Rubriigi arhiiv: suhted

häda ajab härja kaevu

Eile oli esimene päev üle miljoni aasta, kus ma EI BLOGINUD. Andke nüüd kallid lugejad mulle andeks, aga ma jõudsin koju alles pool üks öösel. Mõelge vaid, POOL ÜKS! Ma olin Marist lausa 12 tundi eemal, aga mis selle aja sees toimus, hakkan ma kohe jutustama.

Esiteks pidin ma minema reklaamklipivõtetele. Nii kauaks, kuni Kardo tööl oli, tuli Mari vaatama mu ema. Selle tarbeks olin ma juba üle nädala endale sügavkülma piima kogunud, nagu mingi hullumeelne. Veel enne uksest välja astumist andsin Marile süüa ja pumpasin samaaegselt. Tundsin ennast nagu Harju keskmine liinilehm.

Võtetel oli mõnus, sain ilusa meigi, ilusad riided jne. Aga asi, millest ma kohe aru sain oli see, et kui kella kolmeks ei olnud meid veel sekunditki filmitud, et kaheksaks ma küll koju ei saa, nagu lubatud. Filmisega ongi see, et KÕIK venib. Iga kaameranurk, iga valguskiireke ja juuksekarvake peab pidevalt olema täpselt õiges kohas. Ja et neid õigesse kohta saada võtab ILGELT aega. Ehk siis enamuse ajast me suht istusime ja ootasime :)

Tundsin ennast nagu muuvistaar jeeje!

Ühel hetkel hakkasid mu rinnad pakitsema. Mitte eriti, aga noh, natukene. Tegelesime rahumeeli oma võttega ja lobisemisega edasi, kui paart tundi hiljem tundsin, et midagi voolab. Jah. Ma hakkasin keset võtteid piima voolama.

“Kas sa oled hiljuti poeginud?” küsis minult üks mees.

Läksin vetsu ja vooderdasin oma rinnahoidjad wc-paberiga, sest ma muidugi unustasin rinnapadjad hommikul koju. Otseloomulikult eksole :D See aitas päris hästi, kuni enam ei aidanud.

Pidin vist kolm-neli korda WC’s läbimärgasid piimaseid pabereid vahetamas käima.

Lõpuks olin ma plahvatamas. Mu tissid ei mahtunud kleiti ära. Mantel ei läinud eest kinni. Kleit oli üleni piimane. Liigutada oli valus. Mul oli tunne, nagu mul oleks uuesti piimapais.

Ja mis mul siis üle jäi, kui minna stuudio peldikusse, tõmmata endal kleit üle pea, seista pesuväel kraanikausi kohal ja…üritada ennast lüpsta.

Jep. I said it.

Et olukord veel parem oleks, siis ei käinud ka vetsu uks korralikult lukku, aga ma ei suutnud enam seda piina taluda, seega ma PIDIN seda tegema. Endal oli kogu aeg selline casual nägu ees, et juhul kui keegi sisse astub, siis ma teesklen, et see on igati normaalne :D

Ega see muidugi kerge olnud. Absoluutselt kõik kohad olid piima täis. Peegel, mu riided, põrand, seinad. Ühel hetkel märkasin seinal sellist silti:

1422762_10152006021934911_151397515_n

Kas rinnapiim on girly?

Aga häda ajab härja kaevu ja mul ei jäänud lihtsalt mitte midagi muud üle. Oleks ma teadnud, et nii kaua läheb, siis oleks ma muidugi enda ustava pumba kaasa võtnud, aga noh, läks, kuidas läks.

Nagu ma Malluka Fb’i lehel kirjutasin, siis Kardo palus mul kindlasti tund aega enne koju tulekut teada anda, kui ma saabun. Eks mina muidugi arvasin, et Kardol on maja strippareid täis, mis muud. Tegelikult oli nii, et tulin koju ja nägin ultrakurja Jossi:

1454521_10152006025529911_1777975359_n

Köök oli küünaldega kaetud, laual pudel veini ja Raffaello. Ühtlasi oligi Kardo õhtusöögi teinud. Nii armas oli :) Kuigi lugejad pakkusid, et kindlasi kingib Kardo mulle kihlasõrmuse. Aga teate mis?

1458828_10152006020699911_499861206_nTegelikult kinkis ta mulle tahvli shokolaadi ja 30 päeva treeningkava :D Üsna vastuolulised kingitused, aga tegelikult ma ise palusin selle kava endale välja printida. Meil oktoobrikate grupis hakkab esmaspäevast 30 day AB challange, et mina ka ükskord oma voldid maha treeniks. Kes tahab minuga koos neid harjutusi teha, siis olete oodatud. Ükskõik, kas siis laivis või netiteel. Aga see selleks.

Muidugi küsisin ma Kardolt, et oot misasja, kus mu kihlasõrmus on?! “Aga sa ei öelnud mulle enda sõrmuse numbrit, kui ma küsisin,” heitis ta mulle ette. “Ma ju EI TEA enda sõrmuse numbrit, kuidas ma sulle siis seda öelda saan?”. “Ja kui sina enda sõrmuse numbrit ei tea, siis kuidas ma sulle kihlasõrmuse kinkida saan?” päris ta vastu.

