Category Archives: töö

häda ajab härja kaevu

Eile oli esimene päev üle miljoni aasta, kus ma EI BLOGINUD. Andke nüüd kallid lugejad mulle andeks, aga ma jõudsin koju alles pool üks öösel. Mõelge vaid, POOL ÜKS! Ma olin Marist lausa 12 tundi eemal, aga mis selle aja sees toimus, hakkan ma kohe jutustama.

Esiteks pidin ma minema reklaamklipivõtetele. Nii kauaks, kuni Kardo tööl oli, tuli Mari vaatama mu ema. Selle tarbeks olin ma juba üle nädala endale sügavkülma piima kogunud, nagu mingi hullumeelne. Veel enne uksest välja astumist andsin Marile süüa ja pumpasin samaaegselt. Tundsin ennast nagu Harju keskmine liinilehm.

Võtetel oli mõnus, sain ilusa meigi, ilusad riided jne. Aga asi, millest ma kohe aru sain oli see, et kui kella kolmeks ei olnud meid veel sekunditki filmitud, et kaheksaks ma küll koju ei saa, nagu lubatud. Filmisega ongi see, et KÕIK venib. Iga kaameranurk, iga valguskiireke ja juuksekarvake peab pidevalt olema täpselt õiges kohas. Ja et neid õigesse kohta saada võtab ILGELT aega. Ehk siis enamuse ajast me suht istusime ja ootasime :)

Tundsin ennast nagu muuvistaar jeeje!

Ühel hetkel hakkasid mu rinnad pakitsema. Mitte eriti, aga noh, natukene. Tegelesime rahumeeli oma võttega ja lobisemisega edasi, kui paart tundi hiljem tundsin, et midagi voolab. Jah. Ma hakkasin keset võtteid piima voolama.

“Kas sa oled hiljuti poeginud?” küsis minult üks mees.

Läksin vetsu ja vooderdasin oma rinnahoidjad wc-paberiga, sest ma muidugi unustasin rinnapadjad hommikul koju. Otseloomulikult eksole :D See aitas päris hästi, kuni enam ei aidanud.

Pidin vist kolm-neli korda WC’s läbimärgasid piimaseid pabereid vahetamas käima.

Lõpuks olin ma plahvatamas. Mu tissid ei mahtunud kleiti ära. Mantel ei läinud eest kinni. Kleit oli üleni piimane. Liigutada oli valus. Mul oli tunne, nagu mul oleks uuesti piimapais.

Ja mis mul siis üle jäi, kui minna stuudio peldikusse, tõmmata endal kleit üle pea, seista pesuväel kraanikausi kohal ja…üritada ennast lüpsta.

Jep. I said it.

Et olukord veel parem oleks, siis ei käinud ka vetsu uks korralikult lukku, aga ma ei suutnud enam seda piina taluda, seega ma PIDIN seda tegema. Endal oli kogu aeg selline casual nägu ees, et juhul kui keegi sisse astub, siis ma teesklen, et see on igati normaalne :D

Ega see muidugi kerge olnud. Absoluutselt kõik kohad olid piima täis. Peegel, mu riided, põrand, seinad. Ühel hetkel märkasin seinal sellist silti:

1422762_10152006021934911_151397515_n

Kas rinnapiim on girly?

Aga häda ajab härja kaevu ja mul ei jäänud lihtsalt mitte midagi muud üle. Oleks ma teadnud, et nii kaua läheb, siis oleks ma muidugi enda ustava pumba kaasa võtnud, aga noh, läks, kuidas läks.

Nagu ma Malluka Fb’i lehel kirjutasin, siis Kardo palus mul kindlasti tund aega enne koju tulekut teada anda, kui ma saabun. Eks mina muidugi arvasin, et Kardol on maja strippareid täis, mis muud. Tegelikult oli nii, et tulin koju ja nägin ultrakurja Jossi:

1454521_10152006025529911_1777975359_n

Köök oli küünaldega kaetud, laual pudel veini ja Raffaello. Ühtlasi oligi Kardo õhtusöögi teinud. Nii armas oli :) Kuigi lugejad pakkusid, et kindlasi kingib Kardo mulle kihlasõrmuse. Aga teate mis?

1458828_10152006020699911_499861206_nTegelikult kinkis ta mulle tahvli shokolaadi ja 30 päeva treeningkava :D Üsna vastuolulised kingitused, aga tegelikult ma ise palusin selle kava endale välja printida. Meil oktoobrikate grupis hakkab esmaspäevast 30 day AB challange, et mina ka ükskord oma voldid maha treeniks. Kes tahab minuga koos neid harjutusi teha, siis olete oodatud. Ükskõik, kas siis laivis või netiteel. Aga see selleks.

