Category Archives: naljakas

Mari, lott ja kassid

Minu meelest ei ole Mari eriti veel ei minu ega Kardo näoga, kuigi kaks näo osa võin ma julgelt enda geenide süüks ajada. Esiteks on selleks Mari sügav lõug ja teiseks tema hurmav lotike.

20131014_180851Siin demonstreerib Mari uhkelt enda emalt päritud lotti, mis ka temal üsna pea poolde põlve ulatub. Noh, nagu mul ikka :)

Ei saaks öelda, et puuduksid ka ühised jooned Kardoga. Esiteks ei paista Mari mitte kunagi halvas tujus olevat. Isegi öösel ei ärata ta mind nutuga, vaid a)puhiseb ja nohiseb rahulolematult, et miks keegi teda juba toitma pole kukkunud. b) hakkab kõva häälega ja demostratiivselt enda kätt lutsutama, et kõik ikka teaksid, milleni ta suure näljaga langema on pidanud. KÄE SÖÖMISENI! Teiseks on ta pärinud oma isa säästlikuse – mõnikord oksendab ta endale suhu ja selle asemel, et väärt kraami välja sülitada, neelab ta selle daamilikult ja kokkuhoidlikult uuesti alla. Ja siis on endaga rahul ning naeratab enda hambutut naeratust.

20131015_103749

 

Kuna aga paljud uurivad, et kuidas Kassid Mari vastu võtnud on, siis noh. On nõnda, et neil on temast jumala ükskõik ja pigem ignoreerivad teda nii kõvasti kui jaksavad. Joosep vaatab teda teinekord sellise näoga, et “Ma ei tea, KES sa enda arust oled, aga ma TÄIEGA põlastan sind…” ja kõnnib minema. Isegi nuusutada ei taha ta Mari, sest just see väike elukas on süüdi selles, et Joosep nüüd vähem kudrutusi ja paitusi saab.

Ka Kurg on meeleheitel, ning on otsustanud inimesi natukene vähem karta, et kuskiltki armastust saada. Mari kardab ta selleest topelt. Praegu ka vedeleme voodis ja Kurg otsustas pressida ennast väiksesse vahesse minu jalgade ja voodiääre vahel, et ta jumala eest selle imeliku väikse eluka lähedale minema ei peaks. Kui aga olukord seda nõuab, siis ta keerab lihtsalt tagumendi lapse poole ja teeb näo, et teda ei eksisteeri:

20131015_102522

 

Kuidas aitavad kassid lapse saamiseks valmistuda?

Uurisin siin hiljaaegu, et kas lugejate seas oraakleid ka on, ja pean nentima, et osad teist on juba haledalt hävinud. MINA veel nii haledalt hävinud ei ole, sest mina ise pakkusin ka huupi 8dat. Kardo pakkus esialgu 13. kuupäeva, aga ma keelasin tal seda pakkuda, sest see tundub nii õnnetu number ja selgeltnägijate tuleproovis alles oli üks naine, kes rääkis, et ta lapsed sündisid ja surid 13dal. Seega, kallis Mari, kui vähegi võimalik, siis väldi seda kuupäeva. Ma olen NIIGI KAUA sind ENDA SEES hoidnud, et kogu see asi tulevikus nõnda veega alla lasta. Sest sina, mu kallike, pead elama IGAVESTI!

Ühesõnaga, on kaheksas ja mina ei sünnita. Kuigi õhtu tõepoolest on alles noor, aga ma tunnen ennast küll päris tavaliselt ja nagu ma aru saanud olen, sünnivad enamik lapsi ikka öösiti. Seega on mul iga hommik tunne, et ma olen midagi üle elanud ja jälle on ees üks päev, kus ma EI sünnita. Saatuse iroonia oleks nüüd, kui Mari millalgi päise päeva ajal otsustaks tulla, aga eks seda näitab vaid aeg.

