Category Archives: noorus

Vaimuhaigus ja vana hea noorus

Mu kommentaariumisse on tekkinud uus ja huvitav kuju – Kristi. Tema kaks viimast kommentaari on olnud järgmised:

Mulle meeldib seda blogi lugeda sellepärast, et see näib eemalt nagu mõne ebastabiilse hüsteerilise pidevalt rahulolematu kollast sappi pritsiva naisehakatise märkmikuna. Kõik kirjutatakse avalikult välja, mis sülg suhu toob, seda eelnevalt ajurakkudega kooskõlastamata ja läbi mõtlemata – ei mingeid piire ja taktitunnet. Mõned võivad seda tõesti aususeks ja siiruseks nimetada, musta huumori alla see sisu kahjuks ei kvalifitseeru, sest intelligentsed sarkastilised inimesed oskavad sarkastitseda ja iroonitseda kellegi nimesid ja isikuandmeid nimetamata, asju üldistades ja huumoriraami pannes. On hea, et sa oled kõikidest oma sugulastest ja teistest rasedatest peajagu kõrgemal ja parem!

Minu jaoks tundub siinne tekst pigem vaimse ebaküpsuse väljendusena, aga sõnavabandus on meil tõesti ehk võid ükskõik keda ükskõik, mis sõnadega oma isiklikul lehel solvata ja sõimata :) Tunnen end alati paremini ja kindlamini, et niimoodi ei märatse ja närvid läbi pole, kui sinu väljaelamistest loen, kuigi endal ka keeruline lapsepõlv selja taga, mis oleks võinud vabalt neuroosi või mõnda muud sügavamat vanusega progresseeruvat psühhohaigust tekitada.

Esiteks mulle tundub, et inimene ise tunnistab, et talle väga meeldivad pidevalt rahulolematud inimesed. Mina, muuseas, olen väga harva rahuololematu või õnnetu, kuigi seda on vist raske uskuda, sest ma nõnda palju vingun :D Naljakas on aga see, et minu jaoks ei võrdu vingumine rahulolematusega. Ma võin ju olla närvis natukene, aga ma ei ole kindel, kas seda just psühhohaiguseks lugeda saab. Samas tekib mul väike mure “Kristi” enda vaimse tervise suhtes, sest ta räägib nii südamest, kuidas ma olen talle väga vastumeelne, aga ometi ikka käib siin iga päev lugemas. Huvitav, kas Kristi räägib iga päev, kuidas ta vihkab lastepornot ja siis vaatab seda iga päev, silm punnis? Heh… Ja mina olen see, kellel ta psühhohaiguse diagnoosinud on. Nüüd aga teise kommentaari juurde:

Ma soovitan sul oma blogiga mõne kirjastuse poole pöörduda ja küsida, kas nad tahaksid sinu elutõed paberile sisse raiuda. Mõtle, kui kuulsaks sa siis saaksid! Ma järjekordselt toonitan, et ma loen sinu sapikaussi tõelise huviga ja kirega, suur kummardus ja aitäh, sest see ülestähendus meenutab oma sisult ja kvaliteedilt märkmeid/päevikut ravil oleva naise elust. Kui mul endal taolised sümptomid esineksid, oleksin juba ammu googeldanud bipolaarset isiksusehäiret + antisocial personality disorder. Internetis on hullult palju materjali.

Mul oli koolis kunagi üks tüdruk, teistest peajagu pikem ja tugevam, osava keelekasutusega, kes pidevalt mõnitas neid lapsi koolis, kes tulid õppeasutusse riided pesemata, mingi odava toidu (kilu) järgi lõhnates või kellel polnud korralikke pastakaid, pliiatseid ja vihikuid. Ta keskendus tihtipeale halbadest peredest pärit lastele, kellele oli saatus juba niigi liiga teinud.

Ta ei kulutanud energiat omavanuseliste või – suuruste peale, alati noris väiksemaid ja nõrgemaid, ja tal oli uskumatult suur järgijate ja austajate seltskond. Enamjaolt seetõttu, et väiksemad(nooremad) ja rumalamad kartsid, et kui nad selle bully tüdruku sõbrad ei ole, siis osutuvad ise tema mõnitusohvriks. Sellepärast ümbritses seda inimest alati suur võlts austajaskond, kes kõik kiitsid teiste mõnitamist ja kiusamist takka. Nii kui tüdruk selja pööras või koolist puudus, oli iga tema järgija suuteline talle kirve või midagi suuremat selga lööma.

Tänan selle eest, et vaevusid minu hingepiinasid ära kuulama.