Muidugi küsisin ma Kardolt, et oot misasja, kus mu kihlasõrmus on?! “Aga sa ei öelnud mulle enda sõrmuse numbrit, kui ma küsisin,” heitis ta mulle ette. “Ma ju EI TEA enda sõrmuse numbrit, kuidas ma sulle siis seda öelda saan?”. “Ja kui sina enda sõrmuse numbrit ei tea, siis kuidas ma sulle kihlasõrmuse kinkida saan?” päris ta vastu.

Noh, tõsijutt.

Nõnda jäingi ma kihlasõrmusest ilma. Aga sain hoopis vahva õhta osaliseks, sest magama saime me alles nelja paiku, mistõttu olen täna eriti koomas.

millal siis see puhkepäev tuleb? a tööpäev?

Kunagi Kätlin rääkis mulle, et lapsega tekib mingi hetk see moment, et sa mõtled, et oota, MILLAL see täpselt läbi saab nüüd. Ükspäev ma istusin siin, Mari üle õla visatud ja õõtsutasin ennast edasi-tagasi ja mõtlesin täpselt sama.

Noh, see tunne, et kui su elus on mingi kiire-raske periood, siis mingi hetk saab see ju ikka läbi. Aga kae nalja, lapsega ei saa. Üllatav, eksole :D

Ja jätkuvalt ma tean, et Mari on lihtsalt nii tubli laps. Ta ei nuta peaaegu mitte kunagi, jääb kenasti magama, on naljakas ja armas ja tore. Aga sellega on raske harjuda, et ma ei saa lihtsalt saapaid jalga lükata ja poodi minna. Ma pean mõtlema, kas ma hakkan mingit vankrimajandust korraldama või otsin selle kõhukoti üles ja kas Mari üldse magab parasjagu ja mis ma talle selga panen ja… Võeh.

Kui Mari magab, siis ma ju tsillin netis, vaatan telekat, koristan, pesen pesu, vahin niisama ringi. Ja mul on tunne, et ma olen nii kasutu ja ei tee mitte midagi. Ma igatsen töö tegemist –  TÄIEGA! Aga töölt arvavad kõik, et ma võiks rahulikult tsillida ja mitte mõelda töö tegemisele. Aga kuidas ma saan? Ma ei tee ju mitte kui midagi.

Isegi Mariga ei ole suurt midagi teha, et tal lõbus või tore oleks. Sest ta kas…magab või passib või mängib zombiet. Ma tahaks temaga asju meisterdada ja sopaloikudes hüpata ja raamatuid lugeda, aga tema oskab ainult puhiseda ja läbi une naeratada. Mis on ka tore, aga…I want more!

Praegu ongi nii, et kodu on segamini, aga ma ei suuda ennast motiveerida seda korda tegema. Pesu passib masinas ja ma ei taha seda tööle panna, sest siis ma peaks eelmise pesu kappidesse panema. Kuna ma korduvalt olen pesu lihtsalt kappi VISANUD, siis ma peaks veel kappi koristama. Ja ühtlasi tahaks ma täita Mari beebiraamatut ja proovida meisterdada uus savi, kuhu ta jalajälgi teha (eile proovisin ja feilisin) ja selle asemel ma vedelen Mari kõrval, vaatan mingit imelikku küünesaadet ja nüüd tulin blogisse halama.

Ma päriselt ei suuda vist seda “koduperenaise asja” adekvaatselt teha.

Tahan tööd teha! Päris tööd! Kodu koristamine ja lapse elus hoidmine ei ole piisav. Mitte, et ma ei armastaks väikest Mari ja ei tahaks temaga koos olla – tahan ikka. Aga ma tunnen, et mul on nii palju aega üle ja ma ei tee sellega midagi kasulikku.

Sest kapi koristamine ei ole kasulik. Ausalt kah.

IMG_5577

 

Kasvata nüüd seda last rahulikult omaette

Homsest lõppeb Kardo isapuhkus ja ta peab tööle tagasi minema. Ma tahaks dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIIII!”. Olenemata sellest, et ta iga õhtu kell kuus koju tagasi tuleb, siis tundub see mulle nii ebaaus ja kohutav, mis süsteemiga meil see maailm üles ehitatud on.

