Rubriigi arhiiv: omgtänaonmulseljasjalas

perse puhta paljas!

Ma just praegu sõin oma päeva esimese suutäie (peale hommikuse toblerone), sest ma olen päev läbi ringi jooksnud nagu loll, mistõttu pole ma jõudnud isegi ridagi kirjutada! Esiteks panin ma jalga megakõrged kontsad ja läksin Mariga linna, et saada kokku stilistiga. Tema valis mulle reedeseks võtteks mõned riided välja (ah, on üks reklaamklipp, ütlen ma nagu nii muuseas mokaotsast, nagu tõeline staar, aga tegelikult kihistan uhkelt pihku).

Siis lippasin Delfisse, andsin neile mähkmetesti tsekid, lasin kõigil Mari nunnutada ja mõtlesin veel Kätlinile külla minna. Viga. Mu kontsad olid nii kõrged, et hea, et ma vankriga olin, sest muidu oleksin ma lihtsalt näoli lennanud. Mitte, et see sellisel juhul mu päeva ainukeseks feiliks oleks jäänud, sest olenemata sellest, et käia oli nii pagana valus, tundsin ma ennast ikka MEGA seksinaga. Kontsad ja põlvikud ja minikleit eksole. Patseerisin nii mööda tänavat ja olin uhke, et kõik mind ikka vaatavad ja mõtlevad kindlasti: “Jaa, vot see on üks ema, kes pole ennast käest lasknud!” ja olin jälle hinges uhke.

Tegelikult oli mul lihtsalt perse paljas…

Ja teada sain ma seda umbes 20 minutit hiljem, kuni minu poole pöördus vana tädi, kes ütles: “Vabandage, teil on vist seelik mantli alla kinni jäänud, teil on perse puhta paljas!”. Naeratas, rehmas käega, nagu öeldes, et noh, ikka juhtub, ja lonkis edasi.

Kätlini juurest tulin koju, haarasin Joosepi ja läksin Ringvaatesse. Seal tutvustati uut kassliivakasti, mis ennast ISE PUHASTAB!!! ja neile oli sinna kedagi kassiga vaja. Nõnda sain jälle mina koos Joosepiga kasulik olla. Tahaks seda liivakasti endale ka, aga see maksab 450 eurot! Aknaga versioon lausa 499, seega ega see odav lõbu pole.

Aga peale selle, et täna on ülemaailmne peldikupäev, on ka meestepäev. Seega kinkisin ma Kardole ökomüsli, kanepiseemned ja goji marjad. Tema kinkis mulle vastu lilli ja kupongi shokolaadimassaažile :)) Noh, et ma kurb ei oleks, et mina üldse kinki ei saa.

Oeh, nii mõnna päev on olnud. Noh, kui välja arvata see, et ma poolele Tallinnale perset näitasin, telekas sitt ütlesin ja et jalad valutavad.

 

Et pekid ei oleks valla

Ma sada korda halasin, et nii lodev on kuidagi olla pärast sünnitust. Tundsin ennast rõveda vaalana ja kandsin ainult lohvakaid riideid. Kuni minu ellu saabus MAAILMA PARIM ASI – korsett!

Pärit on ta Vanilladreami kauplusest ja seal on ta nimetuseks rasedusjärgne korsett. Pildi peal on ta muidugi seksika naise selga tõmmatud, aga minu seljas näeb ta välja selline:

20131112_193912

 

Tekstuurilt on ta pealt selline kummine või lateksine, aga seest mõnusalt pehme ja puuvillane. Näha on, et korsett teeb rängalt tööd, püüdes mu volte taltsutada :D Muuseas hea oli see, et kuna kodukal on selline tabel, mille järgi sa saad vaadata, et mis suurus korsetti sul vaja läheb, siis selle järgi peaks mul seljas olema XS. Tellisin ära, sain kätte ja tulemuseks oli see, et see ei läinud kaugeltki mulle selga. Ka mitte S. Alles M’i suutsin selga venitada. Ega see vaala elu kerge pole.

Ma sada korda võtsin ennast kokku, et ilma korsetita pilti lisada, aga see on nii jube vaatepilt, et ma ei suuda lihtsalt :D Aga ütleme nii, et see must kleit pole mulle iial nii hästi istunud. Natuke on punu ees, aga see on YOLO!