Naljakal kombel (aga mida mina tean, vana vaimuhaige, nagu ma olen) tundub see vaene Kristi palju kibestunum, kui mina iial olnud olen. Ilmselgelt narris keegi hiiglane teda koolis kilunäoks vms ja sellest on tekkinud mingisugused hingelised armid. Võib-olla ei ole ka, aga kui nõnda netist diagnoosi googeldada, nagu ta ise soovitab (ja arvatavasti ka siis endale teinud on) ei pruugi alati saada adekvaatseid tulemusi. Mina arvasin pool aastat, et mul on maovähk, kui ma ükskord kõhuvalu googeldasin, nii et, Mallukas EI SOOVITA :D Kristile infoks, ma muuseas juba kirjutan raamatut. Ega ma sellega kaugele jõudnud pole, aga julge pealehakkamine on pool võitu!
Ja kui see raamat väljas on, siis saab Kristi selle endale osta ja pisaraid valades lugeda. Noh, sellepärast, et nii rõve ja vastik on, aga PEAB. Sest muidu hakkan kiusama ja annan peksa :))

Muuseas, ma lubasin eelmise postituse lõpus rääkida natuke välimusest ja mulle tundub, et siinkohal on õige aeg teile näidata, milline ma pubekana välja nägin. Võiks öelda, et ANNAKS JUMAL, et Mari ei peaks aastaid nii rõve olema, kui mina seda omal ajal olin. Naljakal kombel ei arvanud ma siis kunagi, et mu välimusel midagi viga oleks, vaid olin ka siis veendunud enda hurmavas ilus. Ah, ilmselgelt juba varajases eas vaimuhaige :D Aga nüüd NAUTIGE MU HURMAVAT ILU:

PQAAAADyqx4sSShvwgVNbmkJbwQExdNhMQrv5iGPne_mE420jdASAyjBgJIoZtgfGVMrIcWLTVy-bzgM5m9apxBFO7UAm1T1UA306fOwHjq7dVpZDw9jpApvR44U PQAAABLpgdPwp92AtoZw7JZtOosO7Gy3XgwHJJz91A0BW7GMtGFtJL0krk_FtPjIRY8Jb63oYW904WS4A2felvwG-JwAm1T1UKujm6PbPG44pViFlBy6TTRicrHX PQAAANIcMZWbJUCo-3_Dxdsc9JNs1pFRRhzG712aaLwJ8UP70kKNkm0_Na2j_0tFUaeFBjggYaNoUqgauRgC3TlKRZwAm1T1UCdj3svER3Z8yIjXTntHElhulc-T

 

Kaitstud: südamlikkusest ja muust säärasest

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Soovinädal: kuidas ma Aussi läksin

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

soovinädal: mina ja Kardo

Sel nädalal tuleb iga postitus nii, et teema valib eelmise posti esimene kommentaar. Neljas soovinädala postitus pidi olema mu ülejäänud korterist, aga kuna siin on veel nipet-näpet teha, siis lükkan selle natukene edasi, sest muidu jääks ju soovinädal seisma. Valisin hoopis sellise teema, kus keegi palus kirjeldada, mida me Kardoga üldse teeme ja kas/kuidas me tülitseme . Hakkame siis aga pihta.

Need inimesed, kes on ühinenud Malluka Facebooki lehega, on kindlasti juba Kardo suurimate pärlitega kursis. Kuna on vist veel paar lolli siin maamunal, kes aga sellega liitunud pole, siis panen need parimad palad ka siia üles, sest need suht täpselt kirjeldavad meie igapäeva:

Mina: Vaata, Kardo, kui paljudele juba fesaris su žest meeldis (viidates siis sellele, et mingi 30 inimest kohe laikisid seda rauapilti – kuna mul oli rauapuudus, siis Kardo googeldas asju, mille sees on raud ja tõi mulle neid kõiki!)

Kardo: Mis see žest on?
Mina hakkasin naerma ja arvasin, et ta teeb nalja.
Kardo(segaduses): Misasi siis? Kuus või? Kaheksa?
Mina(ka segaduses): Mis kuus või kaheksa?
Kardo: žest, sjemm, voosjem?

***

Skoorisin eile Beebicentrist selle pika “imetamispadja”, mida saab täiega kaissu võtta ja on maailma kõige mugavam asi, millega rase magada saab. 
Ma: Kui ma kunagi kuskile ööseks ära lähen, siis sa võid sellega magada.
Kardo(eriti šokeeritult): KUHU sa siis lähed?
Ma: Elus üldse või? Tahad, et ma loen sulle kõik kohad ette, kuhu ma näiteks lähima viie aasta jooksul ööseks lähen?
Kardo: Aa, ma tean küll! Kätule külla!
Ma: Arvad, et ma lähen Kätule ööseks külla?
Kardo (juba eriti segaduses): No aga KUHU SIIS?!

Ilmselgelt arvab Kardo, et naise koht on kodus ja köögis. KUHU ma jumala eest oma elu jooksul ikka veel ronin.

***

Mina: Mine too voodipesud pliis.
Kardo: Ainult siis kui sa naljakat nägu teed!
Mina siis teen eriti rõveda näo, kus mul lott maani hängib.
Kardo: Näh, see on ju su tavaline nägu.

***

Mina (vaadates ühte naist, kes Maxima ees oma tütart vankrisse tõstab): Mulle hakkavad need vankrid aina enam huvi pakkuma.

Kardo: Mulle hakkavad need väiksed tüdrukud aina enam huvi pakkuma!

