sohki pole ilus teha…või olen ma paranoiline

Kallid sõbrad – mul on sitt olla, ärge homme tulge. Ei maksa teid ka kogemata nakatada. Ja ma ei viitsi arvutis istuda täna üldse, kummituslugusid loen ka telefonist pärast voodis. Kirjutan ainult kiirelt hädavajalikust.

Tulin ainult seda ütlema, et homme kella üheni päeval saab minu pildile häält anda. SIIN! Aga mul on tekkinud juba siirad kahtlused selle naise suhtes, kes seal teisel kohal on. Päriselt kah! Kuidas saab võimalik olla, et näiteks mina saan 100 vote’i – tema saab 120. KOHE! Tunni jooksul vähemalt. Saan mina 200 vote’i, saab tema näiteks 290. KUIDAS?!

Ok, alguses ma mõtlesin, et ju siis on tal palju FB’i sõpru, aga mu sõbranna leidis ta üles ja tal on 390 sõpra! Samas on tema pilti laikinud umbes 1500 inimest? KES?!

Siis mõtlesin, et ehk on tal ka blogi vms. Googeldasin teda. Ei midagi. Ta pole mitte keegi.

Sõber ütles mulle, et netis on tohhujaa selliseid programme, millega saab endale hääli juurde. Ise valid arvu, palju neid tahad ja olemas. Mhhh…

Ja et olla ikka tõbras to the max, siis kirjutasin Hotmilki ja uurisin, et kas nad saavad kuidagi seda järele kontrollida, kuidas ta neid hääli saab. Mulle pole veel vastatud, aga neil on ju öö kah…

Enne olin temast 50 häälega ees, kui äkki HOPS, juhib ta mind umbes kolmesaja häälega. Arvestades, kui palju on mu blogikesel lugejaid. Aitaks ehk sellest, kui te kõik kasvõi ühe korra veel seda VOTE nuppu vajutaks. SIIN!

Ja päris ausalt – NEVER ei osale enam ühelgi sellisel võistlusel :D LIIGA PINGELINE!

Aga nüüd voodisse, ei ole siin pikka pidu! Head ööd, loodan, et kummituslood kedagi ei freakinud out. Mind küll freakisid!

Kas sina usud kummitustesse?

Üli tihti olen kuulnud, et inimesed ütlevad, et ah mina küll kummitustesse ei usu. Isegi Kardo väidab mulle, et kummitusi ei eksisteeri, aga ma pigem arvan, et ta lihtsalt ei taha aktsepteerida, et midagi sellist võib olemas olla. Noh, sest see on õudne ju, et midagi säärast olemas võiks olla :D

Mina usun 100% kummitustesse. Esiteks selle pärast, et ma ei usu, et pärast surma ongi kõik. Et me olemegi ainult mingusugused…kehad. Olen kindel, et meis on palju muud, mis jääb järgi ka surma korral.

Ma ei arva seda, et kõik kummitused halvad oleks. Ma usun, et valdav enamus nendest on ikka head ja tahavad niisama ringi uudistada. Mis sul muud ikka teha on, kui sul keha pole ja sa oled kummitus, eksole :D

Kunagi olime sõbrannaga öösel Kohilas, My ema juures, kui kuulsime trepilt samme. Mõtlesime, et huvitav, miks vanaema keset ööd üles tuleb, ta kunagi ei käinud seal. Sammud tulid kuni trepi käänukohani ja…HAKKASID ALT UUESTI PIHTA.

Me reaalselt tardusime ja küsisime teineteiselt, et kas me ikka mõlemad kuuleme seda. Kuulsime. Koputasime hüsteeriliselt vastu seina, mille taga minu vanemad magasid, aga need ei kuulnud essugi. Lõpuks haarasin ma sukanõela (sest see ju TÄIEGA aitab kummituste vastu!) ja jooksime hüsteeriliselt mu ema juurde, et ta meid päästaks.

Siis ei kostunud enam muidgi ühtegi häält ja kasuisa väitis, et vana maja ikka logiseb jne. Aga see ei olnud ikka mingi logisemine. See oli KUMMITUS!!