20131112_193714

Mari tahab mulle vist vastu vahtimist anda

20131112_193723

Kergelt kolmandat kuud rase tundun, aga mis siis :D

titesokk, seksikas sokk ja laibasokk

Mäletate ma rääkisin, et ma mingi hetk läksin e-bays hulluks onju? Noh, juhtus nii, et sokitellimus sai sisse antud kõikide pereliikmete rõõmuks. Ok, sokid ja sokilaadsed tooted :D

Endale tellisin ma tegelikult sukad. Mmmm.. Mõnusad kassisukad:

20131017_221502 20131017_221533Ma ei saanud lasta Kardol endast täispikkuses pilti teha, sest see kleit on nii tight ja mu kõht näeb välja nagu ma oleks viiendat kuud rase. MILLAL SEE ÄRA KAOB?! Aga jah, ma olen tülgastav ja paks lotendav vaal (vähemalt praegu veel, enne kui ma tagasi pole tõmmanud) ja seega peate leppima pildiga ainult jalgadest ja Kure persest :D

AGA, kui ma need sukad ja kleidi selga sain, siis ma niiväga tahtsin endale kingad ka jalga panna ja tundsin ennast nagu mina ise. Mitte, et ma kuskile välja minna tahaks, ma ei suudaks Marist kaugemale kui postkontorisse minna, aga noh… Kasvõi POODI lähen niimoodi mõni päev :D Sest nagu mainitud, olen ma siin enamus ajast riides selle kriteeriumiga, et kas ma saan särki nõnda venitada, et ma sealt oma tisse välja saaks kiskuda suvalisel ajal. Glamuurne, ma tean…

Mina polnud ainuke, kes miskit jalga sai. Ka väike Mari sai endale uhked karusokid, aga need on talle miljon numbrit suured veel. Neid laenas korraks sõber Jasper, kui nad siin meil külas käisid. Kas te kujutate ette, kui suur vahe on 3.5 kuusel lapsel ja nädalasel lapsel? ÜÜRATU:

1393010_10151907141559911_1322212164_n

 

Aga jah, sokkidest rääkides siis need näevad välja sellised:

20131017_221117Ja nüüd lõpetuseks maiuspala. LAIBASOKID! Ma isegi ei tea, miks ma tellisin Kardole e-bayst viis paari musti sokke. Neid kõige suvalisemaid. Ilmselgelt olin ma ju e-bay hulluses ja selle asemel, et korraks Selverisse astuda, tundus lahedam need TELLIDA! Ühesõnaga. Saime siis sokid kätte ja kodus proovis siis Kardo ühte sokki jalga. Tulemus:

1376703_10151908121629911_1966180131_nHAHAHAHAHA! Saate aru! Need sokid on SUKAPÜKSTEMATERJALIST TEHTUD! Me pidime naeru kätte ära surema. Kardo arvas, et see on otsene vihje, et mul on plaanis ta ära mürgitada, sest tema sõnul on need laibasokid, milles inimesi maetakse. Noh, et nii õhukesed, et mõnusalt kiiresti lagunevad ära ja värki :D

Tore, et mul nüüd kodus viis paari laibasokke on. Mida ma nendega tegema peaks? Tegime siin kodus nalja, et peaks ootama, kuni sõprade seast kellegi vanaisa haiglasse satub, et siis lähed külla ja viid külakostiks paari neid sokke: “Kuule, ma kuulsin, et su vanaisa on haiglas… Tõin sulle need…kergesti lagunevad sokid…”.

Või siis kingin ülejäänud neli paari neljale enda vihatuimale inimesele. Noh, nii vihjena või nii. NALI, muidugi ei vihka ma nii paljusid inimesi. Parem ootan kellegi tuttava vanaisa haigestumist…

 

 

 

 

Kuidas vähem muretseda?

Nagu te vist kõik aru olete saanud, ei ole ma elus kunagi suuremat sorti muretseja olnud. Nõnna on see elukene üsna kerge olnud. Kooliajal ei muretsenud ma iial, et mul võiks paremad hinded olla, ma olin rahul nendegagi, mis olid. Ema muidugi ei olnud, ehk oli tema ainuke põhjus, miks ma teinekord nende hinnete pärast stressasin, aga mina ISE ennast hinges selles kõigutatuna ei tundnud.