Head koostööd teevad muidugi kassid, kes on otsustanud anda endast absoluutse parima, et meid lapse sünniks ette valmistada:

  • Nad karjuvad, kui soovivad süüa saada. Muidugi nad tahaks ju suht kogu aeg süüa saada.
  • Nad äratavad meid öö jooksul korduvalt üles. Kuna nad on öösiti suht hullumeelsed, otsustasime eile, et hakkame magamistoa ust öösel kinni hoidma, sest muidu peame nende ukse taga kräunuvate kassidega siis diilima, kui laps juba majas. Ehk siis eile õhtul diilisin ma sellega, kuidas mõlemad kassid, erinevatel kellaaegadel kurvalt ust kraapisid. Kurg lisas veel juurde enda kurva “mauuuuuu!” ja Joosep otsustas, et ta ei vajagi sisse laskmist ja hakkas hoopis lingile hüppama. Kaks korda pidin neid sealt ukse tagant peletamas käima. Homseks meisterdan ukse kõrvale veepüstoli.
  • Nad situvad ja haisevad. Olen kuulnud, et väikelastel sama komme?
  • Lõhuvad kõike, millele käpad taha saavad. Mitte vaid imikupõlveks ei valmista kassid sind ette. Ka päris väiksed põngerjad kipuvad kõike laiali tassima ja lõhkuma, eksole?
  • Nad ei oska asju jagada. Kui üks tuleb kaissu, otsustab teine, et tahab ka. Asi lõppeb kaklusega. Kui üks läheb kassimaja katusele peesitama, otsustab teine, et see paistab tõesti parim hetk seda teha olevat. Muidugi kulmineerub asi kaklusega.
  • Valmistavad mind ette füüsilisteks kannatusteks sünnitusel. Kurg eriti ei aita, aga Joosep paar korda päevas ikka abivalmilt kargab mulle kallale.
  • On hästi armsad. Siinkohal pean rohkem kiitma Kurge, kes hellalt, nõnda hellalt mulle sülle tuleb, nurru laseb ja on HÄSTI armas. Mmmm… nii nii armas…
  • On väga naljakad. Teate küll, kuidas beebid teevad naljakaid nägusid ja grimasse. Minu kassid seevastu aga komistavad, libastuvad, kukuvad ja hävivad nii paljudel viisidel et see pakub ka nalja. Kassid lihtsalt ON naljakad:

rasedusest lolliks läinud

Et siis selliste asjadega ma enda päevi mööda saadan…

20131006_221906

Tahtsin eile Kurele mütsi pähe panna, aga ta sai mu kurjadest plaanidest aru ja põgenes. Kuna KUSKILE tuli müts panna, tõmbasin selle Kardole rusika otsa.

20131007_105224

Täna tabasin Kure õndsa une pealt ja sain talle mütsi pähe tõmmatud! Jee!

20131007_105236

Wtf is that?!
20131007_105241

MIS MU PEAS ON?!

20131007_105245

Ok, üritan selle tükkideks närida20131007_105252 20131007_105257

I give up…

20131007_105316

Dude, what are you wearing?

20131007_105330

Let me help you with that

20131007_105340

It’s not coming off!20131007_105352 20131007_110139

Haha! I got it!

20131007_110152I hate my life…

Vaimuhaigus ja vana hea noorus

Mu kommentaariumisse on tekkinud uus ja huvitav kuju – Kristi. Tema kaks viimast kommentaari on olnud järgmised:

Mulle meeldib seda blogi lugeda sellepärast, et see näib eemalt nagu mõne ebastabiilse hüsteerilise pidevalt rahulolematu kollast sappi pritsiva naisehakatise märkmikuna. Kõik kirjutatakse avalikult välja, mis sülg suhu toob, seda eelnevalt ajurakkudega kooskõlastamata ja läbi mõtlemata – ei mingeid piire ja taktitunnet. Mõned võivad seda tõesti aususeks ja siiruseks nimetada, musta huumori alla see sisu kahjuks ei kvalifitseeru, sest intelligentsed sarkastilised inimesed oskavad sarkastitseda ja iroonitseda kellegi nimesid ja isikuandmeid nimetamata, asju üldistades ja huumoriraami pannes. On hea, et sa oled kõikidest oma sugulastest ja teistest rasedatest peajagu kõrgemal ja parem!

Minu jaoks tundub siinne tekst pigem vaimse ebaküpsuse väljendusena, aga sõnavabandus on meil tõesti ehk võid ükskõik keda ükskõik, mis sõnadega oma isiklikul lehel solvata ja sõimata :) Tunnen end alati paremini ja kindlamini, et niimoodi ei märatse ja närvid läbi pole, kui sinu väljaelamistest loen, kuigi endal ka keeruline lapsepõlv selja taga, mis oleks võinud vabalt neuroosi või mõnda muud sügavamat vanusega progresseeruvat psühhohaigust tekitada.

