Category Archives: Uncategorized

miks käia puhkamas?

Kas pole mitte suurepärane reklaam taanlastelt? Kaugelt otsima ei pea, sest Cherrys on päikesereise jalaga segada. Oleme solidaarsed taanlastele ja tõstame ka Eesti iivet!

Tahad last? Lapselast?

Tseki Cherry reise SIIT!

Kanaema

Ma olen kogu aeg mõelnud, et mis naised need on, kes ei suuda päevagi lapsest  eemal olla. Nüüd ma

image

siis tean, kes need on – näiteks mina.
Juba eile õhtust saati vaatasin ma aina Mari ja kohe tundsin, et kuidas ma jätan oma väikse nööbikese 24ks tunniks üksinda. Kuidas?
Õhtul haarasin ta nii kõvasti kaissu, et laps muutus higist märjaks ja oli elus pettunud, et keegi teda niimoodi keset ööd kaisutama kukub. Aga ma ei saanud, ta oli lihtsalt nii armas!
Hommikul oli ta muidugi veel armsam oma hambutu naeratusega ja emale last üle andes, tulid mulle pisarad silma. Kuigi mu ema on suutnud omal ajal ju lausa kahte titte elus hoida…
Aga ta on mu väike armas nööbike :(!

Loodetavasti läheb see tunne üle. Oleks võind ikka lapse õhtul, siis kui laps joriseb, emale anda :D Oleks vast vähe kergem olnud :(

Aga ok. Me nüüd astume lennukisse :)

Kanaema

Ma olen kogu aeg mõelnud, et mis naised need on, kes ei suuda päevagi lapsest  eemal olla. Nüüd ma

image

siis tean, kes need on – näiteks mina.
Juba eile õhtust saati vaatasin ma aina Mari ja kohe tundsin, et kuidas ma jätan oma väikse nööbikese 24ks tunniks üksinda. Kuidas?
Õhtul haarasin ta nii kõvasti kaissu, et laps muutus higist märjaks ja oli elus pettunud, et keegi teda niimoodi keset ööd kaisutama kukub. Aga ma ei saanud, ta oli lihtsalt nii armas!
Hommikul oli ta muidugi veel armsam oma hambutu naeratusega ja emale last üle andes, tulid mulle pisarad silma. Kuigi mu ema on suutnud omal ajal ju lausa kahte titte elus hoida…
Aga ta on mu väike armas nööbike :(!

Loodetavasti läheb see tunne üle. Oleks võind ikka lapse õhtul, siis kui laps joriseb, emale anda :D Oleks vast vähe kergem olnud :(

Aga ok. Me nüüd astume lennukisse :)

Malluka uus kodu

Asub www.mallukas.com

Tere tulemast!

Miks sa oma last meheks riietad?

Ma ei ole Marile ise eriti riideid ostnud. Ainukesteks asjadeks ongi vist viis body, mis ma ostsin umbes teisel raseduskuul Paavli kaltsukast. Ülejäänud asjad on lihtsalt teised inimesed mulle andnud ja kinkinud.

Mul ei ole ka absoluutselt mingit värvieelistust, kuigi valdav enamus asju on roosad. Noh, ehk seetõttu, et ma olen need saanud inimestelt, kellel on tütred ja kes on väga tahtnud neid roosasse riietada. Samas on mul ka palju helesiniseid asju. Ja rohelisi ja kollaseid ja pruune ja jumal teab, mis värvi veel. Selga panen Marile asju lähtudes sellest, et mis on paras ja puhas. Värv rolli ei mängi.

Täna küsiti mult, et miks ma oma last MEHEKS riietan. Isegi mitte poisiks, vaid kohe MEHEKS :D Noh, tõsi. Lapsel oli seljas helesinine kampsun, jalas paksud helesinised traksipüksid (pärandus Jasperilt) ja peale tõmmatud valge, lambakõrvadega kombe.

Mari oma mehelikus kampsunis

Samade riietega käisime me muuseas ka arstil, kes kiitis: “Oi, kui ilus väikene poiss sa oled!”. Ma pidin kohe nentima, et ta kõik daamilikud riided on pesus, aga noh, mis daamilikkust me siin alla kuuse lapsega taga ikka ajame?

Tal on küll kaks kleiti, mis talle praegu peaaegu parajad on, aga ma ei hakka ju arstile minekuks kleiti selga tõmbama. Samuti ei pea ma vajalikuks teda üles lüüa, kui me kodus passime. Vaadake, kui rääbakil ma ise olen :D Ja ometi ei tule keegi mind meheks sõimama.

Üldse, mis värk on sellega, et tüdrukud peavad olema roosas ja poisid sinises? Kas need inimesed lähevad tänaval ka võõra juurde, et: “Kuule, naine! Miks sul SININE pluus on?!”. Ah, ei tea…

Minu Maril on igatahes jumala ükskõik, mis tal seljas on. Ta saab väga rahul ola, sest päevas saab ta oma uhket kostüümi vähemalt kolm-neli korda vahetada, sest kui tal eelmisest välimusest kopa ette viskab, siis ta oksendab selle lihtsalt täis :))

Õnneks aitavad mu lugejad Maril natukene daamilikumad olla. Täna saime me paki, kus oli küll SININE kombekas, aga ka ROOSA body, mille peal väga plikalikud rebased ja oravad. Natukene suur oli, aga mis siis, vähemalt ei pea vaene laps nagu MEES ringi jooksma. Ok, meenus, et ta ei oska joosta…lamada.

Lõpuks naiselikum look!

