Category Archives: omgrasedus

viimane kiri kõhtu…

…sest üsna peatselt ei pea ma kirjutama sulle, kui tundmatule kõhuelanikule, vaid saan rahumeeli oma kirjad adresseerida preili Mari Johanna Treimannile.

Lähiajal sa siis nüüd tuled. Kui mitte täna, siis homme ikka? Ma ikka arvan, et see nali võiks täna ära juhtuda, sest siis oleks su sünnipäev 10.10 ja siis ma vähemalt ei unustaks seda kunagi ära. Välja arvatud need korrad, kus ma unustan…NALIII!

Tead, ma alles üsna hiljuti harjusin ära selle igavesti kestnud rasedusega ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis seda biiti, et “ma nüüd kohe saan lapse” ei ole ma ikka veel tabanud. Eks ma olen AIMANUD, et see ühel hetkel juhtuda võib, aga noh…See tundus üks kauge tulevikumuusika.

Ja ma ikka ei suuda uskuda, et ma varsti lähen haiglasse ja pean sünnitama ja siis, siis antakse mulle sind KOJU KAASA! Päriseks?! Kuidas nad julgevad?

Kõik küsivad täna, et “noh, mis tunne on?!”. Aga mul ei olegi mingit erilist tunnet, sest mul on hoopis selline tunne, et ega see ju päriselt ometi juhtu :D Karta on, et ta vast tegelikult siiski juhtub ja siis ma lõpuks saan sind näha.

See mõte tundub kohati nii õudne ja kohati nii tore ja kohati nii hirmutav ja kohati nii suurepärane, et ma natukene tahaks nutta. Mitte muidugi nii väga, et ma päriselt nutma hakkaks, sest mul on ju ometigi muud ka teha. Näiteks istuda ja mõelda, et huvitav, millal on õige aeg haiglasse minna. Ma arvan, et sa ei hindaks seda hea pullina, kui ma sind kodus diivanil sünnitaks ja Kurg ja Joosep su vastu võtaks. Või hindaksid?

Igatahes shampused on juba külmas ja varsti sa tuled. Ma tean seda! Sest kui alguses olid valuhood nõrgad, siis nüüd olen ma juba iga tuhu ajal natukene nina krimpsutanud :D Järelikult on progressi!

Ja ma tahtsin seda ka öelda, et ära sa ehmata, et sa pead tulema suurde maailma, kus sinu ümber ei ole mõnus ja pehme emakas. Ma üritan sul siin pool ka olemise võimalikult pehmeks teha. Ühtlasi ma isegi meikisin ennast hommikul, et sa esimese hooga ei arvaks, et ma mingisugune monstrum olen. Sest sina, mu kallikene, oled kindlasti imetabane. (Va siis kui sul juhtub alguses olema koonuspea. Siis ma panen sulle mütsi pähe ja valetan kõigile, et sul EI olnud koonuspea :)

Mallu (kes ühtlasi saab olema sinu ema. Just so you know)

 

KUI ma kunagi sünnitaks, võtaks Kardo ka kaasa

Kirjutasin Delfile beebiblogi teemal “mehed sünnitusel kaasas”. Ega kuna seal on kõik juba kirjas, siis pikka pidu polegi. Lihtsalt ei saa aru nendest meestest, kes kaasa tulla ei taha, sest õudne on, sest ega ju naisel JUMALA EEST õudne pole. Meie jaoks on see kui piknik liblikatega täietud pargis, kus on pehmed pandakarud su jalataldu kõdistamas.

Ja ma ei saa aru naistest, kes häbenevad mingit osa sünnituse juures. OMA mehe ees. Seesama mees, kelle te ise endale valinud olete, pere loonud olete ja lapse saate. Ma saan aru, et naabrimehe ees jah ei tahaks hästi sünnitada, pigem saaks üksi hakkama. Aga me räägime ju ikka oma kallist mehehakatisest. Kardo on mulle öelnud, et kui ma peaks ennast kogemata täis sittuma, siis lapse saamine on suht üks nendest ainukestest kordadest, kus see aktsepeeritav on :D

Ja ausalt, mina ka veel natuke aega tagasi muretsesin selle pisiasja üle. Noh, et mis loomahääli ma teen, või kas ma lasen ennast täis. Aga nüüd…Nüüd on minu peamine eesmärk jääda ellu ja loota, et see läheb kõik kiiresti. Isegi kui ei lähe kiiresti – JÄÄ ELLU!