Mina: Ma arvan, et sa ei peaks seda kõva häälega ütlema…

Aga tõsi ta on, et suurema osa ajast me lihtsalt mängime lolli. Näiteks mingi hetk vestlesime me teineteisega ainult kokasaadete keeles (sest me vaatasime korraga Masterchefi ja My Kitchen Rulesi NONSTOP). Siis tuli ette meil selliseid smse:

Kardo: Mallu, keegi sööb tööl ühepajatoitu ja see lõhnab niiii hästi. Mis sa arvad, kas sa tahaksid ka seda teha täna?
Ma: Iuuu, ma vihkan seda :(
Kardo: Ma tean, aga ma mõtlesin, er kui sa seda ise teed, siis maybe you can get the flavours right and cook it to perfection. You must balance the flavours!
(Ma tegin ka talle seda kuradi ühepajatoitu, aga välja kukkus kogemata ikka supp :D)

Järgmine päev:

Ma: Kle kallikene, kui sa veel kolmandat päeva unustad prügi välja viia, siis ma panen sulle kuresitta padjale. Laav ju!
Kardo: Mul hommikul oli nii kiire ja mõtted mujal, kui koju jõuan siis viin. Laav juu babes.
Ma: Babes, this is a DISASTER! Rõdu haised nagu kassisitt ja kalad :D
Kardo: Babes, we can fix this, we must balance the flavours!

***

(Siis kui ma rauapuudusega siin haiglas olin)

Kardo: Me peame su rauapuuduse korralikult käsile võtma! Toon kõike, mida sa ütled, et ma tooks!

Ma: Too kassipoeg!

Kardo: Ma tahaks näha, kuidas sa selle ära sööd…

Ja ma võin täitsa 100% ausalt öelda, et me ei tülitse kunagi. Kui üldse, siis tegelen siin majas tülitsemisega mina ja kuradi Kardo ei lase mul seda kunagi kuigi pikalt teha, sest ta on maailma kõige sitem tülitseja. Ta lihtsalt NÕUSTUB KÕIGEGA!

Ütleme näiteks, et ma algataks tüli sellest, et nõusid keegi ei pese ja põrand on ka pühkimata ja üldse pean mina kogu aeg kassi liivakasti koristama ja see on EBAAUS!

Mida vastaks Kardo? Eks ikka seda, et OTSELOOMULIKULT on see ebaaus. Kinnitaks mulle, et on olnud viimane tõbras, sest ei ole põrandat pühkinud ja siis läheks peseks kõik nõud ära. No kurat küll, KUIDAS ma nii tülitseda siis saan?!

Jah, ma olen täiesti kursis, et Kardo on üks harukordne mees. Alles ükspäev sain Malluka lehele sellise kirja: “mu sõbranna on lummatud su mehest  mingi mitu korda juba nädala jooksul kirjutanud pärast su kirjutise lugemist: kardo on ikka niiii hea mees.. :D:D ja just jälle. aga olgem, ausad, on ka :D”

Näitasin siis Kardole ka seda kirja, kes esiteks tundis kohe vaese sõbranna üle muret, et kas temal on siis nii sitt mees, või mis. Siis aga nentis: “Eks ma ikka kogu aeg proovin ikka PARIM mees olla” ja mugistas naerda.

On inimene. Mina küll ei proovi kogu aeg parim naine olla :( Samas, ükskord ostsin ma terve külmkapi erinevaid õllesid täis, et Kardol hea tuju oleks. Mitte, et tal kogu aeg hea tuju oleks. Või siis üritan ma teda pidevalt purjus hoida, et ta aru ei saaks, et ma olen üks grumpy, needy ja jorisev rase eit? Who knows.

Igatahes ei pane ma imeks, kui mingisugused trussikumiisud ja jumal teab, kes veel ikka Kardokese pärast armuvalus on, sest kui ma ise selline emotsioonitu ja südametu eit poleks, siis mu süda ka sulaks, kui Kardo aina räägib Marist.

“Ma tahaks, et ta juba välja tuleks, et ma saaksin tema eest hoolitseda. Praegu saad ainult sina kogu lõbu endale!” jonnib Kardo teinekord.

No on mees. Aga eks see hea mehe leidmine on minu meelest suht enda iseloomu taga kinni ka. Mul ei saakski olla armukadedat meest, kes minuga möliseks suvaliste asjade peale, sest ma LÄHEKS NII NÄRVI! Naised on selle jaoks leiutatud, et neid kallistada ja paitada ja hoida ja aidata, arvan mina. Õnneks Kardo kah :))

Ma hea meelega paneks siia teile pildi sellest, kuidas me Kardoga pühapäeval näomaske tegime, aga kahjuks ma näen sellel välja nagu keegi, kes on hiljuti esimese astme põletushaavad näkku saanud, seega jääb ära.

20130728_144059Leidsin hoopis selle pildi ja kujutage ette, ka selle juurde käib oma “omgkardoonniiheamees” stoori.