Noh, tõsijutt.

Nõnda jäingi ma kihlasõrmusest ilma. Aga sain hoopis vahva õhta osaliseks, sest magama saime me alles nelja paiku, mistõttu olen täna eriti koomas.

Kallis Mallu

Kuna ma saan nii palju kirju, kus inimesed küsivad minu nõu ja arvamust, siis algatan oma blogis rubriigi “Kallis Mallu”, kus ma vastan siis küsimustele natukene pikemalt, kui ma seda näiteks askis või meilis teeksin. Ma loodan, et inimesed väga ei pahanda, et ma nende kirjad siia copin, ega ma nende nimesid ju alla pane ja ehk on kellelgi sama probleem :)

Eelmine nädal sain ma sellise kirja:

Mul on selline probleem, et ma mandun koju ära. Tegelen konstantselt oma lapsega 1a4k ja suureks seikuseks päevas pean lugema poes käiku. Seda, millal ma viimati kuskil mehega koos käisin, ei mäleta. Asi pole selles, et meil poleks kedagi last hoidma võtta, on küll! Nii minu, kui mehe vanemad elavad meiega samas linnas. Lisaks on mehel lausa kolm õde, kes kõik hea meelega last vaataksid. Minu mees aga ei taha. Ütleb, et on väsinud peale tööd kuskile “uulitsa peale minemiseks”. Ütleb, et mul muidugi hea, PUHKAN tema sõnul päevad läbi, siis kui tema tööl on, aga temal on ju raske. Nagu mul lapsega kerge oleks… Kogu aeg tahab tegelemist, sekunditki olla ei lase. Nädalavahetusteti läheb mees lausa närvi, kui ma kuskile minna tahan. Ütleb, et see on ainuke aeg, kus ta puhata saab hommikust õhtuni ja teda ei huvita mingi nõme teater või kino. Ja muidugi häirib teda ka lapse karjumine, seega pean mina terve nädalavahetuse last vaigistama, et kallis töömees puhata saaks. APPI, ma ei suuda enam!!!

Mida mina sellises olukorras teeks? Noh, esiteks tundub mulle, et siin on kaks probleemi: sina oled väsinud aina lapsega tegelemast ja teiseks tahaks mehega ka kahekesti midagi teha. Mõlemad probleemid lahendab see, et mine vii siis ometi laps nende sugulaste hoida! Ega sul ju selleks mehe luba vaja ole. Tuleb mees töölt koju, näiteks reede õhtul, siis kompromiss! Ärge minge siis välja, kui see tõesti talle vastumeelne on, aga saa lapsest lahti, tee kodus fancy dinner ja osta pudelike veini. Saate ju nõnda ka kahekesti aega veeta. Eriti kui kaua pole sellist asja teinud, siis ehk on ka mees sedasorti läheduse ära unustanud? Meenuta talle siis seda! Jooge veini, tehke pulli ja lõpuks keretäis keppi kah. (Sorri mu robustsuse üle, aga tahtsid nõu ju). Kui mees aina väsinud ja sina kurnatud, siis ma eeldan, et ka see ei ole teil nagunii igapäevane asi. Selline tore õhtu võib mehele ju väga meeldida ja ehk ta siis teinekord tuleb sulle ka rohkem vastu ja viib su kuskile välja, kui teab, et ees on ootamas tore õhtu :)

Kui lugejatel on olnud sarnast olukorda, et mees ei viitsi kuskile minna, siis jagage kommentaarides, kuidas te mehele lõpuks kargu alla saite. Või kui teil sellist olukorda ei ole, siis mida te sellises olukorras siiski teha soovitaksite?

Mulle aga helistas eile Kardo ja ütles, et anna see väikelaps heaga oma emale ja lähme aga deidile. Nõnda me siis tegimegi. Käisime söömas ja veini joomas/juustu mekkimas. Õikal, meie maja juures, on üks lahe koht, kus me lõpetasime. Lyon. Seal on mingid saiakesed ja koogikesed ja veinikesed ja pearoogasid ka. Tundus mõnus igatahes ja meil oli äärmiselt tore õhtu. Ka Mari pidas ennast mu emaga kenasti üleval. Meie Kardoga nautisime muidugi VÄGA teineteise seltskonda, nagu fotolt näha:

This is the best night!!

Kaitstud: ma kardan natuke

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

naised on ikka ussid küll

Keegi Liis palus, et ma kirjutaksin sellest, kui sõbrannad ei kuula head nõu (muuseas olen kirjutanud, otsi!), aga mulle tuli hoopis mõte kirjutada enda kunagisest sõbrannast, kes osutus kõige suuremaks ussinärakaks, kes maailmas olemas oli.

Nimelt tutvusin ma ühe neiuga ühiste sõprade kaudu, hakkasime palju suhtlema ja saime väga headeks sõbrannadeks. Lausa nii headeks sõbrannadeks, et otsustasime kokku kolida. Tema elas Kadriorus 3 toalises korteris, mina töötasin siis sealsamas Delfis ja nõnda me siis tegimegi. Kuna käisin siis oma endise peikaga, siis oli ka tema loomulikult suurema osa seal meiega koos.

