Category Archives: söök

pitsavõitja

Kuna mina ei oska valida võitjat, siis andsin selle taaga Kardole. Tema arvas nii:

voitjaPalju õnne Eleri, kirjuta mulle mariannkaasik@gmail.com ja siis vaatame, kuidas sa oma sõpradega särasilmi seda pitsat nosida saaks :D

EDIT:

Kõikidele pitsasõpradele, kes tahtsid pitsa võita, aga ei võitnud. Teie õnneks selgus, et Kardo üritas siin meil salakaval olla ja valis võitjaks…oma töökaaslase ja sõbra, et ta ISE KA TÖÖL PITSAT SAAKS :D! Seega saab üks tore inimene, kes postituse alla kommentaari jättis ikkagi pitsa, mille Kardo isiklikult ostab :D Seekord teeme nii, et nummerdame kõik kommentaarid ära ja tõmbame selle loosiga, et olla kindel, et keegi mitteKardotöökaaslane ka pitsat nosida saaks :))

Eleri saab muidugi ikka kah oma pitsa :)

Allalaaditud fail

Mõnus amps aka kingiloos

Käisime eile soolaleival Kardo sõprade juures ja ühtlasi oli see natuke nagu katsik ka, sest meie saime ka igatahes kingituse. Selle sama käejälje komplekti Mothercare’ist, mida ma juba ammu tahtnud olin! Mis siis, et vahepeal jäljed ära tegin, näiteks pooleaastaselt võib ju seda ometigi veel teha.

Aga süüa saime me muidugi küla peal ka. TÄIEGA. Nimelt on Olmeri vanemad löönud püsti enda pitsakoha, kust meie söök pärit oli. See oli reaalselt kõige suurem pitsa, mida minu silmad kunagi näinud on.

20131124_144255

Minu nimi oli veidi valesti kirjutatud, aga mis sääl ikka :D

20131124_144343

Siit pole isegi aru saada, kui huge see pitsa on, aga 50×50 cm!

Me olime neljakesti ja me saime kõik kõhud megatäis. Ma usun, et kui see pitsa ise näiteks väikesteks ruutudeks lõigata, siis saad pool lapse sünnipäevalistest toidetud vms :D Aga nõnda viilutatuna oli see üks tükk põhimõtteliselt Mari suurune:

Mari ei soovinud ampsu....veel

Mari ei soovinud ampsu….veel

Nende kodulehelt leian ma sellise info:

Suur Pitsaruut on 50×50 cm, seda on 2500 cm² ehk veerand ruutmeetrit. Teiste pitsatootjate pere või peopitsad on ringikujulised ja nende läbimõõt on 38 cm. S= π x r² Seega on tavaliste pere- ja peopitsade pindalaks kõigest 1133.54 cm², mis tähendab, et need pitsad on Suurest Pitsaruudust 1366.46 cm² väiksemad. Järelikult on pitsaruut üle kahe korra suurem tavalisest pere- või peopitsast.

Meie väike Pitsaruut on 25×25 cm. Selle pindalaks on 625 cm², Tavaline 28 cm läbimõõduga suur ümmargune pitsa on pindalaga 615.44 cm² seega üldlevinud suur ümmargune pitsa on meie Väikesest Pitsaruudust 9.56 cm² väiksem. Ja Pitsaruut on kaks korda paksem.

Väike Pitsaruut maksab 6.90 ja Suur Pitsaruut maksab 25.00 eurot.

Et ma siin niisama pitsadega ei uhkustaks, siis ma pean ju ikka ühe teile ka välja loosima, eks? Ja ikka selle kõige suurema :)

ET PITSAT NOSIDA SAADA, SIIS PEAD SA:
Vajutama LIKE Pitsaruudu Facebooki lehel ja kirjutama siia kommentaari, et kellele ja miks sa seda pitsat just pakuksid. Juba homme õhtul valingi võitja välja :)

Ükskord käisin putukaid söömas

Kui mu kolleeg mind putukaid maitsma kutsus, ei pidanud ta jaatavat vastust pikalt ootama. Uudsed toidud tunduvad mulle alati põnevad ja miks mitte ära mekkida ka putukad? Rase naine vajab valku!