Siin korteris ma olen ka kuulnud koputust ja kui vaatan ukse taha, siis seal oli PIMEDUS. Isegi kui keegi oleks kogemata ukse pihta läinud, siis oleks mu ukse tagant ju automaatne valgus tööle läinud. Igatahes oli see jube!

Ja kui ma olin väike. Umbes 10-aastane, siis suri mu vanaema. Pärast matuseid istus vanaisa diivanil, mina istusin diivani ees maas. Ühel hetkel vaatasin ma ukseläve poole ja seal mu vanaema seisis. Oma koduriietes. Täitsa tavalise moega. Nagu ootaks mind sööma vms. Ma mäletan, et ma vaatasin nii pikalt ta poole, et kas ta kaob ära. Ei kadunud. Pilgutasin. Ei kadunud.

Lõpuks pöörasin pilgu vanaisa poole, et kas tema ka seda näeb. Kui pilgu tagasi pöörasin, ei olnud seal miskit.

Muidugi võis see olla mu alateadvus vms, aga mulle meeldib mõelda, et see oli päriselt tema :)

Kas teie olete kummitusi näinud? Kas usute nendesse? 

Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg aka kingiloos

Et mina ei oleks ainukene, kes saab nautida elu kassiliiva kraapimata, siis on ainult aus, et ma ka teie vahel, kallid sõbrad, sellise uhke kasti välja loosin, onju?

Kõik, mis teie tegema peate, et seda endale saada ( ja säästa MITUSADA eurot) on see:

1. Minge Litter-Robot Eesti FB’i lehele! Klikkige LIKE nupul.

2. Leidke sealt pilt:

kassidjejeeJa kommenteerige sinna alla, miks just teie kiisu sellist uhket ja lahedat isepuhastuvat kasti väärib.

3. Oodake jõule, sest päev enne jõule see kast endale omaniku leiab. Võitja saab valida ise, mis värvi kasti ta endale soovib.

 

Mul on ausalt hea meel, et ma ühele lugejale sellise vahva auhinna välja loosida saan, sest nagu ma omast kogemusest näen, teeb see elu sada korda lihtsamaks. Kodu ei haise, seda on kerge puhastada (võtad sahtlist kilekoti välja ja viskad ära) ja näeb lahe välja!

Osalege kõik, kellel kodus kass, selles lahedas loosimises. Joosep ja Kurg soovitavad!

1476946_10152019443279911_1296421293_nNagu näha, siis Joosep on eriti õnnelik, et ma ta ootamatult sinna sisse pressisin, et pilti teha :D

 

 

Jõulukingiideid vol 1 – KASSIDELE

Esimest korda üle aastate ootan ka mina jõule. Noh, esiteks tahan ma kinke saada! Ma tahan Marile kinke teha ja ma tahan kuuse koju tuua. Ja igale poole jõulutulukesi riputada. Oeh. Aga et teile ka mõned ideed anda, siis meisterdan siin usinalt pildikesi :D Andestage – photoshoppi ma kasutada ei oska ja isegi selle programmiga kokku klopsimise avastasin hiljaaegu. Aga eks inimene elab ja õpib.

Esimesena tutvustan ma teile mõnda ideed kassiomanikele. Ükskõik, kas kassile endale kuuse alla suskamiseks, või siis mõnele heale sõbrale, kes sama hullumeelne kassimamma nagu mina?

kiiiisud

kassidele

1. Furminaatorist olen ma teile rääkinud – see on võrratu kamm, mis eemaldab lebolt kõik kassi lahtised karvad. Meie kodus on igatahes karvu poole vähem! Seda müüakse igas loomapoes ja selle hind jääb umbes 20 euro kanti.

2. Selle põneva kassimänguasja leidsin ma e-bayst. Ma ei tea, kas seda Eestis ka kuskil müügil on, aga kui on, siis andke mulle teada. Ma tunnetan, et mu kassid vajavad seda! E-bays maksis see 25 dollarit, ehk siis ka umbes 20 eurot.

3. Litter-Robot tegi minu hala peale, et hinnad ikka hirmkõrged, väikse jõuluale. Nüüd võib sellise musta liivakasti saada 340 euroga! See tundub küll üsna krõbe hind, aga näiteks minu eelmine liivakast maksis umbes 40 eurot ja seda ma pidin ise puhastama. Ja nüüd oleks ma nagunii pidanud uue ostma ja…teate, mugavus maksab ka midagi. Mu kodu ei lehka enam nagu kusi! Ja liiv ei vedele enam ka mööda esikut. Kellel vähegi rahaliselt võimalik, siis soovitan ausalt soojalt!