Inimene peab KAHEKSA ja pool tundi oma päevast veetma tööl, et saada raha, et kasvatada oma lapsi üles ja toetada oma perekonda. Aga mis aega ta peaks oma pere ja lastega veetma, kui ta kogu aeg tööl on? Jah, õhtul tuleb koju, aga terve pikk päev on ju ikkagi eemal veedetud. Tited arenevad nii paganama kiiresti, nad võivad varsti iga päev miskit uut õppida. Ja kus on isa? Eks ikka tööl. Sest raha on vaja teenida…

Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et ma ei oleks iial sellega nõus, et Kardo töötaks kuskil kaugemal. Vahet ei ole, kas teises linnas või isegi teises riigis. Esiteks ei olnud ma ka enne last just suurim kaugsuhete harrastaja. Mu esimene ja viimane “kaugsuhe” oli ühe noormehe Juhaniga umbes siis, kui me olime 14-aastased ja ta elas ühes Eesti väikelinnas :D Nägime ka igal nädalavahetusel ja olime mega-freaking-armunud! Aga see selleks.

Ma lihtsalt ei kujutaks sellist elukorraldust endale ette. Võib-olla olen ma nõrk, nõrk naine, aga ma lihtsalt KEELDUKSIN sellisest asjast. Ma tahan ikka iga päev kaissu minna ja iga päev rääkida juttu ja iga päev kudrutatud saada. Ja ERITI kui peres on laps.

Mu süda lihtsalt tahab armastusest põlema minna ja karjudes aknast alla hüpata, kui ma näen, kuidas Kardo Mariga tegeleb ja temaga juttu puhub. Ma ei kujuta ette, et ta ei saaks seda enam iga päev teha. Ma ei tea, aga kas väljamaal töötavad mehed tulevad igal nädalavahetusel koju? Vast mitte…Ja isegi 2 päeva nädalas oleks LIIGA VÄHE!

Minu õnneks arvab Kardo minuga samamoodi. Enne elaks 20 korda vaesemalt ja koos olles, kui rikkamalt ja eraldi. Kui ikka tõesti vaja oleks välismaale minna tööle (mõistan, et inimestel on näiteks suured laenud kaelas vms ja nad ei suudaks siin seda raha teenida) siis läheksime ikka terve perega. Sest kas mitte perekonna point ei olegi KOOS olla? Ma usun, et kes väga tahab, leiab ka siin võimaluse kuidagi seda raha teenida kui vaja. Kas ei?

Küsisin Kardolt ka, et mis tingimustel oleks ta nõus perekonnast eraldi välismaal elama. Ta vastas, et siis, kui ta välismaal vanglasse satuks :D No loodame, et ei satu siis. Pöidlad pihku!

Ometi on nii kohutavalt palju perekondasid, kus mees elab välismaal. Ma ei tee seda kindlasti maha, sest inimesed on erinevad. Ka minu enda kasuisa töötab Soomes ja ema on siin Tallinnas. Ema on maininud, et alguses oli imelik, aga inimene harjub ju kõigega.

Mõni ongi selline, et vajab nn “oma aega” ja neile sobib hästi, et mees koguaeg jalus ei tolkne. Mina aga sellist tüüpi ei ole. Minu jaoks on piisav oma aeg siis, kui me Kardoga istume kõrvuti ja ajame mõlemad omi asju :D Mina blogin ja tema… Teeb midagi muud. Mmm.. mõnus oma aeg. Ma ei kujuta ettegi, mitu korda peaks mind kiviga pähe lööma, et mõnus oma aeg oleks PÄEVI ÜKSI OLEMINE. NEVER!

Juba ajab natukene nutma, et ma homsest pean iga päev kuueni üksi olema. MIDA MA TEEN TERVE PÄEVA? Oh seda elukest.

Aga sellepärast mind nüüd huvitakski, et kuidas minu lugejatel need lood on. Ma tean, et lugejate seas on väga palju pereinimesi, kuidas teie pered elavad?

Ja nüüd nendele, kes elavad oma perekonnaga kõik koos, kas olen mina ainuke, kelle jaoks pikemaajaline lahusolek mõeldamatu on?