Ja ma kardan. I’m scared shitless! Siiski ma usun, et ma kardaks 63 korda rohkem, kui ma teaksin, et ma pean seda üksi tegema, nii et jah. Vähemalt on mu süda selle koha pealt rahul.

Asi, mille koha pealt mu süda EI OLE rahul on fakt, et ma MITTE KUNAGI EI SÜNNITA! Ma miskipärast arvan, et Mari tuleb kindlasti öösel ja seetõttu lähen ma iga öö magama teatud ärevusega, mis hommikul asendub pettumusega. IKKA ei ole ma sünnitanud.

Login Facebooki, oktoobrikate grupist on igaks hommikuks sünnitanud vähemalt kuussada naist, mitte ükski neist ei ole mina. Vähemalt viis sõpra on öelnud midagi säärast nagu: “Kell nii palju ja sa pole ikka online, sa vist kindlalt sünnitad?!”. Kolm on uurinud: “Noh, sünnitad juba vä?”. Paar peavad vajalikuks mainida: “Vaata, et sa siis täna sünnitad!”.

Kurat võtku! MA JU PROOVIN! Mida ma tegema peaks? Pressima hakkama või? Hüppama üles-alla? Trepist alla kukkuma?

Patsutasin täna oma kõhtu ja rääkisin Marile, et need korrad, kus ma talle öelnud olen, et ära veel välja tule, need võib kõik ära unustada. “Ole inimene, tule välja, ma ei jõua sind enam ringi tassida. Ma ei ole känguru!” kinnitasin ma talle. Justkui märgiks, et ta mõistab mu trööstitut olukorda, sirutas ta oma jala pikalt välja, nii et mu kõht nägi välja, nagu mul oleks paremal küljel kasvaja. “Ei. Siit poolt sa paraku välja ei saa. Ma ei hakka ütlema KUST sa välja saad, sest sa oled imik ja ma hirmutaks su üsna ära…”.

Kui Mari oleks osanud ohata, siis ta oleks ohanud.

Mina ohkan.

Kuidas aitavad kassid lapse saamiseks valmistuda?

Uurisin siin hiljaaegu, et kas lugejate seas oraakleid ka on, ja pean nentima, et osad teist on juba haledalt hävinud. MINA veel nii haledalt hävinud ei ole, sest mina ise pakkusin ka huupi 8dat. Kardo pakkus esialgu 13. kuupäeva, aga ma keelasin tal seda pakkuda, sest see tundub nii õnnetu number ja selgeltnägijate tuleproovis alles oli üks naine, kes rääkis, et ta lapsed sündisid ja surid 13dal. Seega, kallis Mari, kui vähegi võimalik, siis väldi seda kuupäeva. Ma olen NIIGI KAUA sind ENDA SEES hoidnud, et kogu see asi tulevikus nõnda veega alla lasta. Sest sina, mu kallike, pead elama IGAVESTI!

Ühesõnaga, on kaheksas ja mina ei sünnita. Kuigi õhtu tõepoolest on alles noor, aga ma tunnen ennast küll päris tavaliselt ja nagu ma aru saanud olen, sünnivad enamik lapsi ikka öösiti. Seega on mul iga hommik tunne, et ma olen midagi üle elanud ja jälle on ees üks päev, kus ma EI sünnita. Saatuse iroonia oleks nüüd, kui Mari millalgi päise päeva ajal otsustaks tulla, aga eks seda näitab vaid aeg.

