Category Archives: pühajumalmidamusilmadpeavadnägema

Kaitstud: lugu sellest, kuidas ma telefonidesse ronin ja häbi teen

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

su blogi oli vanasti nii lahe

Mul on tunne, et inimesed igatsevad aega, mil Mallu alles jauras ja märatses ja närvi läks. Et publiku soovidele vastu tulla, siis tavai, lähen.

Mul on NII FAKING kopp ees sellest, kuidas inimesed ütlevad mulle, et kuule, sa olid vanasti nii lahe ja naljakas, nahui sa enam ei ole.

Ma üritan olla ikka täpselt samasugune nagu enne. Ma blogin omast arust kõigest – kas ei? See, et ma asju tutvustan – need on täpselt need asjad, mis mulle endale meeldivad ja millest MINA tahaks kuulda/lugeda. Kui sina ei taha, siis jäta need kohad lihtsalt vahele, eks?

Andke andeks, et ma asju LOOSIN :D Ma lihtsalt tahaks ka oma lugejatele kingitusi teha…Ega ma ju ise sellest mingit tolku saa.

Üldse viimasel ajal hakkab mul vist mingi mental breakdown tulema – ma tunnen ise ka, et ma olen digimuutumas millekski, mida ma enne ei olnud. See hirmutab mind. Ma olen soft nagu äsjavalminud sai ja ma tahaks endale selle eest kord tunnis molli anda.

Mind ajas närvi, et ma sundisin kõiki siin enda pildi poolt hääletama – ilmselgelt mõttetult, sest ma kaotasin. Mis seal ikka…

Mind ajab närvi, et mul on blogiga surve peal. Kirjutan ühte – ei sobi. Kirjutan teist – ka ei sobi. Kirjutan Marist – “Miks sa ainult titejuttu ajad?!”. Ei kirjuta Marist – “Mis “BEEBIBLOGI” see on, kus sa Marist ei kirjuta!?”.

Mulle on lõpuks peale langenud see…tunne, et ma pean vastutama mingi inimese eest ja õpetama talle KÕIKE. KÕIKE siin maailmas. Ja iga kord, kui ma näen midagi naljakat, mille kohta mõtlen, et “hahah, ma võiks sellest blogida”, siis mõtlen kohe, et kurat, raudselt see jälle kellegi kiusamine või õõnestamine ja lihtsalt ei kirjuta.

Kardan.

Ma olen vist hulluks läinud, aga ma olen hetkel veits haavatav. Plz ärge tulge rääkima, et ma vanasti olin nii lahe. Ma tean seda ise ka :(

Ja ühtlasi üritan ma kinni pidada süsivesikute vabast dieedist, mis tähendab EI TOBLERONE’ile ja see natukene tapab mind seest.

Niiet andke andeks, et ma tahan vahelduseks head teha. Andke andeks, et asju loosin. Andke andeks, et hääli kerjan ja andke andeks, et elan.

Tahaks natuke nutta.

Kas sina usud kummitustesse?

Üli tihti olen kuulnud, et inimesed ütlevad, et ah mina küll kummitustesse ei usu. Isegi Kardo väidab mulle, et kummitusi ei eksisteeri, aga ma pigem arvan, et ta lihtsalt ei taha aktsepteerida, et midagi sellist võib olemas olla. Noh, sest see on õudne ju, et midagi säärast olemas võiks olla :D

Mina usun 100% kummitustesse. Esiteks selle pärast, et ma ei usu, et pärast surma ongi kõik. Et me olemegi ainult mingusugused…kehad. Olen kindel, et meis on palju muud, mis jääb järgi ka surma korral.

Ma ei arva seda, et kõik kummitused halvad oleks. Ma usun, et valdav enamus nendest on ikka head ja tahavad niisama ringi uudistada. Mis sul muud ikka teha on, kui sul keha pole ja sa oled kummitus, eksole :D

Kunagi olime sõbrannaga öösel Kohilas, My ema juures, kui kuulsime trepilt samme. Mõtlesime, et huvitav, miks vanaema keset ööd üles tuleb, ta kunagi ei käinud seal. Sammud tulid kuni trepi käänukohani ja…HAKKASID ALT UUESTI PIHTA.