Mida teie kassidele/kassisõpradele kinkida plaanite?

 

Miks sa ei naera?

 

 

 

 

 

Mari on selline preili, et ta ei naerata peaaegu mitte kunagi. Okei, läbi une naeratab ja mõnikord enne magama jäämist ka, aga seda ime, et ta ärkvel olles MINU PEALE naerataks, seda ei ole. Imelik, kogu maailm tahab minu üle naerda ja tema ei taha…

Nagu ma maininud olen, siis ma olen oktoobrikate grupis, kus kõik samavanad lapsed juba lõkerdavad naerda. Kõik on mulle soovitusi ka andnud – tegele ta jalgadega ja näita mänguasju jne. Ei midagi. Ma võiks siin saltosid ka visata, aga ei huvita see teda. Pigem vaatab ta mind üllatunult ja tõmbab siis kulmu kortsu. “Vehi, kui tahad. Ega ma selle lolli pärast naerma hakka..”

AGA TÄNA! Ma vehkisin kõristiga ja laulsin “Sõpradest” inspiratsiooni saades “I like big butts and I cannot lie!” laulu. Ja mis juhus! Alguses tuli väike muie ja ta LÕPUKS NAERIS MU ÜLE! Halleluuja. Muidugi ma proovisin kohe veel, aga enam see talle nalja ei pakkunud :(

marinaerab

Pitsaloos vol 2

PALJU ÕNNE! Sorri, et video viltu on :D

Võta minuga ühendust mariannkaasik@gmail.com

kiusamistest

Täna tuli meil naistejuttudes (see on üks FB’i chat, kus me arutame mõndade naistega maailmaasju) jutuks kiusamine. Nii mõnigi meenutas, kuidas teda elus kiusatud on, teised aga tunnistasid, et on isegi koolis teisi kiusanud. See pani mind mõtlema.

Ma pean häbiga tunnistama, et mina olen elus kiusaja rollis olnud. Ma muidugi kätega kallale ei läinud, kuid mäletan, et narrisin klassiõe kõrvu ja loopisin pinalit aknast välja ja koridoripõrandale. Ja ma tõesti too hetk ise ei saanudki aru, et ma midagi valesti teeksin. Uskusin, et teen “nalja”. Nii piinlik… Kallis Laura, kui sa seda praegu peaksid lugema, siis miljon vabandust sulle minu poolt. Päris südamest kohe.

Ma ei olnud põhikoolis tegelikult mingisugune kambaliider või “populaarne” tüdruk, kelle eeskujul teised ka kedagi kiusasid. Ma ei tea, ma ei mäleta küll, et meie klassis väga sellist asja muidu olnud oleks. Ma olin pigem see, kes kogu aeg nalja ja pulli tegi. Ei olnud ma populaarne, aga ei olnud ma mingisugune heidik ka. Sain läbi nii “nohikute” kui ka “poppide plikadega”. Ja ma ei teagi, mis mind toona ajendas kedagi kiusama. Jube.

Ei saaks ka öelda, et mind kunagi kiusatud ei oleks. Kunagi käisin ma “Ei vägivallale” laagris Remnikul. Ja teate mis? See oli esimene koht, kus mind kiusati :D Pandi mulle hambapastat näkku ja niisama naerdi mu riideid vms. Ma nii täpselt ei mäleta, sest kuidagi hinge ma seda väga vist ei võtnud. Nõme oli küll ja pärast koolipeal kõndisin nendest inimestest kaarega mööda ja hinges vihkasin neid. Aga endast ma ikka halvemini ei arvanud. Õnneks.

Siis oli mul kunagi naaber, kes loopis mind munadega, mistõttu mingisugne kamp inimesi mind mingi perioodi munaks kutsusid. Jälle – nõme oli, aga ignosin.