Esiteks mulle tundub, et inimene ise tunnistab, et talle väga meeldivad pidevalt rahulolematud inimesed. Mina, muuseas, olen väga harva rahuololematu või õnnetu, kuigi seda on vist raske uskuda, sest ma nõnda palju vingun :D Naljakas on aga see, et minu jaoks ei võrdu vingumine rahulolematusega. Ma võin ju olla närvis natukene, aga ma ei ole kindel, kas seda just psühhohaiguseks lugeda saab. Samas tekib mul väike mure “Kristi” enda vaimse tervise suhtes, sest ta räägib nii südamest, kuidas ma olen talle väga vastumeelne, aga ometi ikka käib siin iga päev lugemas. Huvitav, kas Kristi räägib iga päev, kuidas ta vihkab lastepornot ja siis vaatab seda iga päev, silm punnis? Heh… Ja mina olen see, kellel ta psühhohaiguse diagnoosinud on. Nüüd aga teise kommentaari juurde:

Ma soovitan sul oma blogiga mõne kirjastuse poole pöörduda ja küsida, kas nad tahaksid sinu elutõed paberile sisse raiuda. Mõtle, kui kuulsaks sa siis saaksid! Ma järjekordselt toonitan, et ma loen sinu sapikaussi tõelise huviga ja kirega, suur kummardus ja aitäh, sest see ülestähendus meenutab oma sisult ja kvaliteedilt märkmeid/päevikut ravil oleva naise elust. Kui mul endal taolised sümptomid esineksid, oleksin juba ammu googeldanud bipolaarset isiksusehäiret + antisocial personality disorder. Internetis on hullult palju materjali.

Mul oli koolis kunagi üks tüdruk, teistest peajagu pikem ja tugevam, osava keelekasutusega, kes pidevalt mõnitas neid lapsi koolis, kes tulid õppeasutusse riided pesemata, mingi odava toidu (kilu) järgi lõhnates või kellel polnud korralikke pastakaid, pliiatseid ja vihikuid. Ta keskendus tihtipeale halbadest peredest pärit lastele, kellele oli saatus juba niigi liiga teinud.

Ta ei kulutanud energiat omavanuseliste või – suuruste peale, alati noris väiksemaid ja nõrgemaid, ja tal oli uskumatult suur järgijate ja austajate seltskond. Enamjaolt seetõttu, et väiksemad(nooremad) ja rumalamad kartsid, et kui nad selle bully tüdruku sõbrad ei ole, siis osutuvad ise tema mõnitusohvriks. Sellepärast ümbritses seda inimest alati suur võlts austajaskond, kes kõik kiitsid teiste mõnitamist ja kiusamist takka. Nii kui tüdruk selja pööras või koolist puudus, oli iga tema järgija suuteline talle kirve või midagi suuremat selga lööma.

Tänan selle eest, et vaevusid minu hingepiinasid ära kuulama.

Naljakal kombel (aga mida mina tean, vana vaimuhaige, nagu ma olen) tundub see vaene Kristi palju kibestunum, kui mina iial olnud olen. Ilmselgelt narris keegi hiiglane teda koolis kilunäoks vms ja sellest on tekkinud mingisugused hingelised armid. Võib-olla ei ole ka, aga kui nõnda netist diagnoosi googeldada, nagu ta ise soovitab (ja arvatavasti ka siis endale teinud on) ei pruugi alati saada adekvaatseid tulemusi. Mina arvasin pool aastat, et mul on maovähk, kui ma ükskord kõhuvalu googeldasin, nii et, Mallukas EI SOOVITA :D Kristile infoks, ma muuseas juba kirjutan raamatut. Ega ma sellega kaugele jõudnud pole, aga julge pealehakkamine on pool võitu!
Ja kui see raamat väljas on, siis saab Kristi selle endale osta ja pisaraid valades lugeda. Noh, sellepärast, et nii rõve ja vastik on, aga PEAB. Sest muidu hakkan kiusama ja annan peksa :))