Ja nagu näitas Männiku saunamaja üles pimpimine, siis selliseid asju saab teha ainult pulliga pooleks ja koos hea sõbraga, kes samuti stressata ei viitsi. Mind reaalselt ei huvita pisidetailid, mulle loeb üldpilt ja see, et sinna rahuldava üldpildini jõudmiseks kuluks võimalikult vähe energiat ja vaeva.

Üllatavalt paljud on mulle kirjutanud, et neile meeldib minu julgus ja see, kuidas mind ei huvita, mida teised arvavad ja kuidas ma ei põe iga pisiasja üle – noh, et nemad ei oska nii elada, vaid hoopis muretsevad iga asja üle. Kaasaarvatud selle üle, et mida võivad teised neist arvata, kui nad julgevad oma päris arvamust avaldada.

Jällegist ei saa ma sellest aru. OMA ARVAMUST avaldada on ju imelihtne. Sa lihtsalt ütled mida sa mõtled, juhul kui sul on kõnevõime. Kui ei, siis paned kirja. MIS VAHET SEAL ON, MIDA TEISED ARVAVAD? Arvestades seda, et sedasamust blogi loeb tuhandeid inimesi, on ju kerge järeldada, et nii mõnigi loeb seda ja mõtleb, et issand jumal, mis kuradi egoistist, joodikunärakast ja pohhuistist jube naine nüüd siin seda “beebiblogi” kirjutab. Ehk jätab mulle isegi selleteemalise kommentaari.

Ega minugi süda kivist pole, kallid sõbrad :D Eks ma ikka loen kommentaari läbi ja hetkeks käib mu peast mõte küll läbi, et ega tal õigus pole?! Siis meenub mulle, et mul on mega pohhui, sest miks peaks mind huvitama mingi suvalise eide arvamus? Isegi kui ta mulle ukse taha seda ütlema tuleks, ei saaks ta üle trumbata viise, kuidas mu enda lihane ema on mind aastate jooksul maha teinud :D Ma olen KARASTATUD teie sita suhtes, kallid mahategijad. Lihtsalt karastatud!

Ma ei karda ka seda, et mõne sõbra-tuttava arvamus minust muutuks selle blogi põhjal. Need, kes mind teavad, omavad nagunii minu kohta juba mingit arvamust enivei. Ma vist olengi sellist tüüpi inimene, et kas meeldin või ei meeldi. Hah, nagu see põhimõtteliselt kehtib ju iga inimese kohta, et kas meeldib või ei meeldi. Ja kui ma tõesti kellelegi ei meeldi, siis mis ma selle üle ikka muretsen, ah? Alati leidub ju neid, kellele ma meeldin. Ja võib-olla aitab mu enesekindlusele kaasa see, et mul on selle blogi kaudu nii palju lahedaid inimesi kirjutanud ja ma olen nii palju coole tuttavaid saanud, et see trumpab sajakordselt üle selle nõmeduse, mis kah teinekord kaasneb. Või siis panen läppari käest ära ja poen Kardole kaissu. Topeltkudrutamiseks võtan enne veel Mari kah ja uskuge mind, ei oleks asja enam tol hetkel, millest mul rohkem pohhui oleks, kui suvalisest kriitikast :D

Ja kõik need head inimesed, kes kommentaarides jagavad enda kogemusi ja nõu – ausalt, ma hindan seda TÄIEGA! Ma olen alati huvitatud asjade erinevatest nurkadest ja nüanssidest ja ei taha eriti maha matta võimalust, et asjade tegemiseks on alati rohkem kui üks tee. Aga jällegist võib mõni mõelda, et küllap ma siis nüüd istun kodus ja muretsen, kui selgub, et ma olen midagi “valesti” teinud. Oh ei.

Kui tõesti tuleb välja, et ma olen teinud miskit “valesti”, siis ma a) teen uuesti ja õigesti. b) jätan selle asja “valesti”, sest mulle tundub nii õigem.