Minu uudishimu õnneks ei pea ma ka nuputama, et mismoodi neid putukaid siis täpselt valmistatakse – kolleegi koju oli kutsutud lausa ekspert, kui teda nõnda nimetada võib. Tema kasvatab putukaid lausa koduloomadena. Kui aga külalised teinekord soovi avaldavad mõnda mekkida, ei tee ta ka sellest suurt numbrit, kui mõne loomakese ahju heitma peab. “Kasside ja koertega vast tõesti päris nii ei tehta,” muigas ta omapäraseid koduloomi.

Kui lugejatel aga selliste koduloomadega sõpru ei ole, ei tasu siiski arvata, et putukamekkimine selle taha kinni jääb. Nimelt müüakse kilke ja jahuusse pea igas loomapoes, mis tegeleb elusolendite müügiga. Ei maksa karta, et seal putukad kuidagi ebasanitaarsed oleksid, sest kodus tuleb neid niigi väheke ette valmistada.

Esiteks aseta putukad umbes 15ks minutiks sügavkülma – see tagab selle, et sa mutukaid ilmaasjata ei piinaks ja neid elusalt pannile ei lööks. Külm paneb nad lihtsalt magama ja nõnda ei ole ülejäänud protseduur neile kuidagi valulik. Sama tehakse ka ju näiteks krabide ja homaaridega – tulevadki teised samast koorikute põlvkonnast. Veel on see hea selle külje pealt, et nad sul pannil ellu ei ärkaks. See ei oleks vist kuigi meeldiv asi, mida näha.

20130823_174619 20130823_174632 20130823_174726 20130823_181326 20130823_181403 20130823_181408

Kui putukad külmaunne langenud, pese nad sooja vee all ära ja kuivata kahe majapidamispaberi tüki vahel. Aseta eelnevalt kuumutatud pannile natukene võid ja lisa sinna putukad. Maitsestada võib sellega, millega iganes soovid. Meie kasutasime soola ja pipart. Nõnda või ja maitseainete sees saavad nad kiirel praadimisel mõnusa meki. Prae umbes paar minutit, siis lükka mutukad umbes 20ks minutiks 200 kraadisesse ahju. Kui putukad tunduvad krõbedad, ongi nad juba valmis saanud.

Tuba on täis päris söögi lõhna. Ei teagi, kas asi on selles küüslaugus, mis koos putukatega ahju rändas. Igatahes ei tundu nende söömine üldse mitte vastik, eriti, kuna olen näinud, missuguse hoole ja armastusega neid valmistatud on.

Serveerimine on imelihtne: võta küpsis või krõbe seemnesai, sinna peale määri natukese laimimahlaga maitsestatud toorjuustu. Peale aseta krõbe putukas ja lase heal maitsta! Enne aga tasub eemaldada kilkidelt tiivad ja jalad, sest nende peal olevad ogakesed võivad pärast kurku kraapima jääda.

Ma isegi ei kõhkle, kui esimese snäkikese suhu pistan ja ma ei peagi pettuma. “Mis maitse on?” küsib sõbranna ärevusega kõrvalt. Tema küpsis koos kilgiga on ikka veel ta värisevas käes. Ma ei oskagi tõesti seda maitset mitte millegagi võrrelda. Tekstuurilt on krõbe, maitselt…putukane? Aga mitte halvas mõttes. Olen kindel, et kui sööta see sisse mõnele kinniseotud silmadega inimesele, ei sülitaks ta seda kohe kindlasti välja. Jumal teab, mis näo ta muidugi pärast teeks…

Kui tõesti saabuks maailmalõpp, siis mina oleksin täitsa valmis putukatedieedile minema. Miks ka mitte? Kodus saab neid kasvatada nõnda, et nad toituvadki sinu enda jääkidest, kuid on valgurikkad ja maitsevad hästi.
Soovitan proovida!
IMG_1556 IMG_1558

valmistume Mari tulekuks vol 1 – loengud

Käisime eile Kardoga Pelgulinna sünnitusmajas perekoolis. Täpsemalt oli tegemist tugiisiku rolliga sünnitusel. Kardo hõikas mulle just, et kirjuta ainult häid sõnu, eks ma siis üritan. Esiteks pean siiski nentima, et metsikult targemaks ei saanud me kumbki, sest tädi rääkis suhteliselt loogilist juttu, aga noh, asjalik tunne oli ikkagi kuskil käia :D