Looduslik kraam

Ükskord ma uurisin igasugu mahekaupade kohta ja üsna pea saingi ma osasid asju proovida.

1370265_10151887198164911_428141889_nSee on selline asi, mis mulle kohe väga meeldib – vedel sapiseep. Kätu soovitas mulle riidest mähkmete pesuks just sapiseepi ja seda saab ka sellise pudeli kujul. Korgi all on plastikust harja moodi asi ja sealt voolab ise just õige kogus seepi välja. Sain selle kohe proovile panna, kui ajasin külla tulnud Meinule punast veini pükste peale. Sapiseep pesi selle koheselt välja ja nõnda ei pidanudki ma talle uusi pükse ostma.

Veel olen ma ära proovinud ka nende apelsiniõli. Ma lahjendasin veega ja olen puhastanud niisama pindu sellega, kui vahepeal aega üle jääb rase olemisest. Lõhnab apelsiniselt ja mõnnalt.

1278505_10151840837244911_419586282_nEnda maja juures olevast vene poekesest sain ükskord ammu ka sellise hunniku asju. Ma pikalt ei viitsi jaurata, aga see hambapasta meeldib mulle täiega, kuigi see 100% looduslik küll pole, aga mingeid asju seal sees polnud, mis pidi halb olema. Kardo aga väidab, et see hambapasta teeb ta keele tuimaks :D

Maski näol ma juba demonstreerisin alles, päris mõnus oli. Pärast olime nägudest pehmed ja rahul.See maksis mingi 90 senti, nii et päris mõnus maskitamine, seda kulus hästi vähe ka. Segasin ainult veega kokku.

Parim sellest kuhjast on aga see potsikutäis “piimapalsamit”. See on suur topsitäis, mis lõhnab imehästi ja teeb juuksed pehmeks. Ma ütleks, et see on sama hea, kui miljon korda kallim Rich’i juuksepalsam. See vene kraam maksis 2.40! Soovitan kõikidel proovida. Neil oli seal ka mingisuguste muude juuksetüüpide oli kah, minu oma on lihtsalt niisutav väheke.

 

 

oh the pain

Nagu lubatud, siis läksime me eile Kardoga Kohilasse, et võtta grandioosselt vastu mu väikevenna kümnes sünnipäev. Ilm oli mega ilus ja süüa sai nii palju, et ma ei suutnud ennast liigutada. Ainuke halb asi oli see, et mu roie hakkas iga minutiga aina enam valutama, kuni ma lõpuks olin üsna kindel, et Kardo on mind öösel jalaga ribidesse peksnud, ühe roide murdnud ja nüüd on see otsapidi mu kopsus.

Külaliste seas olev kiirabivelsker Kaie arvas, et tegemist on siiski hariliku roietevahelise närvipõletikuga. Oh seda õnne, eksole. Ma ei saa köhida, aevastada, sügavalt hingata, parema külje peal lamada ega naerda. Õnneks olengi ma rohkem selline tõsine vend, seega on vähemalt see ok.

Kohilas tuiasime Kardoga maja peal ringi ja mida pidin ma ühest toast leidma. Ukse taga oli Riki vana võrevoodi, mille kunagi omal ajal My veel valmis meisterdas. Ilusad loomapildid on ka veel peal ja puha. Ema väitis, et ta ei mäletanudki, et see neil alles oli, et ta seepärast seda mulle pakkunud ei olnudki :) Ühtlasi ütles ta, et ma poleks oma beebishopingul pidanud ostma voodilinu jne, sest need on tal ka ju loomulikult olemas. Miks ta mulle varem ei öelnud? Sest VARA ON JU VEEL, jumala eest. Silly me :))

Nüüd ma olen seisus, et kolleeg andis mulle enda korraliku võrevoodi, sest tahtis pöönigule ruumi juurde. Ma ei saa ju seda talle tagasi pressida. Aga tahaks ikka kasutada Riki kunagist voodit, armas ju, kui midagi perekonnas teistkordselt kasutusel on. Seetõttu küsingi, et kas on ehk lugejate seas rasedat Tallinnas, kellel pole veel võrekat? Mul üks üle.

Pärast Kohilat tõttasime tagasi Tallinna, et hoida Liisi lapsi. Need olid igavesti tublid, heitsid lubatud ajal magama ja kõik läks harmooniliselt (v.a see, et suurem poiss olevat natukene püksi kakanud, aga ei julenud mulle öelda, ning heitis veidi roojasena tuttu). Kui lapsed magasid, siis hakkas mul ja Kardol pidu, sest Liisi korteris on üüratu mullivann! Natukene läksime seal vahuga hulluks, aga muidu oli see küll suurepärane. Vot SEE on romantika, inimesed!

Mis EI ole romantika on see, et öösel koju jalutades sain ma vist oma roidekesele veel rohkem külma ja piinlesin öö läbi, sest paremal küljel olla ei saanud, selili ei saa hingata ja vasak külg suri ka lõpuks ära. Pool üheksa ajasin Kardo niutsudes üles, et ta mind maha lööks või mingit medikamenti annaks, sest muidu ma jooksen nuttes metsa.

Kuna ma hetkel istun siin ja blogin, siis võite julgelt eeldada, et ma siiski sain mingit kreemi, mis pidavat aitama.

Ühtlasi on mul täna ees fotoshuut, kus mind tehakse koletiseks(et ei peaks muretsema, et ma pildil rõve olen) ja veel rohkem ühtlasi on mul täna nimepäev.

HAHAHAHHAHAHA