5 idiootset asja, mida küsida äsjasünnitanud naiselt

  1. Kas sünnitada oli valus? Ei, see oli selline lust ja rõõm, mil ma põhimõtteliselt ei saanud arugi, et kas mind kõdistavad viisteist pehmet pandakarukest udusulgedega, või et kas ma sünnitan. Mis küsimus see selline on :D Kui palju te olete kuulnud inimesi ütlemas, et sünnitus oleks valutu? Aga kui paljusid, et see on valus? Here is your answer then…
  2. Millal siis teise lapse saate? Ma olen hädavaevu haiglast koju saanud ja alles normaalselt istuma hakanud, kui juba peaksin mõtlema teise lapse saamisele? Oh ei, kallid sõbrad, oh ei. Eriti hea loogika on see, et “Üks on käes, asi siis kohe teine jutti otsa saada ja sellega ÜHELE POOLE SAADA”. Mismõttes ühele poole saada? Kas see on mingi seadus, et lapsi peab olema kaks? Nagu ikka filmides eks, poiss ja tüdruk :)) Ja tõepoolest, mu vagiina ei ole nagu tuba, mille uks pärast esimest last pärani lahti jääb, et see teine lihtsalt välja jalutada saaks. Seega, mida varem pärast sünnitust sellist asja küsida, siis suurema tõenäosusega võdistab naine jubedusest õlgu ja paneb kiiremas korras aja kinni oma munajuhade topelsõlme sidumiseks.
  3. Kas sa lähed nüüd tööle ka tagasi? Jah, mu käest tõesti küsiti seda täna. Et kas on plaanis nüüd tööle kah ikka tagasi minna. Ei, küsija ei mõelnud tuleviku mõttes, vaid nagu NÜÜD. Selle loogikaga, et laps on ju välja pressitud, mis ma siin kodus ikka passin :D Tõesti, miks peaks mul vaja olema näha selle lapse kasvamist, kui ma võiks hoopistükkis hommepäev toimetusse tagasi minna… Laisk naine olen.
  4. Kas sa juba seksinud ka oled? PÜHA ISSAND JEESUS, MA SÜNNITASIN UMBES NÄDALA TAGASI! Mis arvamus inimestel sünnitamise kohta on, aru ma ei või :D Eriti, kui ma soiun pikalt, et istuda ei anna ja et mind õmmeldi ja puha. Oleks üsna väheusutav, et ma paar päeva pärast sellist õudust ennast väga meela seksikiisuna tunnen. Tissid valusad, kõht pehme ja važin’ õmblustega kaunistatud.
  5. Kas sa oled nüüd õnnelik ka, kui sa lapse said? Ei, kahetsen täiel rinnal…Ei suuda ennast ära kiruda, et ma ei suuda enda pükse jalas hoida ja rasestuma pidin. Nüüd istume siin selle väikse putukaga ja oleme üheskoos õnnetud… MIS KÜSIMUS SEE SELLINE ON :D?

mis on sinu unistuste töökoht?

Veel paar aastat tagasi olin ma kindel, et ühel kaunil päeval saab minust näitleja. Ma ei ole seda mõtet küll täiesti maha matnud, aga kuidagi ootamatult mängis elu mulle kätte hoopis selle, et minust sai veetlev kirjaneitsi. Kuidas? Vot sellest ma täna räägingi.

Kui ma Austraaliast tagasi tulin, siis kandideerisin ma täiesti suvaliselt Delfi Publikusse tööle. KUIGI mul oli null kogemust kirjutamisega või kollase meediaga. Mäletan, et vestlusel küsiti mult, et mis on minu meelest elu24 ja publiku suurim erinevus ja ma EI OLNUD neist kumbagi lugenud. Õnneks olen ma osav välja keerutaja ja nõnda ma mingit häma neile ajasin. Ju siis nii hästi, et tööle mind võetigi.

Üsna pea avastasin ma, et see töökoht EI OLE minu jaoks. Iga 30 minuti tagant pidi uus lugu üleval olema, ma pidin tegelema kollase juraga, mis mind ülse ei huvitanud. Ausalt, väga ebameeldiv on helistada inimesele ja öelda: “Oo tere kaunist hommikut! Siin Mariann Delfi meelelahutusportaalist Publik ja ma tahaks teilt uurida seda, et kas vastab tõele, et te eile mällis peaga mööda vanalinna roomasite?”.

Pool aastat töötasin seal, lõpuks nad vallandasid mu :D Ma ei imesta ausalt, ma ei andnud endast sellel töökohal isegi mitte 40% oma võimekusest. Mind lihtsalt EI HUVITANUD see üldse.