Laste puhul ongi see teema, et sa võid ju üle mõelda ja muretseda KÕIGE üle. Ma võiks mõelda igasugustele haigustele ja hällisurmadele ja sellest, kuidas kassid ta lämmatavad ja kuidas ta kindlasti puberteedieas mind vihkama hakkab, aga milleks?

Öeldakse, et parem karta kui kahetseda, aga ma ei suudaks konstantselt karta. Ma tean, et mõnel näiteks ehk tõesti laps kukub diivanilt kuidagi maha, ise vaid paaripäevane, aga näed, ikka jätan enda oma diivanile. Lihtsalt sellepärast, et ma näen väga hästi, kui palju seal ruumi on ja mis rahmeldamise faasis ta parasjagu on.

Siis tuleb teine, kes ütleb, et issand, ära võta last enda kaissu, sa võid ta ära lämmatada või hoopis ära hellitada. Ma olen esiteks vilunud kasside kõrval magaja, ilma neid lämmatamata. Teiseks jah, ma tean, kassid suudavad ise eest ära minna, aga ma pole vist ka enam kuigi sügava unega. Nagu ma ütlen, ma ärkan tavaliselt Mari puhina peale juba üles :D Muidugi võib nüüd öelda, et aga ma ei PRUUGI teinekord ärgata ja blaablaablaa – ma ei jõua selle üle muretseda, tegelikult kah. Las see väike kondikubu magab, kus tema väike hing ihaldab ja kuhu ma ta vastavalt väsimuseastmele panna viitsin. Ma LUBAN, et ma hoian teda elus :)))

Mille üle ma veel võiks muretseda? No näiteks selle üle, et minust on saamas tüüpiline “ennast käest ära lasknud noor ema”, kes on oma mehele umbes sama ahvatlev, kui kott väetist. Eile Mari mähet vahetades vaatasin korra peeglisse. Mul olid seljas Kardo bokserid ja maika, mis oli ühelt poolt pmst seljast ära võetud. Sealt paistis rinnahoidja, mille vahele oli susatud oksene marlilapp, sest ma ei leidnud tol hetkel mitte midagi paremat ja ma pidin MIDAGI sinna panema, sest muidu oleks mu ainukene imetamisrinnahoidja piimaseks saanud(mis muuseas siiski juhtus). Lähimal vaatlusel leidsin ma ka juustest tükikese piimaokset ja maikalt natukene beebisitta, sest ma olin teda enne pestes korraks enda vastu toetanud.

“Vaata, kuhu ma langenud olen!” hälisesin ma siis Kardole, kes just hambaid pesema tuli. “Jah, sa oled langenud emaks olemisse,” naeris ta ja musitas mu kaela. Eks ma siis vahetasin seda mähet oksesena edasi, mis muud. Ja ei muretsenud kohe üldse mitte. Kunagi tuleb aeg, kus ma ka enam oksene poleks, I know it! :D

Et siis sellised lood Mari ühenädalasel sünnipäeval. Mõelda vaid – naljakas, et TÄPSELT nädal tagasi olin ma megaväikestes valudes, mõtlesin, et ei tea, kas hakkangi siis sünnitama täna või mis.

20131010_110012Ja nüüd ma olen kõhutu (ok, more or less) ja saan vahtida sellist ilmaime:

1374509_10151907151329911_45705786_nMis me ikka muretseme eksole. Asjad lähevad alati nagunii nõnda, nagu lähevad :))

 

 

Kuidas lapse sünd elu muudab?

Vastus sellele küsimusele on siiani see, et ega ta eriti muudagi. Okei, näiteks täna käisin ma temaga lastearsti juures, kus testiti, et ega ta kurt pole ja sinna ma ilma lapseta vaevalt, et läinud oleks eksole. Pärast seda käisime õnnepalees. Ei, ei saanud Marist mitte eba-sohilaps, vaid hoopis ametlikult sai ta endale nimeks Mari Johanna Treimann.