Me olime Krimmis, kus me mõtlesime minna randa. Rand oli aga meie kodust üsna kaugel, seega käisime enne ka turu peal ja söömas ja kõndisime üsna palju ringi, seega ma olin lõpuks juba päris väsinud. Helistasime siis Kardo vennale ja Assole, et nad meid randa juhataks ja hakkasime astuma. Ja kuradi kõnnime ja kõnnime ja ikka neid ei leia ja mina väsisin iga sekundiga aina rohkem, kuni lõpuks hakkasin vaikselt jorisema.

Pärast 20 minta VEEL kõndimist kasvas mu jorin üle suureks halaks ja ma röögatasin, et mina ei taha enam käia, hakkasin nutma, viskasin oma kübara maha ja jooksin dramaatiliselt eemale.  Kardo tuli mulle järgi ja kaisutas mind, kuni ma enam hüsteeriliselt ei nutnud ja ütles, et ma ühe pingi peale istuks ja teda ootaks, et ta ise läheb otsib nad üles, et ma ei peaks ilmaasjata käima.

Nõnda ta siis läks. Mina ostsin endale üüratu pudeli baltika nulli ja istusin vihaselt pingi peale. Mida kauem ma seal istusin, seda rohkem viha täis ma jälle läksin, sest kui Kardo nii kaua ära oli, tundus loogiline, et ta kurat kõnnib nii kaugele ja mu jalad olid nii väsinud ja ma tahtsin lihtsalt ka ÜHE KORRA PÄIKSEGA randa minna, kas tõesti oli seda palju palutud? Mul oli niii hale endast lihtsalt.

Ja siis saabus Kardo. Külgistmega jalgrattaga. Ja ütles, et kuna see on 10 minta jalutamist, siis ta laenutas selle, et ma sinna kõndima ei peaks.

Ütleme nüüd kõik kooris AWWWW.

 

Kõik, mida sa pead teadma rasedusest ja lapse saamisest

Juhtusin täna Merje õe blogisse ja tahtsin kohe oma FB’is tema viimast postitust sheerida. Paraku ütleb FB, et see link on midagi, mida postitada ei tohi. No kui ei tohi, siis ma pean teiega ikka jagama ühe noore naise nägemust rasedusest, sünnitusest ja lapse kasvatamisest.

Ütleme ausalt, et oleks ma 7 kuud tagasi SELLIST tõde teadnud, siis oleks ma kindasti abordikliinikusse aja kirja pannud. Paraku ei olnud auväärt Diana veel siis oma tarkusi jaganud ja nõnda ma, vana loll, ikkagi rasedaks jäin…

1. Mingi suvaline vend keerab neiule kuskil peol tite taha ning olles kuulnud ta rasedusest unustab ta neiu olemasolu ja kaob kuskile ära. Paremal juhul jääb 14-16-aastane rasedaks oma 25-aastasest mehest, kes teda väidetavalt hullult armastab. Mängitakse maksimaalselt paar aastat kodu ja siis väsib mees kahe tite eest hoolitsemisest ning lahkub.  

Siinkohal räägib Diana vist rohkem alaealistest, kes on juhuslikult rasedaks jäänud, kuigi ma ei saa aru, miks rasestumine just peol peaks toimuma. Aaa, sest alakatel pole oma kodu ja siis nad saavadki ainult peol bängida? Samas 25-aastasel mehel võiks ikka enda pleiss olemas olla, või mis?

2. Kui ema oma tütre rasedusest kuuleb, on ta kas väga-väga kuri või soovitab oma 15-aastasel tütrekesel laps ikka alles jätta, sest abort on ju sama mis inimese tapmine. Mõlemal juhul jäetakse laps alles, vahet ei ole, et haridustee jääb pooleli ja et laps lapsega midagi teha ei oska. Peaasi, et aborti ei tee.


Ma küll ei ole 15-aastane ja väga kuri mu ema ka just ei olnud, kui ta kuulis, et ma rase olen, aga õnnest ta käsi ka kokku ei tagunud. Ja ausalt, ega ma oma 23 eluaastaga ka ei oska praeguse seisuga lapsega mitte midagi teha.

3. Ma reaalselt ei kujuta ette, kust pärinevad jutud sellest, kui imeilusateks naisterahvad rasedatena muutuvad, sest peaaegu iga rase naine (või rase laps) näeb need 9 kuud välja rõvedam, kui kunagi varem. Paljud ei vaevu rasedatena isegi kõige primaarsemaid asju enda hügieeni korrashoidmiseks tegema. See on kohutav.

Ma ka ei kujuta ette, KUIDAS see saaks võimalik olla, et rase naine ILUS olla saaks? Kindasti nad kujutavad seda endale ette, sest tegelikult näevad nad välja nagu midagi, mis on 4 kuud järves ligunenud. Aga nüüd tõele au andes pean nentima, et tundsin ennast esimesed raseduse 7 kuud ikka IMEILUSANA. Noh, see võis ainult mu enda peas ka kinni olla, sest kes see ikka tahaks tunnistada, et ta rõve on. Või siis Kardo, kes mulle näkku valetas, et ma ilus olen. Või mu “pugejad” blogilugejad, kes kirjutasid mulle teinekord, et “icc icc sa nii ilus rase!”, aga olgu need valed või mitte, mina uskusin ja tundsin ka ennast nii.  Esiteks sellepärast, et ma sain oma kõhukesega lõpuks kanda igasugused ümber riideid, mis muidu mu voltidel vohada oleks lasknud ja üldse on minu meelest mu (praeguseks üüratu) kõht nõnda ilus. Selline ümmargune ja sile ja ok, ok natukene karvane kah, aga mis sääl ikka.

