teada, et ta on lausa täiuslik partner! Kriteeriumid olid siis järgnevad:

1376138_10151901707334911_384653071_nTõesti, pean nentima, et Kardo tõepoolest vastab kõikidele punktidele ja võtab neid täitsa iseenesestmõistetavalt kah. Kui Mari teinekord näiteks kipubki jorisema, siis on Kardo esimene, kes ta kohe kätte tahab haarata ja teda rahustada proovib. Samuti arvan ma, et ta on isegi rohkem mähkmeid vahetanud kui mina. Ta lihtsalt alati jõuab seda enne mind teha, mis seal siis ikka :D

Täna näiteks vedeles ta nõnda mu kõrval ja muudkui luges:

1373921_10151901648639911_1702840223_nEt ta ikka saaks ennast harida võimalikult palju Mari teemal. Ühtlasi juhin tähelepanu pannkookidele, mis laualt paistavad. Need meisterdas Kardo hommikul :))

Ma ei ole ennast siiani kordagi väsinuna või masendatuna tundnud, sest kõik on lihtsalt… NO IMELINE. Mul on nii armas väike Mari ja nii armas üüratu Kardo ja kaks kassi, kes on valmis enda nahast välja pugema, et võimalikult armas olles ka vahelduse mõttes tähelepanu saaks.

See on lihtsalt nii armas, kuidas Kardo iga väiksemagi nohina ja piiksatuse peale kohe pea hälli suskab, et näha, kas on ehk väike teopoeg oma silma lahti teinud, et temaga jumala eest tsillida saaks.

Täna ma käisin korraks poes (ESMAKORDSELT!) ja kui ma tagasi tulin, oli Mari juba pestud, mähe vahetatud, uued riided seljas ja magas õndsat und Kardo süles, kes siin mööda tuba temaga ringi tantsis.

Kurat võtku, ma hakkan siin heldimusest nutma kohe!

20131013_213416

 

 

Advertisements

soovinädal: mina ja Kardo

Sel nädalal tuleb iga postitus nii, et teema valib eelmise posti esimene kommentaar. Neljas soovinädala postitus pidi olema mu ülejäänud korterist, aga kuna siin on veel nipet-näpet teha, siis lükkan selle natukene edasi, sest muidu jääks ju soovinädal seisma. Valisin hoopis sellise teema, kus keegi palus kirjeldada, mida me Kardoga üldse teeme ja kas/kuidas me tülitseme . Hakkame siis aga pihta.

Need inimesed, kes on ühinenud Malluka Facebooki lehega, on kindlasti juba Kardo suurimate pärlitega kursis. Kuna on vist veel paar lolli siin maamunal, kes aga sellega liitunud pole, siis panen need parimad palad ka siia üles, sest need suht täpselt kirjeldavad meie igapäeva:

Mina: Vaata, Kardo, kui paljudele juba fesaris su žest meeldis (viidates siis sellele, et mingi 30 inimest kohe laikisid seda rauapilti – kuna mul oli rauapuudus, siis Kardo googeldas asju, mille sees on raud ja tõi mulle neid kõiki!)

Kardo: Mis see žest on?
Mina hakkasin naerma ja arvasin, et ta teeb nalja.
Kardo(segaduses): Misasi siis? Kuus või? Kaheksa?
Mina(ka segaduses): Mis kuus või kaheksa?
Kardo: žest, sjemm, voosjem?

***

Skoorisin eile Beebicentrist selle pika “imetamispadja”, mida saab täiega kaissu võtta ja on maailma kõige mugavam asi, millega rase magada saab. 
Ma: Kui ma kunagi kuskile ööseks ära lähen, siis sa võid sellega magada.
Kardo(eriti šokeeritult): KUHU sa siis lähed?
Ma: Elus üldse või? Tahad, et ma loen sulle kõik kohad ette, kuhu ma näiteks lähima viie aasta jooksul ööseks lähen?
Kardo: Aa, ma tean küll! Kätule külla!
Ma: Arvad, et ma lähen Kätule ööseks külla?
Kardo (juba eriti segaduses): No aga KUHU SIIS?!

Ilmselgelt arvab Kardo, et naise koht on kodus ja köögis. KUHU ma jumala eest oma elu jooksul ikka veel ronin.