20131015_163814

Muutunud on näiteks see, et kui vanasti tahtsin ma lapse nuttu kuuldes võimalikult kaugele joosta, et ma seda õõvastavat heli taluma ei peaks, siis täna, kui Marilt vereproovi võeti (VARBA OTSAST, mina ka ei tahaks VARBA OTSAST VERD ANDA!) ja ta nutma hakkas, siis mul tulid endal ka pisarad silma ja ühtlasi tahtsin ma sellele arstile jalaga näkku taguda, et ta minu hoolikalt meisterdatud titele haiget teha julgeb.

Muidu on elu, nagu elu ikka enne lapse sündigi oli. Okei, veel varem käisin ma tööl kah, seda praegu ei tee eriti. Aga näiteks praegu. Mõtlen, et kas peaks enne blogima ja siis pesu kuivama panema. Ilmselgelt on näha, mis valiku ma selle suhtes tegin :D Süüa ma Kardole tegema ei hakka, sest ahjus ootab pitsa. Koristada võiks, aga tegelikult on ju kõik üsna korras ja telekast tuleb jutti mõttetuid sarju, mida vaadata. Vahepeal lähen vahin nagu psühhopaat Mari ja katsun ta peeeeeehmeid juukseid ja siis vedelen edasi. Selleks ajaks, kui ta oma silma lahti saab, on mul ainult SUUR HEAMEEL talle süüa anda, enne, kui mu tissid ära kukuvad :D Ja siis ta natukene vahib ringi, krooksub ja magab õndsat und edasi. Tahaks kirjutada, et magab lausa hambad laiali, aga siis meenus, et tal pole hambaid :(

Muutunud on see ka, et inimesed muudkui annavad mulle lilli:

20131015_163524 20131015_163531 20131015_163647

 

Aga muudest uudistest siis nii palju, et esimest korda käisime Mariga õues jalutamas ka. Ega see pikk pidu olnud, aga päris mõnus oli küll ja Marile paistis ka meeldivat:

1378103_10201324794656804_1382723800_n1385164_10201324789176667_303221607_n

Ja nüüd vedeleb mu paremal käel selline jublakas ja ma lähen panen selle pesu ikka kuivama. Mida ma ikka siin niisama aega surnuks löön.1379266_10201324788936661_395668302_n

Krimmiostud

marile

Selle hõlstikese, mis koosneb tillukesest t-särgist ja …traksidega ürbist(?) ostis Kardo Marile Krimmi turu pealt. Noh, et keegi ei saaks öelda, et me lapsele midagi ostnud ei ole :D Hind oli vist 40 grivnat, ehk siis 4 eurikest.

pilt1

Selle kleidi suutis mulle turu peal proovimata pähe määrida osav vene tädike. Hind 200 grivnat, ehk siis 20 eur.

pilt3

Et ikka kodus uhkelt kokata saaks, siis ostsin 5 grivnat tükk neid maitseaineid. Ma saan aru sõnast pitsa ja rõõba ja grill ja kuuritsa, aga ülevalt teine on mulle tundmatu. Kes teab, mille peale seda panna?

sibulJa muidugi kuulsad Jata sibulad! 25 grivnat oli vist selline ilus pundike, mille ma kodus (kui ma sinna kunagi saama peaks) kööki üles riputan.

Tegelt ma otsisn veel igast vidinaid: triibulise kleidiga pildil olevad prillid ja punased jalanõud ja sarnased hallid ka ja…Aga ma lihtsalt ei viitsi enam blogida. Andke andeks :D

 

kasvame mõlemad, ehk kõhupildid läbi kuude

Vaatasin siin pilte, mida ma ajaga telefoniga teinud olen ja avastasin, et ISSAND MA OLEN ÜÜRATU! Mulle tundus, et see kõht on ikka kogu aeg üsna ühesugune olnud, aga nagu näha fototõestustelt, siis ikka mitte.