Seal näidati meestele, kuidas täpselt naist mudida ja paitada ja patsutada ja öeldi, et naisele tuleks meelde tuletada hingata ja vett juua ja pissil käia – noh, sellised asjad, mis muidu võivad iseendal ära ununeda.

Ma ei tea, kas ma olin ainuke, kes märkas seda, et ämmakas rääkis seal sünnitusest suhteliselt hirmutavalt. Näiteks, et “Sul on ju NII KOHUTAVALT VALUS, et sa tahaks kerra tõmmata ja mitte hingata ja ennast pisikesks teha ja ainult surma oodata!”. Okei, surma ootamise osa tundus lihtsalt loogiline lõpp tema lausele, aga umbes nii rõhutas ta korduvalt.

Veel näidati poose, milles peaks lihtsam sünnitada olema ja räägiti, mida võiks haiglasse kaasa võtta.

Kardo ajas mind terve loengu aja nii naerma, ma ei või. Esiteks kippus Kardo ämmakat otse silma vaatama ja muudkui noogutas asjalikku nägu tehes. See oli niii naljakas, sest me istusime kõige ees ka. Küllap kõik mõtlesid, et kui osavõtlik mees mul ikka on :D

Siis kui massaažiks läks, siis mudis ja patsutas Kardo mind nii hoolega, et oleks mind peaaegu tumbalt maha lükanud ja ämmakaski kommenteeris tehnikat vaadates, et siin on lausa siniseks muditud naise selg. Kardo muudkui hingeldas ja mudis. HINGEGA, ma ütlen teile! Ikka romantiline, eks. “Paneme illi!” sositas ta mulle ühel hetkel ja tappis kogu romantika :D

Siis kui tuli aega uuutada ja aaatada ja oootada oli Kardo jälle esimene, kes usinalt kaasa puhkis ja häälitses. Ikka tubli mees on mul, ütlen ma, tubli.

Ja ikka ei jõua ma siia oma haiglakotist kirjutada, sest ma pean usin koduperenaine olema. Täna hommikul ärkas Kardo näiteks selle peale, et laual ootasid teda pannkoogid moosi ja banaanidega. No kuidas ma saan talle neid mitte teha, kui tema nii imetabane on?

Also ma ärkasin kell pool kuus ja ei suutnud enam magama jääda :D

1371412_10151847388869911_376813986_n

kassimajad, kummutid, sushi ja haiglakotid

Lõpuks võtsin ennast täna kokku ja hakkasin kassimaja edasi ehitama. Ma oleks kindlasti veel jokutanud, aga Sander lubas külla appi tulla ja seetõttu pidin ka mina ükskord lõpetama selle palja perssega mööda korterit ringi jooksmise ja tegudele asuma.

Panin siis püksid jalga ja kukkusin meisterdama, kuni minuga ühines Sander, kes usinalt mind abistas. No ütleme nii, et Reeda sugused perfektsionistid me ei ole, aga hakkama saime. Ma ei tea, mitu meetrit mu käenahka sinna puu külge nüüd kuuma liimiga sai, aga omajagu kindlasti. Mis siin ikka, ilusad asjad nõuavad ohvreid ja VALMIS SEE SINDRINAHK ON! Kurg sobib sinna peale kui valatud

711472_10151843368514911_984344783_n

Ega Sander ainult kassimaja ehitama tulnud, tal olid muud üllad eesmärgid ka. Nimelt halastas Liis lõpuks mu peale ja andis mulle kummuti. Halle freaking luuja oskan ma vaid selle peale kosta. Ja noh, tänud ka muidugi! See tuli kuidagi Nõmmelt siia transportida, seega laenasime kasuisa autot ja Sander tassis selle mehelikult Õikale. Daamilikult aitas teda üles kandmisel Petra, kes sellest eriti vaimustuses ei olnud, et peab orjatööd tegema, aga kuidas siis mina nõnda intiimses olukorras kummutit tassima peaks, AH?