Kuna töökohta mul ei olnud, oli vaja leida uus. Kirjutasin täiesti suvaliselt Naistelehte. Ma isegi ei tea miks, ma ei teadnud, kas nad otsivad isegi kedagi või mitte. Juba järgmine päev helistas mulle Signe, kutsus mu vestlusele. Siis andis proovitöö ja tadaaaaa – tööle ma saingi. Vist kaks nädalat olingi kokku töötu :D

Ja ma ARMUSIN! Kõik kolleegid on täpselt minu masti inimesed. Teevad pulli ja tööd. Nagu tõelised Eesti naised! Ja mulle meeldib ka inimestega pikemaid lugusid teha, mitte mõttetuid väikseid “Maarja-Liis Ilus ostis Selverist suitsuvorsti!” tüüpi teemasid.

Ja ma olen intekaid teha saanud nii mõnusate, toredate ja lahedate inimestega!

TM22225JUL13A42

Liis Lemsalu uut kodu kaemas

TEET6365

10 lapsega pere Jane ja Urmeti juures kooki söömas ja lastele toolimängimas

matiga

Mati Talvikuga tema aias hängimas

pilt_2Helene Vannaril külas pirukat söömas

pilt_1 (3)

Juure raamatuesitlusel, kus sai söödud ja joodud ja joodud ja söödud

Oeh, mul võtab lausa silma märjaks. Tuleks see Mari juba välja, et ma saaks tööle tagasi minna ja olla hurmav kirjaneitsi. Ausalt kah. Laisk võin ma olla, aga mitte kordagi ei tundnud ma Naistelehes töötades, et mul oleks ebameeldiv või vastik tööle minna. Iga päev oli justkui pull ja lillepidu! Ma igatsen teid, mu kallid kolleegid. Isegi seda, kuidas te mind iga päev mõnitasite :S

Kallid lugejad, kellena teie töötate? (Ok, ankeetidest tean, et pooled on lasteaiakasvatajad ja teised juristid:D Ma ise mõtlesin ka kunagi lasteaiakasvatajaks õppida, aga siis meenus, et ma vihkan lapsi…). Mis on teie unistuste amet?

Ükskord käisin putukaid söömas

Kui mu kolleeg mind putukaid maitsma kutsus, ei pidanud ta jaatavat vastust pikalt ootama. Uudsed toidud tunduvad mulle alati põnevad ja miks mitte ära mekkida ka putukad? Rase naine vajab valku!

Minu uudishimu õnneks ei pea ma ka nuputama, et mismoodi neid putukaid siis täpselt valmistatakse – kolleegi koju oli kutsutud lausa ekspert, kui teda nõnda nimetada võib. Tema kasvatab putukaid lausa koduloomadena. Kui aga külalised teinekord soovi avaldavad mõnda mekkida, ei tee ta ka sellest suurt numbrit, kui mõne loomakese ahju heitma peab. “Kasside ja koertega vast tõesti päris nii ei tehta,” muigas ta omapäraseid koduloomi.

Kui lugejatel aga selliste koduloomadega sõpru ei ole, ei tasu siiski arvata, et putukamekkimine selle taha kinni jääb. Nimelt müüakse kilke ja jahuusse pea igas loomapoes, mis tegeleb elusolendite müügiga. Ei maksa karta, et seal putukad kuidagi ebasanitaarsed oleksid, sest kodus tuleb neid niigi väheke ette valmistada.

Esiteks aseta putukad umbes 15ks minutiks sügavkülma – see tagab selle, et sa mutukaid ilmaasjata ei piinaks ja neid elusalt pannile ei lööks. Külm paneb nad lihtsalt magama ja nõnda ei ole ülejäänud protseduur neile kuidagi valulik. Sama tehakse ka ju näiteks krabide ja homaaridega – tulevadki teised samast koorikute põlvkonnast. Veel on see hea selle külje pealt, et nad sul pannil ellu ei ärkaks. See ei oleks vist kuigi meeldiv asi, mida näha.

20130823_174619 20130823_174632 20130823_174726 20130823_181326 20130823_181403 20130823_181408

Kui putukad külmaunne langenud, pese nad sooja vee all ära ja kuivata kahe majapidamispaberi tüki vahel. Aseta eelnevalt kuumutatud pannile natukene võid ja lisa sinna putukad. Maitsestada võib sellega, millega iganes soovid. Meie kasutasime soola ja pipart. Nõnda või ja maitseainete sees saavad nad kiirel praadimisel mõnusa meki. Prae umbes paar minutit, siis lükka mutukad umbes 20ks minutiks 200 kraadisesse ahju. Kui putukad tunduvad krõbedad, ongi nad juba valmis saanud.