Sõbranna L. sai eksiga väga hästi läbi ja mul oli selle üle vaid hea meel, sest see oleks ju üsna halb lugu olnud, kui ma elaksin pmst nende mõlemaga ja nad teineteist vihkaks. Aga ei. Mina olin päevad läbi tööl, nemad kumbki tööl ei käinud, seega pidevalt kahekesti kodus.

Mingi hetk hakkas mulle midagi pinda käima. Ma ei tea, kas see, et L. absoluutselt IGA eksi nalja peale hüsteeriliselt naeris, alati eksiga nõustus või see hetk, kui ma üks hetk tuppa astudes nägin, kuidas L. oma varbaid eksile sülle surus ja nad seal ennastunustavalt itsitasid. Aga noh, ühel hetkel tekkis imelik tunne.

Näiteks mina ütlen, et mulle meeldib siider, eks ütleb, et talle meeldib rohkem õlu ja siis L kohe kinnitas, et talle ka ikka meeldib õlu ja siider meeldib ainult eitedele. Sest tema on ikka nii lahe ja one of the guys :D Ja teate, üli kaua ma korrutasin endale, et ma kujutan seda endale ette. Et olen lihtsalt armukade, nagu ikka naised teinekord on. KUNI ÜKSKORD…

…Pidime kõik sõpsidega välja minema, aga ma tundsin ennast kehvasti ja jäin koju. Vahtsin niisama telekat, kuni ärkasin selle peale, et mu kallis peika ja korterinaaber koju saabusid. Ma koperdasin kohe magamistuppa, nemad aga olid veits shvipsis ja läksid elutuppa veel tsillima. Ega mul sellest vahet polnud, jäin magamama.

Mingi hetk tegin silmad lahti ja vaatan, et tuba on pime, mina olen üksi voodis, korter on haudvaikne. See tundus kõik megakummaline, sest kui nad koju tulid, siis nad panid muusika mängima. Kui nad magama läksid, siis eee… kus mu peika on?

Tõusin püsti ja läksin elutuppa. Uks oli kinni. Tegin ukse lahti ja pimedas toas nad seal kahekesti õndsat und magasidki :D Diivani lahti teinud ja puha, mis enne kinni oli. Kallis sõbranna oli lausa enda toast neile tekikese ka peale viinud.

Mu reaktsioon:

Tegelikult ei olnud asi selles, et L mu eksi kõrval magas. Hell, alles paar nädalat enne seda seika oli üks mu teine sõbranna mu eksi kõrvale passinud out, kui meil suurem pidu oli olnud (mina oksendasin siis kamina ette ja jäin sinna magama) ja mul oli sellest jumala suva. Aga kõik need eelnevad kahtlused ja kihistamised ja see fakt, et nad kuradi tegid VOODI ÄRA sinna, selle asemel, et iga roju oma voodisse läheks, no.. Jah :D

Ja muidugi oli parim ka L’i reaktsioon, kui ma neilt dramaatiliselt teki pealt tõmbasin (nad olid riides). Tal oli eriti alandlik nägu ja ta roomas vaikselt oma tuppa ja keeras ukse lukku. Kui mina KOGEMATA jääks oma sõbranna peika kõrvale magama ja ma näeks, et ta on mega vihane selle peale, siis ma ütleksin, et kuule rilääääks, ole inimene :D Mitte ei roomaks minema nagu alandlik koer.

Ühesõnaga see oli siis mu kunagine PARIM sõbranna ja kunagine ELUARMASTUS :D Ja ei, te ei taha teada, mis röökimist pidid naabrid tol ööl minu poolt kuulma. EI TAHA TEADA :D

Armastus on muidugi pime. Ma uskusin tõsimeeli, et nad ei teinud mitte midagi. Kuni selle hetkeni, kui ma seda lugu mingi aeg Kardole rääkisin ja jõudsin selleni, et: “Aga jah, neil olid riided seljas seega nad ei teinud mitte mi…”

Et siis selline lugu teile sõbrannandusest ja peikadest ja elust. Kirjutage mulle, mis on kõige suurem huiamine, mida mõni teie “sõbranna” teile teha suutnud on? (Jajah, ma tean, minu näites oli suurem kaabakas siiski peika, aga noh ikkagi, ega see sõbrannast ka ilus polnud :D)

Kasvata nüüd seda last rahulikult omaette

Homsest lõppeb Kardo isapuhkus ja ta peab tööle tagasi minema. Ma tahaks dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIIII!”. Olenemata sellest, et ta iga õhtu kell kuus koju tagasi tuleb, siis tundub see mulle nii ebaaus ja kohutav, mis süsteemiga meil see maailm üles ehitatud on.