Ühesõnaga, mul on nüüd kummut kah! Selle omastas kohe Joosep ära ja vaene Kurg on hetkel hädas, sest ta tahaks sahtleid lahti teha, aga ei jõua :(

1368743_10151843378259911_1625921002_n

Pärast rasket tööd lootsime endid premeerida sushiga. Ma olin kunagi ostnud endale Minuvalik.ee’st Satori Sushi voucheri, mida ma olin kaks korda varem ka üritanud lunastada. Mõlemad korrad öeldi mulle väga tugevas aktsendis: “Njet, njet, tjäna sushi ei saa, mjeil palju klient!” Teine kord lisati, et teisipäeval või kolmapäeval on see õnnis hetk, kus ka mina võin endale sushit koju tellida. No selge. Kuna on teisipäev ja päev läbi rasket tööd tehtud, tellisime me umbes kell pool neli sushi ära. Poole seitsmeks.

Esiteks võttis vastu paduvenelasest naisterahvas, kes ei saanud sõnagi aru, mida ma soovin ja otsis paaniliselt kedagi, kes riigikeelt kõneleks. Üks kena meesterahvas tõesti seda kunsti valdas ja pani mu soovi koos aadressiga kirja. Mainis veel, et võib minna pool tundi kauem, et kas see on okei. Ütlesin, et on ja lootsin hiljemalt kell 7 kahe suupoolega sushit süüa.

Sittagi.

Veidi poolt kaheksat helistasin siis esmakordselt neile ja ütlesin, et ilgelt vahva oleks süüa ka saada. Mees vabandas ette-taha ja lubas kullerile helistada, ning koheselt minuga uuesti ühendust võtta. Umbes 7.45 helistasin mina uuesti, mees ütles, et kuller on all. Selge.

7.50 helistasin taas ja küsisin, et kas kuller on ehk mu maja ette hinge heitnud, või mida ta täpsemalt mu maja ees teeb, et mina küll ei näe kedagi ja keegi polnud ka alt kella lasknud. Lubas uuesti kullerile helistada.

Kell 8: “Kjuller on kohe seal! Aga mis teie aadress oli?”

Ütlesin mehele uuesti enda aadressi. Pärast lühikest vestlust kulleriga väitis viimane, et on pool tundi mu maja ees seisnud ja kella lasknud, aga iga kord võtab vastu mingi venelane, kes ei taha miskipärast sushit. NO TULE JUMAL APPI?! Miks ta siis seda vaest venelast aina pommitas oma kella laskmisega? POOL TUNDI? Kas ta lootis, et pärast kümnendat tilinat muutuv vihane sushit vihkav mees äkitselt minuks? Miks ta ise oma ülemusele ei helistanud ja öelnud, et siin ei asu ühtegi suhsilembelist eite, et ehk on mingi probleem? Ei. Kuller “seisis pool tundi maja ees ja muudkui lasi kella korterile 28.” Jah…

No siis selgus, et kuller oli siiski aadressiga eksinud, lausa 17 maja jagu! Ja selle 17 maja vahemaa läbimiseks läks tal veel 20 minutit, mille jooksul suutsin ma veelkord helistada sinna kuradi Satori Sushisse, et nentida neile, et ma ikka veel endiselt nälgin.

Mul hakkas sellest mehest juba kahju. Ta lubas mulle, et hommepäev vahetavad nemad kulllerit ja tema ei saa aru, milles on probleem ja üldse mis toimub ja läks nii kurvahäälseks, et kartsin, et mees puhkeb teisel pool toru nutma. Ja siis helises alt kell! SUSHI SAABUS! Ainult kaks tundi hiljem! Halleluuja!

Üles tulid kaks noort – üks nagla välimusega noormees ja miskipärast oli temaga kaasas ta pruta. Ma mainisin, et olen sushit kõigest kaks tundi oodanud ja ma loodan siiralt, et nad ei eelda, et ma maksan neile viis eurot selle eest, et ma NÄLGIMA PEAN! Ma olen RASE NAINE! Ma ei taha sekunditki nälgida!