Aga noh, 9. kuud rase olles pean ka sellega nõustuma, et tõepoolest olen ma käinud poes niimoodi, et mu juuksed on rasvased ja näos pole grammigi meiki ja mu kõnnak on selline, nagu ma oleks äsja püksi sittunud, aga see on pigem erand kui reegel. Lihtsalt teinekord on VAJA minna poodi, isegi kui su kõik ribid valutavad, jalanõud ei mahu jalga, pissihäda ei lähe ka siis ära, kui sa iga 3 minuti tagant pissid ja näpud on nii paistes, et ei saa midagi kättegi võtta. Aga mis ma siis teha saan, kui mul on vaja minna? Jääma koju, sest ma olen liiga rõve ja kisun rasedate mainet alla :D?

Ja olgem ausad, mul on tõesti jumala pohhui, milline ma välja näen. Mis siis ikka saab? Mingi POISS VAATAB MIND ja mõtleb, et küll on rõve eit?! Issand, mis siis saaks?! Või vaatab mind mingi piff sitahaisunäoga? OMG!
3. Naisterahvas tunneb end 9 kuud nagu sitt – kõik need kõrvetised ja hommikused oksendamised ja valud ja füüsilised piirangud. 

Amen, sister!


4. Paljud rasedad lapsed ei hooli olenemata sellest, kuidas nad pidevalt oma armastusest loote vastu räägivad, oma tulevase beebi tervisest absoluutselt. Neile ei lähe korda, et raseduse ajal ei ole okei suitsetada, alkoholi või/ja narkootikume tarvitada ega kiirnuudleid otse pakist süüa. 

Tõsijutt, mõned inimesed tõesti ei suuda ennast kontrollida, aga ma usun, et enamik naisi, kes lapse ikka sünnitada otsustavad, suudavad ennast 9 kuud taltsutada ja heroiini ning kiirnuudlid ajutiselt silma alt ära panna.
5. Koolid jäetakse viienda (või äärmisel juhul kuuenda) kuu pealt pooleli tuues vabanduseks, et ei ole jaksu või midagi veel debiilsemat. Kui kehalise tundide ajal jalutama minnakse, siis rase ei lähe, sest see on kahjulik lapse tervisele. Suitsetamine ei ole kahjulik, aga värskes õhus viibimine on?

Eeh, aga seda jaksu ju tõesti ei pruugi olla. Jalutamise jaoks ikka ehk võiks leida kuskilt, aga mul on tunne, et siin on mingi isikik teema kellegi suitsetava rasedaga, kes ei taha kehalises käia :D
6. Rase laps peab end oma eakaaslastest oluliselt targemaks sel lihtsalt põhjusel, et ta on rase. Vahet ei ole, kui rumalat juttu kõnealune isik räägib või kui ebaküpsed on tema arusaamad elust. Kui titt taha on keeratud, avardub lapse mõistus automaatselt. Kõik muutuvad megatargaks. Ausalt.


7. Olles välja kannatanud need 9 rõvedat kuud minnakse sünnitama, mis on lihtsalt KÕIGE valusam asi terves maailmas. Kui pärast mitut tundi pressimist ja meeletut valu imik lõpuks väljas on, tahab noor ema limase ja verise imiku kohe enda kätte võtta, pesta pole vajagi, sest armastus on ju niiiiii suuuuur. Seejärel tehakse noorele emale mingi 50 õmblust ning ta ei saa mitte midagi normaalselt teha.

Appi! Oleks ma teadnud, et LIMANE JA VERINE imik mulle sülle tahetakse panna?! Mida nagu?! Jumal tänatud, et ma nüüd hoiatatud sain, sest nüüd, kui keegi sellist lollust teha üritab, seletan ma neile kohe: “Kallid arstid, see, et ma just ennast teie ees täis sittusin ja veritsesin on suhteliselt gross, aga ärge lootkegi, et ma nii rõve vend olen, et selle ligase jälkuse endale SÜLLE võtan! Mu armastus NIII suur ka pole!”. Seejärel nõuan lapse keemilist puhastust.

Ja noh, seejärel saan 50 õmblust.
8. Kui 9 raseduskuud ja sünnitus on möödas, algab kõige jubedam osa – magamata ööd, pampersite vahetamine, oksendamine, sittumine, eraelu ja vabaaja veetmise võimaluste igasugune puudumine, teadmine sellest, et last imetades võib ta su nibu küljest hammustada ja kõik muud toredad asjad sinna juurde. Eelolev aeg röövib noore ema elust 2-3 aastat. Enamik naistest peab selle kõik üksi läbi tegema ja kui juhtubki mees kõrval olema, viskab see kõik tal üsna ruttu üle – mees pakib asjad kokku ja läheb minema.