***

Mina: Mine too voodipesud pliis.
Kardo: Ainult siis kui sa naljakat nägu teed!
Mina siis teen eriti rõveda näo, kus mul lott maani hängib.
Kardo: Näh, see on ju su tavaline nägu.

***

Mina (vaadates ühte naist, kes Maxima ees oma tütart vankrisse tõstab): Mulle hakkavad need vankrid aina enam huvi pakkuma.

Kardo: Mulle hakkavad need väiksed tüdrukud aina enam huvi pakkuma!

Mina: Ma arvan, et sa ei peaks seda kõva häälega ütlema…

Aga tõsi ta on, et suurema osa ajast me lihtsalt mängime lolli. Näiteks mingi hetk vestlesime me teineteisega ainult kokasaadete keeles (sest me vaatasime korraga Masterchefi ja My Kitchen Rulesi NONSTOP). Siis tuli ette meil selliseid smse:

Kardo: Mallu, keegi sööb tööl ühepajatoitu ja see lõhnab niiii hästi. Mis sa arvad, kas sa tahaksid ka seda teha täna?
Ma: Iuuu, ma vihkan seda :(
Kardo: Ma tean, aga ma mõtlesin, er kui sa seda ise teed, siis maybe you can get the flavours right and cook it to perfection. You must balance the flavours!
(Ma tegin ka talle seda kuradi ühepajatoitu, aga välja kukkus kogemata ikka supp :D)

Järgmine päev:

Ma: Kle kallikene, kui sa veel kolmandat päeva unustad prügi välja viia, siis ma panen sulle kuresitta padjale. Laav ju!
Kardo: Mul hommikul oli nii kiire ja mõtted mujal, kui koju jõuan siis viin. Laav juu babes.
Ma: Babes, this is a DISASTER! Rõdu haised nagu kassisitt ja kalad :D
Kardo: Babes, we can fix this, we must balance the flavours!

***

(Siis kui ma rauapuudusega siin haiglas olin)

Kardo: Me peame su rauapuuduse korralikult käsile võtma! Toon kõike, mida sa ütled, et ma tooks!

Ma: Too kassipoeg!

Kardo: Ma tahaks näha, kuidas sa selle ära sööd…

Ja ma võin täitsa 100% ausalt öelda, et me ei tülitse kunagi. Kui üldse, siis tegelen siin majas tülitsemisega mina ja kuradi Kardo ei lase mul seda kunagi kuigi pikalt teha, sest ta on maailma kõige sitem tülitseja. Ta lihtsalt NÕUSTUB KÕIGEGA!

Ütleme näiteks, et ma algataks tüli sellest, et nõusid keegi ei pese ja põrand on ka pühkimata ja üldse pean mina kogu aeg kassi liivakasti koristama ja see on EBAAUS!

Mida vastaks Kardo? Eks ikka seda, et OTSELOOMULIKULT on see ebaaus. Kinnitaks mulle, et on olnud viimane tõbras, sest ei ole põrandat pühkinud ja siis läheks peseks kõik nõud ära. No kurat küll, KUIDAS ma nii tülitseda siis saan?!

Jah, ma olen täiesti kursis, et Kardo on üks harukordne mees. Alles ükspäev sain Malluka lehele sellise kirja: “mu sõbranna on lummatud su mehest  mingi mitu korda juba nädala jooksul kirjutanud pärast su kirjutise lugemist: kardo on ikka niiii hea mees.. :D:D ja just jälle. aga olgem, ausad, on ka :D”

Näitasin siis Kardole ka seda kirja, kes esiteks tundis kohe vaese sõbranna üle muret, et kas temal on siis nii sitt mees, või mis. Siis aga nentis: “Eks ma ikka kogu aeg proovin ikka PARIM mees olla” ja mugistas naerda.

On inimene. Mina küll ei proovi kogu aeg parim naine olla :( Samas, ükskord ostsin ma terve külmkapi erinevaid õllesid täis, et Kardol hea tuju oleks. Mitte, et tal kogu aeg hea tuju oleks. Või siis üritan ma teda pidevalt purjus hoida, et ta aru ei saaks, et ma olen üks grumpy, needy ja jorisev rase eit? Who knows.

Igatahes ei pane ma imeks, kui mingisugused trussikumiisud ja jumal teab, kes veel ikka Kardokese pärast armuvalus on, sest kui ma ise selline emotsioonitu ja südametu eit poleks, siis mu süda ka sulaks, kui Kardo aina räägib Marist.