Me reaalselt tardusime ja küsisime teineteiselt, et kas me ikka mõlemad kuuleme seda. Kuulsime. Koputasime hüsteeriliselt vastu seina, mille taga minu vanemad magasid, aga need ei kuulnud essugi. Lõpuks haarasin ma sukanõela (sest see ju TÄIEGA aitab kummituste vastu!) ja jooksime hüsteeriliselt mu ema juurde, et ta meid päästaks.

Siis ei kostunud enam muidgi ühtegi häält ja kasuisa väitis, et vana maja ikka logiseb jne. Aga see ei olnud ikka mingi logisemine. See oli KUMMITUS!!

Siin korteris ma olen ka kuulnud koputust ja kui vaatan ukse taha, siis seal oli PIMEDUS. Isegi kui keegi oleks kogemata ukse pihta läinud, siis oleks mu ukse tagant ju automaatne valgus tööle läinud. Igatahes oli see jube!

Ja kui ma olin väike. Umbes 10-aastane, siis suri mu vanaema. Pärast matuseid istus vanaisa diivanil, mina istusin diivani ees maas. Ühel hetkel vaatasin ma ukseläve poole ja seal mu vanaema seisis. Oma koduriietes. Täitsa tavalise moega. Nagu ootaks mind sööma vms. Ma mäletan, et ma vaatasin nii pikalt ta poole, et kas ta kaob ära. Ei kadunud. Pilgutasin. Ei kadunud.

Lõpuks pöörasin pilgu vanaisa poole, et kas tema ka seda näeb. Kui pilgu tagasi pöörasin, ei olnud seal miskit.

Muidugi võis see olla mu alateadvus vms, aga mulle meeldib mõelda, et see oli päriselt tema :)

Kas teie olete kummitusi näinud? Kas usute nendesse? 

kiusamistest

Täna tuli meil naistejuttudes (see on üks FB’i chat, kus me arutame mõndade naistega maailmaasju) jutuks kiusamine. Nii mõnigi meenutas, kuidas teda elus kiusatud on, teised aga tunnistasid, et on isegi koolis teisi kiusanud. See pani mind mõtlema.

Ma pean häbiga tunnistama, et mina olen elus kiusaja rollis olnud. Ma muidugi kätega kallale ei läinud, kuid mäletan, et narrisin klassiõe kõrvu ja loopisin pinalit aknast välja ja koridoripõrandale. Ja ma tõesti too hetk ise ei saanudki aru, et ma midagi valesti teeksin. Uskusin, et teen “nalja”. Nii piinlik… Kallis Laura, kui sa seda praegu peaksid lugema, siis miljon vabandust sulle minu poolt. Päris südamest kohe.

Ma ei olnud põhikoolis tegelikult mingisugune kambaliider või “populaarne” tüdruk, kelle eeskujul teised ka kedagi kiusasid. Ma ei tea, ma ei mäleta küll, et meie klassis väga sellist asja muidu olnud oleks. Ma olin pigem see, kes kogu aeg nalja ja pulli tegi. Ei olnud ma populaarne, aga ei olnud ma mingisugune heidik ka. Sain läbi nii “nohikute” kui ka “poppide plikadega”. Ja ma ei teagi, mis mind toona ajendas kedagi kiusama. Jube.

Ei saaks ka öelda, et mind kunagi kiusatud ei oleks. Kunagi käisin ma “Ei vägivallale” laagris Remnikul. Ja teate mis? See oli esimene koht, kus mind kiusati :D Pandi mulle hambapastat näkku ja niisama naerdi mu riideid vms. Ma nii täpselt ei mäleta, sest kuidagi hinge ma seda väga vist ei võtnud. Nõme oli küll ja pärast koolipeal kõndisin nendest inimestest kaarega mööda ja hinges vihkasin neid. Aga endast ma ikka halvemini ei arvanud. Õnneks.

Siis oli mul kunagi naaber, kes loopis mind munadega, mistõttu mingisugne kamp inimesi mind mingi perioodi munaks kutsusid. Jälle – nõme oli, aga ignosin.