Inimene peab KAHEKSA ja pool tundi oma päevast veetma tööl, et saada raha, et kasvatada oma lapsi üles ja toetada oma perekonda. Aga mis aega ta peaks oma pere ja lastega veetma, kui ta kogu aeg tööl on? Jah, õhtul tuleb koju, aga terve pikk päev on ju ikkagi eemal veedetud. Tited arenevad nii paganama kiiresti, nad võivad varsti iga päev miskit uut õppida. Ja kus on isa? Eks ikka tööl. Sest raha on vaja teenida…

Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et ma ei oleks iial sellega nõus, et Kardo töötaks kuskil kaugemal. Vahet ei ole, kas teises linnas või isegi teises riigis. Esiteks ei olnud ma ka enne last just suurim kaugsuhete harrastaja. Mu esimene ja viimane “kaugsuhe” oli ühe noormehe Juhaniga umbes siis, kui me olime 14-aastased ja ta elas ühes Eesti väikelinnas :D Nägime ka igal nädalavahetusel ja olime mega-freaking-armunud! Aga see selleks.

Ma lihtsalt ei kujutaks sellist elukorraldust endale ette. Võib-olla olen ma nõrk, nõrk naine, aga ma lihtsalt KEELDUKSIN sellisest asjast. Ma tahan ikka iga päev kaissu minna ja iga päev rääkida juttu ja iga päev kudrutatud saada. Ja ERITI kui peres on laps.

Mu süda lihtsalt tahab armastusest põlema minna ja karjudes aknast alla hüpata, kui ma näen, kuidas Kardo Mariga tegeleb ja temaga juttu puhub. Ma ei kujuta ette, et ta ei saaks seda enam iga päev teha. Ma ei tea, aga kas väljamaal töötavad mehed tulevad igal nädalavahetusel koju? Vast mitte…Ja isegi 2 päeva nädalas oleks LIIGA VÄHE!

Minu õnneks arvab Kardo minuga samamoodi. Enne elaks 20 korda vaesemalt ja koos olles, kui rikkamalt ja eraldi. Kui ikka tõesti vaja oleks välismaale minna tööle (mõistan, et inimestel on näiteks suured laenud kaelas vms ja nad ei suudaks siin seda raha teenida) siis läheksime ikka terve perega. Sest kas mitte perekonna point ei olegi KOOS olla? Ma usun, et kes väga tahab, leiab ka siin võimaluse kuidagi seda raha teenida kui vaja. Kas ei?

Küsisin Kardolt ka, et mis tingimustel oleks ta nõus perekonnast eraldi välismaal elama. Ta vastas, et siis, kui ta välismaal vanglasse satuks :D No loodame, et ei satu siis. Pöidlad pihku!

Ometi on nii kohutavalt palju perekondasid, kus mees elab välismaal. Ma ei tee seda kindlasti maha, sest inimesed on erinevad. Ka minu enda kasuisa töötab Soomes ja ema on siin Tallinnas. Ema on maininud, et alguses oli imelik, aga inimene harjub ju kõigega.

Mõni ongi selline, et vajab nn “oma aega” ja neile sobib hästi, et mees koguaeg jalus ei tolkne. Mina aga sellist tüüpi ei ole. Minu jaoks on piisav oma aeg siis, kui me Kardoga istume kõrvuti ja ajame mõlemad omi asju :D Mina blogin ja tema… Teeb midagi muud. Mmm.. mõnus oma aeg. Ma ei kujuta ettegi, mitu korda peaks mind kiviga pähe lööma, et mõnus oma aeg oleks PÄEVI ÜKSI OLEMINE. NEVER!

Juba ajab natukene nutma, et ma homsest pean iga päev kuueni üksi olema. MIDA MA TEEN TERVE PÄEVA? Oh seda elukest.

Aga sellepärast mind nüüd huvitakski, et kuidas minu lugejatel need lood on. Ma tean, et lugejate seas on väga palju pereinimesi, kuidas teie pered elavad?

Ja nüüd nendele, kes elavad oma perekonnaga kõik koos, kas olen mina ainuke, kelle jaoks pikemaajaline lahusolek mõeldamatu on?

lapse saamisega enda käest laskmisest

Esiteks rõõmustan, et mul pole täna juba lõunast saati pea valutanud! Ei tea, kas aitas rohke vesi, jalutuskäik õues või hoopis coca-cola, aga ma tunnen ennast taas inimesena! Ja mida muud siis teha, kui mitte…BLOGIDAA!

Ma kirjutasin siin Delfile artikli nõuannetest, mis mind absoluutselt ei huvita ja noh, hakkasin siis igavusest kommentaare lugema. Leidsin mõne nii võrratu, et pean neid  teiega ka jagama.

Liisi

22.10.2013 05:00
 
Täitsa jube lugeda.Ma ei mõista neid naisi,kes end peale sünnitust käest lasevad.Ole ikka naine edasi.Mul on 2 last ja nende kõrvalt ma küll ei lasknud endal sammalduda.Mehe bokserite ja rokaste riietega? Mehel peaks ikka mingit silmailu ka olema.Sel ajal kui siia oma totakaid kõiketeadvaid artikkleid kirjutad,võiksid vannitoas endale aega leida.
Vuihh
ene
22.10.2013 00:48
 