Tuba on täis päris söögi lõhna. Ei teagi, kas asi on selles küüslaugus, mis koos putukatega ahju rändas. Igatahes ei tundu nende söömine üldse mitte vastik, eriti, kuna olen näinud, missuguse hoole ja armastusega neid valmistatud on.

Serveerimine on imelihtne: võta küpsis või krõbe seemnesai, sinna peale määri natukese laimimahlaga maitsestatud toorjuustu. Peale aseta krõbe putukas ja lase heal maitsta! Enne aga tasub eemaldada kilkidelt tiivad ja jalad, sest nende peal olevad ogakesed võivad pärast kurku kraapima jääda.

Ma isegi ei kõhkle, kui esimese snäkikese suhu pistan ja ma ei peagi pettuma. “Mis maitse on?” küsib sõbranna ärevusega kõrvalt. Tema küpsis koos kilgiga on ikka veel ta värisevas käes. Ma ei oskagi tõesti seda maitset mitte millegagi võrrelda. Tekstuurilt on krõbe, maitselt…putukane? Aga mitte halvas mõttes. Olen kindel, et kui sööta see sisse mõnele kinniseotud silmadega inimesele, ei sülitaks ta seda kohe kindlasti välja. Jumal teab, mis näo ta muidugi pärast teeks…

Kui tõesti saabuks maailmalõpp, siis mina oleksin täitsa valmis putukatedieedile minema. Miks ka mitte? Kodus saab neid kasvatada nõnda, et nad toituvadki sinu enda jääkidest, kuid on valgurikkad ja maitsevad hästi.
Soovitan proovida!
IMG_1556 IMG_1558

Viimnepäev

Kõndisin täna kontorisse ja klomp tuli aina kurku. Kuidas saab olla, et on minu viimane päev Naistelehes? Kuidas saab see ajakiri ilma minuta ilmuda? Mida teevad mu kolleegid ilma mu vapustava huumorita? Kes ennast nüüd igapäevaselt tööl alandama hakkab? Kelle laud kõige räpasem on? Kelle lood nüüd kõige rohkem toimetamist vajavad? Oeh, hoidsin pisaraid tagasi ja tulin tööle. “Ole tugev!” ütlesin ma endale ja astusin kontorisse sisse.

Ei, ma ei olnud tugev. Ma nutsin nagu pensionär, kes avastab ootamatult turul kartulahinna 30 senti kõrgenenud olevat. Südamest tihkusin lausa.

Kuidas ma sain ka mitte nutta, kui kõik mulle muudkui lilli ja kingitusi andsid ja mind kallistama kukkusid. Ma ei oska emotsionaalsetes olukordades olla. Eriti rasedana olen ma nõrk! Ja pehmo! Nüüd on meik laiali ja söön oma torti. Ja kringlit. Ja plaadipirukat. Ja õunu. Ja joon kohvi.

 

See hernekaunake on tegelikult pross. Aga tal on mitu tähendust. Esiteks on tal kolm hernekest, nagu meid hakkab olema kolm. Öelge nüüd kõik kooris: “AWWW!”. Ja teine tähendus on see, et ta näeb välja nagu vagiina ja kõik toimetuses ju teadsid, et ma tahtsin endale sellist torti, kus beebi vagiinast pea välja lükkab. Vähemalt sain selle puuduoleva vagiina.

1278249_10151800872559911_1244612635_n

                 Sellise kulina Marile sain ka. Seda saab nöörist tõmmata ja siis ta laulab ja muu uhke värk.

f2cfaa5a0fbc11e39dc322000a1f9c8f_7

Juhiks tähelepanu veel sellele imekaunile tordile. Kõik, kes seda mekkinud on, on taevani kiitnud. Sees on tal mangokreem ja peal on martsipanikate. Kuidagi banaanine on see olukord ka. Tordi sain ma Torditoast ja hingehinda ma selle kolmekilose juraka eest maksma ei pidanud. Vaadake kindlalt sinna lehele, Hele teeb nii ilusaid kooke. Ja muidugi suured tänud talle kiire reageerimise eest! Soovitan teda nüüd kõikidele. Kui katsikud tulevad, siis tahan ikka oma vagiinakooki, mis arvad, Hele?

a4bb0aae0fca11e3839b22000aa801fc_7

 

Lilli sain kah. Oh seda viimast päeva. Kallis Naisteleht, ma jään sind igatsema :(