Kui ma esimest korda ennast purju jõin ja selle tulemusel kõik kohad täis oksendasin, siis kutsuti mind jupp aega okseks. Geniaalne eks. Isegi siin blogis on vahepeal tulnud keegi sellest kambast kommenteerima: “Oi, tere okse!!”. Tervitused ka sulle :D Anna andeks, et ma ei osanud 13-aastasena mõista, kui palju siidrit mu organism taluda võiks. Aga noh. Mingisuguseid hingehaavu see minus vist eriti ei tekitanud.

Aga ma tean, et paljudele tekitab. Näiteks kunagi pidime minema sõbrannadega Rootsi kruiisile. Kõik kutsusid ka oma tuttavaid kaasa, kõik oli kena. Kuni üks tüdruk, saades teada, et mina ka sinna tulen, ütles, et ta MINUSUGUSE inimesega ei tuleks iial kuskile. Tuleb välja, et olin teda kunagi niimoodi solvanud, et teisel AASTAID hiljem sellest paha maitse suus ja mälestus olemas. Ja mina ei mäletanudki seda.

Vot, mida võib teha omast arust tehtud “nali”.

Selle tüdrukuga õnneks klaarisime asjad ja ma vabandasin. Arvan, et ta enam mind ei vihka. Loodan vähemalt, sest reisil saime kenasti käidud :D

Ehk on tõesti asi selles, et mina (ja ehk ka paljud teised) ei saa aru, millal on piir nalja ja kiusamise vahel? Näiteks praegu ma ei läheks ju kellegi asju aknast alla loopima, aga samas tunnen, et näiteks minu blogipost Katre suunas oli tegelikult ju ilgelt ühekohtune. Või noh. Mul võib muidugi olla oma point ja värki, aga ma ei pea ju sinna kaasama pärisinimesi. Sest inimesed tõesti võtavad asju erinevalt ja tegelt mul oli küll sitt tunne, kui lugesin Katre blogist, et see ta hingele haiget tegi. Sest TEGELIKULT ma ei taha kellelegi ju halba. Ma tahan ainult nalja teha :( Ja ilmselgelt pean ma õppima enne mõtlema ja siis ütlema.

Keskkoolis ma (enamasti) enam selline tõbras ei olnud. Kui ma nägin, et kedagi kiusati, siis läksin ikka vahele. Sest nagu lõhestunud isiksus, ei talu ma üldse ülekohut. Mulle ei meeldi, kui nõrgemat kiusatakse. Ometi olen ma ISE SEDA TEINUD!

Olles lapsevanem mõtlen ma küll, et kui jube on see, et sa saadad oma lapsukese kooli…kus keegi ta kuradi pinalit aknast alla loobib. Ja mõtle, kui ta seda hinge võtab? Kuidas teda siis aidata? Jube!

Ma loodan, et minu karmavõlg saabki tasutud sellega, et ma igapäevaselt nagunii kommentaariumis sõimu saan. Sest noh, ma saan sellega hakkama. Ma ei võta seda hinge. Ma ei lase häirida. Mingil määral ikka on ebameeldiv, aga minu puhul on see suht nagu…hane selga vesi :D Nii tuim tükk olen.

Ja ma loodan, et ma ei pea iial tegelema sellega, et keegi Mari narriks. Või Mari kedagi teist narriks.

Ise proovin ka edaspidi natukene… üldisem olla oma arvamustes. Ma ei pea ju ometi kedagi maha tegema nimeliselt. Eksole…

Ise kaagutan siin, et rohkem enesekindlust inimesed, aga kuhu see enesekindlus ikka inimestel kaob? Ikka sinna, kui keegi seda varajases eas kõigutada püüab. Ja osad lasevad ka. See on kurb…

Siinkohal ma veelkord reaalselt vabandan kõigi ees, kes tunnevad, et ma olen neile liiga teinud. Päriselt. Sest täna naistejuttudes loetu oli hirmus – kui väga see tegelikult inimest murrab, kui keegi teda narrib. Kui hinge see võib jääda ja kui palju haiget teha…