apppiii mis titemammad siin kirjutavad,,,,lapse sünniga toimib mingi täielik mõistuse kaotamine…pole vahet kui palju lapsi mul on iial ei taha ma haiseda okse järele…kui enam ei ole laste kõrvalt oma hügieenile tähelepanu pöörata siis oleks võinud mõne lapse tegemata küll jätta,,pole siis imestada ,et kõige rohkem lahutusi toimub enne lapse 2 aastaseks saamist….appppiii kui jälk kui üks naine mammastub niimoodi….
Jumal tänatud, et Delfi kommentaatorid ei väsi. Nüüd lõpuks ma tean, kuidas minu iga päev algama peab: ärkan hommikul, annan ruttu lapsele süüa ja siis jooksen meiki tegema. Samuti viskan argipävaselt selga oma õhtukleidi ja hakkan hommikusööki tegema. Hoidku jumal selle eest, kui laps peaks selle peale oksendama. Sest mitte SEKUNDITKI ei taha ma olla oksehaisune. Olen kuulnud, et mõned lapsed ei oksendagi – kurat küll, ma sain vist haiglast praagi. Mul oksendab :(
Nali naljaks. Minu arust on nii naljakas see, et kui ma kirjutan, et mu riided on piimased ja oksesed, siis eeldatakse, et ma ennast ei pese :D Ausalt ka, ikka olen paar korda selle aja leidnud siin selle kahe nädala jooksul, kus saan ennast ka pestud ;) Kui ma tahaks kogu aeg puhaste riietega olla, siis ma peaksin suhteliselt iga poole tunni tagant enda riideid vahetama. See läheb aga raskeks, sest mu pluusidel peab olema täidetud kriteeriumid: katta mu volte, mugav ligipääs tissidele (sest ma ju lüpsilehmastaatuses). Mul lihtsalt ei ole selliseid asju sadade viisi, et neid aina vahetada, rott nagu ma olen.
Kallid Delfi kommentaatorid, kinkige mulle riideid! Soovitatavalt õhtukleite, millel piisavalt avar dekoltee. Noh, esiteks selle pärast, et siis on mehel hea vaadata ikka seda seksikat rinnapaari. Teiseks saan ehk salaja lapsele ka süüa anda, kui mees parasjagu tissi ei imetle.
Ja muidugi ka see püsiv mure, et “nahui sa kirjutad seda blogi, selle asemel, et enda lapsega tegeleda!”. Jube, jube inimeseloom olen. Rääbakil ja laps unaruses. Oeh.
Huvitav, mis oleks nende arust aktsepteeritavad tegevused noore ema jaoks siis, kui laps magab? Enda meikimine? Või peaksin ma kogu aeg lapse kohale kummardudes õhkama, kui mõnus ta on? Muuseas, ta praegu magab siinsamas mu kõrval, iga sekund võin kirjutamise pooleli jätta ja õhkamispausi teha, kui hing ihaldab :D
Ma küsisin Kardolt, et kas teda häirib, kui ma selline piimane ja ropsine olen. Ta vastas, et kõik on nagunii piimane ja ropsine – tema ka, et te teaksite!! Kujutage ette, kui ma veel seda Delfisse kirjutaks. Vaene mees, pandud naistetöid tegema, lapsega jändama ja nüüd on MEES KA MINU PÄRAST ENNAST KÄEST LASKNUD!
Lõpetuseks tahaks ma teada, et kui rõvedad need kommentaatorid ise ilma meigita on, et kohe üldse ei kannata ilma mehe silma alla sattuda? Kas on nii hull lugu, et mees valab endale kuuma vaha silma ja pimedad lapsed hakkavad õudusest nutma?
Mina isiklikult olen õnneks ka meigita imetabane :))

Mida teha ekside kingitustega?

Avastasin õudusega, et kell on juba KAHEKSA ja ma ei olegi täna bloginud. Sellist nalja pole ammu juhtunud, aga saan enda vabanduseks öelda, et täna oli meil natukene katsikulisi oodata, seega pidime koristama. Kuna alles 12 paiku ärkasime, siis oli meil ilge tuli takus ja olgem ausad, ega me siin mõnda aega kraaminud ka ei olnud – tegevust oli omajagu :D

Me saime igasuguseid mõnnasid kingitusi, aga sellise postituse ma teen mõni muu kord, et mis saagi me kokku kraapinud oleme külalistelt. Järgmine nädalavahetus on suurem katsikupidu sõpradele kah. Kes tulla tahab, siis andke teada. Ilma kingilaadungita võite ka tulemata jätta…

NALIII!!!

Aga nüüd tänase teema juurde. Nimelt ma olen ammu tahtnud blogida ekside kingitustest. Ma võin liialdamata öelda, et mul on iga nurga peal kodus asju, mis on Sillu mulle kunagi meisterdanud, maalinud, kinkinud või teinud. Ehk siis mul on isegi seintel tema tehtud joonistusi ja mina leian, et kui need on mulle kingitud ja need on imeilusad, siis ma ei hakka ju ometi neid ÄRA VISKAMA. Kuskile karpi ja voodi alla ka ei raatsi panna, sest veelkord – nad on ju ilusad ja teevad mu kodu ilusamaks. Ja üks nendest piltidest on NII ilus, et ma mitte iial seda kuskile ära ei paneks ja ausalt loen seda üheks ilusamaks kingituseks, mida ma elus saanud olen. See on maal minu papast ja ma armastan seda.