Jah, mida ma oskaksingi siinkohal sellisele täpse kirjelduse peale kosta, missugune mu elu juba järgmisel kuul välja nägema hakkab. Üks suur sita ja okse meri, mina looteasendis dušši all nutmas, sest mu elu on väärtusetu ja mõttetu sitt. Kardo asju pakkimas, sest mõistab, et Mari ei oska üsna pikka aega temaga Kataani mängida ja ei viitsi oodata, kuni see loll imik midagi peale sittumise ära õpib. That’s life.


9. Mõne aasta möödudes jõuab kätte iga, kus laps pannakse lasteaeda. Asja positiivseks küljeks on suurem hulk vaba aega, kuigi noh…tubli enamuse sellest veedab ema ikka kas tööl käies või kodu koristades. Sellises eas küsib laps emalt vähemalt 300 mõttetut küsimust päevas ja viskab poes pikali ning hakkab ulguma, kui talle soovitud mänguasja või kommipakki ei osteta.

Jube, kes tahaks oma elu veeta tööl käies või kodu koristades? Ainult mingid nõmedad EMAD! Teised selliste asjadega ei tegele, vaid elavad glamuurset elu, kus raha tuleb rahakotti võluväel ja nädalapäevad mööduvad glamuursetes restoranides ja uhketes ööklubides, mille nimesid needsamad mõttetud EMAD isegi mitte kuulnud pole. Isegi kui kuuleks, ei jääks need talle meelde, sest mingi debiilik küsib talt päevas 300 mõttetut küsimust ja nõuab komme.
10. Mööduvad jälle mõned aastad ja laps on saanud umbes 12-13 aastaseks. Algab puberteediiga ehk laps nõuab sult koguaeg raha ja asju, ise selle nimel pingutamata. Kui ta millegagi rahul ei ole, jookseb ta kodunt minema ja hakkab end lõikuma.


…Ja kõik, mis emadel sellele jubedusele vastu on panna, on see meeletu-meeletu armastus. Maybe it’s just me, but I don’t really see the point of it. :D

Ega jah.. Igaks juhuks küsin, et kas mul on abordiks hilja?

Aga tegelikult pull-pulliks. Ma saan aru, et Diana on alles väike tüdruk, kes on nats gansta ja omab radikaalseid arvamusi – mul endal olid nad kunagi täpselt samad, niiet no offence :D Lihtsalt praegu on naljakas lugeda :D

jälle jussist ja “mul on su lapsest kahju!”

aQq8R3q_460s_v1

Kui keegi on rohkem seadusega kursis kui mina, siis kas võiks öelda, et mu eelmine postitus jussi kohta oli alatu laim? St. ma ju meelega ei pannud sinna tema täisnime, seega peaks ju OK olema? Igatahes helistas ta eile Kardole.

Kuna tavaliselt härra Juss oma kõnedele ei vasta (noh, äkki keegi tahab jälle raha vms), siis tundus mulle päris põnev, et mida ta siis nüüd tahta võib. Kardo muidugi ei viitsinud temaga üldse rääkida, mina aga küll. Võtsin siis vastu.

“Sa kuradi lits, t*ra sa blogid minu privaatsetest asjadest?!”

– “Oi, aga ma ei teadnudki, et sa lugeda oskad,” vastasin ma ilmsüütult. Ausalt ei teadnud. Kunagi ta alakas lapse ema ütes, et ta loeks mu blogi, aga sissekanded on nii pikad, et ta ei viitsi neid lugeda. Liiga palju pingutamist.

“Võta need asjad sealt maha ja lõpeta minu perekonnast kirjutamine!” läks herrati Juss juba rohkem närvi. “Need on ISIKLIKUD asjad!”.

– “Ei teadnudki, et ema tagant varastamine säärane isiklik asi on, tõesti kahju…”.

Siis ta jätkas igast litside ja hoorade nimetustega, kuni ma lõpuks toru ära panin.

Natukese aja pärast sain smsi:

“Sa lits kao oma korterisse”

Oeh, ma hakkasin lausa kõva häälega naerma :D Vähemalt mul ON korter, kuhu kaduda. Sellel pole kuskil eladagi :( Vastasingi ainult, et ta on nii naljakas.

“Ja sa sa nii loll. Tunnen kaasa su lapsele”.

Hakkab JÄLLE pihta. Kui see beebimammade skandaal oli, siis ka inimesed tihti kirjutasid, et neil on mu lapsest kahju. Tahaks neile kõikidele südamele panna, et ei ole vaja talle kaasa tunda. Igatahes hakkan ma talle rohkem pakkuma, kui pakk viinereid ja pudel pirnisiirupit, kohe kindlasti :))

Igatahes pidi ta täna siia tulema õiglust majja looma ja ühtlasi lubas asja “ametlikuks” ajada. Kui ma enam ei kirjuta, siis teadke, et olen lohistatud laimu eest Harku naistevanglasse.