Nagla poiss vaatas mulle otsa ja sirutas käe välja.

“Viis juuro!”

Ütlesin, et palun kontakteerugu oma juhatajaga, mille peale poiss ütles hoopis: “See on siis kõik…” ja lahkus kurvalt.

1368941_10151843367289911_1681102643_nAga sushi, vot see oli hea :D Ei teagi, kas see TUNDUS hea, sest ma olin nälgas, aga nüüd on alles vaid viimased tükid Kardot ootamas.

Tule mulle jumal appi, mis päev!

Edit: Unustasin mainida, et kui juba kummut siin oli, siis tahtsin sinna titeriideid laduda, aga ei osanud neid kuidagi sorteerida ja hoopis panin kokku haiglakoti (eriti ei osanud), aga seda näitan teile homme :(

söök ja võõrad suled

Vaatan, et mu header ütleb, et ma räägin söögist, aga noh, mis söögist mul siin rääkida, kui Kardot pole ja ma endale nagunii midagi niimoodi kokata ei viitsi. Ega Marile :)) Söön niisama erinevaid värskeid vilju ja seda, mida Kardo emme mulle annab. Aga vaadake, mis ta ükspäev tegi:

1081485_10151715464509911_827172213_nKas pole mitte ilus kartuli-heeringa vorm? Minu meelest veel ilusam, kui nipparis oli :))

Aga, et mitte ainult võõraste sulgedega ennast ehtida, siis otsisin telefonist pilte juurde asjadest, mille ma ise teinud olen. Esiteks omlett kunagi hommikusöögiks. Ma mäletan, et siis oli mul veel morning sickness ja ma ei saanudki seda lõpuks süüa :D

20130509_111213

Sõin selle asemel hoopiski maasikaid

20130509_111252

Siis tegin ükskord Sannule ja Meinule sinimerekarpe

20130309_192757

Ja teinekord meisterdasin isetehtud piffidega burkse

20130314_215025

Selle muna tegid mulle vend ja kasuisa :D

20130330_162921

Siis tegin rääbakat sushit:

20130406_175303

Ja ükskord Dakiga pork bellyt :)IMG_20130303_165428

 

Masterchefidest ja üldse toidusaadetest

Mul on kokkamisega selline suhe, et mulle meeldib süüa teha, aga mitte täpselt retseptide järgi. Nõnda peangi ma kõike tegema sellise katse-eksitus meetodi järgi, sest see tundub mulle kõige kergem variant.

Minevikus ma eriti süüa teinud ei ole – kui sa elad emaga, kes on kodune, siis paratamatult teeb kõik söögikorrad valmis tema. Ma isegi ei viitsind hakata proovima, sest mis me ikka seal kahekesti rahmeldame.

Kui ma enda esimese peikaga koos elasin, siis tegi kõik söögid tema valmis. Arvestades seda, et ta oli üks imetabane söögimeisterdaja, siis ma ei hakanud ka sinna vahele ennast pressima – las siis mees kokkab, kui ta tahab ja oskab. Mu endine peika muuseas vaatas ka hästi palju kokasaateid, Masterchefi ka. Paar korda isegi vaatasin neid koos temaga, aga kuna mind toona see kokkamine kohe üldse ei huvitanud, pidi ta neid enamasti siiski üksi vaatama.

Kui me eelmisel aastal lahku läksime, siis tekkis mul üüratu soov proovida ise sööki teha. Ja uskuge või mitte, teised sõid ja kiitsid! Endale ka nagu meeldis. Siis hakkas mulle telkust meeldima My Kitchen Rules, mis on Austraalia söögisaade. Ma isegi Aussis elades vaatasin seda paar korda ja see oli awesome. Isegi Kardo viitsis minuga neid vaadata mõnda aega, tema arust oskan ma ka vist hästi süüa teha. Ma nüüd küsisin, ta vastas: “Muidugi oskad, mis lolle küsimusi sa küsid?”.  Halleluuja, ju siis oskan.