20131020_203110

Pilt minu vanaisast. Sain selle Sillult jõuludeks ja see on lihtsalt… Tahaks nutta – nii ilus on!
20131020_203134

Vasakpoolne pilt minust oli Sillu kink mulle umbes siis, kui me mingi 16-aastased olime. Vahepeal on siin meie pildid Kardoga, siis see südamega Mallu on ka Sillu tehtud foto lõuendil ja lõpetuseks on seal pilt Putinist. Don’t ask, see oli kunagi meil üks inside joke.

20131020_203211

 

Vasakpoolne Kure foto on Sillu tehtud ja tema kingitud mulle kah. Kätest süda – sama lugu. Kure ja Joosu pildi kinkis Kardo ja viimane pilt kassist, kes pesunööril ripub on jälle Sillu töö. Võiks öelda, et selle maja kunst tuleb kõik enamjaolt Sillult :D

Kardo on öelnud, et teda see üldse ei häiri ega huvita, aga üks sõbranna ütles, et see on ikka väga imelik, sest mul on “uus elu” ja seetõttu peaksin ma “vana selja taha jätma”. Imelik oleks ju, kui ma põletaks maha kõik oma aastatepikkuse esimese armastuse märgid. See oli ju ka awesome osa mu elust ja kuigi ma olen praegu VEEL awesomimas osas oma elust, siis ma ei unustaks ju kõike ära.

Samuti on mul üsna suva, et Kardol on ka kingitusi mingisugustelt neidudelt minevikust. Mis vahet seal on? Ometi tean naisi, kes kriisates mehel kõik kingitused ära visata käsiks, aga ma ei näe selleks põhjust. Kingitused on ju ikka ilusad mälestused ja ma tõesti ei arva, et ma peaksin olema kade kellelgi peale minevikust. Ega need naised ilmaasjata just MINEVIKUS ei ole :))

Aga kuidas teil on? Hoiate eksidelt saadud asju ja kingitusi alles? Aga meestel lubate hoida?

Kuidas vähem muretseda?

Nagu te vist kõik aru olete saanud, ei ole ma elus kunagi suuremat sorti muretseja olnud. Nõnna on see elukene üsna kerge olnud. Kooliajal ei muretsenud ma iial, et mul võiks paremad hinded olla, ma olin rahul nendegagi, mis olid. Ema muidugi ei olnud, ehk oli tema ainuke põhjus, miks ma teinekord nende hinnete pärast stressasin, aga mina ISE ennast hinges selles kõigutatuna ei tundnud.

Ja nagu näitas Männiku saunamaja üles pimpimine, siis selliseid asju saab teha ainult pulliga pooleks ja koos hea sõbraga, kes samuti stressata ei viitsi. Mind reaalselt ei huvita pisidetailid, mulle loeb üldpilt ja see, et sinna rahuldava üldpildini jõudmiseks kuluks võimalikult vähe energiat ja vaeva.

Üllatavalt paljud on mulle kirjutanud, et neile meeldib minu julgus ja see, kuidas mind ei huvita, mida teised arvavad ja kuidas ma ei põe iga pisiasja üle – noh, et nemad ei oska nii elada, vaid hoopis muretsevad iga asja üle. Kaasaarvatud selle üle, et mida võivad teised neist arvata, kui nad julgevad oma päris arvamust avaldada.

Jällegist ei saa ma sellest aru. OMA ARVAMUST avaldada on ju imelihtne. Sa lihtsalt ütled mida sa mõtled, juhul kui sul on kõnevõime. Kui ei, siis paned kirja. MIS VAHET SEAL ON, MIDA TEISED ARVAVAD? Arvestades seda, et sedasamust blogi loeb tuhandeid inimesi, on ju kerge järeldada, et nii mõnigi loeb seda ja mõtleb, et issand jumal, mis kuradi egoistist, joodikunärakast ja pohhuistist jube naine nüüd siin seda “beebiblogi” kirjutab. Ehk jätab mulle isegi selleteemalise kommentaari.

Ega minugi süda kivist pole, kallid sõbrad :D Eks ma ikka loen kommentaari läbi ja hetkeks käib mu peast mõte küll läbi, et ega tal õigus pole?! Siis meenub mulle, et mul on mega pohhui, sest miks peaks mind huvitama mingi suvalise eide arvamus? Isegi kui ta mulle ukse taha seda ütlema tuleks, ei saaks ta üle trumbata viise, kuidas mu enda lihane ema on mind aastate jooksul maha teinud :D Ma olen KARASTATUD teie sita suhtes, kallid mahategijad. Lihtsalt karastatud!