Kui ma esimest korda ennast purju jõin ja selle tulemusel kõik kohad täis oksendasin, siis kutsuti mind jupp aega okseks. Geniaalne eks. Isegi siin blogis on vahepeal tulnud keegi sellest kambast kommenteerima: “Oi, tere okse!!”. Tervitused ka sulle :D Anna andeks, et ma ei osanud 13-aastasena mõista, kui palju siidrit mu organism taluda võiks. Aga noh. Mingisuguseid hingehaavu see minus vist eriti ei tekitanud.

Aga ma tean, et paljudele tekitab. Näiteks kunagi pidime minema sõbrannadega Rootsi kruiisile. Kõik kutsusid ka oma tuttavaid kaasa, kõik oli kena. Kuni üks tüdruk, saades teada, et mina ka sinna tulen, ütles, et ta MINUSUGUSE inimesega ei tuleks iial kuskile. Tuleb välja, et olin teda kunagi niimoodi solvanud, et teisel AASTAID hiljem sellest paha maitse suus ja mälestus olemas. Ja mina ei mäletanudki seda.

Vot, mida võib teha omast arust tehtud “nali”.

Selle tüdrukuga õnneks klaarisime asjad ja ma vabandasin. Arvan, et ta enam mind ei vihka. Loodan vähemalt, sest reisil saime kenasti käidud :D

Ehk on tõesti asi selles, et mina (ja ehk ka paljud teised) ei saa aru, millal on piir nalja ja kiusamise vahel? Näiteks praegu ma ei läheks ju kellegi asju aknast alla loopima, aga samas tunnen, et näiteks minu blogipost Katre suunas oli tegelikult ju ilgelt ühekohtune. Või noh. Mul võib muidugi olla oma point ja värki, aga ma ei pea ju sinna kaasama pärisinimesi. Sest inimesed tõesti võtavad asju erinevalt ja tegelt mul oli küll sitt tunne, kui lugesin Katre blogist, et see ta hingele haiget tegi. Sest TEGELIKULT ma ei taha kellelegi ju halba. Ma tahan ainult nalja teha :( Ja ilmselgelt pean ma õppima enne mõtlema ja siis ütlema.

Keskkoolis ma (enamasti) enam selline tõbras ei olnud. Kui ma nägin, et kedagi kiusati, siis läksin ikka vahele. Sest nagu lõhestunud isiksus, ei talu ma üldse ülekohut. Mulle ei meeldi, kui nõrgemat kiusatakse. Ometi olen ma ISE SEDA TEINUD!

Olles lapsevanem mõtlen ma küll, et kui jube on see, et sa saadad oma lapsukese kooli…kus keegi ta kuradi pinalit aknast alla loobib. Ja mõtle, kui ta seda hinge võtab? Kuidas teda siis aidata? Jube!

Ma loodan, et minu karmavõlg saabki tasutud sellega, et ma igapäevaselt nagunii kommentaariumis sõimu saan. Sest noh, ma saan sellega hakkama. Ma ei võta seda hinge. Ma ei lase häirida. Mingil määral ikka on ebameeldiv, aga minu puhul on see suht nagu…hane selga vesi :D Nii tuim tükk olen.

Ja ma loodan, et ma ei pea iial tegelema sellega, et keegi Mari narriks. Või Mari kedagi teist narriks.

Ise proovin ka edaspidi natukene… üldisem olla oma arvamustes. Ma ei pea ju ometi kedagi maha tegema nimeliselt. Eksole…

Ise kaagutan siin, et rohkem enesekindlust inimesed, aga kuhu see enesekindlus ikka inimestel kaob? Ikka sinna, kui keegi seda varajases eas kõigutada püüab. Ja osad lasevad ka. See on kurb…

Siinkohal ma veelkord reaalselt vabandan kõigi ees, kes tunnevad, et ma olen neile liiga teinud. Päriselt. Sest täna naistejuttudes loetu oli hirmus – kui väga see tegelikult inimest murrab, kui keegi teda narrib. Kui hinge see võib jääda ja kui palju haiget teha…

Ja ma ei taha kellelegi haiget teha, sest ma päriselt tahaks, et Mari kunagi minu üle uhke ka oleks :)

Kas teid on kunagi kiusatud? Olete ehk isegi kedagi kiusanud? Miks? Jagage minuga ja ärge mind nüüd maha kandke, et ma selline siga olen olnud :(

Andke mulle andeks :(