Siin olen ma umbes 5 nädalat rase, EMA äftekal Massimos. Jep, mul on sidrapudel käes, aga ärge muretsege, ma ei joonud seda, see oli kamoflaašiks! Terve õhtu sain sellega ringi patseerida ja keegi ei kahtlustanud midagi :D

See pilt on tehtud 24dal veebruaril, kus ma olin umbes 7 nädalat rase olnud. Eriti midagi näha pole, sest Mari seal sees nägi välja nagu mingi…blob? Pildi kohta nii palju, et me üritasime ka kell 13.00 pilti teha, aga olime vist paar minta varajased või hilised, ei mäleta :))

20130224_125845

Selline see vana sindrinahk toona oli. Väga hull, et lausa alla 1 cm.

minu1-e1362047103261

Natukene enne 12dat nädalat ostsin ma Marile Paavli kaltsukast tema esimese body. Ja teise, kolmanda ja neljanda ja viienda ka. Nendest kolm olid roosad, üks valge ja üks moe pärast helesinine. No sest ega Mari mingi poiss olge, seda teadsin ma juba toona. Aga siin pildil juba nagu mingi kõhuke natsa oleks.
20130328_195603

Mari ise aga nägi välja nagu Mr. Burns:

20130401_152840

28. aprill oli mul rasedust umbes 16 nädalat ja kõht nägi välja nagu keskmisest suurem pekivolt, nagu ma nüüd märkan :D
20130428_100531

Ja Mari seal sees juba suur inimene, oh kuhu küll see aeg kaob?

20130429_181345

See on siis mina 17dal nädalal. Jep, sundisin tööl Mari ennast pildistama, selle asemel, et tööd teha. Haha, ma alles nüüd mõistsin, et panin Mari Mari pildistama ju :)) Aga endiselt – random pekivoldike tundub olevat. SEE POLE JU MINGI KÕHT VEEL!
20130506_121815

Endale tundus see kogu aeg suur, sest ülaltvaates oli see selline:20130506_13445918dal nädalal oli siis olukord selline:

15700679_0PCRXK

Ja 19dal nädalal selline pealtpoolt vaadatuna:

kõht19+5

Ja eest poolt vaadatuna:

20130519_175125_1

Ja seest poolt vaadatuna:

20130524_174638

20dal nädalal oli kõhuolukord sääne:

20130529_195941 20130529_20004621. nädalal sjuuke:

20130602_111303_3

Ei oska kommenteerida isegi seda pilti kuidagi, aga kuupäev on vähemalt õige ja mingi aimu saab.

20130606_222550

22. nädalal kõhuke:

crissiga

23dal selline:

20130620_18370824dal nädalal tegin trollis pilti endast, sest ei uskunud, et ma elus enda küljes nii suuri tisse veel näha saan. Seega kõht polnud ainus, mis aina kasvas:

20130624_191420

Ja jälle panin Mari tööl pildistama:

20130625_111503

25. nädala alguses pilt siis selline:

20130701_13042326. nädalal käisime mu vanematega trippimas ja Palmse mõisas kontserdil. Muidugi ei teind keegi minust ühtki kaunist pilti, vaid hoopis Kardo kiusas :(

20130707_205419 20130707_205427

Ja praegu ongi käes 27 nädal ja noh, praegu olen ma selline:

IMG_9938

rasedariietest – seekord puhas käsitöö+ üks palve

Esiteks ma ükskord nägin Reeda blogi ja jäin suu ammuli vahtima, et tule nüüd armas jumal appi, kuidas inimene viitsib ja oskab meisterda. Ja siis ma hakkasin täitsa võhivõõrale pinda käima, et kle tee mulle rasedapüksid, ole inimene.

Ja siis ma sain sellise paki:

karp

Mille sees olid sellised rasedalühkarid. TE VAADAKE NEID LÜHKAREID! Nad on nii mugavad ja mõnusad ja ilusad ja kaunid ja, ja, ja…Ok ma lõpetan ülistamise. Aga teate, et tema ilusaid lühkareid nautida, siis sa ei pea selleks rase olema. Sest ta oskab niisama lühkareid ka teha – neile, kes pole paksud :))

kogu

 

Aga ega siis ainult püksid saa raseda omad olla, ikka särk kah. Ma nägin Katre blogis sellist särki ja mulle ka täitsa meeldis. Ainult nats vähem kukununnu oleks võind olla, et saaks ikka nahktagiga kanda ja lahe olla.