Head koostööd teevad muidugi kassid, kes on otsustanud anda endast absoluutse parima, et meid lapse sünniks ette valmistada:

  • Nad karjuvad, kui soovivad süüa saada. Muidugi nad tahaks ju suht kogu aeg süüa saada.
  • Nad äratavad meid öö jooksul korduvalt üles. Kuna nad on öösiti suht hullumeelsed, otsustasime eile, et hakkame magamistoa ust öösel kinni hoidma, sest muidu peame nende ukse taga kräunuvate kassidega siis diilima, kui laps juba majas. Ehk siis eile õhtul diilisin ma sellega, kuidas mõlemad kassid, erinevatel kellaaegadel kurvalt ust kraapisid. Kurg lisas veel juurde enda kurva “mauuuuuu!” ja Joosep otsustas, et ta ei vajagi sisse laskmist ja hakkas hoopis lingile hüppama. Kaks korda pidin neid sealt ukse tagant peletamas käima. Homseks meisterdan ukse kõrvale veepüstoli.
  • Nad situvad ja haisevad. Olen kuulnud, et väikelastel sama komme?
  • Lõhuvad kõike, millele käpad taha saavad. Mitte vaid imikupõlveks ei valmista kassid sind ette. Ka päris väiksed põngerjad kipuvad kõike laiali tassima ja lõhkuma, eksole?
  • Nad ei oska asju jagada. Kui üks tuleb kaissu, otsustab teine, et tahab ka. Asi lõppeb kaklusega. Kui üks läheb kassimaja katusele peesitama, otsustab teine, et see paistab tõesti parim hetk seda teha olevat. Muidugi kulmineerub asi kaklusega.
  • Valmistavad mind ette füüsilisteks kannatusteks sünnitusel. Kurg eriti ei aita, aga Joosep paar korda päevas ikka abivalmilt kargab mulle kallale.
  • On hästi armsad. Siinkohal pean rohkem kiitma Kurge, kes hellalt, nõnda hellalt mulle sülle tuleb, nurru laseb ja on HÄSTI armas. Mmmm… nii nii armas…
  • On väga naljakad. Teate küll, kuidas beebid teevad naljakaid nägusid ja grimasse. Minu kassid seevastu aga komistavad, libastuvad, kukuvad ja hävivad nii paljudel viisidel et see pakub ka nalja. Kassid lihtsalt ON naljakad:

alatud valed

Ma eile suure suuga lubasin, et video tuleb ja puha, aga läks hoopis nii:

Koristasin magamistuba ja avastasin, et Mari asju pole MITTE KUSKILE panna! Läksin soov.ee’sse ja leidsin kolme sekundiga kollase kummuti, mis minu meelest oleks ideaalselt sobinud meile magamistuppa. Kuna kuulutusel numbrit polnud, ainult e-mail, siis ilma suuremaid lootusi hellitamata saatsin meili ära.

Poole tunniga oli mul vastus, et tulge aga heaga kummutile järele, see on teie! No siis ma hakkasin autot sebima. Sander, üllas hing, oli nõus jälle sõitma ja nõnda laenasimegi kasuisa autot ja sõitsime kummutijahile.

Samal ajal sai Kardo kõne oma emalt, kes teatas, et ta on haiglasse viidud. Kell oli aga nii palju, et enam külastada ei oleks saanud ja muidugi väitis Lea, et tal pole midagi vaja ja et me ei peaks üldse sinna minema. Oeh. Tõstsime siis kummuti autosse ja läksime poodi. Esiteks ei olnud meil endal kodus midagi süüa ja Kardo emme palus tal poest kassidele süüa osta ja minna Männikule, et sealt mõned tema asjad kokku korjata (kuna härra Juss on seal muidugi tagasi ja ta varastaks need muidu ära :))

Järve Selveris olin ma kohati kindel, et just seal Mari ilmavalgust näeb, sest mul hakkas NII ebameeldiv olla. Isegi mitte niivõrd valus, vaid nii suur pinge oli kõhus, et tule jumal appi. Nõnda ma siis seal ägisesin ja käru najal shoppasin.

Kui me Männikule jõudsime, siis vooris majast välja mingi kamp töllmökke (Jussi sõbrad) kes läksid rakettidega mängima nagu 10-aastastele poistele ikka kohane. Ega me sinna kauaks jäänud ka. Kardo viis kassitoidu ära, võttis ema asjad ja me tulime koju.