Ma ei karda ka seda, et mõne sõbra-tuttava arvamus minust muutuks selle blogi põhjal. Need, kes mind teavad, omavad nagunii minu kohta juba mingit arvamust enivei. Ma vist olengi sellist tüüpi inimene, et kas meeldin või ei meeldi. Hah, nagu see põhimõtteliselt kehtib ju iga inimese kohta, et kas meeldib või ei meeldi. Ja kui ma tõesti kellelegi ei meeldi, siis mis ma selle üle ikka muretsen, ah? Alati leidub ju neid, kellele ma meeldin. Ja võib-olla aitab mu enesekindlusele kaasa see, et mul on selle blogi kaudu nii palju lahedaid inimesi kirjutanud ja ma olen nii palju coole tuttavaid saanud, et see trumpab sajakordselt üle selle nõmeduse, mis kah teinekord kaasneb. Või siis panen läppari käest ära ja poen Kardole kaissu. Topeltkudrutamiseks võtan enne veel Mari kah ja uskuge mind, ei oleks asja enam tol hetkel, millest mul rohkem pohhui oleks, kui suvalisest kriitikast :D

Ja kõik need head inimesed, kes kommentaarides jagavad enda kogemusi ja nõu – ausalt, ma hindan seda TÄIEGA! Ma olen alati huvitatud asjade erinevatest nurkadest ja nüanssidest ja ei taha eriti maha matta võimalust, et asjade tegemiseks on alati rohkem kui üks tee. Aga jällegist võib mõni mõelda, et küllap ma siis nüüd istun kodus ja muretsen, kui selgub, et ma olen midagi “valesti” teinud. Oh ei.

Kui tõesti tuleb välja, et ma olen teinud miskit “valesti”, siis ma a) teen uuesti ja õigesti. b) jätan selle asja “valesti”, sest mulle tundub nii õigem.

Laste puhul ongi see teema, et sa võid ju üle mõelda ja muretseda KÕIGE üle. Ma võiks mõelda igasugustele haigustele ja hällisurmadele ja sellest, kuidas kassid ta lämmatavad ja kuidas ta kindlasti puberteedieas mind vihkama hakkab, aga milleks?

Öeldakse, et parem karta kui kahetseda, aga ma ei suudaks konstantselt karta. Ma tean, et mõnel näiteks ehk tõesti laps kukub diivanilt kuidagi maha, ise vaid paaripäevane, aga näed, ikka jätan enda oma diivanile. Lihtsalt sellepärast, et ma näen väga hästi, kui palju seal ruumi on ja mis rahmeldamise faasis ta parasjagu on.

Siis tuleb teine, kes ütleb, et issand, ära võta last enda kaissu, sa võid ta ära lämmatada või hoopis ära hellitada. Ma olen esiteks vilunud kasside kõrval magaja, ilma neid lämmatamata. Teiseks jah, ma tean, kassid suudavad ise eest ära minna, aga ma pole vist ka enam kuigi sügava unega. Nagu ma ütlen, ma ärkan tavaliselt Mari puhina peale juba üles :D Muidugi võib nüüd öelda, et aga ma ei PRUUGI teinekord ärgata ja blaablaablaa – ma ei jõua selle üle muretseda, tegelikult kah. Las see väike kondikubu magab, kus tema väike hing ihaldab ja kuhu ma ta vastavalt väsimuseastmele panna viitsin. Ma LUBAN, et ma hoian teda elus :)))

Mille üle ma veel võiks muretseda? No näiteks selle üle, et minust on saamas tüüpiline “ennast käest ära lasknud noor ema”, kes on oma mehele umbes sama ahvatlev, kui kott väetist. Eile Mari mähet vahetades vaatasin korra peeglisse. Mul olid seljas Kardo bokserid ja maika, mis oli ühelt poolt pmst seljast ära võetud. Sealt paistis rinnahoidja, mille vahele oli susatud oksene marlilapp, sest ma ei leidnud tol hetkel mitte midagi paremat ja ma pidin MIDAGI sinna panema, sest muidu oleks mu ainukene imetamisrinnahoidja piimaseks saanud(mis muuseas siiski juhtus). Lähimal vaatlusel leidsin ma ka juustest tükikese piimaokset ja maikalt natukene beebisitta, sest ma olin teda enne pestes korraks enda vastu toetanud.

“Vaata, kuhu ma langenud olen!” hälisesin ma siis Kardole, kes just hambaid pesema tuli. “Jah, sa oled langenud emaks olemisse,” naeris ta ja musitas mu kaela. Eks ma siis vahetasin seda mähet oksesena edasi, mis muud. Ja ei muretsenud kohe üldse mitte. Kunagi tuleb aeg, kus ma ka enam oksene poleks, I know it! :D

Et siis sellised lood Mari ühenädalasel sünnipäeval. Mõelda vaid – naljakas, et TÄPSELT nädal tagasi olin ma megaväikestes valudes, mõtlesin, et ei tea, kas hakkangi siis sünnitama täna või mis.