Osava abikäe ulatas mulle Humanfly Shaman, kes teeb igast lahedaid asju. Arvake nüüd, milline pluus siit minu omaks sai ;)

970127_551991964865437_1704790240_nOeh, ei jõua oodata, millal need riided endale soojal ajal selga tõmmata saan ;)

Aga muuseas kaks teadaannet ja üks palve lugejatele: Esiteks on mul tulemas lausa KAKS lugejamängu varsti, kus võite võita kaks megacooli auhinda. Mõlemad rohkem ikka titemammadele, aga annab korraldada ehk kuidagi nii, et sobib ka teistele. Hoidke siis oma kaunid silmad lahti!

Teiseks – Väga paljud, lausa ÜLLATAVALT paljud, on mulle paroolisooviga kirjutanud. See on kõik väga armas ja mõnna, aga olge head, kellel on peiks olemas, sheerige ka seal all oma tutvumislugu. Las ma ka loen midagi, eks :@

Rase, kes hääletab ja joob kohvi

…ja muid ebarasedalikke asju tegin.

Kogu see seiklus hakkas pihta reedel, kus ma esiti sain hommikusöögi voodisse:

20130607_120138

Kaks olevat mulle ja kaks titale mõeldud. Noh, vähemalt sõin ma nendest pooled ära (ikka need, mis lapsele mõeldud) ja rüüpasin kohvi peale.

Ma ei saa midagi parata, aga rasedus on mulle tekitanud KOHUTAVA kohvi isu. Kui ma enne jõin heal juhul 2-3 tassi kuus, siis nüüd võib juhtuda, et joon sama koguse ühe päevaga. Kuna ämmakas väitis, et see normaalne kogus, siis ma ei viitsi isegi eriti põdeda. Mõni teeb heroiini ja saab terve lapse, vaevalt et see kohvi nüüd minu tegelasele midagi teeb. Eriti arvestades, kui lahjat kohvi ma joon. Pool tassi kohvi, pool piima ja ikka suhkrut kah. Täielik magus pläga, aga mulle meeldib.

Okei, kohvi lainelt nüüd sinna, et plaan oli meil saada Pärnusse. Üks kompanjoonidest tuli Tartust bussiga, Kardo otsustas ka bussiga Pärnusse minna, mina ja Sander olime aga nii seiklusjanus, et otsustasime hääletada.

Jah, jällegist olen ma väga ebadaamilik ja ma ei ole kindel, kas rasedana on sünnis hääletada – noh, ehk saab vägistatud. Minu lootus oli sellel, et ma saan vägistamise korral öelda: “Vabandage härra, aga mind juba on vägistatud.”

Igatahes, meid ei vägistatud, vaid saime hoopis kiiresti ja tasuta Pärnusse.

20130607_170413

Pärnus saime kokku mu vanematega, käisime söömas, visiteerisime Grillfesti ja vaatasime Pärnus ringi. Kujutage ette, Kardo polnud kunagi seda eriti teha saanud, sest polnud sinnakanti sattunud. Noh, mina pean Pärnut ikka enda kodulinnaks, sest ma olen seal aastaid elanud lapsena ja alati, kui ma Pärnu sildi alt sisse sõidan, siis tuleb mulle soe kodutunne sisse :)

f7cc0e22d02411e2b48222000a9f1915_7

Väisasime silla juures olevat kirbuturgu, kust sain endale kaks paari kõrvarõngaid ja ühe eurise kaabu, millega ma nägin naeruväärne välja (pildil olen ma ta pingile sokutanud), aga kuna Kardo ei lubanud mul ilma mütsita ringi käia, sest ta arvas, et ma kohe dramaatiliselt minestan, sest ma olen ju ometi RASE, siis ma ikka ostsin ta endale. Pean tõdema, et vahepeal tõmbas natukene uimaseks küll, kui päike lagipähe paistis, seega päris tarbetu ost see ei olnud.

20130608_130618

Visiteerisime ka Pärnu randa, mis oli amazing. Rand oli rahvast paksult täis ja siis me paar tunnikest ka praadisime ennast seal, et ikka sellest laibavalgest nahast lahti saada. Aususe mõttes ütlen, et mina küll ei saanud ja olen nüüd laibavalge edasi. Aga ega nii oluliselt see mind kah ei heiduta.