Muuseas, ma lubasin eelmise postituse lõpus rääkida natuke välimusest ja mulle tundub, et siinkohal on õige aeg teile näidata, milline ma pubekana välja nägin. Võiks öelda, et ANNAKS JUMAL, et Mari ei peaks aastaid nii rõve olema, kui mina seda omal ajal olin. Naljakal kombel ei arvanud ma siis kunagi, et mu välimusel midagi viga oleks, vaid olin ka siis veendunud enda hurmavas ilus. Ah, ilmselgelt juba varajases eas vaimuhaige :D Aga nüüd NAUTIGE MU HURMAVAT ILU:

PQAAAADyqx4sSShvwgVNbmkJbwQExdNhMQrv5iGPne_mE420jdASAyjBgJIoZtgfGVMrIcWLTVy-bzgM5m9apxBFO7UAm1T1UA306fOwHjq7dVpZDw9jpApvR44U PQAAABLpgdPwp92AtoZw7JZtOosO7Gy3XgwHJJz91A0BW7GMtGFtJL0krk_FtPjIRY8Jb63oYW904WS4A2felvwG-JwAm1T1UKujm6PbPG44pViFlBy6TTRicrHX PQAAANIcMZWbJUCo-3_Dxdsc9JNs1pFRRhzG712aaLwJ8UP70kKNkm0_Na2j_0tFUaeFBjggYaNoUqgauRgC3TlKRZwAm1T1UCdj3svER3Z8yIjXTntHElhulc-T

 

kuidas ma väikelapsi päästsin

Täna räägin ma väiksese loo, kuidas ma eile Rimis tillukese poisi ära kadumist ennetasin.

Käisin Kardole õhtusöögiks tavaari ostmas ja mulle jäid silma üks vana tädi ja tema lapselaps. Poiss oli ise nii tilluke (3-4) ja vuras ringi üüratult suure tõukerattaga. Tahtis vanaemale kõiksugu erinevad marineeritud kurke korvi tõsta ja ühesõnaga jauras piisavalt, et ma neile korraks tähelepanu pöörasin.

Ok, tegin oma ostud ära ja hakkasin maksma, kui näen, et turvatöötajast vanem naisterahvas juhatab väikest poissi poest välja ja räägib: “Siin ei tohi tõukerattaga sõita. Tule kohe välja! Kas sa oled siin koos oma vanematega?”. “Ei ole,” kinnitab poiss ausalt. “Kas sa koju oskad minna?” küsis turvatöötaja juba tülpinult. “Jaa oskan küll,” ütles poiss uhkelt. “Kõigepealt lähed trolli peale ja siis lähe…”. “No vot, siis mine koju!” ütles turvatädi ja suunas poissi juba välisukse poole. Poiss väga sõnakuulelikult hakkaski ennast siis väljapääsu poole tõukama, kui ma hüüdsin, et ärge teda ikka üksi õue laske, et ta on siin poes koos vanaemaga.

“Kas oled koos vanaemaga?” küsis turvatädi nüüd natukene hirmununa.

“Olen küll,” naeratas poiss talle väga laialt vastu.

“Aga…miks sa enne ei öelnud?” läks turvatöötaja jälle pahaseks.

“Sa ju küsisid, kas ma olen emmega,” seletas poiss talle nagu lollile.

“Nojah. Aga poes ei tohi ikka rattaga sõita! Nüüd pead siin oma vanaema ootama, kas said aru?”. Turvanaine ei julenud enam ta kõrvalt igatahes ära minna, mõelda vaid, kui tema süü läbi väike poiss hakkabki trolliga koju sõitma eksole. Endal vanaema hüsteeriast juukseid peast kiskumas ja poissi poest otsimas.

Maksin oma asjad ära ja läksin koju, samal ajal ootas väike poiss kõikidele naeratades oma vanaema :D

trollirööts, kummut ja tupsumasin

Mul on juba kolm nädalat notes’ides olnud märksõna “trollirööts” ja kuigi ma tulin tegelikut oma kummutist rääkima, siis ma räägin selle trolliröötsu loo ikkagi kah ära.

Umbes kuu aega tagasi sõitsin mina trollis. Ei, seekord suutsin reisida ilma uriinianumateta ja sitatükke korjamata. Kuulasin rahulikult mussi kui äkki Mari ennast kuidagi sees ringi keeras ja veel sellise intensiivsusega, et ma lasin valla maailma kõige suurema röhatuse. See päriselt kõlas, nagu…nagu midagi sellist, mille ma just juutuubist leidsin.