 

Pereintriigid

Täna teen natukene Merje stiili blogisissekande ja hädaldan debiilikutest pereliikmete üle. Tõsi, mitte päris enda vahetust perekonnast, vaid täna teen juttu Kardo vennast, Jussist, kes on absoluutselt vaieldamatult kõige suurem idioot ja nahhaal, keda minu silmad näinud on.

amXz7y4_460s_v1

Kui sa härra Jussi peaksid kohtama päriselus, võib sulle esiti jääda mulje, et tegu on vaikse ja toreda noormehega. Minu meelest on ta umbes 18-aastane ja suudab inimesi petta oma “toreda ja ausa” loomusega.

TEGELIKKUSES on ta igavene siga, kes ei löö risti ette näiteks oma perekonna tagant varastamisega. Kuna ta on seda suhteliselt lapsest peale harrastanud, siis on Kardo näiteks aastaid enda toa ust lukus hoidnud. Noh, sest muidu tuleb Juss ja laseb lihtsalt ta asjad rotti. Ta ei löö isegi risti ette teise inimese aluspesu varastamisel. Ülimalt normaalne, eksole?

Ka ta ema on ta näppamiskommetega kursis ja seega ei ole ta Jussile iial tahtnud anda enda pangakaardi pin koodi. Kuna Kardo ja Jussi ema on aga üsna haige, siis ei ole ta pea 9 kuud enda kodust välja saanud, et näiteks ise poodi minna. Selle jaoks on nende tavaliselt teinud nii, et kui tal on poest midagi vaja, siis ta saadab sinna Kardo. Kui Kardot pole kodus, siis annab ta Jussile sularaha (mille Kardo on eelnevalt välja võtnud). Kui korraga oli vaja rohkem kraami, siis läksid mõlemad vennad korraga poodi, aga pangakaart oli muidugi Kardo käes.

Ühel sellisel korral, kui nad jälle poes käisid, pidi Juss kuidagimoodi Kardo selja tagant seda kuramuse koodi nägema, sest nagu mõni aeg hiljem selgus, oli keegi käinud 2 korda nende ema pangakonto kallal. Mõlemal korral päev pärast poeskäiku. Kokku oli võetud sealt üle 100 euro.

Loogiline oli, et:

a) see ei olnud Kardo

b) keegi suvakas ei murdnud nende koju sisse, võtnud nende ema pangakaardi, mõelnud ise välja seda pin koodi ja võtnud raha välja

c) ta ema, kes ei suuda väravastki välja minna, ei käinud enda teadmata poes raha välja võtmas.

Seega jäi ainukeseks võimaluseks see, et Juss võttis lihtsalt selle kaardi ja lootis, et kuna ema netipanka ei kasuta, siis jääb ta väike vargus tähelepanuta. Ma ei tea, kas see inimene on ilmselge ajupuudega, või mis, aga no loogiliselt ta siiski vahele jäi. Nimelt on nende ema sissetulek üsna väike, seega oleks naeruväärne arvata, et ta ei märkaks umbes 1/3 enda kuusissetuleku kadumist.

ERITI kui sa arvestad nüüd, et selle sama sissetulekuga toidab ja kasib ta ka Jussi ennast, sest tööl see idioot ju ise käia ei suuda. Sellisel tasemel see tüüp ongi – varastab oma haige ema söögiraha. Ja läheb selle eest jooma :)

Kui teda sellel teemal küsitleda, siis vaatas ta tuimalt emale otsa ja ütles, et ta ei tea midagi. Edasi temaga arutada ei saanud, sest ta jalutab lihtsalt minema, nagu tõeline mees ikka, eksole.

Samuti rottis ta Kardo sahtlist 100 euri. Kui Kardo talle mainis, et ta oli ainuke, kes siin käinud oli ja et suure tõenäosusega oli see tema, hakkas see vend lihtsalt nutma ja ütles, et ta ei tea asjast midagi. “No mida sa teed sellisega, ei hakka ju molli ka andma,” kehitas Kardo õlgu. Jah, ta ei ole mul selline, kes oskaks taielda või molli anda. Rehmas käega ja elas edasi.

Samal ajal paljastas Jussi sõber, et Jussil vahepeal tekibki imelikul kombel raha. Kui küsida, et kus ta selle sai, vastab ta: “Süsteemid!”. Ja on ise enda üle uhke.

Ohhoo. Kas ma juba mainisin, et tal on aastane laps? Temaga ta oluliselt ei tegele, vaid peab toredamaks oma sõpradega laaberdada.

Sellest, kas nad koos on, pole mina aru saanud. Ju siis see tüdruk nagu kuidagi loodab, lapse nimel ja nii. Juss aga paugutab seda, mida jumal talle ette söödab ja kes ta all lamama nõus on, nõnda nende suhtekene siis veerebki.