20130608_135446 20130608_135533

Palun pöörata tähelepanu sellele, et alumisel pildil olev tätoveering on ülemisel kõhu tagustesse avarustesse kadunud ja minu silmale enamuse ajast mitte nähtav. Ma tunnen ennast nagu need paksud mehed, kes enda noksi ei näe. Ma kurtsin rannas ka, et ma ei näe korralikult oma varbaidki, ilma et ma peaks üle kõhu upitama neid vaatama. Oh seda paksu elu.

Esialgu lamasin ma tooli peal, aga siis tahtsin ma seljale ka päikest ja küll hakkas siis jebimine pihta. Kõigepealt avastasin ma, et ma ei saa kõhuli lamada. Noh, ma unustan pidevalt ära, et ma rase olen. Seega sättisin ma ennast hooga kõhuli ja kargasin püsti.

Kolisin siis maha rätiku peale, aga kae nalja, ikka oli ebamugav. Õnneks on liiva üks võludest see, et teda saab kaevata. Seega kaevasin ma enda kõhule augu ja lamasin rahulikult, kuni ma mõistsin, et tissidele on ka auke vaja.

Päris naljakas oli see, et kui ma kõhuga päikese poole olin, siis laps täiega rabeles ja müdistas, aga kui ma ta külma ja pimedasse liivaauku panin, siis ta oli eluga rahul ja lasi mul inimese kombel päevitada.

Ja noh, mis veel. Käisime triljon korda söömas, poisid jõid õlle, sest kuumus oli tappev ja mina olin lihtsalt võrratu ja imekaunis, nagu see eluke meil käib.

38f52c6cd03e11e2aeb522000a9f14e4_7Vahelduseks siis muudele meestele ikka pilt peiksiga ka. Inetu kaabu jälle ka ennast pildile peitnud.

Igatahes oli mul võrratu nädalavahetus, veel võrratumate inimestega.

Ja mis teie tegite?

Ilus kingitusi täis päev

Öeldakse küll, et kui midagi tahad, siis need asjad jõuavad sinuni. Noh, nii ka vast on. Alles ma kurtsin, et õhkan beebiriiete järele, eksole. Ja kirjutasin, et kui keegi tahab mulle sealt midagi kinkida, et siis olge lahked. Teate, ausalt öeldes mõtlesin ma oma kalleid sõpru, kes mind ehk üllatada sooviksid kunagi kauges tulevikus, aga läks hoopis minu imestuseks nii, et sain eile kirja Iluslaps.ee käest, kes kirjutasid mulle, et tahaksid mulle selle imearmsa roosa bodyde komplekti kinkida!

Ja juba täna ootas mind pakiautomaadis veelgi suurem üllatus. Pakis ei olnud mitte ainult bodyd, vaid ka armas roosa jänkudega imikurätikuke. Oh, how adorable!

86879df4c89911e2b0f022000a9f1369_7

 

Ja ega ilusad päevad jää tavaliselt veel ilusamate lõppudega, sest esiteks tuletas kallis Stella meelde, et ma kunagi võitsin tema blogis käekella. Ja mul isegi pole kella, mida ma väga kanda tahaks. Seega ideaalne!

Selline kaunis kellake on mind siis Maakri tänaval ootamas, ma loodan homme sellele ikka järele jõuda, et seda uhkelt kandma hakata.

Ja lõpetuseks oli päev veel eriti ilus, sest sain kokku oma sõbrannaga, keda polnud ammu näinud. Juttu jätkus kauemaks, sest esiteks on ta äärmiselt mõnus sõbranna, teiseks oleme me mõlemad…paisumas. Üks muidugi natuke rohkem kui teine. Kui muidu tundub mulle, et kõht on nii suur, siis tema kõrval oli see veeel üsna armetuke. Aga noh, temal on kuu aega lõpuni ja mul neli kuud :D

1509f0fac89911e2a03a22000aaa0517_7

Ja et ikka asjad kingituste lainel jätkuks, siis sain ma sõbrannalt ka kingitusi. Ok, ok, tema jääke :D Kuna temal on poiss tulemas, siis skoorisin endale mõned plikahilbud.

4538b6b8c89d11e2bbaa22000a1fb198_7

Aitab nüüd sellest igavesest uhkustamisest!

Side lõpp.