“Ma tahaks, et ta juba välja tuleks, et ma saaksin tema eest hoolitseda. Praegu saad ainult sina kogu lõbu endale!” jonnib Kardo teinekord.

No on mees. Aga eks see hea mehe leidmine on minu meelest suht enda iseloomu taga kinni ka. Mul ei saakski olla armukadedat meest, kes minuga möliseks suvaliste asjade peale, sest ma LÄHEKS NII NÄRVI! Naised on selle jaoks leiutatud, et neid kallistada ja paitada ja hoida ja aidata, arvan mina. Õnneks Kardo kah :))

Ma hea meelega paneks siia teile pildi sellest, kuidas me Kardoga pühapäeval näomaske tegime, aga kahjuks ma näen sellel välja nagu keegi, kes on hiljuti esimese astme põletushaavad näkku saanud, seega jääb ära.

20130728_144059Leidsin hoopis selle pildi ja kujutage ette, ka selle juurde käib oma “omgkardoonniiheamees” stoori.

Me olime Krimmis, kus me mõtlesime minna randa. Rand oli aga meie kodust üsna kaugel, seega käisime enne ka turu peal ja söömas ja kõndisime üsna palju ringi, seega ma olin lõpuks juba päris väsinud. Helistasime siis Kardo vennale ja Assole, et nad meid randa juhataks ja hakkasime astuma. Ja kuradi kõnnime ja kõnnime ja ikka neid ei leia ja mina väsisin iga sekundiga aina rohkem, kuni lõpuks hakkasin vaikselt jorisema.

Pärast 20 minta VEEL kõndimist kasvas mu jorin üle suureks halaks ja ma röögatasin, et mina ei taha enam käia, hakkasin nutma, viskasin oma kübara maha ja jooksin dramaatiliselt eemale.  Kardo tuli mulle järgi ja kaisutas mind, kuni ma enam hüsteeriliselt ei nutnud ja ütles, et ma ühe pingi peale istuks ja teda ootaks, et ta ise läheb otsib nad üles, et ma ei peaks ilmaasjata käima.

Nõnda ta siis läks. Mina ostsin endale üüratu pudeli baltika nulli ja istusin vihaselt pingi peale. Mida kauem ma seal istusin, seda rohkem viha täis ma jälle läksin, sest kui Kardo nii kaua ära oli, tundus loogiline, et ta kurat kõnnib nii kaugele ja mu jalad olid nii väsinud ja ma tahtsin lihtsalt ka ÜHE KORRA PÄIKSEGA randa minna, kas tõesti oli seda palju palutud? Mul oli niii hale endast lihtsalt.

Ja siis saabus Kardo. Külgistmega jalgrattaga. Ja ütles, et kuna see on 10 minta jalutamist, siis ta laenutas selle, et ma sinna kõndima ei peaks.

Ütleme nüüd kõik kooris AWWWW.

 

Meie pere kangelane

Puhkus on ikka täies hoos ja see hõlmab ka suuremas hulgas looduses olemist. Reedel läksime näiteks mu vanematega Haapsalusse, kus sai grillitud ja Kardoga tähistaevast vahtides jalutatud. Kõik oli hirmus romantiline, kuni selle hetkeni, kui Kardo osutas udusele põllule ja küsis: “Mis see on?!”. See oli mingi must kogu keset põldu… Arvata on, et kaua ma enam seal romantikat teha ei tahtnud ja avaldasin soovi talusse tagasi minna.

“Iga õdukas hakkab ju nii, et tulevad noored põllule romanssi tegema ja siis tuleb mingi vend ja tapab nad ära,” seletasin ma Kardole, mis moodi elu käib. “Lähme parem tagasi, seal on mu vanemad, kes meid kaitsta saavad.”

“Mina ka ju kaitsen sind! Vähemalt ma laseks ennast enne ära tappa,” lohutas ta mind seepeale.

“Mismoodi see ka parem oleks? Ma pigem oleks ise esimesena tapetud,” väristasin ma õlgu. “Muidu ma pean esiteks vaatama, kuidas sind ära süüakse, siis üritama natukene joosta, feilima ja siis saada ise ära söönuks,” tegin ma talle selgeks, et siiski oleks targem tagasi pöörduda.

Päeval läksime põllule tagasi, et teha kindlaks, mis sorti koll meid varitses.