Ja ma ei taha kellelegi haiget teha, sest ma päriselt tahaks, et Mari kunagi minu üle uhke ka oleks :)

Kas teid on kunagi kiusatud? Olete ehk isegi kedagi kiusanud? Miks? Jagage minuga ja ärge mind nüüd maha kandke, et ma selline siga olen olnud :(

Andke mulle andeks :(

 

ask fm

Ma enam ei jõua. Tegelikult kah :D Ma olin vastanud peaaegu 1500le küsimusele, millest umbes pooled olid täiesti mittemidagi ütlevad ja mõttetud. Ja ma lõpuks lihtsalt ei suutnud enam ja kustutasin selle ära. Kes tõepoolest tahab minult midagi küsida, siis ka siin blogis saab ju anonüümselt kommenteerides küsida, või saata mulle kirja mariannkaasik@gmail.com. Easy.

Mis ma ikka oma aega seal askis raiskan, eksole.

AGA. Maiuspalaks avaks 24ks tunniks endale aski Kardo :D Niiet ühe ööpäeva saate hoopis talle küsimusi esitada. Andke aga takka, aga ärge teda sõimake, ta on palju hellema hingega kui mina :D Tema ask asub SIIN! (kellel link ei ava siis: http://ask.fm/kardoask)

Ja kui keegi ikka teda sõimab…

kõikidele heiteritele

Nagu Ringvaates, teen mina ka seda, et jagan teiega parimaid kommentaare, mida ma enda kohta leidsin. Oh, need on ikka konstruktiivne kriitika ja õigus patta panduna. Aga mis ma siin ikka jauran, nautige:

Ja kujutage ette, PARIMA PALA unustasin ma videosse lisada, aga ma siis jagan seda teiega siin:

Oled verine tampoon. Oled kõõmane sampoon. Oled solgitoru suue. Rasket laadi on su puue. Oled kuivand potitaim, keha haige on ja vaim. Tead, et kui sa oleks mees, oleks lõdvamunnimees. Oled see, mis sobib hästi oksekotti, prügikasti.

:)))

saime roboti!

Kui te nüüd mäletate, siis mind sai eelmisel nädalal Ringvaates näha, kus me vaatasime seda ilmaimet, milleks oli isepuhastuv liivakast. Nende kodulehel LITTER-ROBOT on see osa Ringvaatest üleval ka, nii et, kes maha magas, saab siit kaeda.

Ühesõnaga on meil nüüd kodus ka selline imevidin.

robot1

Kurg ei ole sinna veel läinud, aga Joosep tormas seda uudistama kohe, kui see tuppa tassiti.robot2 robot3

Esialgu Joss sinna häda ei teinud, vaid heitis sinna sisse magama. Natuke põõnanud ta vist midagi sinna tegi, sest ma kuulsin, et see masin käis ringi. Ma loodan, et see heli öösel väga pinda ei käi, aga praegu olen ma küll rahul.

Eriti kuna enne kosmoselaeva kohaletoomist tõstsin ma eelmise kassi WC eest ära ja sinna sisse vaadates ja lõhna järgi otsustades oli tegu hoopis Õllesummeri välipeldikuga. Ega ma olen jah laisk kastipuhastaja. Vaesed kassid, loodame, et nüüd on nende elu roosilisem!

Mis teie sellisest imevidinast arvate? Ja lisaks tahtsin ma küsida, et mis liiva teie kasutate?

Rohkem infot sellest uhkest asjast saab nende kodulehelt, mis asub SIIN!

EDIT: Läksin nende kodulehele ja avastasin, et ei ole seal miskit rohkem infot :D Seega jagan siis ise teiega nii palju, kui ma tean.

Sisse käib sinna tavaline kassiliiv, peab olema ainult paakuv. Kui kass seal sees ära käib, siis raskusandur paneb ta 7 minuti pärast keerlema. Siis kukub kõik raskem kraam all olevasse sahtlisse, kus on kilekott. Kilekoti võtad välja ja viskad ära. Olemas. Sinna sobivat kõik kilekotid, ei pea mingi spets teema olema. Masin käib pistikuga seina.