Mõni aeg ütles Sannu, et Masterchefi uued osad on väljas ja kuna ma eriti muude uute sarjadega ennast kursis ei hoia (Noh, Grei Anatoomia muidugi ka, aga see hakkab alles sügisel) siis mõtlesin, et võiks ju vaadata kah. Korraga hakkasid nii Masterchef US, kui ka Masterchef Australia.

Aussi Masterchef

Imetabane on see, kuidas nad on kõik lihtsalt NII sõbralikud. Sellepärast vist see meile Kardoga rohkem meeldib ka. Nad reaalselt aitavad seal teineteist, isegi kohtunikud teinekord abistavad neid, kui midagi pekki läinud on. Kui keegi neist võidab, siis teised on SIIRALT õnnelikud ja kui keegi lahkuma peab, siis nad tihuvad nutta ja kallistavad teistel kondid pooleks.

Minu lemmikud viiendast hooajast on siis nemad:

Lynton on lihtsalt nii kuum, seda nagunii, eks. Teiseks on ta nii armas ja siiras ja kokkab kogu hingest. Ja seal alguses, kus neid alles tutvustati, rääkis seda, et kui tema õde sattus avariisse, milles ta invaliidistus, siis Lynton jäi ka temaga aastaks koju, et talle süüa teha. Vot SEE on hella hingega mees!

Liliana aka putukas oli meie lemmik, sest ta on nii naljakalt palvetajaritsika näoga, et kohe toob hea tuju sisse. Ega ta oli hea kokk ka, kuigi ta just viimases osas langes välja, ehk siis ta enivei ei võida. Vaene väike putukake :(

Christina on lihtsalt nii rõõmsameelne ja IMEHEA kokk. Veel meeldib meile, et tal on alati punased huuled ja mingsugune rätt või lilleke pähe seotud. Lihtsalt armas!

Masterchef US

Ameerika saates on asjad teised. Esiteks juba kohtunikud Gordon Ramsey ja  Joe Bastianich on kaks Hitlerit, kes ei ole kitsid inimestele ütlemaks, kui nende toit maitseb nagu viimne pask. Kolmas dude, Graham Elliot, on Kardo lemmik. Ehk sellepärast, et ta on ainuke, kes enam vähem inimlikuks jääda suudab.

Samamoodi on osalejad teineteise suhtes palju kurjemad. Ülbitsetakse, ollakse vihased, kadedad ja kibestunud. Aina proovitakse teistele sitta keerata, sellist asja Aussis küll ei tehta :( Oma lemmikuid mul seal ei olegi kujunenud veel. Ehk on asi selles, et US laseb enda osad välja kord nädalas neljapäeviti 2 osa, Aussi aga pmst iga päev ühe.

Aussi osasid ongi praegu poole rohkem, 28 võrreldes USA 14ga. Seega on mul veel aega oma lemmikuid kujundada. Kuigi mu kõige VÄHEM lemmikud on juba olemas:

Natasha on pidevalt sellise sitahaisunäoga. Kuigi tundub, et ta süüa teha oskab, siis ta rõhutab seda kogu aeg ja on kuidagi nii üleolev, et on lausa ebameeldiv mu jaoks. Täielik piff.

Krissi on ka selline, kes aina heidab teistele asju ette ja siis teeb neid suurima rõõmuga ise ka. Näiteks bitchis ta ükskord pool osa selle üle, et tiimi kapten, kes nad kaotusesse kiskus, ise oma immuunsust kasutas. Arvake, kas kohe kui tema kaptenina kaotas, kas tema siis ka oma kapteni immuunsust kasutas. Oh, otse loomulikult! Ja siis ta aina korrutab, et teeb kõike oma poja nimel ja poeg talle ikka nii tähtis. Siis ma küll mõtlen, et miks ta riiklikus televisioonis siis nii ebameeldiv ja ebausaldusväärne on – ta laps näeb ju seda ka. Igatahes, douche!

Ok, aga ei saa enam edasi kirjutada, sest vaja veel viimane USA Masterchef ära vaadata, ehk läheb emb-kumb neist välja!