Ei olnud miskit.

5f1d7096fc1911e2b93122000aaa04c4_7

Aga kangelasteod siiski jätkusid. Reisisime Tallinna tagasi ja esimese asjana jooksin ma pessu. Ümisesin dušši all parasjagu viisijuppi ja sheivisin, kui äkki märkasin kaenla all mingit imelikku täppi, nagu oleks sünnimärk või väike kärnake.

Pöörasin ennast rohkem valguse poole ja MIDA KURADIT PEAVAD MU SILMAD NÄGEMA, sünnimärgikesel on väikesed jalakesed! Mul ei ole kunagi elus puuki olnud ja mõte sellest, et mingisugune organism istub mu sees ja toitub minust ajas mind ropsima (sorri, Mari). Pesin ennast ülihelikiirusel ära ja jooksin Kardo ema juurde. Tõmbasin kohe poolalasti ja näitasin talle enda peatse surma põhjust. Ta arvas ka, et ehk peaks ikka traumapunkti sõitma, et need siis seal puugi eemaldaks.

Tulin ikkagi Kardole ka näitama ja see tubli mees näpistas mind natukene kaenlaaugust ja eemaldas puugi võidukalt. Ma olin päästetud!

Aga THERE’S MORE! Umbes pool tundi hiljem kudrutasin ma Kurge ja arvake, mis ilmus tema seljast? Jah, see oli suuuuur puuk. Ka selle võttis Kardo Kure seljast ära, ainult, et me ei saa päris täpselt aru, kas see sindrinahk tuli üleni välja. No loodame.

Ühesõnaga on Kardo juba 50% meie pere elanikest päästnud kohutavast puugisurmast.

Lõpetuseks pildike sellest, kuidas me teel Eestisse tahtsime teha ühel päevalillepõllul pilti, aga ma ei julgenud läbi taimede sinna minna. Noh, et äkki saan puugi või muu putukas katsub mind:

954327_10151752910004449_1238848387_n

Näitan siis juba glamuurset pilti, mille me siis sellise vaeva peale saime kah:

Edit: Joss tuli sülle kudrutama ja arvake, mille ma tema kaelalt leidsin :D Selle nokkis sedapuhku ära siiski Kardo emme. Oh neid sangarlikke pereonnaliikmeid.

Kaitstud: kuidas kõik imes ja siis enam ei imenud ka

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kuidas hakkavad suhted, ehk minu ja Kardo lugu

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

suhteteemad

6268990_460s

 

Tegelikult on see pilt minu meelest lihtsalt naljakas. Aga mu jutu point on hoopis see, et lugesin täna blogi, kus üks neiu oli äärmiselt rahul mingi uue kutiga, kes olevat niiivõrd eriline ja suurepärane ja one of a kind.

Ja ma lugesin seda listi, milles siis kirjeldas neid ainulaadseid omadusi, mis sellest tüübist siis sellise võrratu inimlooma teeb ja esimene mõte oli: “Ah kammoon, nägi tüüpi esimest korda, loomulikult tüüp pingutab, et ESIMESEL KAHEL PÄEVAL selline olla!”. Loomulikult veits armukadedalt, nagu ikka mul harilikult kombeks mõelda on.

Siis ma mõtlesin: “Issand, aga Kardo on ju IKKA selline, isegi peale peaaegu  poolt aastat!”. Ikka veits heldinult, nagu mul teinekord kombeks mõelda on.

Alles SIIS mõtlesin ma: “Ahh kammoon, möödunud on alles POOL AASTAT, loomulikult võiks mees vähemalt selle aja võrratu olla. Või vähemalt pingutada, et seda tunduda.”

Aga isegi parima umbusu korral tuleb tunnistada, et siiski päris hästi noh!

Ühesõnaga tulin ma siia jällegist kirjutama, kui tore on mu peika, aga asi lõppes ikkagi kurja pildi ja rohke irinaga.

The usual.

(Tegelt ei inise üldse, ainult pingutan, et tunduks, et inisen.)

 

mehel ikka alks näpus

Nädalavahetus on ikka megaimelik olnud, aga eks tuleb ära händelida. Eile käisime peiksiga S’i sünnal, mis oli oodatumast veelgi toredam, sest minu hing on nüüd ka ükskord rahul ja kõik tundub roosiline. Ehk karma ei saagi alati kõiki kätte?

20121208_224541