Nii ja nüüd kujutage, mis näoga ma seal trollis EDASI istusin. Ma olin vaid tänulik selle eest, et see tuli sealt otsast, mitte kuskilt mujalt. Üsna nadi oleks olnud ennast trollis ka muidugi täis kusta või sittuda, aga niimoodi metslase kombel röhitseda oli ka naljakas.

Inimesed trollis arvasid kindlasti, et ma olen puhtahull või narkomaan. Kõigepealt röötsatan nagu vana mees ja siis kihistan omaette daamilikult naerda.

Oh kui mõnus on olla rase ja sheerida oma keha väikese tulnukaga. Just delightful!

Rääkides juba sellest väikesest monstrumist, siis kuna kummuti saime talle valmis, siis mõtlesin, et kena oleks ju ta riided ka sinna sisse panna. Mõtlesin päeva, mõtlesin kaks, nädala pärast ajasin kargu alla ja asusin tegudele.

Kõigepealt võtsin ma välja ma uue suure sõbra- tupsumasina! Üritasin kahe beebisoki peal teile demonstreerida, mismoodi ta töötab, natuke peaks ju aru saada olema? Igatahes ma veetsin ikka jupp aega sellega põristades ja tupse korjates :D

20130929_141605 20130929_150409 20130929_150417 20130929_150428

Ja kui esimesed sahtlid said korralikult suuruste järgi hunnikusse, siis viimasega andsin alla ja pressisin kõik arusaamatud esemed sinna sisse :D Aga vähemalt on asjad kummutis!

20130929_150446Nüüd oleks mul veel vaja mähkimisalust ja beebitekile tekikotti. Mul on saadud kaks beebitekki ja need on sellises imelikus mõõdus, et ükski kott neile paras pole :(

 

õige naine sünnitab põllul!

Ei ole mingi üllatus, et tänagi ajasid mind üles mu kaks parimat sõpra – kõrvetised ja pissihäda. Mul polnud midagi paremat teha ka pärast, seega hakkasin telefonis meile lugema ja tsillisin Facebookis ja tõmbasin endale igaks petteks tuhude lugemise appi ja lõpuks jõudsin otsapidi Delfi Naistekasse, kuhu eile õhtul kolumnike üles läks.

Hakkasin siis kommentaare lugema ja no nagu ma arvasingi, siis leidus ikka mõni, kes arvab, et ma olen üks kohutav vingats, kes võiks ikkagi kiirelt aborti teha, sest pole ilus niimoodi vinguda. Mis mõttes ma vajan MEHE ABI riietumisel? ÕUDNE! Või et ei saagi kummarduda? Õudne joriseja olen ikka. Asju peaks huumoriga võtma! Kahjuks mina huumorit ei mõista, seetõttu ma vedelengi teinekord päevi palja perssega ja ootan, kuni Kardo mind riietada suvatseb. Mis seal ikka. Vanasti olid kõik inimesed palja perssega ja ei pidanud seda üldse suureks asjaks.

Parim kommentaar oli aga see, et kas ma ikka tean, et vanasti sünnitasid naised põlluveerel, viisid vahepeal vastsündinu koju lambanahale puhkama ja põllule tagasi. Vot SEE on naine, eksole. Null vingumist ja halamist. Ei noh, tõesti ma usun, et see nii oli ja tõesti tragid naised olid omal ajal, aga kas tõesti keegi loll arvab, et mõnele naisele MEELDIS põlluveerel sünnitada ja 5 tunni pärast kartuleid edasi kõblata? :D

Et nad jumala eest ei teinud seda sellepärast, et olukord seda nõudis, vaid neile siiralt nii väga meeldis põllul rabada, et sünnitusel tuli lausa pisar silma. Mitte sellepärast, et vao vahel ebameeldiv ja valus sünnitada, vaid sellepärast, et väärtuslik kõplamise aeg läheb lihtsalt heast peast raisku!

Mul on siin õismäel K-rauta kõrval üks karjamaalapike, ehk peaks ka seal omadega ühele poole saama, et ikka selle “tõelise naise” tiitel kätte saada? Ilma küll ei tahaks jääda.

Aga natuke olen mina ka hea naine (kui seda üldse võimalik uskuda), sest suurest igavusest tegin ma Kardole hommikusööki:

1372782_10151871775059911_1003789385_n