Siis ma hakkasin kokkama. Kardo soov oli saada jõulusööki, nõnda tegin ma ahjukartuleid, ahjuliha ja mulgikapsast. Ja kui lõpuks need kokkamised ja söömingud läbi said, oli kell nii palju, et me EI SUUTNUD mingit videot teha.

Ja täna kui ma ärkasin, siis ma hakkasin kummuteid sättima ja veel peaks pesu pesema ja tube koristama ja Kardo peab minema Männikule, sest üks huviline tahab saunamajakest vaatama tulla ja ühtlasi peab seal boileriga midagi ette võtma, sest see ei tööta. Ahjaa, naabrid helistasid Kardo emale ja ütlesid, et seal oli öösel räme läbu toimunud, seega peaks neid ka natukene paika taguma.

Veel peaks Kardo emmele külla minema ja…ja…ja…ainuke asi, mida ma teha suudan, on lamada ja Kinder Buenot süüa. Ok, tegelikult ma näitan teile oma uut kummutit kah kohe, aga enne ma peaks ennast pesema. Oeh KUI RASKE ON ELADA, KUI MA KOGU AEG NII VÄSINUD OLEN :(

Millal sünnib Mari?

Mõtlesin, et vaataks, kas mu lugejate seas on palju oraakleid. Ühtlasi kirjutasin nüüd sõna oktoober nii palju, et see ei tundugi enam sõnana :(

Kaitstud: Little miss perfect

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

trollirööts, kummut ja tupsumasin

Mul on juba kolm nädalat notes’ides olnud märksõna “trollirööts” ja kuigi ma tulin tegelikut oma kummutist rääkima, siis ma räägin selle trolliröötsu loo ikkagi kah ära.

Umbes kuu aega tagasi sõitsin mina trollis. Ei, seekord suutsin reisida ilma uriinianumateta ja sitatükke korjamata. Kuulasin rahulikult mussi kui äkki Mari ennast kuidagi sees ringi keeras ja veel sellise intensiivsusega, et ma lasin valla maailma kõige suurema röhatuse. See päriselt kõlas, nagu…nagu midagi sellist, mille ma just juutuubist leidsin.

Nii ja nüüd kujutage, mis näoga ma seal trollis EDASI istusin. Ma olin vaid tänulik selle eest, et see tuli sealt otsast, mitte kuskilt mujalt. Üsna nadi oleks olnud ennast trollis ka muidugi täis kusta või sittuda, aga niimoodi metslase kombel röhitseda oli ka naljakas.

Inimesed trollis arvasid kindlasti, et ma olen puhtahull või narkomaan. Kõigepealt röötsatan nagu vana mees ja siis kihistan omaette daamilikult naerda.

Oh kui mõnus on olla rase ja sheerida oma keha väikese tulnukaga. Just delightful!

Rääkides juba sellest väikesest monstrumist, siis kuna kummuti saime talle valmis, siis mõtlesin, et kena oleks ju ta riided ka sinna sisse panna. Mõtlesin päeva, mõtlesin kaks, nädala pärast ajasin kargu alla ja asusin tegudele.

Kõigepealt võtsin ma välja ma uue suure sõbra- tupsumasina! Üritasin kahe beebisoki peal teile demonstreerida, mismoodi ta töötab, natuke peaks ju aru saada olema? Igatahes ma veetsin ikka jupp aega sellega põristades ja tupse korjates :D

20130929_141605 20130929_150409 20130929_150417 20130929_150428

Ja kui esimesed sahtlid said korralikult suuruste järgi hunnikusse, siis viimasega andsin alla ja pressisin kõik arusaamatud esemed sinna sisse :D Aga vähemalt on asjad kummutis!

20130929_150446Nüüd oleks mul veel vaja mähkimisalust ja beebitekile tekikotti. Mul on saadud kaks beebitekki ja need on sellises imelikus mõõdus, et ükski kott neile paras pole :(