20131010_110012Ja nüüd ma olen kõhutu (ok, more or less) ja saan vahtida sellist ilmaime:

1374509_10151907151329911_45705786_nMis me ikka muretseme eksole. Asjad lähevad alati nagunii nõnda, nagu lähevad :))

 

 

Täiuslik isa

Jätkates siis sellel lainel, kuidas kõik on imetabane, pean ma vahelduse mõttes kiitma peale imearmsa Mari ka enda võrratut Kardot. Täna sai ta ühest isa ja beebi raamatust teada, et ta on lausa täiuslik partner! Kriteeriumid olid siis järgnevad:

1376138_10151901707334911_384653071_nTõesti, pean nentima, et Kardo tõepoolest vastab kõikidele punktidele ja võtab neid täitsa iseenesestmõistetavalt kah. Kui Mari teinekord näiteks kipubki jorisema, siis on Kardo esimene, kes ta kohe kätte tahab haarata ja teda rahustada proovib. Samuti arvan ma, et ta on isegi rohkem mähkmeid vahetanud kui mina. Ta lihtsalt alati jõuab seda enne mind teha, mis seal siis ikka :D

Täna näiteks vedeles ta nõnda mu kõrval ja muudkui luges:

1373921_10151901648639911_1702840223_nEt ta ikka saaks ennast harida võimalikult palju Mari teemal. Ühtlasi juhin tähelepanu pannkookidele, mis laualt paistavad. Need meisterdas Kardo hommikul :))

Ma ei ole ennast siiani kordagi väsinuna või masendatuna tundnud, sest kõik on lihtsalt… NO IMELINE. Mul on nii armas väike Mari ja nii armas üüratu Kardo ja kaks kassi, kes on valmis enda nahast välja pugema, et võimalikult armas olles ka vahelduse mõttes tähelepanu saaks.

See on lihtsalt nii armas, kuidas Kardo iga väiksemagi nohina ja piiksatuse peale kohe pea hälli suskab, et näha, kas on ehk väike teopoeg oma silma lahti teinud, et temaga jumala eest tsillida saaks.

Täna ma käisin korraks poes (ESMAKORDSELT!) ja kui ma tagasi tulin, oli Mari juba pestud, mähe vahetatud, uued riided seljas ja magas õndsat und Kardo süles, kes siin mööda tuba temaga ringi tantsis.

Kurat võtku, ma hakkan siin heldimusest nutma kohe!

20131013_213416

 

 

KUI ma kunagi sünnitaks, võtaks Kardo ka kaasa

Kirjutasin Delfile beebiblogi teemal “mehed sünnitusel kaasas”. Ega kuna seal on kõik juba kirjas, siis pikka pidu polegi. Lihtsalt ei saa aru nendest meestest, kes kaasa tulla ei taha, sest õudne on, sest ega ju naisel JUMALA EEST õudne pole. Meie jaoks on see kui piknik liblikatega täietud pargis, kus on pehmed pandakarud su jalataldu kõdistamas.

Ja ma ei saa aru naistest, kes häbenevad mingit osa sünnituse juures. OMA mehe ees. Seesama mees, kelle te ise endale valinud olete, pere loonud olete ja lapse saate. Ma saan aru, et naabrimehe ees jah ei tahaks hästi sünnitada, pigem saaks üksi hakkama. Aga me räägime ju ikka oma kallist mehehakatisest. Kardo on mulle öelnud, et kui ma peaks ennast kogemata täis sittuma, siis lapse saamine on suht üks nendest ainukestest kordadest, kus see aktsepeeritav on :D

Ja ausalt, mina ka veel natuke aega tagasi muretsesin selle pisiasja üle. Noh, et mis loomahääli ma teen, või kas ma lasen ennast täis. Aga nüüd…Nüüd on minu peamine eesmärk jääda ellu ja loota, et see läheb kõik kiiresti. Isegi kui ei lähe kiiresti – JÄÄ ELLU!

Ja ma kardan. I’m scared shitless! Siiski ma usun, et ma kardaks 63 korda rohkem, kui ma teaksin, et ma pean seda üksi tegema, nii et jah. Vähemalt on mu süda selle koha pealt rahul.

Asi, mille koha pealt mu süda EI OLE rahul on fakt, et ma MITTE KUNAGI EI SÜNNITA! Ma miskipärast arvan, et Mari tuleb kindlasti öösel ja seetõttu lähen ma iga öö magama teatud ärevusega, mis hommikul asendub pettumusega. IKKA ei ole ma sünnitanud.

Login Facebooki, oktoobrikate grupist on igaks hommikuks sünnitanud vähemalt kuussada naist, mitte ükski neist ei ole mina. Vähemalt viis sõpra on öelnud midagi säärast nagu: “Kell nii palju ja sa pole ikka online, sa vist kindlalt sünnitad?!”. Kolm on uurinud: “Noh, sünnitad juba vä?”. Paar peavad vajalikuks mainida: “Vaata, et sa siis täna sünnitad!”.

Kurat võtku! MA JU PROOVIN! Mida ma tegema peaks? Pressima hakkama või? Hüppama üles-alla? Trepist alla kukkuma?

Patsutasin täna oma kõhtu ja rääkisin Marile, et need korrad, kus ma talle öelnud olen, et ära veel välja tule, need võib kõik ära unustada. “Ole inimene, tule välja, ma ei jõua sind enam ringi tassida. Ma ei ole känguru!” kinnitasin ma talle. Justkui märgiks, et ta mõistab mu trööstitut olukorda, sirutas ta oma jala pikalt välja, nii et mu kõht nägi välja, nagu mul oleks paremal küljel kasvaja. “Ei. Siit poolt sa paraku välja ei saa. Ma ei hakka ütlema KUST sa välja saad, sest sa oled imik ja ma hirmutaks su üsna ära…”.

Kui Mari oleks osanud ohata, siis ta oleks ohanud.

Mina ohkan.