Mingil hullushool oli Kardo vanem vend Jussile laenu andnud. Kuna ta tahtis oma raha tagasi, küsis ta Kardolt, et ehk saab Kardo nii teha, et võtab Jussilt sularaha ja kannab siis ise Kaurile pangakontole rahhi. Kardo aga ei süvenenud eriti juttu, kandis aga vennnale raha üle ja taipas siis hiljem, et nüüd on tema selles lõksus, et Juss talle võlgu on.

See oli miljon aastat tagasi ja muidugi on ta pidevalt lubanud seda raha ära maksta. Naeruväärne oleks loota, et ta seda teinud on. Veel on ta raha võlgu oma emale. Kuna nende ema ütles, et kena oleks, kui inimene vähemalt KUIDAGI kodusesse majapidamisse panustaks, mitte ainult pereliikmetelt asju varastaks, siis leppisid nad kokku naeruväärselt väikse summa “elamiskuludeks”, mille Juss pidi tasuma enda palgapäeval.

Palgapäeval läks ta sõpradega Pärnusse jooma ja kulutas sendini ära kõik, mis ta saanud oli. Järgmine lubadus emale ja Kardole oli maksta võlg 10. augustil. Kui see päev käes oli juhtusin ma teda köögis nägema ja küsisin, et kas ta ehk midagi unustanud ei ole. Vastas, et kuna 10. oli laupäev, siis tuleb palk alles esmaspäeval.

Saabus esmaspäev. Jussi maja peal nähes pööras ta alati pea kõrvale nagu koer ja ignos kõiki, kellele raha andma pidi. Lõpuks pöördusin ma ta poole, et noh, ehk maksaks võla ära. Selle peale läks ta kurtma, et Kardo saadab oma rasedat naist võlgu sisse nõudma. Oiii juudas kui närvi ma läksin. Lendasin talle peale, et kui ta selline kuramuse valelik rott ei oleks, kes ei suuda iiial oma sõna pidada, siis ei peakski keegi talt midagi NÕUDMA.

See oli nüüd 10 päeva tagasi, sellest ajast saati ei ole Juss siia majja oma jalga tõstnud. Ei huvita teda see, et kas keegi on siin, et ema eest poes käia, või mingeid toimetusi teha. Ei huvita teda see, et ta kõikidele võlgu on.

Ükspäev läksin jumala närvi ja saatsin talle smsi, et maksku oma asjad ära, et kaua ta lolli mängib. Vastus: “Arvad, et oled ültse mingi boss vä? Mine bossa oma kodus!!!”. Jeah, no mida iganes. Võtsin siis absoluutselt kõik ta riided tema toast, pakkisin kokku ja saatsin smsi, et kui ta oma asju tahab, siis enne palun tasugu oma võlad. (Ma peaks vist inkassosse tööle minema:D). Ma eeldasin, et ta tuleb ikka kunagi koju ja kuna üsna sitt on elada ilma riieteta, et ehk ta siis mõtleb välja, kuidas oma asjad kinni maksta.

Aga ei. Ta saatis mulle smsi: “Koli välja, siis maksan”. Mina vastu: “Maksa ära, siis kolin.” Eeh, taidlesime, mis me taidlesime, aga ega ma nagunii eeldanud, et ta midagi ära maksaks. Mida sa selliselt varganäolt ja tolguselt ikka ootad, eksole?

Ühesõnaga, siia ta enam ei tule, ignob meid nagu põrgutuld. Saatis täna Kardole smsi, et ta ei pea midagi maksma, sest mina ju võtsin tema riided, mida olevat tal 150 euri väärtuses ja Kardo peaks nüüd neid kuskile turu peale müütama minema :D

Teeb issand jumal ikka debiilikuid. Aga mida sa teed sellisega? Annad peksa? Aga mis siis paremaks läheb? Mind isiklikult ajab see nahhaalsus niiiii närvi. Tahab, varastab ema tagant. Tahab, varastab venna tagant. Ma olen kindel, et ta ootab, kuni me õismäele kolime, et siis saab rahulikult siia tagasi tulla. Mida ta aga ei tea, on see, et ta on oma vaese ema nii üle piiri ajanud, et ega tema ka teda enam siia tagasi ei taha. Kurat küll. Inimene ei suuda keskkooligi lõpetada(valetas muidugi pool aastat, et seal käib), tööl käia ei suuda, mitte midagi ta ei oska ega taha. Täiesti mõttetu isik siin ühiskonnas.

Täna jälle Kardoga arutasime seda teemat ja mina ütlesin talle, et ta on ikka mul liiga pehmeke, et laseb pähe istuda kergesti ja ei taha mingit konflikti. “Sellepärast ma endale alati kurja naist tahtnud olengi,” vaatas Kardo mind armastavat.

Voh, selline elu siis siin mail.

Edit: Võtsin jutu Jussi lapse emast maha, sest kuigi ka tema on tohutult ebameeldiv inimhing, siis tõesti ei olnud see postitus ju temale suunatud, vaid hoopis Jussile. Kindlasti ei mänginud selles rolli kirjavigadest kubisev kiri, mis ta Kardole saatis :D